Läbi saab...

see Chicago aeg. Täna õhtul lendan tagasi Eestisse. Kahju on veits, mis seal salata. Eile käisin ja võtsin veel Chicagost viimast. Kuulasin Chicago sümfooniaorkestri esituses Brahmsi esimest, mis oli nii ilus, et võttis kananaha ihule. Sain muidugi ka uskumatult head kohad all saalis keskel ja seda vaid 15 dollari eest oma ISIC-kaardiga. Pärast käisin Andy's Jazzclubis, kus minu meelest mängitakse selle linna kõige paremat jazzu ja kus pakutakse imehead tuunikala seesamiseemnetega. No ja õhtu ning oma siinse aja lõpetasin muidugi nurga peal Old Town Ale House'is. Ja nüüd käib pakkimine...

Panen siia veel minu Chicago kohtade topi koos linkidega, et siis, kui keegi kunagi siia linna satub, oleks hea vaadata, kas meie maitsed kokku langevad. Niisiis: parim muuseum: Chicago Art Institute eriti oma impressionistide koguga, mida loetakse Põhja-Ameerika parimaks ja maailmas teiseks. Parim bluesiklubi: Buddy Guy's Legend eriti oma esmaspäevaste jam-sessionitega, kus õhtu jooksul astub üles lisaks peaesinejale vähemalt kolm bändi, kes pannake kokku kohapeal. Parim kino: Piper's Alley Theatre, mis on selline vanakooli kino, pisut kulunud ning räämas, natukene Sõpruse moodi ja kus näidatakse natukene erinevat repertuaari, sellist alternatiivsemat kraami. Parim jazzuklubi: Andy's Jazzclub, kus seitsmel päeval nädalas mängivad kaks erinevat koosseisu, esimene juba viiest õhtul ja teine üheksast, poole kümnest, ja kus eranditult iga koosseis on selline, mis võiks meie Jazzkaarel olla vabalt peaesineja. Parim nurgapealne baar: Old Town Ale House, mis on lihtsalt üks suurepärane koht jube mõnusa auraga ja äärmiselt meeldivate inimestega seal sees. Ja kus sinust hiljemalt kolmanda külastuse järel saab püsikunde, kes on alati teretulnud...

Peep

Tagasi Chicagos

Reedel tulin Coloradost tagasi Chicagosse. Kui teisipäeval siit läksin, oli väljas +3 Celsiust, kui tagasi tulin, oli +28. Öö oli mõnus ja kuum, käisin ja tolknesin koos viimaste Chicago-külalistega Andy jazzuklubis, nurga peal Ale House'is ja lõpuks veel vastu hommikut Magdaga järve ääres. Ja praegu, kui ma just Magdaga jälle järve äärest tulin, oli +6. See kliimavärk on siin ikka imelik küll. Tegelikult oli veel täna ennelõunal siis jube soe, läksin kuskil kahe paiku linna ja oli veel paras saun. Ning siis järksu tuli äikeselaks ja pärast seda langes temperatuur mingi 18 kraadi umbes 10-15 minuti jooksul. Sellist asja pole ma veel kuskil kogenud, isegi mägedes mitte - sealgi võtab selline muutus pisut kauem aega. Aga noh, ma korra selle Chicago-aja alguses kogesin ka olukorda, kus õhutemperatuur langes vähemalt 10 kraadi mingi kahe minuti jooksul.

Aga Colorado, Boulder ja Kaljumäed jäävad järgmist korda ootama. Sinna lähen kindalsti tagasi ja ma mõtlen juba ette sellele, kuidas ma seljakoti koos telgi ja magamiskotiga selga võtan ja üle Kaljumägede teisele poole Utah'sse matkan. See oleks küll mäng, mis väärib küünlaid, kusjuures, tundub, et täiesti teostatav. Üleeilses New York Timesis, õigemini selle vabajalisas oli lugu mehest, kes poole aastaga matkas New Yorgi osariigist läbi Pennsylvania, Ohio, Michigani, Wisconsini ja Minnesota Põhja Dakotasse välja. 4600 miili. Soovitan soojalt pilk peale visata. Nii palju mina ei plaani, aga jah, matkaradadega on siin hästi, neid leiab igale maitsele ja igasuguses pikkuses, kusjuures Colorados on nendega eriti hästi.

Ja lõpuks veel ka paar pilti Boulderist, kus me oleme Merry juures kõik koos ja linnast ka, kus peamisel jalakäijatetänaval Pearl Streetil ja muidgi mujal ka on kõik nurgad täis mõnusalt vabameelseid inimesi, kes pilli mängivad, laulavad või lihtsalt hängivad. Vana hipikogukond, nagu see linn ju on...

Peep

Kaljumägedes

Boulder on uskumatu - siin on nii palju vinget loodust 10 minuti autosõidu kaugusel, et see ajab lihtsalt hulluks. Tegime Merryga eile ühe neljatunnise ja täna ühe kahetunnise matka. Käisime üleval mägedes ja see oli tõesti mõnus. Neil on siin sadu matkaradasid, kui mitte tuhandeid ja tegelikult teeb see jube kadedaks. Kui ma siin elaksin, siis ilmselt hulguks ma mägedes kogu aeg. See on lihtsalt nii lihtne. Ja tegelikult pidavatki inimesed Merry jutu järgi siia kolima justnimelt elukeskkonna pärast. Matkamiseks, sportimiseks, igasuguseks enese füüsilises ja vaimses mõttes heas vormis hoidmiseks on siin tingimused ideaalsed. Boulder on sõna otseses mõttes otse Kaljumägede jalamil, tasandiku servas, mägede all.

Eile käisime Betasso looduspargis, kus jalutasime 4-miilisel rajal ja täna ronisime üles Sugarloafi mäe otsa, mis on 2936 meetri kõrgune küngas, aga kust avaneb võimas vaade nii edasi Kaljumägede tõeliste tippude kui ka itta tasandikule Denveri suunas. Sugarloaf põles 1998. aastal metsatulekahjus puhtaks, on nüüd lage, üksikute surnult taeva poole turritavate tüvedega mägi. Matkarada, mille pikkus on umbes kaks miili, viib üsna laugelt üles, nii et kohale pääseb lausa sandaalides, mida mõned tüübid täna ka tegid, aga neil ei olnud tipus lume sees tatsates ilmselt väga mugav. Lahe oligi see, et väljas oli täna ligemale 30 kraadi sooja ja seda Celsiuse järgi, osades kohtades nõlval ja ka üleval tipus oli aga lund veel üle põlve. Ma pole kunagi näinud nii sooja ilmaga paksu lund...

Aga homme õhtul lendan siit tagasi Chicagosse. Merry läheb juba hommikul ära mingile konverentsile Portlandi, mina plaanin veel hommikupoolikul kerge sörgi siin teha, sest kuidas ma saan ära minna USA pikamaajooksjate ühest lemmikpaigast ise jooksuringi tegemata. Selle leppisime igatahes Merryga kokku, et kunagi tulen ma siia tagasi ja siis kindlasti pikemaks ajaks. Ja seda koos seljakoti ning telgi ja matkasaabastega, et siis mõneks ajaks siia Kaljumägede vahele ära kaduda. Millal see juhtub, ei oska praegu ütelda, aga lubadus on antud.

Peep

Boulderis, Colorados

Jõudsin täna Boulderisse Merryle, Bruce'ile ja Juuliale külla. Kuigi ma mingil hetkel plaanisin siia autoga sõita, otsustasin siiski ringi ja tulin lennukiga. Chicago-Denver võttis aega 2,5 tundi, aga autoga oleks läinud mingi 15 tundi. Ja et mul üks selline pikk tripp on juba selja taga ning ka igasugused mõtted enam-vähem selgeks mõteldud, siis otsustasingi lennuki kasuks.

Boulder on ilus linnake otse Kaljumägede jalamil. Päike pidi siin paistma 350 päeva aastas ja õhk on puhas ning klaar. Merry on ikka seesama mõnus ja mõistev Merry, Juulia on suureks kasvanud, aga räägib ikka väga head eesti keelt, ja nagu Merry mainis, siis temaga põhiliselt siis, kui on vaja vinguda või hädaldada. Bruce juhib siin seda suurt NASA Marsi-projekti (MAVEN - Mars Atmosphere and Volatile Evolution mission), mis saadab viie aasta pärast teele uue Marsi-jaama, ja on sellest tööst tõesti väga suures õhinas. Käisime täna õhtul nende atmosfääri- ja ilmaruumifüüsika laboratooriumis LASP (Laboratory for Atmospheric and Space Physics), mis tegutseb Colorado Ülikooli juures, ja kus Bruce mulle siis ekskursiooni korraldas. Ja ma pean, ütlema, et see oli ikka päris põnev! Panen siia paar pilti ka sellest keskusest, kusjuures sellel teisel pildil on see ruum, kus päevasel ajal askeldavad ringi valges eririietuses tüübid, sellised, nagu filmidest nähtud, kes selles eriti puhtas keskkonnas panevad kokku katseaparatuuri, mis pärast üles lennutatakse ja mis siis siiasamasse keskusesse infot saadavad küll päikese kiirguse ja mille kõige kohta veel...

Aga homme läheme Merryga üles mägedesse ja teeme ühe väikese matka. Ja ilmselt ma siis kunagi hiljem kirjutan kõigest ka pisut pikemalt.

Peep

Trip

Tulin oma vana sõjaväeaegset sõpra Dimkat vaatama. Ta elab Windsoris Connecticutis ja juba mingisugusest 1993. aastast peale, kusjuures ta pole sellest ajast alates kordagi Euroopas ega Venes käinud. Enne Ameerikasse tulekut käis ta mul mõned korrad Tallinnas külas ja on siiamaani Eestist suures vaimustuses. Eriti sellest, kuidas toona 80-ndate lõpus oli meil poest vabalt pelmeene, hapukoort ja õlut võimalik osta. Ja mis Moskvas toona võimatu oli. Mina omakorda olen tal siin kolmas kord külas, viimati poolteist aastat tagasi, ja ausalt öeldes on iga kord hää trehvata, sest tegemist on väga laheda ja intelligentse tüübiga.

Sõit Chicagost Connecticuti ei ole just kõige lühem, eriti, kui seda teha autoga, mida mina tegin. Vahemaa on umbestäpselt 1500 km ja ühe jutiga ma seda maha ei sõitnud. Alustasin Chicagost, Illinois'st eile pärastlõunal ja kihutasin jutti läbi Indiana ja Ohio Pennsylvaniassse välja, 8 tundi ja umbes 850 km, ühe tankimis- ja pissipeatusega. Südaöösel võtsin ühe suvalise jubeodava motelli tee äärest, mis küll pisut haises ja oli tiba külmavõitu, aga kuuetunniseks autojuhiuneks täiesti sobilik. Täna hommikul lasin edasi läbi Pennsylvania ja New Yorgi osariigi Connecticuti välja. See sõit oli juba lausa käkitegu - 6 tundi ja 650 km. Ja ka üks bensu-, kohvi- ning pissipeatus vahele. Niimoodi kirjeldades tundub selline trip parasjagu kreisi, aga tegelikult sobis see mulle hästi. Sain kõiksugused mõtted omapäi ära mõteldud ja terve tee kõvasti ja vahetpidamata erinevatest raadiojaamadest vana head rocki kuulata. Ja selles suhtes on siin tõesti hästi - möla on vähe ja head muusikat palju - Doorsist ja Zeppist alates Hendrixi ja Floydiga lõpetades. Kõik muu, ka ehe metall sinna vahepeale. Puhas nauding nõnda miile enda alt läbi lasta...

Nüüd ajasime siin õhtupoolikul Dimkaga oma meesteasju ja homme jätkame. Ja ülehomme ka... Millalgi peab sama tripi teistpidi ette võtma. Siis on mul plaan see asi ühe jutiga läbi teha. Enne peab korralikult magama ja siis endale auto kokat ning nätsu täis laadima. Kunagi olen ühe jutiga Norra läänerannikult Rootsi idarannikule ära sõitnud. See tripp võttis aega 20 tundi järjepannu, aga kilomeetreid oli vähem. Nojah, Norra ning Ameerika teid ei saa muidugi ka võrrelda... Ja kui ma tagasi olen, siis on mul veel plaanis minna ka Merryt vaatama, kes elab Boulderis Colorados, mis on pea sama kaugel, aga vastupidises suunas Chicagost.

Peep