Suur Eesti

Tegin täna tööringi Tallinn-Tartu-Võru-Tartu-Tallinn. Ja ma pean tõdema, et Eesti on ikka väga suur riik. Seda just ilma mõttes, sest kui Tallinnas pole lume haisugi, siis peale Paidet hakkas pilt muutuma ning Tartu oli juba jõuluselt lumine. Peale Kambjat läks aga asi lausa muinasjutuliseks: päike hakkas paistma, teede ääres olid poolemeetrised hanged, kuused pakult lumemütse täis ja põldudel paistsid vaid üksikud pikemad kõrred läbi paksu lumevaiba välja. Ilus oli! Ja meie Tartu kontoris rääkisid inimesed, kuidas nad nädalavahetusel lumememmesid tegid, näitasid pilte ja võrdlesid, kes suurema ehitas. Paistis, et see oli mingi Tartu selle nädalavahetuse hitt-tegevus. Ning kui nad küsisid, et mida mina siis Tallinnas tegin, ei uskunud nad mind, kui ütlesin, et ...riisusin muru. Aga just seda ma tegingi, ehkki eks see pisut kummaline oli detsembris lehti ja okkaid riisuda ning sodi kottidesse toppida. Ja tartlastel, kes samal ajal elu eest lund kokku mätsisid, oli ilmselt tõepoolest raske uskuda, et kahe tunni autosõidu kaugusel ilm nii erinev oli. Mulle igatahes tundus, et nad ei jäänudki mind lõpuni uskuma ja arvavad siimaani, et ma aasisin nende kallal...

Peep

Lumeuputus

Kui kuskil kõlas uudis, et pühapäeval sadas ühe päevaga alla pool kuunormi sademeid ehk lund, siis Pääskülas oli kindlalt tegemist vähemalt kuunormiga. Minu garaaži allasõidutee ülemine ots oli täiesti triiki lund täis, mida mu silmad ei mäleta siis elamise algusest peale. Ausalt öeldes pole ma oma kaevamistöödega praegusekski veel garaaži ukseni jõudnud, olen umbes poole peal, aga tänava äär on puhas. Magda ei saa päris hästi aru, mis toimub, sest vahepeal ei ulatu ta jalad põhja ning ta vaeseke jäi mõned korrad kõhu peale kinni. Siis oli hädaldamist palju... Aga iseenesest on see ju lahe - siin on väga ilus ja on isegi natuke kahju, et ilmaennustuse järgi sulab see kõik nädala lõpuks ära. Ilmselt ma siiski ei jõua seda sulamist oodata, sest pean enne oma auto kätte saama. Et siis pole midagi muud teha, kui aga minna jälle kaevama. Ja tõesti - kord kahe-kolme aasta peale ma kirun, et mul selline allaseõidutee siin on. Võite isegi arvata, et täna on üks nendest kordadest...

Peep

Uus kunn

Võim vahetub mujal ka kui Ameerikas, aga seda ei panda eriti tähele. Eile krooniti Thimpus uus kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck. See on vana kuninga 28-aastane poeg, kes väidetavalt on üksiti nüüd maailma kõige noorem kuningas üldse. Kui ma kolm aastat tagasi esimest korda seal käisin, siis oli parasjagu käimas kõva arutelu selle üle, et vana kuningas tahab oma trooni pojale loovutada. Vana kunn arvas nimelt, et ta on liiga vana - ta oli siis tervelt 55-aastane - ja riiki peaks juhtima noor kuningas, kes on avatud ja kaasaegse ilmavaatega valitseja. Kohalikud, kellega ma seal siis rääkisin, arvasid, et see on väga paha plaan. Et nende Oxfordi haridusega kunn on väga hea mees ja ilus pealeselle, ning et las poeg veel õpib elu tundma. Aga noh, nüüd sai vana kunn siiski oma tahtmise, nagu ka selle, et sellest aastast on Bhutanil ka oma 47-kohaline parlament, millest rahva tahtel on 45 kohta kuningale lähedalseisva partei käes ja kaks kohta opositsioonipartei saadikute käes. Kolm aastat tagasi oli rahvas ka parlamendi vastu, aga kus sa kunni tahtmise vastu saad. Muuseas, vanal kuningal on üldse kümme last, mida tundub olevat igavene pinutäis, aga ärge unustage, et tal on ka neli naist, kes muuseas on kõik õed... Niipalju veel, et uuel kunnil naist ei ole ja seega võib arvata, et tegemist on ühe hinnalisema abikaasakandidaadiga üldse. Kui mitte maailma mastaabis, siis Himaalajas vähemalt.

Aga mina lähen nüüd kolme tunni pärast lennuki peale, et juba õige varsti varbad sooja ookeani pista. Seniks aga vaadake pilte, mis ma tegin Bhutani kuningalossi aias, kus peeti Guru Rimpotche auks korraldatavat iga-aastast püha, kus tantsiti rituaalseid maskitantse, puhuti pasunaid, löödi trumme ja saadi pattusid andeks. Kui ma õigesti mäletan, siis vist pidid need uue kunni kroonimispidustused ka sealsamas toimuma...

Peep

Vaated

Ja kuigi Ameerikas ning ka meil siin arvatakse, et just praegu toimub maailma presidendi valimine, on siiski selle palli peal kohti, kus kedagi ei huvita, kas parasjagu saab esimest korda USA presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. Muidugimõista räägin ma Bhutanist, kus üleval mägedes käib elu oma tasast ja harmoonilist rada pidi. Ma arvan, et praeguseks on Lunana rahvuspargis, kus põhiosa Lumeinimese matkaradadest kulgeb, kurud juba lumme mattunud ja sealsed külad peavad nüüd ise vaatama, kuidas kevadeni hakkama saada. Ja kindlasti leidub seal inimesi, kes alles kuskil aprilli lõpul, kui kurud jälle lahti sulavad ja esimesed jakikaravanid alt kohale jõuavad, teada, kas kuskil Ameerikas on presidendiks demokraat Obama või vabariiklane McCain.

Ma panen siia mõned pildid Lunanast, kus ma alles või siis juba pisut enam kui kolm nädalat tagasi üleval jumalatele ning taevatähtedele lähedal olin, ja kuhu - mulle tundub - peab kindlasti ka tulevikus minema. Nojah, ilmselt küll mitte uuesti Bhutani, aga Himaalajasse küll. Nepaali ilmselt niikuinii, aga võib-olla ka Pakistani Kashmiiri. Sest see avaruse ja vabaduse tunne, mida mägedes kogeda saab, on nagu omamoodi uimasti, millest pärast mõnekordset proovimist sõltuvusse langeb. Ja kui jääbki mõni aasta vahele ning tundub, et saad juba sellest lahti, siis pärast järjekordset mägimatkadoosi saad ühtäkki aru, et ei, mäed ja matkad on sind oma buldogihaardesse võtnud ja lootused sellest sõltuvusest vabanemiseks jäävadki pelgalt lootusteks...

Peep

Lastest ja koolist

Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.

Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.

Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.

Peep

Lumemehe kontraste

Sain lõpuks oma matkapildid ära ilmutatud ja sisse skännitud. Hakkan neid otsapidi siia üles ka riputamaa, esimeseks valikuks pakun vaadata Snowmani kontraste. Kui meie siin aasime, et Eestis on enamasti vahelduva pilvisusega ilm kohatiste sademetega, siis Bhutanis tuleks see lause lugeda umbes nii: "väga vahelduva pilvisusega, väga kohatiste ning eriti karmide sademetaga ilm". Polnud väga suur ime, kui ühel hommikul astusid telgist välja ja sattusid otse pilve sisse, kust söögitelgi leidmisega oli paras tegu, järgmisel hommikul sõid oma putru ja jõid teed paljas kõht sooja päikese poole pööratud, kolmandal hommikul tagusid aga telgiukselt esmalt maha jäätunud lume ja siis avastasid, et saatjad on hommikusöögilaua katnud õue - brrr...

Ka kurud olid erinevad. Mõne ületasid vesi vinges tuules silma lendamas ja vaatasid, et kurult ruttu alla varju saaks. Teisel vedelesid pooltunni ja lasid päikese käes vaikselt nurru. kolmanda võtmist alustasid alt lühikestes pükstes ja üleval võttis sind vastu lumi, mille all peidus salakavalalt libedad kivid. Teisele poole kuru järgmisesse laagripaika pidid muulad ja hobused telkide ja muu koormaga enne jõudma. Muidu polnud kuskil märgi käiguriideid kuivade vastu vahetada. See tähendas, et kuskil keskpäeva paiku pidime loomakaravani järgi ootama ja endast mööda laskma. Vahel pidi ootama päris pikalt, sest järsul ja kivisel rajal liigub inimene oma kahel jalal isegi osavamalt ja kiiremini, kui loomad neljal.

Peep

Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.

Tagasi tsivilisatsioonis

Parast 23 paeva ja ood olen ma nyyd magedest tagasi alla tsivilisatsiooni aare peale j6udnud. Eile oosel magasin juba yhes hotellis Punakhas, mis on Bhutani vana pealinn ja asub enam-vahem keset riiki. Seda labib riigi peamine ja enam-vahem ainuke maantee, mis algab Laane poolt vottes Parost, kus on riigi ainuke lennuvali, labib pealinna Thimpu ja jouab aina kitsamaks ja kitsamaks muutudes ysna riigi idaotsa valja. Yhesonaga - sinna Punakha hotelli joudes oli esimene kaik dushi alla, sest yleval magedes olin ma end tapselt kaks korda lobistanud jaises magijoes ja yhe korra yhes kylas kividega soojaks koetud puutynnis. Voite endale ette kujutada, milline m6nu oli seista voolava sooja vee all ja end yleni ja mitu korda korralikult sisse seebitada. Ja sellele jargnes uni voodid, valgete ja puhaste linade vahel, pea all padi ja peal tekk. Mmm... Aga mida seal hotellis polnud, oli Internet ja seega pidin veel paeva ootama, kuni tana Thimpusse j6udsin ja siinses hotellis netti paasesin.

Kui nyyd vaga lyhidalt see matk kokku v6tta, siis tundub, et yheks maailma raskeimaks magimatkaks teeb selle esmalt selle pikkus, teiseks k6rgus, kolmandaks Bhutani ilm ja neljandaks matkaradade seisukord. Siis algusest peale hakates on Snowmani raja pikkus umbes 360 kilomeetrit, mille labimiseks kulub optimaalselt 23-24 paeva, aga mis voib tanu ilmastikuoludele paris palju venida voi sootuks katkeda. See rada kulgeb peamiselt ylevalpool nelja ja poolt kilomeetrit, kus 6hk on h6re ja ood kylmad. Rajal tuleb labida 11 maekuru, millest umbes viis on korgemad kui 5 km ja ylejaanud 4,5 ja 5 vahel. K6ige k6rgem kuru oli 5300 m. Siis tuleb Bhutani ilm, millest tegelikult ykski Snowmani tutvustav kirjatykk midagi ei maini. Aga t6siasi on, et erinevalt Nepaalist sajab Bhutanis vaga palju ja vaga tihti. Meie matka k6ige pikem sadu kestis 48 tundi yhtesoodu, olles vahepeal vesi, siis lorts, l6puks lumi ning siis jallegi teistpidi tagasi. Ja siis v6ite ette kujutada, millised on riided, magamiskotid, telgid, jalatsid ja muu staff. Ja ega see meeleolule just ka k6ige positiivsemat m6ju ei avalda. L6puks veel matkarajad, mille labimine meenutab enamasti hiigelpika takistusriba labimist. Snowmani rajad koosnevad mudast, kividest nende keskel, millel hypeldes on v6imalik end saasta p6lvini mutta vajumisest, libedatest puujuurtest, j6gedest, millel puuduvad sillad, ja taevatreppidest, mis viivad yles kurule ja sealt alla. Vahepeal oli tunne, et ristiks selle Snowmani ymber Mudmaniks, aga siis tuli jallegi paike valja ja asi laks paremaks.

Aga ega sellest ei maksa nyyd jareldada, nagu oleks see matk kehv v6i ebameeldiv v6i tyytu olnud. Matk oli vagev ja hing sai ysna puhtaks. Lihtsalt minu varasemate magimatkadega v6rreldes oli see teistsugune. Kui tahta m6nusaid matkaradu ja vaga ilusaid vaateid lumetippudele, mida ei varja udu v6i pilv v6i vihm v6i lumesadu, siis tuleks minna Nepaali v6i Pakistani Kashmiiri (kus ma kyll veel kainud ei ole, aga millest raagivad haid s6nu minu matkakaaslased). Kui aga tahta panna ennast igatpidi proovile, nii fyysiliselt, aga peamiselt psyhholoogiliselt, siis on Bhutan muidugi karmim. Ja see paneb ennast ja loodust ja oma matkakaaslasi ning elu yldse vaatama senisest sootuks erineva pilguga. Ja mis on ju sellise matka eesmark, eksole...

Peep

PS! Hakkan siit tagasi lendama esmaspaeva varahommikul. Esimene ots viib Kathmandu kaudu Delhisse, kus tuleb terve pika paeva oodata, kuni sydaoosel valjub lennuk Helsingisse. Sinna j6uan teisipaeva varahommikul ja umbes kl 9 hommikul peaksin maanduma juba Tallinnas.

K6uedraakoni maal

Kaugel Himaalajas on Bhutani kuningriik - maa, millest unistasin juba lapsena. See on alati olnud selline salaparane ja kattesamatu ning ma olin aastaid veendunud, et kui miski on taiesti v6imatu, siis on see siia sattumine. Aga ajad muutuvad ja ka kunagi valismaailmale taiesti suletud K6uedraakoni maa, nagu nad ise siin oma maad kutsuvad, on yha enam avanenud. 2005 sygisel kaisin siin esimest korda ja eile maandusin taas, et seekord siin oluliselt kauem ringi uidata. Muidugi ei ole teist korda tulles Bhutan enam nii jalutrabalt imeline, sest see valine erilisus on ju meeles, aga nyyd loodangi naha seda maad ja neid magesid rohem sygavamalt, mitte pinnapealselt, nagu yhel tavalisel turismireisil. Aga sellest siis kunagi tulevikus, kui ma oma matkaga olen maha saanud.

Aga siinsete inimeste rahulikkus, uhkus ja vaarikus hammastab mind ikka. Ei mingit agressiivsust voi narviminekut voi mottetut rabelemist. K6ik kulgeb mingi siinsele elule iseloomuliku rytmiga, mis ei ole mitte mingi l6unamaine manjaana, vaid selline aastatuhandete jarjepidevuse paratamatuse tajumisest tingitud tasakaalustatud olemine. Seda on yksjag raske s6nadega kirjeldada - ma proovin selle peale m6telda oma matka kaigus, ja kui ma suudan selle s6nastada, siis panen selle ka kunagi kirja. Praegu igatahes ei ole selleks aeg kyps. Aga selge on see, et see rahu ja rytm hakkab kylge. See on nakkav ja kui vahepeal olin selle isegi unustanud, siis tana yht iidset kloostrit kylastades tabasin ma selle jalle nii vaga selgesti ara. Sellises kohas tuleb peale tunne, et siia tahaksi m6neks ajaks jaada ja m6tleda m6nd oma m6tet ning lasta n.-o. tavalise elu kuskil omaoodu ja valjaspool iseennast kulgeda. Ma ei imesta nende inimeste yle, kes seda teevadki, nagu mind ei yllatanud Kathmandu-Paro lennukis nahtud pikk ja vibalik valge kutt punases mungaryys, kes oli teel siinsetesse kloostritesse.

Ega see nyyd muidugi ei tahenda, et ma tahaksin ise budistiks voi, mis veelgi karmim, mungaks hakata - arge pabistage. Seda kindlasti mitte, aga ma tahan sellega ytelda, et siin on midagi sellist, mis paratamatult vaga haarav on. Aga matkata tahan ma kyll ja seda ma ka homme hommikul hakkan tegema. Suure t6enaosusega ei ole meie 360-kilomeetrisel matkarajal Internetti, kuigi mingi legendid raagivad, et kuskil 10-paevateekonna kaugusel on yks kyla, kus aeg ajal olla mingi side valisilmaga. Et kui seal on, siis on, aga kui mitte, siis paasen ma teiega yhendusse umber 11-nda oktoobri paiku. Seniks peab proovima mingeid spirituaalseid sidevahendeid, aga ega nende peale vist eriti loota ei maksa...

Peep

Muutunud Kathmandu

Kui ma eelmises kirjas utlesin, et Kathmandus on koik sama, siis paris nii see siiski ei ole. Vahepealse ajaga on ju kuningale jalaga antud ja Nepaalist on vabariik saanud. Maoistid, marksistid ja muud punased on kehtima pannud uued seadused ja meiesugustele mujalttulnutele paistab vast koige enam silma see, et kl 11 ohtul lopeb Kathmandus elu. Baarid, kohvikud, soogi- ja tantsukohad pannakse koik sel kellaajal kinni, ja rohkem polegi siin enam midagi peale hakata. Seega pole Kathmandu enam pariselt selline pooraselt vabameelne peopaik, nagu varem, ja oieti on sellest ju kahju, kuigi ma koige hullem peoloom ju pole. Aga kuidagi on siin nuud vahem seda vabameelset mudinat, mille poolest Kathmandu vanalinn Thamel nii eriline oli. Muidugi poeb sulle endiselt iga nurga peal ligi kutte, kes sosistavad salaparaseid sonu, nagu hash, joint, marijuana ja isegi opium voi pakuvad muid erilisi teenuseid, mis koik kuidagi massashiga seotud, aga jah - tanavamelu lopeb tapselt tund enne sydaood ja siis ei saa enam isegi internetikohvikusse minna, sest ka need pannakse kinni.

Aga muud asjad on samad - poed ja kohvikud ja sildid ning isegi inimesed, kes - ullatus, ullatus - su ara tunnevad, kuigi vahepeal pole ma siin ju mitu aastat kainud. Mu teemees teepoes kusis, et mis siis nuud juhtus, et sa nii kaua aega pole kainud, ja et kas lopuks sai toesti tee otsa... Weizen Bakreys, selles minu juustukoogikohas oli sama kutt tool, kes mu esimese siinoleku ajal ja selles massaazhiurkas, kus ma kaisin toona ja kus ka tana, oli sama mees tool. NB! mina kaisin ikka sellises parismassazhis, oieti Reiki-massaazhis, mitte sellises, nagu kutid oositi tanavatel pakuvad. See oli nuud lihtsalt tapsustuse korras uteldud...

Aga tunni parast lahen ma lennujaama, kust Druk Air ehk Draakoni Ohu nimeline lennukompanii viib meid ule magede Bhutani. Ja juba ulehomme panen oma kolakad matkasaapad jalga, votan koti selga ja hakkan astuma ules pilvedele lahemale. Ihu on valmis, vaim ka, juuksed on siiliks aetud, et oleks vahem jamamist, sest jargmisel korral peale ulehomset hommikut saab ennast pesta ilmselt alles kuskil 11. oktoobri paiku. Olge koik tublid ja ma loodan, et saan siia midagi kirbada veel ka kuskilt Bhutanist. Aga kui mitte, siis kunagi ikka.

Peep

Tagasi Kathmandus

Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.

Peep

Valede vale!

Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov teatas just intervjuus Euronewsile, et mitte ükski Vene sõdur pole Gruusia territooriumile astunud. Et kõik nad on rangelt Lõuna-Osseetia piirides. Ivanovi järgi pole seega Gorisse tanke saadetud, Poti sadamat ja Thbilisi sõjaväelennuvälja pole pommitatud jne. See kõik olevat Gruusia-poolne Goebbelsi-stiilis vale, millele pole mitte mitte mingisugust alust. Samal ajal näitab CNN, kuidas Vene tankikolonn liigub Gorist edasi Gruusia sisemaale. CNN-i reporter rääkis Vene sõduritega, kes ütlesid, et "meil kästi siin Gruusias olla ja edasi liikuda ja seda me ka teeme..." Täitsa lõpp! Selline vale nii kõrge Vene poliitiku suust tervele Euroopale on ikka lausa ennekuulmatu. Isegi venelaste RTR näitas kindralstaabi ülema asetäitja pressikat, kus too teatas, et "jah, meie mehed on Gruusias sees, sest peame ju luurama, mida grusiinid plaanivad, sest oleme niigi suuri kahjusid kandnud." Ja kui üks vene reporter küsis, et "kuidas siis nii, et meie väed niis uuri kaotusi on kandnud?", ütles too kindral, et "nojah, Berliini vallutamine käis ka vere sees..."

Ma olen vaadanud viimastel päevadel CCN-i ja Euronewsi kõrval ka päris palju RTR-i, et näha, millist ajupesu siis ikkagi venelased omadele (ja paraku ka meie venelastele) teevad. See on sõnukirjeldamatu! Ma ei räägigi ühtedest ja samadest nutvatest ning värisevatest osseedi mammidest, keda näidatakse järjest ja järjest või põlemapandud Gruusia tankidest, aga mu "lemmik" oli üks kuskilt kinnipüütud ameeriklane, kes, ROSSIJA-kirjaga pesapallimüts peas kirus inglise keeles mõrtsukatest grusiine ja USA-d, kes vaimuhaige Saakašvili osseete tapma ajas, ja kõige lõpuks venelasi kiitis, kes selle hulluse ära lõpetavad. Tore oli ka see, kui RTR näitas Tshinvalis ühte purukspommitatud kirikut ja rääkis, et näe, grusiinid on rikkunud mingit konventsiooni, mille järgi ei tohi arhitektuurimälestisi lammutada ja sellega on pandud toime järjekordne rahvusvaheline kuritegu, samasugune, nagu genotsiid... Ja siis kui teisi Vene telekanaleid klõpsida, tuleb kolmest ülejäänust vähemalt kahest mingi Vene sõjafilm. Üks tavaliselt Teisest Maailmasõjast (vabandust: Suurest Isamaasõjast) ja teine lihtsalt mingitest 70-80-ndate vapratest punaväelastest. Ja mida siis tahtagi kasvõi meie venelastest, kui nad sellist ajupesu saavad päevast päeva ja ööst öösse! Ja siin ei aita ka mingi ETV2 või mis iganes, sest ma ei usu elu sees, et Eesti suudaks siinseid venelasi panna sellisel puhul, nagu praegu, kanalit vahetama...

Aga jah: see Ivanovi intervjuu oli ikka nii uskumatu, et seda ei julge venelased ilmselt isegi oma kodus näidata! Aga reporteri küsimuse peale, et kuidas Ivanov kommenteerib seda, et ainsa riigina on Moskva käitumise Gruusias ametlikult heaks kiitnud Kuuba (NB! Isegi mitte Valgevene või Põhja-Korea!!!), ütles Vene asepeaminister, et "see kinnitab vaid seda, kui levinud on maailmas topeltstandardid." Et siis kogu maailm, isegi kõige kindlamad liitlased, lähtuvad teistsugustest väärtustest, kui kõne all on Venemaa tegevuse hindamine. Vaene Ivanov - kõik teevad liiga! Aga vana Goebbels võiks küll uhkusest pakatada, et tal nii usinad õpilased on...

Peep

Tagasi Keskaega

Karta on, et Gruusia jääb kokkuvõttes Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ilma. Mulle tundub, et seda ei õnnestu kellelgi vältida. Venelased toimetasid selle asja osavalt ära, mõneti grusiinide endi kätega, kes üha jõhramale torkimisele lihtsalt ei saanud enam reageerimata jätta. See oleks sama olnud, kui hüpoteetilises Vostotšno-Viruski Respublikas oleks Moskva utsitatud ja Kohtla-Järvel pesitsevad venelased maha põletatud Iisaku küla ja siis Eesti valitsus oleks Kohtla-Järvele meie skaudipataljoni saatnud. Kas seda oleks saanud tegemata jätta? Jah oleks - aga ainult Ida-Virust loobumise hinnaga. Kas eestlased oleksid sellise asja sellele valitsusele andestanud? Ilmselt mitte... Gruusias läks samamoodi. Kahjuks arvestas Venemaa kõik asjad väga täpselt läbi, Gruusia oli sundviskes ja edasi on tehnika küsimus.

Mis edasi? Ma arvan, et Gruusia riik jääb ärakohitsetud kujul siiski alles. Aga see on ainult algus. Venemaa neelab Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alla, ilmselt jäävad seal küll mingid kohalikud nukuvalitsused alles ja ilmselt neid "riike" eriti keegi ei tunnusta (vähemalt esialgu mitte), aga ka see värd Transnistria on ju juba hulk aastaid olemas ja toimetab omasoodu ning Moskva näpunäidete kohaselt edasi. Suure tõenäosusega on järgmine Ukraina, kus Moskva korraldab sarnase "ülevõtmise" Krimmis. Ja võib-olla mõnes piirkonnas veel. Edasine on närvide mäng. Kas venelased julgevad tulla ka EU ja NATO täisliikmete vastu, kelle suhtes kehtib paragrahv 5, mille kohaselt rünnak mis tahes NATO liikmesriigi vastu on rünnak kogu NATO vastu ehk siis ka USA, Saksamaa, Suurbritannia, Norra jne., vastu. See saab sõltuma sellest, kuidas USA ja NATO reageerivad venelaste järgmistele "ülevõtmistele".

Ja siis edasi? Edasi kuulutavad end iseseisvaks Transilvaania ungarlased, mis tekitab madina Ungari ja Rumeenia vahel. Siis teevad oma riigi ära baskid, siis saadab Ahvenamaa kuradile Soome. Skandinaavias sünnib kolm Saami vabariiki - Norras, Rootsis ja Soomes, Korsika kuulutav välja iseseisvuse Prantsusmaast, Kosovo ehk teise Albaania serblased teevad oma Mini-Serbia... Rääkimata niikuinii kaheks või isegi kolmeks jagunevast Belgiast, omaette Katalooniast ja lõpuks ka 24-st konföderatsioonilepingu kuu peale saatnud Šveitsi kantonist. Ja jõuamegi tagasi Keskaegsesse Euroopasse, kus sajad vürsti- ning vaba- ja linnriigid omavahel jagelesid ja oma alamatele aina uusi makse välja mõtlesid.

Ja kui siis sealt kunagi tagasi vaadatakse, siis õhatakse kahetsevalt tuletades meelde, et kõik see algas kunagi sellest, et üheskoos lammastena pealt vaadati kuidas Venemaa askeldab ja muidugi seda, kui ameeriklaste eestvedamisel võeti kätte ja ühe imeliku riigi, pealkirjaga "Kosovo", iseseisvust tunnistati. Mis ju Venemaale tema trumbid kätte mängis...

Peep

PS! Ma arvan, et ma nüüd mingi aeg eelistan Prantsuse, Lõuna-Aafrika või Itaalia veinidele küll Gruusia omi. Lähen tutvun juba täna meie veinipoodide valikuga...

Läheb veelgi hullemaks

Täna jooksis naftabarreli hind 145-dollari piirist üle. Kui aasta tagasi naerdi välja need inimesed, kes ennustasid 100-dollarist hinda, siis nüüd ei kahtle vist enam keegi, et 200 ja isegi üle selle tuleb üsna pea. Ma siin vaatasin just eile oma maja küttekulusid ja nentisin, et minu läinudaastane otsus õlikatel välja vahetada pidugraanulikatla vastu oli absoluutselt õige. Eelmise aasta juulist selle aasta juunini kulus mul graanulitele 15 000 krooni, aasta varem samal perioodil läks õli peale 24 000.-. Seejuures maksis 2006-2007 õliliiter keskmiselt 8,50 aga praegu on hind üle 12-ne krooni, aasta lõpuks ennustatakse 15 ja järgmiseks aastaks 20 krooni liitri eest. Karm! Kuulsin just ühe ühest tuttava tuttavast, kes olla öelnud, et oma eelmisel aastal ostetud põllumaja pangalaenuintressid kannatab ta küll ära maksta, aga talvised küttekulud pidavat temas juba ette õõva tekitavat. Ilmselt saavad villased sokid, vatitekid ja aivarpohlaku-nimelised vestid eeloleva sügise-talve müügihittideks...

Tegelikult peaks ju sellised naftahinnad pisut rohelisema mõttelaadiga inimeste jaoks olema palsamiks hingele - tarbimine väheneb, inimesed sõidavad vähem ja pisema mootoriga autodega, hakkavad vähem lendama, tarbivad igasuguseid asju vähem jne. Kokkuvõtteks peaks see ju olema kergenduseks keskkonnale. Paraku ei ole asjad sugugi nii ühesed. Selge on ju see, et naftapuuduses hakkavad inimesed tarbima alternatiivseid kütuseid ja see võib viia hoopis suuremate keskkonnajamadeni. Meie urgitseme siit Eestimaa seest välja põlevkivi, aga mujal maailmas kasvab juba jõudsalt kivisöe kaevandamine ja ja põletamine. Ega kivisüsi on ju kogu aeg olemas olnud ja pisitasa on seda kasutatud ka, aga viimaste aastakümnete jooksul on selle kaevandamise omahind olnud lihtsalt liiga kõrge, et seda laiemalt kasutada. Või siis on nafta hind olnud liiga odav. Nüüd on olukord muutunud ja kivisüsi jälle konkurentsivõimeliseks tõusnud. Lugesin kuskilt, et ühes Jaapani kaevanduslinnas, kus läinud sajandi 60-ndatel elas 70 000 kaevurit ja kus kolm aastat tagasi oli alles jäänud 5000 mäemeest, taasavatakse usinalt konserveeritud kaevandusi ja palgatakse inimesi, kellele antakse poolmuidu kortereid tolle linna arvukates aastaid tühjalt seisnud majades.

Hull lugu on aga see, et kivisöe põletamisest saadav energia saastab vähemalt atmosfääri veelgi rohkem kui nafta põletamine. Mul tulevad siinkohal kohe meelde kirjeldused 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Londonist, kus kuulsad sudud ja selle tagajärjel tekkinud igasugused haigused olid tingitud just kivisöega majade kütmisega kaasnevast tossust. Ja kui inimeste energiavajadusi hakatakse nafta ja gaasi põletamise asemel massiliselt asendama kivisöe põletamisega, siis toob see ju endaga kaasa senisest veelgi karmima kliimasoojenemise pluss kõik sellega kaasnevad probleemid. Sest ega jutt ei käi ainult toasoojast - erinevalt 100-aasta tagusest Londonist annab ju kõige olulisema osa saastest kõikvõimalik tootmine. Tohutute tehasekomplekside korstendest tõusev toss ei varja nõndamoodi mitte enam ühte linna, vaid terve selle õnnetu planeedi. Ja nn puhast energiat ei paista veel kuskil silmapiiril...

Peep

Meie igapäevast bensiini...

Bensiini ja diiselkütuse hind tõuseb igal pool maailmas. Hispaanias mässavad selle vastu rekkajuhid ja kalurid, Soomes kutsutakse internetis üles boikoteerima suurte kütusefirmade bensiinijaamu, Indoneesias on bensujaamu põlema pistetud. Ameerikas hädaldavad bensiinimüüjad, et vanemat tüüpi mehaanilised tanklaautomaadid, aga selliseid on terve USA täis, ei näita 99,99-st dollarist kõrgemat hinda. Et aga bensiini hind on juba jõuliselt üle 4 dollari galloni eest roninud (märtsi lõpul maksis Floridas bensiin veel keskeltläbi 3,25), siis ei saa suurema paagiga maasturid enam täispaaki tankida - numbreid ei jätku. Meie siin võime muidugi oma 18-kroonise liitrihinna juures ameeriklaste 10-kroonist bensiinihinda vaid kadestada, aga MTV3-s oli reportaaž, kus seesama 4 dollarit galloni (mis on teatavasti 3,8 liitrit) eest viib suurtes linnatagustes mallides kauplevaid poode pankrotti. Lisaks teatas General Motors, et kaalub tõsiselt hiiglaslike bensiiniõgijate Hummerite tootmise lõpetamist või siis selle kaubamärgi mahamüümist. Ka Ford lasi äsja välja pressiteate, et nad keskenduvad edaspidi vaid väikeste ja ökonoomsete sõidukite arendamisele. MTV3 reporter küsitles ka mingit USA paadisisustajat, kes ütles, et tema business on igatahes omadega ühel pool - ameeriklased ei tahtvat enam paatidega sõita, vaid üritavad neid maha müüa. Paadioksjonid pidavat olevat igapäevased, aga müük kesine. Kellegi Caroline Butleri (see oli see paadisisustaja) sõnul jäävad paadid lihtsalt kai äärde loksuma ja oma elupäevade lõppu ootama. Olgu peale - see naine oli toimuvast ilmselt masendunud, aga tänapäevaseid trende iseloomustab see päris hästi.



Peep

Meie tavaline Päike

Eile hommikul Tallinast Viljandi poole sõites kuulsin Soome YleX-ist põnevat uudist. Nimelt on Soome ja Austraalia astronoomid ühiste uuringute tulemusena jõudnud järeldusele, et Päike on täiesti tavaline täht, milliseid on universumis hulgi. Selle uurimuse järgi on Päike n.-ö. hall keskpärasus, üldsegi mitte mingi eriline ja unikaalne täht, nagu siiamaani on arvatud. Järelikult võib ka meie päikesesüsteemi laadseid moodustisi olla tuhandeid kordi rohkem ning ilmselt kehtib samasugune järeldus siis ka Maa kohta. Mis omakorda tõstab oluliselt tõenäosust, et elu - ja ilmselt siis ka intelligentene elu - ei ole sugugi mitte unikaalne ning lisaks meile on kedagi kuskil veel. Küsimus on vaid selles, et kus täpselt?

Üks soome astronoom, kes saates esines, tõsi selle kohta hea võrdluse. Kui ette kujutada, et meie täiesti tavaline Päike on üks liivatera tohutul ookeanirannal, siis järgmine samasugune tavaline päike paikneb sellest liivaterast ...40 kilomeetri kaugusele. Njah, sinna annab jõuda, eksole! Aga selle eest on neid tavalisi päikeseid palju. Neid leidub küll ja küll juba igas galaktikas, galaktikaid endid olevat selle astronoomi kinnitusel aga umbes-täpselt sama palju, kui sellel mitmekümne kilomeetri pikkusel rannal on liivateri. Et siis elu on veel ja ilmselt ta mõistuslikku elu, aga need pagana vahemaad...

Peep

Göteborgi poolik

Jooksin täna kolmas kord Göteborgi poolmaratoni. See on mu lemmik, siin on alati rõõm joosta, võib-olla selle pärast, et just siin tegin 2006. aastal oma esimene pooliku ja lisaks kõigele läks see tookord nii hästi, et seda aega pole ma siiamaani suutnud üle joosta. Et siis seekord sain ajaks 1:37:50, mis on kaks ja pool minutit kehvem tollasest esimesest jooksust, aga omakorda pea kolm minutit kiirem kui eelmisel aastal. Ja ka veidi kiirem, kui too aprillikuine poolik Berliinis. Igatahes - Göteborgi jooks oli hästi korraldatud, nagu alati. Bände tundus olevat raja serval küll vähem, kui eelmisel aastal, aga ikkagi palju, ja kesklinn oli rahvast pungil. Igal juhul on niimoodi mõnus joosta, isegi hoolimata sellest, et just kesklinna lõigul, s.o. umbes 15.-16. kilomeetril sain oma haamri kätte ja liikusin vahepeal küll lausa teosammul. Vahepeal tuli peale tunne, et kõik 40 000 jooksjat lähevad minust seal mööda, aga ilmselt see siiski nii polnud, sest kokkuvõtteks sain siiski 3726. koha. Aga miks ma oma kolme aasta tagust aega ei suutnud parandada, ei oskagi öelda. Treeninud olen ju päris kõvasti, rohkem kindlasti, kui tookord, vorm tundub ka treeninguaegade põhjal hea, aga jooksudel välja ei tule. Ilmselt on miskit peas kinni. Kas ma ei suuda end piisavalt motiveerida või kardan lihtsalt ärakukkumist ja seetõttu ei pressi nii palju kui peaks ja tegelik treenituse tase lubaks. Või on asi lihtsalt selles, et tookord pidin endale tõestama, et olen võimeline millekski selliseks, mida kunagi varem teinud polnud, nüüd aga on see asi ära tõestatud ja võib-olla on nüüd vaja endale hoopis uusi asju ära tõestada...

Terv., Peep

PS! Aga seda, miks ma selle pildi peal oma nina nii uhkelt püsti ajan, ei oska ma ütelda, seda enam, et naabrimees Ulf jooksis oma läbi aegade teiseks parima jooksu ja oli minust oma 15 minutit kiirem...

Kähkukas Berliinis

Tegin ühe kähkuka Berliini - laupäevaõhtuse EasyJetiga sinna ja pähapäeva õhtul tagasi. Vahepeale mahtus Berliini poolmaraton, mis oli mu selle aasta esimene võistlus. Plaanid olid suhteliselt suured, lootsin joosta isikliku tippmargi, mis siiani on tund ja 35 minutit. Aga ei tulnud - midagi jäi veidi puudu ja mu lõpuajaks jäi 1:38:18. Nojah, olin sellega 2042., mis 22000 osavõtja seas pole kõige hullem, aga vorm lubanuks tegelikult ju tükkis paremat jooksu. Teisalt, kuna ma pole mingi elukutseline jooksja, siis ei põe ma seda ka kuskilt otsast ja pigem olen rahul sellega, et üks 21,1 kilomeetrine jooks jälle tehtud ning pisut ennast ületatud on.

Aga Berliini jooks oli lahe - start oli Toomkiriku ees, siis edasi mööda Unter den Lindenit Brandenburgi väravate alt läbi, võidusambast mööda, tiiruga Kurfürstendammile, katkise kiriku eest läbi, Potzdamer Platzilt Checkpoint Charlini ja sealt lõpuks tagasi punase raekoja juurde välja. Kõikjal kogu trassi ulatuses olid tänavad palistatud rahvaga, kes vilistasid, plaksutasid, puhusid pasunaid, lõid trumme jne. Mis nii viga joosta... Lahe oli, kui ühes bussipeatuses neli vanahärrat jooksjatele jatsu mängisid - trompeti, kitarri, kontrabassi ja trummidega. Vanadel bensuvaatidel ja ostukärudel improviseerivaid trummibände oli mingi kümmekond. Tegelikult mind hämmastas see, et praktiliselt polnudki kohta, kus pealtvaatajaid ei oleks olnud, aga noh, Berliinis elab ka ju mingi 3,5 miljonit inimest.

Peep

NB! Siit näeb Berliini poolmaratoni videot ka: http://www.youtube.com/watch?v=gCXzZBoYM0I

Vaikses ookeanis hulbivad sitasaared

Leidsin hiljaaegu ühe päris õõvastava uudise. Vaikses ookeanis hulbivad ringi kaks sitasaart, mille kogupindala ületab USA territooriumi suuruse. Tegemist on kõikvõimaliku plasträmpsuga, mis on maailmamerre sattunud mõistagi inimetegevuse tagajärjel. Laevadelt, jõgesid pidi jne. Vaikses ookeanis kulgevad ringhoovused on selle sodi kõik ühte kohta "kokku kogunud" ja sealt seda kuidagi moodi kätte saada ei ole enam mingi nipiga võimalik. Muidugi ei ole need "saared" päris saared saare mõistes - nende peal ei saa inimene kõndida, aga nendes kohtades on peamiselt plastjäätmete kontsentratsioon siiski sedavõrd suur, et kui mujal ookeanis on tormiga hiigellained, siis selles kohas toimub sel ajal sita vaikne voogamine. Rämpsukiht paikneb enamasti kuskil meeter-paar veepinnast allpool, aga selle paksus ulatub kümne meetrini, mis on ju pea kolmekorruselise maja kõrgus. Tegemist pidavat olema omalaadse paksu "plastikusupiga", kust vähegi suuremad elusolendid läbi ei pääse, ja mille lagunemine - isegi kui kogu saaste lakkaks paugupealt - võtaks aega aastatuhandeid. Ma kujutan ette, kuidas mingid delfiinid, merekilpkonnad ja muud maailmameres elutsevad tüübid sinna kinni jäävad ja aeglast ning piinarikast surma kogevad... Lugesin seda uudist juba paar nädalat tagasi, aga lahti see ei lase mind siiamaani - inimesed on ikka uskumatud tüübid küll. Mida kõike nad ei tee, et vaid oma mugavuse tagamiseks toodetud saastast ilma vaeva nägemata lahti saada. Ja ma ei räägigi siin Harku metsa jooksuradade kõrvale üle päeva tekkivatest autopagaasnikutäitest sodihunnikutest, mis mind tegelikult kohutavalt häirivad, nii et vahel on tunne, et kui mõne sellise kätte saaks, siis topiks selle sita tollele tema enda kurku sisse! Uuh - agressiivseks läksin! Aga kilekotte ei võta ma toidupoest enam ammu mitte... Ja prügi tarbeks pidi meil kuskil müüdama juba biolagunevaid kotte - mingist lehest lugesin - ma pole neid veel leidnud, aga vaatan lahtiste silmadega ringi...

Terv., Peep