Jälle Leh's

Ma olen nagu Švejk, kes oma rügementi otsides kogu aeg mingi küla otsa komistas, mitte kunagi aga Budějovicesse, kuhu ta pidi minema, ei sattunud. Mina vahemalt nägin Nuni ära, aga olen tõepoolest jälle Leh's, nüüd siis juba vist kolmandat korda selle lühikese aja jooksul. Aga siin ma olen ja nüüd ei teagi täpselt, kuidas ja kuhu edasi, s.t. millal tagasi koju. See sõltub nüüd natuke kindlustusfirma otsustest. Aga arsti juures käisin täna siin Leh's ära ja sain teada, et minu evakueerumisotsus oli ainumõeldav ja täiesti õigeaegne lahendus. Diagnoosiks kirjutas arst eesti keelde ümberpandult järgmist: viirushaigusest nõrgestatud organismis tekkis minimaalne AMS ehk mägihaiguse kerge vorm. Nüüdseks on see möödas ja mingeid komplikatsioone AMS teadaolevalt ei tekita (loodetavasti ;)). Hea, et ma ennast või siis enda organismi kuulasin, Janet muidugi ka, kellega me seda asja põhjalikult arutasime, ja edasi ei roninud. Muidu oleks võinud asi päädida veel helikopterisõiduga...

Aga Jane, Tarmo, Arvind ja Nima, kelle õige nimi on muuseas Nyngma Sherpa, on parasjagu teises laagris umbes 6000-meetri peal. Tarmo ja Nima käisid täna luuret tegemas, kuidas kolmandasse laagrisse jõuda, aga olid sunnitud tiba enne ülemise jäämurru lõppu hullude olude pärast tagasi pöörama. Homme proovivad kuuldavasti uuesti jäämurru teisest servast. Kui sealt ka läbi ei pääse, siis peavad nad ilmselt uuesti esimesse laagrisse laskuma ja otsustama, kuidas edasi. Siis on veel võimalus nn Shveitsi marsruuti proovida, aga see tähendab hoopis teise harja peale minekut. Ma siiski usun, et nad saavad tavamarsruudi peal hakkama.

Peep