Ammanis

Täiskuu paistab Ammani peale, muezzin laulis viimase palvuselekutse ja klaasike kohalikku valget veini maitseb päeva lõpetuseks palmi all hästi. Esimene päev Jordaanias on olnud tore - ära on vaadatud enam-vähem kõik sambad, mis pealinnas Ammanis on, roomlaste amfiteater ja Heraklese templist järele jäänud kivimürakad linna kohal kõrguva mäe otsas. Ega siin kuuldavasti suurt rohkem midagi erilist polegi, keskväljakuta ja selge südameta linn, nagu ta on, üsna selgelt araabiapärane, aga erinevalt näiteks Damaskusest hea auraga, sõbralik ja üsna tolerantne. Seda tajub nii lahtiste juuste lehvides ringi liikuvaid noori naisi nähes, alkoholipoodidest möödudes, lõpuks ka selles, et minu lühikestest pükstest väljatolknevad valged sääred kelleski mingisuguseid silmatorkavalt emotsioone ei tekita.

Aga homme liigume siit kohaliku bussiga alla Aqabasse, Punase mere sadamalinna. Tahtsin rentida mootorratta, paraku neid siin riigis pole, vana kuningas, kes ise küll Harley-fänn olla olnud, keelanud need kunagi ammu kodanike tervise huvides ära. Ja rong ka ei sõida, kuigi raudtee on olemas, lihtsalt aegu käigust ära jäetud. Niisiis kohalik bussiliin, usutavasti on seegi elamus, sest tee viib alla mereni üle 300 kilomeetri läbi kõrbe. Seal siis vaatab edasi, mis ja kuidas. Loodetavasti ei kohta me seal neid eestlasi, kes lennukis Riiast Ammanisse end tõelisteks eestlasteks jõid, kõrvalistuvate Rootsi naistega kõikvõimalikesse aktiviteetidesse tahtsid laskuda, enne maandumist lennukist väljuda üritasid ja kellest vähemalt osa passikontrolli asemel vist mingisugusesse teise ruumi toimetati...

Peep

Sent from my iPhone