Tagasi Chicagos

Reedel tulin Coloradost tagasi Chicagosse. Kui teisipäeval siit läksin, oli väljas +3 Celsiust, kui tagasi tulin, oli +28. Öö oli mõnus ja kuum, käisin ja tolknesin koos viimaste Chicago-külalistega Andy jazzuklubis, nurga peal Ale House'is ja lõpuks veel vastu hommikut Magdaga järve ääres. Ja praegu, kui ma just Magdaga jälle järve äärest tulin, oli +6. See kliimavärk on siin ikka imelik küll. Tegelikult oli veel täna ennelõunal siis jube soe, läksin kuskil kahe paiku linna ja oli veel paras saun. Ning siis järksu tuli äikeselaks ja pärast seda langes temperatuur mingi 18 kraadi umbes 10-15 minuti jooksul. Sellist asja pole ma veel kuskil kogenud, isegi mägedes mitte - sealgi võtab selline muutus pisut kauem aega. Aga noh, ma korra selle Chicago-aja alguses kogesin ka olukorda, kus õhutemperatuur langes vähemalt 10 kraadi mingi kahe minuti jooksul.

Aga Colorado, Boulder ja Kaljumäed jäävad järgmist korda ootama. Sinna lähen kindalsti tagasi ja ma mõtlen juba ette sellele, kuidas ma seljakoti koos telgi ja magamiskotiga selga võtan ja üle Kaljumägede teisele poole Utah'sse matkan. See oleks küll mäng, mis väärib küünlaid, kusjuures, tundub, et täiesti teostatav. Üleeilses New York Timesis, õigemini selle vabajalisas oli lugu mehest, kes poole aastaga matkas New Yorgi osariigist läbi Pennsylvania, Ohio, Michigani, Wisconsini ja Minnesota Põhja Dakotasse välja. 4600 miili. Soovitan soojalt pilk peale visata. Nii palju mina ei plaani, aga jah, matkaradadega on siin hästi, neid leiab igale maitsele ja igasuguses pikkuses, kusjuures Colorados on nendega eriti hästi.

Ja lõpuks veel ka paar pilti Boulderist, kus me oleme Merry juures kõik koos ja linnast ka, kus peamisel jalakäijatetänaval Pearl Streetil ja muidgi mujal ka on kõik nurgad täis mõnusalt vabameelseid inimesi, kes pilli mängivad, laulavad või lihtsalt hängivad. Vana hipikogukond, nagu see linn ju on...

Peep