Vätternrundan 2010 oli - nagu ikka - 300 kilomeetrit pikk, kuradi raske, aga seda enam peale läbimist rahulolu tekitav. Tegemist on korraldajate väitel maailma kõige pikema ja osalejaterohkema harrastajate jalgrattamaratoniga, mille sel aastal lõpetas 16 766 inimest. Mina ja Ulf nende seas. Võistlus peetakse Rootsis Vätterni järve juures, ja nagu nimigi ütleb, sõidetakse ümber järve. Motalast Motalasse ja lõigata pole arusaadavalt kuskilt võimalik. Meil Ulfiga oli see üks osavõistlus Swedish Classicu sarjast, kuhu lisaks Vättrenrundanile kuulub veel Vasaloppeti (või Engelberktsloppet) suusamaraton (vastavalt siis 90 km või 60 km, aga seda viimast ei peeta just selleks kõige õigemaks), Vansbrosimningeni ujumine (3 km jões) ja Lidingöloppeti 30 km krossijooks. Seejuures tuleb kõik need neli erinevat asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.
Vätternit sõitsin ma teist korda, esimene oli 2005. aastal, kui ma tegin oma esimese Classicu. Tollest korrast jäi meelde vastik vastutuul, aeg 12 tundi ja 10 minutit ning kaks nädalat haiget tagumikku ning tundetuid teatud kindlaid kehaosi. Olin sellest asjast tollest ajast peale eemale hoidnud, kuigi Ulf käis juba eelmisel aastal peale, et teeme uuesti. Aga miks ma siis temaga kaasa ei läinud, ma isegi ei mäleta enam, aga ega see pole ka tähtis. Igatahes, kui ma eelmise aasta septembris otsustasin, et Classicu teist korda ära teen ja Lidingö läbi jooksin, siis oli juba selge, et ka teisest Vätternist ma ei pääse. Ja kui ka Vasapoppet kevadel, vahetult enne Himaalajasse minekut, tehtud sai, siis polnud enam kuhugi taganeda. Ja ega sellist mõtet ka tulnud...
Meie stardiaeg laupäeva õhtul Motalas oli 19.48, seega päris alguses, mis oli selles suhtes hea, et asi sai hommikuks läbi ja ei pidanud kuskil öösel startima, nagu eelmisel korral, kui mu stardiaeg oli 01.32. Ilm oli stardis ilus, päike oli veel üleval, taevas pilvitu, temperatuur enam-vähem normaalne ja ilmaprognoosi järgi pidi ees ootama kuiv öö. Sestap panin jalga vaid lühikese säärega rattasõidupüksid ja selga sõidusärgi ning selle alla pikkade käistega spordisärgi. Rattakingade peale panin küll soojenduskatted ja ka pikad kindad võtsin kaasa, aga pikad püksid ja vihmakindla sõidujaki jätsin maha. Millest öösel oli tuline kahju...
Esimesest sajast kilomeetrist pole suurt midagi rääkida - asi läks sujuvalt, sõitsime suhteliselt sobiliku kiirusega rongis ehk grupis. Ainuke probleem oli vast see, et vähemalt esimesed 50 km ei viitsinud keegi peale Ulfi ja minu ees tööd teha. Aga sellest polnud ka suurt lugu, sest ühel hetkel tõmbasime lihtsalt kiiruse maha ja keegi teine pidi ette minema. Esimese joogipunkti (43 km) jätsime rahulikult vahele, enne teist (80 km) jäin küll rongi sabas ühel tõusul magama ja nad sõitsid mul eest ära, aga kohe varsti tuli ka teeninduspunkt ja seal sain ma nad uuesti kätte. Kolmanda teeninduspunkti (109 km) jätsime ka vahele, aga see oli ilmselt viga, sest grupp jäi sinna ning me pidime Ulfiga kahekesi edasi sõitma. Umbes 120. kilomeetri peal sain haamri ja ei suutnud Ulfi tempot hoida. Järgmise teeninduspunktini (140 km) loksusin üksida, oli pime ja vihma hakkas sadama, jalg ei tahtnud pedaali vajutada ja energiageelist, mida ma tarbisin iga tunni ja 15 minuti järel, polnud suurt abi. Mõned üksikud paarid või kolmikud kimasid minust mööda, aga nendele ei suutnud ma sappa võtta ja ühtki suurt ning sobiliu kiirusega rongi ei tulnud. Oli nukker hetk, peab tõdema.
Peale neljandat teeninduspunkti sain peagi ühe päris hea rongi sappa, seal sõites läks suurem väsimus üle, ja kuigi sõit käis jääkülmas vihmas, mille tegi veelgi hullemaks eessõitjate rataste alt näkku lendav veemöll, suutsin ma rongis olla kuni järgmise teeninduspunktini (178 km). Seal lagunes rong laiali ja edasi tuli mul jälle päris hulk kilomeetreid üksinda vihmas pressida. Kuuendas teeninduspunktis (210 km) läks hästi - sain sealt välja sõites kohe ühte päris suurde rongi ja selles sõitsin kuni järgmise punktini (232 km) päris rõõmsalt. Aga siis hakkas peale üks suur kannatuste rada - olin selleks ajaks nii läbi vettinud ja külmunud, et käsi ei hoidnud enam kohvitopsi peos ning plagisevad hambad ei saanud banaanitüki närimisega hakkama. Ma ei suutnud seal ühe koha peal seista ja läksin rajale enne rongi. See oli suur viga - kui nad mulle järele jõudsid, ei jõudnud ma end nende temposse pressida ning nad kadusid mul eest nagu tõeline kiirrong. Jäin jälle üksi. Mõne aja pärast jõudis mulle järele veel üks rong ja sellega läks samamoodi. Kui pole just allamäge lõik, siis ei jõua üksinda sõitja hästi gruppi sisse või selle sappa hüpata. Kirusin, vandusin ja lõdisesin, ning sõitsin sisuliselt ihuüksi järgmise teeninduspunktini (259 km), mis oli juba järve põhjatipus.
Vappekülm jätkus, pealetükkivat und see ära ei ajanud, edasi tegin peatused veel kahes teeninduspunktis, et kohvist sooja saada ja und peletada. Eriti sellest abi ei olnud. Sõitsin kokku umbes 90 kilomeetrit üksinda, ja see on karm. Vihma muudkui sadas, jalg oli juba päris tönts, põlved valutasid, ja lõpp ei paistnud veel ikka. Õnneks tuli üsna lõpus tagant üks suht sobiva kiirusega rong, kellega ma suutsin liituda ja vähemalt kolm-neli viimast kilomeetrit läksid õige pisut kergemalt. Aga see oli sisuliselt ka juba Motalas. No ja siis olin finišis, samas kohas, kust ma eelmisel õhtul ehk 11 tundi ja 37 minuti varem olin startinud. Ulf jõudis kohale 36 minutit enne mind. 2005. aastal kulus mul selle 300 km peale 12 tundi ja 10 min, Ulfil toona umbes 10 minutit rohkem. Aga Ulf ongi pärast seda oma triatlonigrupis päris korralikult rattatrenni teinud. Mina olen ikka enam-vähem oma taseme peal, mis on ju hea, sest vahepeal olen ma juhuslikult 5 aastat vanemaks saanud.
Kokkuvõtteks. Ma olen praeguseks hetkeks juba täiesti üles soojenenud. Hambad enam ei plagise ja tagumik on juba täiesti istutav. Ma olen väga rahul oma ajaga, olin ikkagi üle poole tunni kiirem, kui 2005. aastal. Ma olen ka oma seekordse Classicu puhul kenasti 24 tunni graafikus, mida rootslased ise loevad tubli harrastaja tasemeks (Lidingo: 2:57, Vasa: 7:45, Vättern: 11:37, praeguseks kokku 22:17 ja ujumise peale peaks kuluma kuskil 1:05-1:10). Kas ma kunagi veel Vätternit sõidan, pole kindel, aga kui ma peaksin seda tegema, siis ühte tean kindlasti - ma panen end igaks juhuks soojemalt riidesse ja ma ootan teeninduspunktides ära, kuni rong liikuma hakkab, et mitte üksinda sõita...
Peep
PS! Esimesel fotol oleme Ulfiga enne starti ja viimasel olen ma finišis. Ulfi isa saatis meid teele, ootas meid neljandas teeninduspunktis ja muidugi varahommikul finišis. Tema matkabussis sain ka teki ja kuuma dušši, mis esimese suure hammasteplagina ja vappekülma maha võttis. Sealt ka see keskmine foto. Aitäh talle!
