Lastest ja koolist

Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.

Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.

Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.

Peep

Lumemehe kontraste

Sain lõpuks oma matkapildid ära ilmutatud ja sisse skännitud. Hakkan neid otsapidi siia üles ka riputamaa, esimeseks valikuks pakun vaadata Snowmani kontraste. Kui meie siin aasime, et Eestis on enamasti vahelduva pilvisusega ilm kohatiste sademetega, siis Bhutanis tuleks see lause lugeda umbes nii: "väga vahelduva pilvisusega, väga kohatiste ning eriti karmide sademetaga ilm". Polnud väga suur ime, kui ühel hommikul astusid telgist välja ja sattusid otse pilve sisse, kust söögitelgi leidmisega oli paras tegu, järgmisel hommikul sõid oma putru ja jõid teed paljas kõht sooja päikese poole pööratud, kolmandal hommikul tagusid aga telgiukselt esmalt maha jäätunud lume ja siis avastasid, et saatjad on hommikusöögilaua katnud õue - brrr...

Ka kurud olid erinevad. Mõne ületasid vesi vinges tuules silma lendamas ja vaatasid, et kurult ruttu alla varju saaks. Teisel vedelesid pooltunni ja lasid päikese käes vaikselt nurru. kolmanda võtmist alustasid alt lühikestes pükstes ja üleval võttis sind vastu lumi, mille all peidus salakavalalt libedad kivid. Teisele poole kuru järgmisesse laagripaika pidid muulad ja hobused telkide ja muu koormaga enne jõudma. Muidu polnud kuskil märgi käiguriideid kuivade vastu vahetada. See tähendas, et kuskil keskpäeva paiku pidime loomakaravani järgi ootama ja endast mööda laskma. Vahel pidi ootama päris pikalt, sest järsul ja kivisel rajal liigub inimene oma kahel jalal isegi osavamalt ja kiiremini, kui loomad neljal.

Peep

Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.

Tagasi tsivilisatsioonis

Parast 23 paeva ja ood olen ma nyyd magedest tagasi alla tsivilisatsiooni aare peale j6udnud. Eile oosel magasin juba yhes hotellis Punakhas, mis on Bhutani vana pealinn ja asub enam-vahem keset riiki. Seda labib riigi peamine ja enam-vahem ainuke maantee, mis algab Laane poolt vottes Parost, kus on riigi ainuke lennuvali, labib pealinna Thimpu ja jouab aina kitsamaks ja kitsamaks muutudes ysna riigi idaotsa valja. Yhesonaga - sinna Punakha hotelli joudes oli esimene kaik dushi alla, sest yleval magedes olin ma end tapselt kaks korda lobistanud jaises magijoes ja yhe korra yhes kylas kividega soojaks koetud puutynnis. Voite endale ette kujutada, milline m6nu oli seista voolava sooja vee all ja end yleni ja mitu korda korralikult sisse seebitada. Ja sellele jargnes uni voodid, valgete ja puhaste linade vahel, pea all padi ja peal tekk. Mmm... Aga mida seal hotellis polnud, oli Internet ja seega pidin veel paeva ootama, kuni tana Thimpusse j6udsin ja siinses hotellis netti paasesin.

Kui nyyd vaga lyhidalt see matk kokku v6tta, siis tundub, et yheks maailma raskeimaks magimatkaks teeb selle esmalt selle pikkus, teiseks k6rgus, kolmandaks Bhutani ilm ja neljandaks matkaradade seisukord. Siis algusest peale hakates on Snowmani raja pikkus umbes 360 kilomeetrit, mille labimiseks kulub optimaalselt 23-24 paeva, aga mis voib tanu ilmastikuoludele paris palju venida voi sootuks katkeda. See rada kulgeb peamiselt ylevalpool nelja ja poolt kilomeetrit, kus 6hk on h6re ja ood kylmad. Rajal tuleb labida 11 maekuru, millest umbes viis on korgemad kui 5 km ja ylejaanud 4,5 ja 5 vahel. K6ige k6rgem kuru oli 5300 m. Siis tuleb Bhutani ilm, millest tegelikult ykski Snowmani tutvustav kirjatykk midagi ei maini. Aga t6siasi on, et erinevalt Nepaalist sajab Bhutanis vaga palju ja vaga tihti. Meie matka k6ige pikem sadu kestis 48 tundi yhtesoodu, olles vahepeal vesi, siis lorts, l6puks lumi ning siis jallegi teistpidi tagasi. Ja siis v6ite ette kujutada, millised on riided, magamiskotid, telgid, jalatsid ja muu staff. Ja ega see meeleolule just ka k6ige positiivsemat m6ju ei avalda. L6puks veel matkarajad, mille labimine meenutab enamasti hiigelpika takistusriba labimist. Snowmani rajad koosnevad mudast, kividest nende keskel, millel hypeldes on v6imalik end saasta p6lvini mutta vajumisest, libedatest puujuurtest, j6gedest, millel puuduvad sillad, ja taevatreppidest, mis viivad yles kurule ja sealt alla. Vahepeal oli tunne, et ristiks selle Snowmani ymber Mudmaniks, aga siis tuli jallegi paike valja ja asi laks paremaks.

Aga ega sellest ei maksa nyyd jareldada, nagu oleks see matk kehv v6i ebameeldiv v6i tyytu olnud. Matk oli vagev ja hing sai ysna puhtaks. Lihtsalt minu varasemate magimatkadega v6rreldes oli see teistsugune. Kui tahta m6nusaid matkaradu ja vaga ilusaid vaateid lumetippudele, mida ei varja udu v6i pilv v6i vihm v6i lumesadu, siis tuleks minna Nepaali v6i Pakistani Kashmiiri (kus ma kyll veel kainud ei ole, aga millest raagivad haid s6nu minu matkakaaslased). Kui aga tahta panna ennast igatpidi proovile, nii fyysiliselt, aga peamiselt psyhholoogiliselt, siis on Bhutan muidugi karmim. Ja see paneb ennast ja loodust ja oma matkakaaslasi ning elu yldse vaatama senisest sootuks erineva pilguga. Ja mis on ju sellise matka eesmark, eksole...

Peep

PS! Hakkan siit tagasi lendama esmaspaeva varahommikul. Esimene ots viib Kathmandu kaudu Delhisse, kus tuleb terve pika paeva oodata, kuni sydaoosel valjub lennuk Helsingisse. Sinna j6uan teisipaeva varahommikul ja umbes kl 9 hommikul peaksin maanduma juba Tallinnas.

K6uedraakoni maal

Kaugel Himaalajas on Bhutani kuningriik - maa, millest unistasin juba lapsena. See on alati olnud selline salaparane ja kattesamatu ning ma olin aastaid veendunud, et kui miski on taiesti v6imatu, siis on see siia sattumine. Aga ajad muutuvad ja ka kunagi valismaailmale taiesti suletud K6uedraakoni maa, nagu nad ise siin oma maad kutsuvad, on yha enam avanenud. 2005 sygisel kaisin siin esimest korda ja eile maandusin taas, et seekord siin oluliselt kauem ringi uidata. Muidugi ei ole teist korda tulles Bhutan enam nii jalutrabalt imeline, sest see valine erilisus on ju meeles, aga nyyd loodangi naha seda maad ja neid magesid rohem sygavamalt, mitte pinnapealselt, nagu yhel tavalisel turismireisil. Aga sellest siis kunagi tulevikus, kui ma oma matkaga olen maha saanud.

Aga siinsete inimeste rahulikkus, uhkus ja vaarikus hammastab mind ikka. Ei mingit agressiivsust voi narviminekut voi mottetut rabelemist. K6ik kulgeb mingi siinsele elule iseloomuliku rytmiga, mis ei ole mitte mingi l6unamaine manjaana, vaid selline aastatuhandete jarjepidevuse paratamatuse tajumisest tingitud tasakaalustatud olemine. Seda on yksjag raske s6nadega kirjeldada - ma proovin selle peale m6telda oma matka kaigus, ja kui ma suudan selle s6nastada, siis panen selle ka kunagi kirja. Praegu igatahes ei ole selleks aeg kyps. Aga selge on see, et see rahu ja rytm hakkab kylge. See on nakkav ja kui vahepeal olin selle isegi unustanud, siis tana yht iidset kloostrit kylastades tabasin ma selle jalle nii vaga selgesti ara. Sellises kohas tuleb peale tunne, et siia tahaksi m6neks ajaks jaada ja m6tleda m6nd oma m6tet ning lasta n.-o. tavalise elu kuskil omaoodu ja valjaspool iseennast kulgeda. Ma ei imesta nende inimeste yle, kes seda teevadki, nagu mind ei yllatanud Kathmandu-Paro lennukis nahtud pikk ja vibalik valge kutt punases mungaryys, kes oli teel siinsetesse kloostritesse.

Ega see nyyd muidugi ei tahenda, et ma tahaksin ise budistiks voi, mis veelgi karmim, mungaks hakata - arge pabistage. Seda kindlasti mitte, aga ma tahan sellega ytelda, et siin on midagi sellist, mis paratamatult vaga haarav on. Aga matkata tahan ma kyll ja seda ma ka homme hommikul hakkan tegema. Suure t6enaosusega ei ole meie 360-kilomeetrisel matkarajal Internetti, kuigi mingi legendid raagivad, et kuskil 10-paevateekonna kaugusel on yks kyla, kus aeg ajal olla mingi side valisilmaga. Et kui seal on, siis on, aga kui mitte, siis paasen ma teiega yhendusse umber 11-nda oktoobri paiku. Seniks peab proovima mingeid spirituaalseid sidevahendeid, aga ega nende peale vist eriti loota ei maksa...

Peep

Muutunud Kathmandu

Kui ma eelmises kirjas utlesin, et Kathmandus on koik sama, siis paris nii see siiski ei ole. Vahepealse ajaga on ju kuningale jalaga antud ja Nepaalist on vabariik saanud. Maoistid, marksistid ja muud punased on kehtima pannud uued seadused ja meiesugustele mujalttulnutele paistab vast koige enam silma see, et kl 11 ohtul lopeb Kathmandus elu. Baarid, kohvikud, soogi- ja tantsukohad pannakse koik sel kellaajal kinni, ja rohkem polegi siin enam midagi peale hakata. Seega pole Kathmandu enam pariselt selline pooraselt vabameelne peopaik, nagu varem, ja oieti on sellest ju kahju, kuigi ma koige hullem peoloom ju pole. Aga kuidagi on siin nuud vahem seda vabameelset mudinat, mille poolest Kathmandu vanalinn Thamel nii eriline oli. Muidugi poeb sulle endiselt iga nurga peal ligi kutte, kes sosistavad salaparaseid sonu, nagu hash, joint, marijuana ja isegi opium voi pakuvad muid erilisi teenuseid, mis koik kuidagi massashiga seotud, aga jah - tanavamelu lopeb tapselt tund enne sydaood ja siis ei saa enam isegi internetikohvikusse minna, sest ka need pannakse kinni.

Aga muud asjad on samad - poed ja kohvikud ja sildid ning isegi inimesed, kes - ullatus, ullatus - su ara tunnevad, kuigi vahepeal pole ma siin ju mitu aastat kainud. Mu teemees teepoes kusis, et mis siis nuud juhtus, et sa nii kaua aega pole kainud, ja et kas lopuks sai toesti tee otsa... Weizen Bakreys, selles minu juustukoogikohas oli sama kutt tool, kes mu esimese siinoleku ajal ja selles massaazhiurkas, kus ma kaisin toona ja kus ka tana, oli sama mees tool. NB! mina kaisin ikka sellises parismassazhis, oieti Reiki-massaazhis, mitte sellises, nagu kutid oositi tanavatel pakuvad. See oli nuud lihtsalt tapsustuse korras uteldud...

Aga tunni parast lahen ma lennujaama, kust Druk Air ehk Draakoni Ohu nimeline lennukompanii viib meid ule magede Bhutani. Ja juba ulehomme panen oma kolakad matkasaapad jalga, votan koti selga ja hakkan astuma ules pilvedele lahemale. Ihu on valmis, vaim ka, juuksed on siiliks aetud, et oleks vahem jamamist, sest jargmisel korral peale ulehomset hommikut saab ennast pesta ilmselt alles kuskil 11. oktoobri paiku. Olge koik tublid ja ma loodan, et saan siia midagi kirbada veel ka kuskilt Bhutanist. Aga kui mitte, siis kunagi ikka.

Peep

Tagasi Kathmandus

Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.

Peep