Õnnestus!

Eile jõudsime elusate ja tervetena tagasi Darchenisse, kust me kolm
päeva varem oma Kailashi ringiga alustasime. Seega on nüüd Kora tehtud
ja eelnevas elus toime pandud patud kõik andeks saadud. Mitte et see
tähendaks, nagu võiks kohe uusi hakata toime panema, aga oma eluga
edasi minek peaks siinsete inimeste teadmise järgi olema lihtsam ja
parem. Kailash hoidis meid - nagu oma eelnevagi matka vältel, saime ka
ringil vihma vaid öösiti, kui me teemajades oma magamiskottides und
nägime. Jah, ringil olles ei ööbinud me mitt telkids, seega jäi ka
küljealune suhteliselt kuivaks. Päevasel ajal matkates oli ilm aga
igati soodne, enamasti poolpilves või pilves, tänu millele ei pidanud
ka ajusid äraküpsetavat palavust taluma. Nojah, vaated jäid selle
võrra kesisemaks, aga ei hullu. Kora puhul on tähtsam ringi tegemine
ümber Kailashi, mitte aga vaadete imetlemine. Ka ringi kõige kõrgema
punkti ehk umbes 5600-meetrise Drolma La võtmine läks sujuvalt, kuigi
naised kurtsid, et ega see nüüd mingi meelakkumine ka polnud. Igatahes
olid nad vaprad ja tublid ning pole välistatud, et neid näeb kõrgemal
kui 72 meetrit merepinnast ka tulevikus (selleteemaliste
mõttearendustega nad siiski hetkel ei haaku).

Kora teine ja kõige pikem ning raskem päev algas meil väikese
segadusega - nimelt oli öösel siitilmast lahkunud üks palverännakule
tulnud hindu. Tema surnukeha teemajja kandmise ja talle rahuliku ning
elavatest eraldatud paiga leidmisega tegeles öösel hulk inimesi, mis
vähemalt osa meie matkaseltskonna liikmete jaoks une katkendlikuks
jättis. Eks ta ole, kui su akna all pool ööd mingi arutu sebimine käib
ja kedagi raudvoodiga majade vahel edasi-tagasi kantakse. Nende
hindudega pidigi üks pidev jama olema, nad tulevad kusagilt alt
tasandikult lennukiga Simikotti, sealt helikopteriga Hilsasse, siis
bussiga Darchenisse ning edasi kohe üles 5000-meetri peale. Ka meie
esimese Kora-päeva hommikul tuli hobuste selga tõstetud sulejopesse
pakitud hindusid alla tagasi tervete jorudena. Teine üsna uskumatu
lugu tabas meid matkapaeva lõpus, kui ühte külakesse jõudsime ja seal
meie abi paluti ühe kohaliku naise tohterdamiseks, keda hommikul
kempsu minnes oli rünnanud metsikute koerte kari. Naine oli ellu
jäänud, aga tema parem käsi, jalg ja selg olid üsna räsitud. Ega meil
suuurt millegagi aidata polnud, andsime talle valuvaigistit ja
puhastasime majapidamises leiduva kange alkoholiga tema haavad ja
sidusime käeparaste vahenditega. Need koertekarjad pidi olema Kailashi
piirkonnas suureks nuhtluseks. Nad on metsikud ja näljased ja valmis
üksikut inimest ründama. Igal aastal pidi selle tagajarjel hukkuma 3-4
inimest...

Aga meie jõudsime eile õhtuks juba Lääne-Tiibetisse Zhandasse, kus
meil oli lootus üle kahe nädala dušši alla saada, paraku puudus linnas
elekter ja seega jätkub pesematus. Tana veetsime päeva kuulsas Guge
kuningriigi, et mitte ütelda impeeriumi, pealinnas Tsaparangis, mis on
üks täiesti uskumatu paik. Võin ilma liialdamata ütelda, et ma pole
ilmselt oma varasemas elus näinud nii suurejoonelist ja mastaapset
looduse ning inimkäte koostöös sündinud kunstiteost. Aga et selle
kirjeldamiseks sõnu niikuinii ei jätku, siis sellest kunagi hiljem
pikemalt, kui olemas on ka fotod. Ja kui see asi on pisut enam läbi
seeditud. Igatahes paistab praegu, et linna on tagasi saabunud
elektrivool ja kõrvalasuvas avalikus pesumajas on hakanud peale mingi
liikumine, sestap siinkohal kõik - vaja ennast leotama tõtata.