14.9.10

Kazbekile

Neljapäeval lendame üle Varssavi Tbilisisse, et järgmisel nädalal Kazbeki tipus (5033 või 5040 või 5047 - erinevad allikad annavad erineva kõrguse) ära käia. Meie grupp pole suur, seitse inimest Eestist, pluss kohalik giid Leri, aga mulle see meeldib, sest ma ei ole just kõige suurem kolhoosi-fänn. Lisaks Alarile, kes on meie tiimi juht ja giid, tulevad kaasa Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Tiit Mägi, Ardi Vister ja Tiit Orlovski. Kahju, et Airal, kes kuni viimase hetkeni oli ka kaasa tulemas, jääb seekord Kazbekile ronimata, aga eks ta ole seda juba teinud ka ning mitte ühe korra. Aga eile saime kokku Tallinnas Astangu pangal, teada-tuntud mägironijate harjutuspaigas, kus Alar varustuse üle vaatas ja inimestele põhilised köievõtted ette näitas. Ei midagi erilist ja keerulist, Kazbek pole ju mingi suur ning tehniline mägi, aga kassidega ja köies tuleb üles minna ning kuuldavasti on päris üleval ka lõik, kus teatud lume- ning jääolude puhul peab end šumaari abil edasi tõmbama.

Juuni alguses käisid Kazbekki proovimas Krisli ja Raul meie eelmise aasta Aconcagua-tiimist, kahjuks jäi neil ilma tõttu tipp tegemata. Loodetavasti läheb meil õnnelikult, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Ettevaatlikuks teeb arusaadavalt see, et meeskonnas on Alar, kelle kohalolek vähemalt minu isikliku kogemuse järgi toob mägedes kaasa lumesaju, kõva tuule ja muud sarnased meteoroloogilised ilmingud, mis tiputõusu vägagi küsitavaks teevad. Õieti ma otsustasingi üsna viimasel hetkel selle Kazbeki-ronimise ära teha, et kontrollida, kas seos Alari ja halva ilma vahel on tõesti sedavõrd fataalne. Et kui see nii on, siis tuleb ju tuleviku-projektide puhul tõsiselt järele mõtelda, missuguse tiimiga neid teha... Aga kui tõsiselt, siis tekkis lihtsalt selline suhteliselt vaba nädal, mida on väga sobilik kiireks ronimiseks ära kasutada. Ja Kazbekil saab tõesti teoreetiliselt kiiresti ära käia.

Operatiivseid uudiseid meie ettevõtmise kohta saab siitsamast minu blogist, omapoolsete asjakohaste ning mahlakate kommentaaridega kostitab teid ilmselt Aira, kelle blogi link on ka siin minu linkide kogumikus, ja midagi ilmub ilmselt ka Facebooki Himaalaja 2010 küljel. Praegu riputan aga siia üles ka mõned pildid meie eilsest kokkusaamisest. Igatahes, olge lainel...

Peep



6.9.10

Swedish Classic 2010

Paar päeva tagasi potsas mu postkasti ümbrik, mida ammu ootasin. Kohale jõudis Swedish Classicu diplom, mis tunnistab, et ma olen tõepoolest teist korda selle kuulsa Rootsi kestvussarja läbi teinud. Ilus diplom, allkirjadega ja puha, sini-kuldse raami sees. Minu enda poolt makstud, muidugimõista. Aga loomulikult ei tähenda see seda, nagu saaks SC diplomi vaid raha eest, selleks tuleb ikka kõik SC sarja neli osavõistlust ühe jooksva aasta sees ära lõpetada. Ja see polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Sarjaga alustati 1971. aastal ja praeguseks hetkeks on selle lõpetanud 23 486 meest ning 4959 naist. Seda pole 39 aasta kohta just väga palju. Mina olin 2005. aastal, kui ma SC esimest korda läbi tegin, 21 808. lõpetaja ja see number jääb mulle alatiseks. Teist, kolmandat ja nõnda edasi korda lõpetajaid uuesti üle ei loeta. Sellised on SC reeglid. Ka need kümme meest, kes on SC 25 korda läbi teinud, jäävad lõpetajate nimestikku oma esimese korra numbri all. Kujutage ette: 25 korda sõita läbi Vasaloppet, vändata rattaga 300 kilomeetrit ümber Vätterni järve, 30-km krossist ja 3-km ujumisest rääkimata. See teeb kokku ju 10 575 kilomeetrit! Pluss trennikilomeetrid, sest ilma korraliku trennikilometraažita ju selliseid vahemaid ei läbi. Mnjah, mulle tundub, et mul on arenguruumi...

Peep

14.7.10

Vansbrosimningen 2010

Pühapäeval olin Rootsis ujumas. Kõlab tobedalt, aga nii see oli. Lendasin spetsiaalselt selleks Riia kaudu Stockholmi, sealt Uppsalasse ning siis koos Ulfi ja Fredrikuga, kes tuli kohale Göteborgist, Vansbrosse, mis asub Kesk-Rootsis Dalarnas. Aga ujumine kujutas endast 3-kilomeetrist distantsi, mis kuulub Swedish Classicu sarja. Ujuda tuleb Vanåni ja Västerdali jõgedes, kaks kilomeetrit alguses allavoolu ja viimane kilomeeter teises jões vastuvoolu. Nagu ka muud Classicu sarja asjad, on ka see ujumine jube populaarne, seekordsetest erinevatest distantsidest võttis osa üle 11 000 inimese. Põhidistantsil lasti inimesi 15-minutilise intervalliga 500-kaupa vette ja nii oligi, et kui meie olime ammu lõpetanud ja üle silla suuna tagasi idarannikule võtsime, oli meie all jõgi ikka värvilisi ujumismütse kandvaid peanuppe täis. Lõbus...

Mul kulus kolme kilomeetri läbimiseks sel korral üks tund ja kolm minutit, enam kui 7 minutit nobedamalt, kui 2005. aastal, kui ma seda võistlust esimest korda tegin. Ja kuigi ma olin ausalt öeldes sel aastal esimest korda üldse vees, siis oli tunne väga hea ja kogu distantsi läbikroolimine oli lausa mõnus. Ilmselgelt on Vansbrosimningeni näol tegemist kõige kergema Classicu osavõistlusega üldse, mida tegelikult eriti ei anna võrrelda ei 30-kilomeetri krossijooksu, 90-kilomeetri suusatamisega, rääkimata juba 300-kilomeetrisest rattamaratonist. Aga selline see võistlus on, ja see võib vahel ka päris karm olla. Mingil aastal oli jõevesi vaid 14 kraadi soe ja selline ujumine enam väga lõbus vist pole. Sel aastal oli vesi kuskil 19-kraadine, mis kalüpsos ujudes on väga mõnus.

Pühapäeval Vansbros lõpetasin taas Swedish Classicu, mida alustasin eelmise aasta septembris Stockholmis Lidingöloppetiga. Seejuures oli tegemist minu teise Classicuga, esimesega sain ühele poole 2005. aastal ehk siis, kui ma üldse kehakultuuriga tegelema hakkasin. Seekord tuli minu koguajaks 23 tundi ja 20 minutit, julgelt alla 24 tunni, mis on enamiku Classicul ringlevate harrastussportlaste suur eesmärk. Olen mõistagi selle tulemusega väga rahul, seejuures ei tea ma teisi eestlasi, kes Classicu kaks korda läbi oleks teinud. Üsna suure tõenäosusega astun Classicu rattasse korra veel. Aga millal, seda vaatan. Tulge ka...

Peep



8.7.10

"Reporteri" link

Kui Saulius ja Ruta Tallinnas käisid ning me kõik siin kokku saime, siis andsid nii Saulius kui ka Alar intervjuu Kanal2 "Reporterile". Saulius andis Kanalile kasutada ka oma ülesvõtteid ekspeditsioonilt ja minu meelest on tal ikka väga häid kaadreid. Ma ei tea, kui paljud seda lõiku nägid, aga nendele, kes seda ei sattunud vaatama, siis siin on link, kust seda saab üle vaadata. Kunagi, kui Saulius oma video meie ekspeditsioonist valmis saab, siis loodan ma samuti seda siin eksponeerida. Seniks aga nii palju, kui Kanali vennad tema materjalist kokku miksisid.

Peep

PS! Umbes niimoodi käis meil see allatulek (Ruta fotod):


21.6.10

Vätternrundan 2010

Vätternrundan 2010 oli - nagu ikka - 300 kilomeetrit pikk, kuradi raske, aga seda enam peale läbimist rahulolu tekitav. Tegemist on korraldajate väitel maailma kõige pikema ja osalejaterohkema harrastajate jalgrattamaratoniga, mille sel aastal lõpetas 16 766 inimest. Mina ja Ulf nende seas. Võistlus peetakse Rootsis Vätterni järve juures, ja nagu nimigi ütleb, sõidetakse ümber järve. Motalast Motalasse ja lõigata pole arusaadavalt kuskilt võimalik. Meil Ulfiga oli see üks osavõistlus Swedish Classicu sarjast, kuhu lisaks Vättrenrundanile kuulub veel Vasaloppeti (või Engelberktsloppet) suusamaraton (vastavalt siis 90 km või 60 km, aga seda viimast ei peeta just selleks kõige õigemaks), Vansbrosimningeni ujumine (3 km jões) ja Lidingöloppeti 30 km krossijooks. Seejuures tuleb kõik need neli erinevat asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Vätternit sõitsin ma teist korda, esimene oli 2005. aastal, kui ma tegin oma esimese Classicu. Tollest korrast jäi meelde vastik vastutuul, aeg 12 tundi ja 10 minutit ning kaks nädalat haiget tagumikku ning tundetuid teatud kindlaid kehaosi. Olin sellest asjast tollest ajast peale eemale hoidnud, kuigi Ulf käis juba eelmisel aastal peale, et teeme uuesti. Aga miks ma siis temaga kaasa ei läinud, ma isegi ei mäleta enam, aga ega see pole ka tähtis. Igatahes, kui ma eelmise aasta septembris otsustasin, et Classicu teist korda ära teen ja Lidingö läbi jooksin, siis oli juba selge, et ka teisest Vätternist ma ei pääse. Ja kui ka Vasapoppet kevadel, vahetult enne Himaalajasse minekut, tehtud sai, siis polnud enam kuhugi taganeda. Ja ega sellist mõtet ka tulnud...

Meie stardiaeg laupäeva õhtul Motalas oli 19.48, seega päris alguses, mis oli selles suhtes hea, et asi sai hommikuks läbi ja ei pidanud kuskil öösel startima, nagu eelmisel korral, kui mu stardiaeg oli 01.32. Ilm oli stardis ilus, päike oli veel üleval, taevas pilvitu, temperatuur enam-vähem normaalne ja ilmaprognoosi järgi pidi ees ootama kuiv öö. Sestap panin jalga vaid lühikese säärega rattasõidupüksid ja selga sõidusärgi ning selle alla pikkade käistega spordisärgi. Rattakingade peale panin küll soojenduskatted ja ka pikad kindad võtsin kaasa, aga pikad püksid ja vihmakindla sõidujaki jätsin maha. Millest öösel oli tuline kahju...

Esimesest sajast kilomeetrist pole suurt midagi rääkida - asi läks sujuvalt, sõitsime suhteliselt sobiliku kiirusega rongis ehk grupis. Ainuke probleem oli vast see, et vähemalt esimesed 50 km ei viitsinud keegi peale Ulfi ja minu ees tööd teha. Aga sellest polnud ka suurt lugu, sest ühel hetkel tõmbasime lihtsalt kiiruse maha ja keegi teine pidi ette minema. Esimese joogipunkti (43 km) jätsime rahulikult vahele, enne teist (80 km) jäin küll rongi sabas ühel tõusul magama ja nad sõitsid mul eest ära, aga kohe varsti tuli ka teeninduspunkt ja seal sain ma nad uuesti kätte. Kolmanda teeninduspunkti (109 km) jätsime ka vahele, aga see oli ilmselt viga, sest grupp jäi sinna ning me pidime Ulfiga kahekesi edasi sõitma. Umbes 120. kilomeetri peal sain haamri ja ei suutnud Ulfi tempot hoida. Järgmise teeninduspunktini (140 km) loksusin üksida, oli pime ja vihma hakkas sadama, jalg ei tahtnud pedaali vajutada ja energiageelist, mida ma tarbisin iga tunni ja 15 minuti järel, polnud suurt abi. Mõned üksikud paarid või kolmikud kimasid minust mööda, aga nendele ei suutnud ma sappa võtta ja ühtki suurt ning sobiliu kiirusega rongi ei tulnud. Oli nukker hetk, peab tõdema.


Peale neljandat teeninduspunkti sain peagi ühe päris hea rongi sappa, seal sõites läks suurem väsimus üle, ja kuigi sõit käis jääkülmas vihmas, mille tegi veelgi hullemaks eessõitjate rataste alt näkku lendav veemöll, suutsin ma rongis olla kuni järgmise teeninduspunktini (178 km). Seal lagunes rong laiali ja edasi tuli mul jälle päris hulk kilomeetreid üksinda vihmas pressida. Kuuendas teeninduspunktis (210 km) läks hästi - sain sealt välja sõites kohe ühte päris suurde rongi ja selles sõitsin kuni järgmise punktini (232 km) päris rõõmsalt. Aga siis hakkas peale üks suur kannatuste rada - olin selleks ajaks nii läbi vettinud ja külmunud, et käsi ei hoidnud enam kohvitopsi peos ning plagisevad hambad ei saanud banaanitüki närimisega hakkama. Ma ei suutnud seal ühe koha peal seista ja läksin rajale enne rongi. See oli suur viga - kui nad mulle järele jõudsid, ei jõudnud ma end nende temposse pressida ning nad kadusid mul eest nagu tõeline kiirrong. Jäin jälle üksi. Mõne aja pärast jõudis mulle järele veel üks rong ja sellega läks samamoodi. Kui pole just allamäge lõik, siis ei jõua üksinda sõitja hästi gruppi sisse või selle sappa hüpata. Kirusin, vandusin ja lõdisesin, ning sõitsin sisuliselt ihuüksi järgmise teeninduspunktini (259 km), mis oli juba järve põhjatipus.

Vappekülm jätkus, pealetükkivat und see ära ei ajanud, edasi tegin peatused veel kahes teeninduspunktis, et kohvist sooja saada ja und peletada. Eriti sellest abi ei olnud. Sõitsin kokku umbes 90 kilomeetrit üksinda, ja see on karm. Vihma muudkui sadas, jalg oli juba päris tönts, põlved valutasid, ja lõpp ei paistnud veel ikka. Õnneks tuli üsna lõpus tagant üks suht sobiva kiirusega rong, kellega ma suutsin liituda ja vähemalt kolm-neli viimast kilomeetrit läksid õige pisut kergemalt. Aga see oli sisuliselt ka juba Motalas. No ja siis olin finišis, samas kohas, kust ma eelmisel õhtul ehk 11 tundi ja 37 minuti varem olin startinud. Ulf jõudis kohale 36 minutit enne mind. 2005. aastal kulus mul selle 300 km peale 12 tundi ja 10 min, Ulfil toona umbes 10 minutit rohkem. Aga Ulf ongi pärast seda oma triatlonigrupis päris korralikult rattatrenni teinud. Mina olen ikka enam-vähem oma taseme peal, mis on ju hea, sest vahepeal olen ma juhuslikult 5 aastat vanemaks saanud.

Kokkuvõtteks. Ma olen praeguseks hetkeks juba täiesti üles soojenenud. Hambad enam ei plagise ja tagumik on juba täiesti istutav. Ma olen väga rahul oma ajaga, olin ikkagi üle poole tunni kiirem, kui 2005. aastal. Ma olen ka oma seekordse Classicu puhul kenasti 24 tunni graafikus, mida rootslased ise loevad tubli harrastaja tasemeks (Lidingo: 2:57, Vasa: 7:45, Vättern: 11:37, praeguseks kokku 22:17 ja ujumise peale peaks kuluma kuskil 1:05-1:10). Kas ma kunagi veel Vätternit sõidan, pole kindel, aga kui ma peaksin seda tegema, siis ühte tean kindlasti - ma panen end igaks juhuks soojemalt riidesse ja ma ootan teeninduspunktides ära, kuni rong liikuma hakkab, et mitte üksinda sõita...

Peep

PS! Esimesel fotol oleme Ulfiga enne starti ja viimasel olen ma finišis. Ulfi isa saatis meid teele, ootas meid neljandas teeninduspunktis ja muidugi varahommikul finišis. Tema matkabussis sain ka teki ja kuuma dušši, mis esimese suure hammasteplagina ja vappekülma maha võttis. Sealt ka see keskmine foto. Aitäh talle!

16.6.10

Näeme 3. juulil!

Head sõbrad, kellega me koos Aconcagual käinud, Cho Oyu all müdistanud ja muid põnevaid asju teinud! Teie ja teie kaaslased olete oodatud minu tagaaeda Pääskülas, et veel kord kõikidest põnevatest seikadest üle käia, uusi hullumeelseid plaane teha, pisut veini limpsida ja midagi põske pista. Samamoodi on siia oodatud ka kõik need, kelle otsese ja kaudse abiga neid ettevõtmised teoks said. Nende hulgas võib vabalt olla selliseid inimesi, kelle olemasolust ma ei tea, see ei saa mitte olla takistuseks, et kohale tulla. Aed on mul suur, rahvast mahub palju, ilm on ilmselt hea ja veini või muu meelepärase joogi võtab igaüks niikuinii näpu otsa või oma seljakotti. Pajatäie paksu ungaripärast karjusesööki plaanin teha ka, võib-olla pistan mõne kala ka suitsuahju - seega peaks kõik, kes kohale tulevad, midagi ka kõhtu saama.

Kaugematest tulijatest on oma osalemist kinnitanud Saulius ja Ruta Leedust, Alar Võrust ja Meelis Raplast. Kui keegi on veel kaugemalt ja sellega seoses öömaja (telgipaika, magamismatti vms) vajab, siis andke palun juba enne teada. Siis oskan teid ära paigutada.

Et siis pikk jutt kokkuvõetult: mägironijate, matkajate ja muidu segaste inimeste kokkusaamine aadressil Toome pst. 55, Pääskülas, Tallinnas, laupäeval, 3. juulil varajasest pärastlõunast alates kuni pühapäevani. Küsimustele annan vastuseid kas meili teel peepkala@gmail.com või telefonitsi numbril 5044819.

Peep

PS! Vuti MM veerandfinaalide pärast ei ole vaja tulemata jääda, huvilised saavad neid ka siin näha...