Ammanis

Täiskuu paistab Ammani peale, muezzin laulis viimase palvuselekutse ja klaasike kohalikku valget veini maitseb päeva lõpetuseks palmi all hästi. Esimene päev Jordaanias on olnud tore - ära on vaadatud enam-vähem kõik sambad, mis pealinnas Ammanis on, roomlaste amfiteater ja Heraklese templist järele jäänud kivimürakad linna kohal kõrguva mäe otsas. Ega siin kuuldavasti suurt rohkem midagi erilist polegi, keskväljakuta ja selge südameta linn, nagu ta on, üsna selgelt araabiapärane, aga erinevalt näiteks Damaskusest hea auraga, sõbralik ja üsna tolerantne. Seda tajub nii lahtiste juuste lehvides ringi liikuvaid noori naisi nähes, alkoholipoodidest möödudes, lõpuks ka selles, et minu lühikestest pükstest väljatolknevad valged sääred kelleski mingisuguseid silmatorkavalt emotsioone ei tekita.

Aga homme liigume siit kohaliku bussiga alla Aqabasse, Punase mere sadamalinna. Tahtsin rentida mootorratta, paraku neid siin riigis pole, vana kuningas, kes ise küll Harley-fänn olla olnud, keelanud need kunagi ammu kodanike tervise huvides ära. Ja rong ka ei sõida, kuigi raudtee on olemas, lihtsalt aegu käigust ära jäetud. Niisiis kohalik bussiliin, usutavasti on seegi elamus, sest tee viib alla mereni üle 300 kilomeetri läbi kõrbe. Seal siis vaatab edasi, mis ja kuidas. Loodetavasti ei kohta me seal neid eestlasi, kes lennukis Riiast Ammanisse end tõelisteks eestlasteks jõid, kõrvalistuvate Rootsi naistega kõikvõimalikesse aktiviteetidesse tahtsid laskuda, enne maandumist lennukist väljuda üritasid ja kellest vähemalt osa passikontrolli asemel vist mingisugusesse teise ruumi toimetati...

Peep

Sent from my iPhone

Elumärk

Sain täna Tanelilt Everesti alt järgmise sõnumi (usun, et ta ei pahanda selle levitamise pärast):

Tere Peep, oleme baaslaagris, homme harjutame liustikul käimist ja neljapäeval teeme esimese tõusu. Tervis hea ja vaated suurepärased!

Ettevalmistused

Täna alustasime selleaastase ekspeditsiooni teise etapi ettevalmistustega. See on siis konkreetne füüsiline grupitöö lumel ja jääl. Ja alustuseks olime pärastlõunal Türisalu pangal, kus katsetasime oma varustust, lihvisime köite panekut, tõusu ning laskumist, julgestamist ja kõike muud, mis selle asja juurde käib. Olime kolmekesi - perekond Riga ehk Tarmo ja Jane, pluss mina -, seega siis meie plaanitava ekspeditsiooni inimkoosseis 100-protsendiliselt. Ja mulle jäi küll mulje, et me kõik jäime selle treeninguga rahule ning pärast seda on olemas ka teatud kindlus ses suhtes, et me saame hakkama ka märksa kõrgemal kui mingi 30 meetrit merepinnast. Pealegi on selle talve lõputus kestmises meie jaoks ka hea külg - me saame omavahelist koostööd ja isiklikke oskusi lihvida veel mõnda aega, sest paistab küll niimoodi, et seda jääd ja lund jätkub veel mitu nädalat.

Selle laiemas ringis veel välja hõikamata ekspeditsiooni esimene etapp on kestnud tegelikult juba mõnda aega. See on seisnenud info kogumises mäe ja tipumarsruutide kohta, varustuse nimekirjade koostamises, lennupiletite väljapeilimises, ajakava planeerimises ja kogu selle üsna suure infohulga analüüsimises. Nüüdseks hakkab pilt selgeks saama, aga et lõplik ajakava veel täielikult paigas pole ja ka lennukipiletid on broneerimata, siis las selle ekspeditsiooni nimi ja sihtkoht jääb veel ka mõneks päevaks asjaosaliste ja nende lähedaste teada. Aga ma luban, et kohe, kui eelnimetatud toimingud tehtud saavad, kirjutan sellest siinsamas ka põhjalikumalt...

Peep

Tanel ja Andras Everestile!

Nüüd on kindel, et Tanel ja Andras lähevad märtsi lõpul Džomolungmat tegema. Nad lähenevad Everestile selle lõunapoolsest küljest, Nepaalist ja rahvusvahelise kommertsekspeditsiooni koosseisus. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis täieneb väga pikka aega vaid ühest nimest koosnenud eestlastest Everesti-vallutajate nimekiri maikuus korraga 200 protsenti. Ja Alar Siku kõrvale ilmuvad sinna Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasiku nimed. Pisut muidugi kripeldab, et nendega kaasa minna ei saa, aga midagi pole teha - igapäevane leivateenimine ei võimalda sel aastal kindlasti mitte kaheks kuuks mäkke minna. Seega jään siia alla kiibitsema koos kõikide teistega ja pöidlaid pidama, et mäevaimud ja -jumalad meestele Everestil vaid ronimiskõlbulikku ilma annaksid ja neid nende pühas ürituses kaitseksid.

Aga ega ma ise ka kindlasti mitte terveks selleks aastaks siia 48 meetri peale merepinnast ei jää. Kuhu täpselt ja millal, selle üle käib parasjagu arutelu, nii et enne, kui konkreetsed plaanid paigas pole, ei kannata asjast mõistagi rääkida. Niikaua tuleb füüsilist põhja laduda, selleks liitusin hiljaaegu taas Meelise jooksjatepundiga, kellega praegu kaks korda nädalas sisehallis korraliku treeningplaani järgi ja Meelise range pilguall harjutame. Seda on mõnus teha, seda enam, et mingite tobedate pisivigastuste tõttu pole korralikku trenni ammu teha saanud ja ka seekordne suusahooaeg läks ju täiesti aia taha. Aga siia panen praegu Taneli ja Andrase suurürituse auks Everesti baaslaagritest 2004. ja 2005. aastal tehtud pildid. Esimene on põhja, s.t. Tiibeti poolt ja teine lõunast ehk Nepaalist.

Peep

Vales rabas

Kuuvahetuse rabamatk kajastus on jäänud suure töökiire tõttu venima. Parem siiski hilja kui üldse mitte, ja siin on siis valik pilte sellest Aira sõpruskonna rabaskäigust. Paar sõna ette ka. Plaanisime minna ja omast arust ka läksime Kaiu rappa, kus pidavat aeg peatuma, UFO-d maanduma ja õhku tõusma, Vene tankid öösiti ringi uitama, inimesed lausa ära kaduma jne., jne. Meiega ei juhtunud seal küll mitte midagi sarnast: oli tore ja mõnus müdistamine räätsadega paksus lumes, külmumata kraavi ületamine, 12-kohalise sõjaväetelgi püstitamine, lõke, keset telki vaikselt hõõguva ahju ümber istumine ja lugude rääkime ning järgmisel päeval kogu staffi ja iseenda rabast väljatoimetamine. Alles külla jõudes ja külamees Maiduga rääkides selgus koomiline tõsiasi - me olime sattunud hoopis Mahtra rappa, kus pole mingeid UFO-sid ega ajanihkeid. Aga Mait kinnitas, et kui õigesse, s.o. Kaiu rappa minna, mis on Mahtra rabast pisut eemal, siis seal toimub kõik see ja pisut enamgi, millest ma alguses rääkisin. Maidu kinnitusel ongi nii, et kui sa sinna rappa lähed ja omast arust järgmisel päeval välja tuleb, on tegelikult möödunud kolm päeva... Seega on vaja oma matkaplaanidesse kindlasti võtta see õige ehk siis Kaiu raba, sest tahaks ikka ära näha, mis seal salapärases paigas tegelikult toimub, mille kohta põhjatust Internetist leiab hulgaliselt lugemist. Guugeldage...

Peep

Puises lund proovimas

Järgmisel nädalavahetusel plaanime Aira seltskonnaga rabamatkale minna. Kuskile Rapla kanti, kes räätsade, kes suuskadega, 12-kohalise telgi ja buržuikaga. Laupäeval tegin umbes 12-kilomeetrise prooviringi Puises. Et kuidas räätsad mandril kannavad. Naissaarel oli mäletatavasti parasjagu tegemist, sest lumi oli suht pehme ja vahepeal vajusin isegi räätsadega põlvini lumme. Vahepeale sula ja sellele järgnenud külm on teinud head - lumi on tihedaks vajunud ja kannab hästi. Puise põldudel ja metsasihtidel oli lausa lust kõndida, isegi metsa vahel ei vajunud räätsad praktiliselt kuskil sügavalt sisse. Lumi on tegelikult nii tihke, et see kannab enamikus kohtades isegi Magdat. Aga inimest ilma räätsadeta siiski mitte. Igal juhul on lumeolud sellised, et rabamatk tõotab tulla igati mõnus. Praegune ilmaprognoos lubab järgmiseks laupäevaks paarikraadist miinust ja kerget lumesadu, pühapäevaks aga pisut kargemat ja selget ilma...

Peep

Naissaare ring

Läinud nädalavahetusel tegin ühe matkaringi ümber Naissaare. Räätsadega. Lumes. Päripäeva... Sumpasin seal samamoodi ka eelmise aasta jaanuaris, siis küll vastupäeva ning toona jäi üks pisike asi kummitama. Nimelt küsimus selle kohta, et kui suur see saar ikkagi on. Aasta tagasi vaidlesime selle üle päris innukalt, kes pakkus saare pikkuseks 12 km, kes 10 km. Laiuse suhtes oldi enam-vähem ühel meelel - ca 4 km. Üldiselt arvati, et Naissaare ümbermõõt on kuskil 25-30 km, millele rääkis väga selgelt vastu minu tollane matkale kulunud aeg, mis oli kuus tundi ja 20 minutit. Räätsadega lumes nii ruttu ikka sellist vahemaad ei läbi. Igatahes lubasin ma aasta tagasi, et järgmine kord saarele minnes võtan ma GPS-i ühes ja mõõdan selle tegeliku ümbermõõdu ära. Et siis selline teaduslik ekspeditsioon või nii. Käisingi saarel aasta jooksul päris mitu korda, aga kunagi ei avanenud sellist päeva, et see tiir ära teha. Nüüd siis...

Sel aastal on Naissaarel veel rohkem lund kui läinud talvel. Tee sadamast põhja poole on täiesti läbimatu. Isegi Kolja, kes enamus aastast üleval majaka juures omi tegemisi toimetab, ei suutnud traktoriga teele kuhjunud tuisuvaaludest läbi murda. Seepärast jäänud Männiku külas elaval Petkal seekordseks aastavahetuseks isegi Koljale külla minemata - poolel teel olla ta sunnitud lihtsalt tagasi pöörduma. Ka meie väike meesteseltskond ei pääsenud sadamast Liiva tallu muud moodi, kui räätsadega piki merekallast matkates. Mis minu jaoks oli ju igati sobilikuks alguseks. Aga minu seekordne ring ümber saare võttis aega 10 minutit rohkem kui läinud aastal ehk siis mul kulus Liiva talust Liiva tallu kuus ja pool tundi. Tingimused olid karmimad - eriti saare läänekülge kattis ühtlaselt väga paks pehme lume kiht, nii et kohati vajusin ka räätsadega põlvini lumme. Liikumine sellistes tingimustes nõudis päris palju jõudu.

Tuvastasin oma sooloekspeditsiooni käigus kaks fakti: esmalt selle, et Naissaar on ilmselgelt saar, mida tõestab see, et alustades matka punktist A, jõudsin ma tagasi samasse punkti A. No olgu, see pole eriline uudis, seda olen ma tõestanud juba ennegi ning ilmselt on mõni inimene seda teinud ka enne mind. Teine fakt on aga tõsisem, nimelt näitas mu GPS, et Naissaare ümbermõõt on enam-vähem täpselt 21 kilomeetrit. Olen oma mõõtmistulemuses päris kindel, jälgisin matkates üsna täpselt rannajoont, niipalju kui see jäätunud ja lumme mattunud rannakivide vahel oli võimalik. Veel tuvastasin, et Naissaarel elab hetkel vähemalt viis metssiga, kohtusin nendega isiklikult, lisaks hulk rebaseid, kelle jäetud jäljed matka lõpupoole pealambi valguses silmade eest virvendama võttis, ka luikesid kohtasin, kes pole märganud siit ära lennata ning Petkagi on ilmselt elus, sest tema juurest kostus generaatori müdinat. Teatud avastuseks kujunes seegi, et hoolimata pisivigastuste põhjustatud viimase aja suht vähesest treeningmahust on mu füüsiline vorm siiski päris hea. Lõpuks oli väga mõnus tõdemus seegi, kui hingekosutav on peale viimast neemenukki näha ranna peal leegitsevat lõket ja sind ootavaid sõpru selle ümber...

Peep