Eile käisime Betasso looduspargis, kus jalutasime 4-miilisel rajal ja täna ronisime üles Sugarloafi mäe otsa, mis on 2936 meetri kõrgune küngas, aga kust avaneb võimas vaade nii edasi Kaljumägede tõeliste tippude kui ka itta tasandikule Denveri suunas. Sugarloaf põles 1998. aastal metsatulekahjus puhtaks, on nüüd lage, üksikute surnult taeva poole turritavate tüvedega mägi. Matkarada, mille pikkus on umbes kaks miili, viib üsna laugelt üles, nii et kohale pääseb lausa sandaalides, mida mõned tüübid täna ka tegid, aga neil ei olnud tipus lume sees tatsates ilmselt väga mugav. Lahe oligi see, et väljas oli täna ligemale 30 kraadi sooja ja seda Celsiuse järgi, osades kohtades nõlval ja ka üleval tipus oli aga lund veel üle põlve. Ma pole kunagi näinud nii sooja ilmaga paksu lund...
Aga homme õhtul lendan siit tagasi Chicagosse. Merry läheb juba hommikul ära mingile konverentsile Portlandi, mina plaanin veel hommikupoolikul kerge sörgi siin teha, sest kuidas ma saan ära minna USA pikamaajooksjate ühest lemmikpaigast ise jooksuringi tegemata. Selle leppisime igatahes Merryga kokku, et kunagi tulen ma siia tagasi ja siis kindlasti pikemaks ajaks. Ja seda koos seljakoti ning telgi ja matkasaabastega, et siis mõneks ajaks siia Kaljumägede vahele ära kaduda. Millal see juhtub, ei oska praegu ütelda, aga lubadus on antud.
Peep
No comments:
Post a Comment