Tugijaam Everesti all

Leidsin äsja soomlaste MTV3-sst uudise, et TeliaSonera Nepaali tütarfirma Ncell on Everesti lõunapoolse baaslaagri lähedusse üles pannud 3G tugijaama. Suure võimsusega jaam on 5200-meetri kõrgusel Gorak Shepi külas, mõni kilomeeter baaslaagrist lõuna pool, ja sealt on väidetavalt mobiililevi üles Everesti tippu välja. Seega on nii ka eestlaste hulgas populaarsesse baaslaagrisse matkajatel nüüdsest võimalus kodu ja muu maailmaga ühenduses olla ning ka Everesti ronijad ei ole enam sõltuvuses satelliitsidest, vaid saavad oma tipuemotsioone edasi anda otse mobiiltelefoniga.

Hoopis iseküsimus on see, kas matkaja ikka tahab kuskil Everesti jalamil üldse telefoniühenduses olla ja oma meilikastis tuhlata. Mina olen ikka tavaliselt oma telefoni kodust lahkudes väljalülitatud asendis sahtlisse jätnud ja tsivilisatsioonist eemalolekut nautinud, aga näiteks viimasel korral Kazbekil oli ka minul telefon kaasas ning muu hulgas õnnestus mul tipust ka Kaarlile üks - tõsi küll, väga katkendlik - telefonikõne võtta. Nii ma ei oskagi ütelda, kas see uudis on hea või halb. Tundub siiski, et midagi on nüüdseks taas kadunud. Midagi sellest tundest, et sa sõltud oma matkal või ekspeditsioonil vaid iseendast ja oma kaaslastest, et sa oled ära lõigatud tobedast argisusest, et sinu jaoks täiesti eriline aeg, mis algas Kathmandust lahkudes ja mis lõppes sinna naasmisega, polegi enam nii eriline ja ainulaadne... Kahju!

Peep

* Päikeseloojang Everestil. Selle klõpsu tegin 2005. aastal Kalapattari tipust.

Tipupäeva meenutusi

Kazbeki mäge kutsutakse Gruusia keeli Mkinvartsveriks. Sinna olla kunagi aegu tagasi aheldatud Prometheus. Ikka selle eest, et ta jumalatelt tule pihta pani ja selle surelikele kinkis. Jälgi tollest sündmusest meie sealt 21. septembril ei leidnud. Õieti pole neid ju sealt keegi leidnud, isegi mitte Kazbeki esimene eksipeditsioon 1868. aastal. Tõe huvides tuleb märkida, et ega meid seal üleval ei otsinud ka - oli muudki teha. Näiteks ümbritsevat suursugust ilu nautida, tipule jõudmise rõõmust hüpelda, pildistada, koju helistada. See viimane eriti ei õnnestnud, ainuke, mida mu vanem laps Kaarel hakitud sõnade hulgast eristas, oli "tipppp". Teised, kellele helistada proovisin, ei vastanud erinevatel põhjustesl ja lõpuks kadus ka niigi nigelavõitu levi sootuks. Aga jah - pisut eufooriline oli see tipus olek küll. Samas võiks seda mõista, oli see ju näiteks minu jaoks jooksva aasta sees kolmas tipu-üritus ja esimene õnnestunud. Ka Alari jaoks oli see üle hulga aja esimeseks edukaks tipuks, teistele seda enam, vaid Ardi oli kunagi varem edukalt Kilimanjarot roninud. Aga nüüd siia valik pilte tipupäevast, aitab jutust küll...

Peep

Koju

Tbilisi võttis meid neljapäeval vastu sooja ja mõnusa ilmaga, hea söögiga ja imeliste saunadega. Oleme pestud ja meestel on habemedki aetud. Kohalike genatsvalede tehtud massaaž laseb jalgadel kõndida, kuigi sääremarjad tulitavad vist kõigil. Kahe tunni pärast hakkame kodu poole lendama, alguses Münchenisse ja sealt Tallinna. Lennu jaamas maandub meie lennuk täna kl 22.50. Kallistajad on teretulnud. See ekspeditsioon saab läbi. Patt oleks selle tulemuste suhtes rahulolematust üles näidata...

Peep

Sent from my iPhone

Tipust veel

Eilse lakoonilise tipujutu lisanduseks mõned sõnad veel: ma pean ütlema, et eelarvamus, mille kohaselt väide "Sikk mäel, ilm täiesti nahkas" on absoluutne tõde, ei vasta tõele. Seekordne Kazbek pööras kujunema hakkavad väärkujutelmad pea peale. Tuleb välja, et Sikk ei ole teps mitte see kurja juur, mis/kes ei lase mäele ega ka mina mitte. Muidu me poleks ju koos nüüd Kazbeki tippu saanud. Ehk siis koos Sikuga on võimalik isegi ilma üle mängida ja üles jõuda. Mis on hea teadmine, eksole. Sest suured mäed on ikkka veel ootel.

Aga meie tipupäev oli fantastiline küll. Ilm oli selline, millest on raske unistada. Pilvitu, tuuletu, soe, pisikese miinusega. Tipust avanes vaade 360 kraadi, Elbruseni välja. Meiega platoolt ühinenud Kanada paariga koos oli meil 10-liikmeline köiskond, mis töötas perfektselt kuni tipuni ja sealt alla tagasi. Kellelgi mingeid probleeme ei olnud ja kojujõudmine oli kiire, hoolimata vahepeal langevatest uitkividest ja vastikust moreeninõlvast, millest laskumine on üks maailma vastikumatest tegemistest igaljuhul.

Ja nüüd oleme me tagasi all Kazbegi külas, ekspeditsioon on läbi, kõht on täis ja osa meist on isegi juba dušši all käinud. Naised peamiselt. Meie siin ootame oma järjekorda, limpsime kohalikku punast koduveini ja arvame, et mägironimine on üks ütlemata hea tegevus.

Peep

Sent from my iPhone

Tipp!

No nii, täna, Gruusia aja järgi kl 12.30 tegi meie grupp 100-protsendiliselt ära Kazbeki tipu. Meteost asusime teele kl 4.30 ja seega kulus tippu jõudmiseni täpselt kaheksa tundi. Tagasi Meteosse jõudsime 17.30, tööpäeva kogupikkuseks tähendas see 13 tundi. Kõik on üsna läbi, aga õnnelikud, tipus tehtud lipupildid ilmuvad kunagi hiljem, sest ma kasutan vanakooli mehena filmikaamerat...

Peep

Sent from my iPhone

Kabeli juures

Jalutasime Meteost üles kabeli juurde. See on soojak, mis kunagi on helikopteriga siia umbes 3900-meetri kõrgusele toodud ja kabeliks kohandatud. Jumal on siin juba üsna lähedal ja tegelikult võiks ju seda ka tunnetada. Mnjah...

Meie grupi kõik seitse liiget tunnevad end väga hästi. Tunnetuse koha pealt ma ei tea. Aga jah, mingeid probleeme pole kellelgi kõige väiksematki ja see lubab homseks hääd. Aira saadetud ilmateate järgi peakski homme olema ideaalsed tiputingimused, aga mõistagi ei taha ette ära sõnuda, pealegi muutub ilm siin vahepeal helikiirusega. Ka tänane hommik oli lausa imeline, aga lõunaks ajab jälle pilved üles ja ma ei imestaks, kui õhtupoolikul jälle lund sadama hakkab. Aga see ei sega, kui vaid hommik ilus on...

Peep

Sent from my iPhone

Meteos

Kell on kohaliku aja järgi kolm päeval ja me jõudsime baaslaagrisse ehk Meteosse ehk Bethlemi Huti. See on vana Stalini aegne suur ilmajaam, mis tänaseks on üsna troostitus seisus, aga siin on toad, kus saab lavatsite peal magada ja isegi mingi kõrtsilaadne kamber kus saab kohalikku õlut, mis hobuste seljas on üles lohistatud. Kõrgust on siin umbes 3700 ja meie tänane matk kestis vaid neli tundi. Tulime üsna nobedalt, ehkki liustiku peal keeras ilma jälle sandiks - hakkas sadama teralist lund, mis näkku ja kraevahele sattudes pole kõige meeldivam. Seevastu hommikul oli ilm lausa imeline - pilvitu ja soe ning kui ka ülehomme on samasugune hommik, siis ei ole tipu tegemine probleem.

Homse päeva oleme siin, teeme pisikese aklimatiseerumise, jalutama pisut ülespoole kiriku juurde ja vedeleme niisama. Kiirustada pole vaja, kopsuturset ei taha kellelegi ja tipuhommikuks peab ka olema korralikult välja puhanud. Aga Leri on täna väga tõsine - eile jäi siin kõrvalaheliku peal kivivaringu alla üks tema sõber, kes oli parasjagu köie peal üles ronimas. Tal ei olnud mingit võimalust...

Peep

Sent from my iPhone