Perspektiivid

Mulle on Tallinna läheduses asuvad saared ikka meeldinud. Prangli, Aegna, Naissaare on siinsamas käeulatuses, aga ometi üllatavalt eraldatud ja oma rütmis kulgevad. Neist on muidugi Naissaare uhkeim ja teistest enam omapäi. Pranglile pääseb iga päev postipaadiga, Aegnal kohtab suvel hulgaliselt pea kaotanud teismelisi ja muud linnarahvast, aga just Naissaare on tänu Viimsi valla ja keskkonnaministeeriumi saamatusele säilitanud oma puutumatuse. Sügisene ja talvine saar on veel eriti suurest maast äralõigatud. Kolja ja Petka askeldavad seal oma igapäevaelu, lisaks neile veel hunnik metssigu ja rebaseid, lambaid ja muid väiksemaid pudulojuseid.

Karta muidugi on, et igaveseks see nii ei jää. Liiga lähedal suurele linnale ja liiga hea, et selliseks jääda. Helsingi ümbruses ja mujal Soome saaristos on sellised paigad ammu ära tsiviliseeritud. Küllap see on ka Naissaare perspektiiv. Õnneks tuli MASU ja lükkas selle kõik määramatusse tulevikku. Ja õnneks on Margusel seal talu ning oma laev, millega saarele sõita, sest regulaarset püsiühendust ei ole oma- ega muud valitsused siiamaani suudetud ju korraldada. Aga mis iganes Naissaare perspektiiv on, tundub sellega aega minevat. Seniks aga mõned teistsugused perspektiivid, mis mulle sel nädalavahetusel seal objektiivi ette jäid...

Peep

Aulipoja päästmine

Eile hommikul, kui me läksime Margusega Naissaare põhjatipust merest võrke välja võtma, leidsime sealt ühe hädasoleva aulipoja. Ta lollike oli võrkudesse takerdunud ja ennast põhjalikult sisse mässinud. Proovisin teada sealsamas paadis lahti päästa, aga see ei õnnestnud. Tõime auli koos võrkudega kaldale ja sõitsime Kolja juurde majakale. Kolja, vana ja kogenud saareelanik ja kalamees, harutas auli üsna kiiresti võrgust lahti. Lind lasi sellel kõigel rahulikult toimuda. Alles siis, kui ta mu peos oli ja ma tagasi mere äärde sammusin, muutus ta rahutuks. Ju arvas, et kui juba ahistavaid silmuseid tema ümber ei ole, siis miks ma tal minna ei lase. Ma siiski viisin ta päris mere äärde välja ja lasin alles seal ta vette. Tüüp heitis mu poole tänuliku pilgu ja ujus minema. Kolja koer Charlie arvas veel, et äkki on lind talle mõeldud ning tormas aulile järgi, aga linnuke oli õnneks kiirem. Ta sukeldus vee alla ja ilmus pinnale alles mitu meetrit eemal. Charlie jäi segaduses linnule järele vaatama. Aul soputas vee peal oma tiibu, kohendas sabasulgi ja ujus siis rahulikult ning minu meelest üsna rõõmsameelselt Soome poole...

Selline lugu siis seekordsel Naissaare-käigul. Kala saime ikka ka. Lõhet küll polnud, aga lisaks tollele noorele aulile võtsime võrkudest välja 12 lesta. Üllatavalt prisked, arvestades, et on juba üsna hiline sügis. Aga Naissaarel oli mõnus, nagu alati. Pühapäevaõhtune vein Marguse majakeses pliidiahjus tehtud kartulivormi kõrvale, küünlavalgel peetud meestejutud, pimedas rannas tuule ja lainete kuulamine - see kõik on asi, mida mittenautida pole võimalik. Ma saan aru küll, miks ta seda asja sel saare peal endale kõik need viimased aastad ehitanud on. Vaikus ja loodus ja kõigest segavast eemaletõmbumine täidab hinge mingisuguse lihtsa rahuga. Tahakski nii, et lähed õhtul paadiga merele, paned võrgud sisse, kütad ahju, hommikul võtad võrgud välja, teed sellest, mida meri annab, endale miskit süüa, askeldad oma lõppematuid ja nii tavalisi askeldusi, milleta sa sellises kohas elades ei saa, ja tunned elust ning olemisest lihtsat mõnu. Stressivabalt. Vist hakkame vanaks saama...

Peep

Täpsusjooks Lidingös

Lidingöloppet on karm jooks. 30 kilomeetrit on mõistagi vähem kui täismaraton, aga see on kross ja maastik Lidingö saarel Stokcholmis on karm. Tõusud on hullud ja eriti see viimane Ahvenamägi umbes viis kilomeetrit enne lõppu võtab inimesest kõik mahlad välja. Jooksin seal esimest korda neli aastat tagasi ja arvasin toona, et ma pole kindel, kas ma seda teist korda teha tahan. Inimene on aga selline hull olevus, et kehvad ja rasked asjad ununevad ajapikku ära ning ühtäkki olin ma jälle Lidingö stardis. Õieti oli see osa sellest hullust plaanist teha teist korda läbi see pöörane Swedish Classic ja saada sellega teadaolevalt esimeseks eestlaseks, kes SC kaks korda läbinud on. Mitte et see fakt või veelgi enam selle fakti ilmsikstulek mind innustaks, aga teadmine enda sees, et ma selleks võimeline olen ja seda ka teen, on kuidagi innustav. Ja kes ei mäleta, siis koosneb Swedish neljast asjast - Lidingö 30 km krossijooksust, Vasaloppeti 90 km suusatamisest, Vätternrundani 300 km rattamaratonist ja Vansbrosimningu 3 km ujumisest. Seejuures tuleb kõik need neli asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Aga seekordne Lidingö oli... raske! Üllatus-üllatus! Treenida pole ma ju hiigelpalju saanud, kuigi suve teisel poolel siiski natuke olen liigutanud. Esimesed 20 km oli asi enam-vähem. Enesetunne oli suht OK!, võtsin asja rahulikult ja tundus, et kestan kenasti lõpuni. Siis tuli väsimus, ja siis krambid. Jalad lõi piimhapet täis, oli tunne, et jalalihased kaaluvad mitusada kilo. Viimased kümme kilomeetrit läks ikka väga raskelt. Võhma ju isegi jätkus, aga jalad lihtsalt ei liikunud. Ühel hetkel möödus minust vanamees, kelle särgi seljale oli rootsi keeles kirjutatud: "Jooksen Lidingöt 40. korda!" Kurat - see oli moraalne löök allapoole vööd. Lihtne arvutus näitas, et mees peab olema vähemalt mingi kuuekümnene, ja ta möödub sinust kui postist! Kuradi kurat! Ma ei suutnud temaga sammu pidada. Küsisin endalt: "Peep, miks sa seda teed?" Et siis, miks ma siin sellel rajal olen ja seda valu kannatan? Ma ei saanud mingit vastust... Ahvenamäe jalamil sain väikese dopingusüsti - raja kõrval maas vedeles üks neeger ja mingid meedikud askeldasid tema ümber. "Väga hea," mõtlesin omaette: "Vähemalt ühe neegri olen oma elus surnuks jooksnud!" See aitas natukeseks. Ahvenamäe ligi kilomeetrine tõus likvideeris selle pisikese positiivse emotsiooni kiirelt. Aga hambad ristis võitlesin krampidega edasi ja liikusin pisitasa finiši poole. Üha rohkem nägin raja veeres katkestajaid. Vabatahtlikel masseerijatel olid käes tööd täis. Osa jooksjaid transporditi minema ATV-de järelkärudel. Nad vedelesid seal termokilesse pakitult nagu viinerid kiles. Mina liikusin siiski omal jalal edasi. Kilomeetritähised tulid vastu järjest aeglasemalt. Lõpuks paistsid päästvad finišiväravad. Mul oli tunne, et olen rajal olnud mingi kolm ja pool tundi. Vähemalt.

Oeh, see oli karm. Vedelesin pärast jooksu lõppu maas nagu kudend räim ja esimesed pool tundi mõtlesin täiesti kindlalt, et rohkem ma midagi sellist ei tee. Siis hakkas see tunne üle minema. Paar banaani ja Rootsi rahvaspordiürituste kuulus ja hea soe mustikakissell tegid oma töö. Kui ma juba ka dušši all olin ära käinud, ilmus kusagilt kaugemasse ajusoppi mõtteke, et tegelikult oli see kõik ju päris lahe. Ja et see Swedish tuleb ikka läbi teha. Ning midagi muud küllap veelgi. Tõeline üllatus tabas mind aga infotelgis, kui ma läksin ma finišiaega uurima. Ma ei uskunud oma silmi - olin 30 km läbinud ajaga 2 tundi, 57 minutit ja 24 sekundit! 2005. aastal, kui ma esimest korda Lidingöt jooksin, oli mu aeg 2:57:38. Seega olin ma nüüd tervelt 14 sekundit kiirem! Häh, ma olin eneselegi teadmata teinud tõelise täpsusjooksu. 14 sekundit 30 km peale... Aga mu tunne, et jooksin julgelt üle kolme tunni? Vaat see näitab, kuidas enesetunne rajal petta võib. Igatahes, arvestades, et ma olin neli aastat tagasi tunduvalt rohkem treeninud ja oluliselt noorem, siis olen ma selle tulemusega igatepidi rahul. Seda enam, et mul oli salamisi enda jaoks seatud kaks eesmärki - esiteks joosta alla kolme tunni ja teiseks: joosta kiiremini, kui eelmisel korral. I did it!

Peep

PS! Minu jooksutossud jäid Lidingösse ühte prügikasti. Ma olin need lihtsalt surnuks jooksnud. Oma eelmise tossupaari jätsin paar aastat tagasi Floridasse ühe prügikasti kõrvale uut omanikku ootama. Ehk on need nüüd teisel ringil mõne kodutu tüübi jalas. Mind teenisid need Asicsid aga hästi...

Tallinn, Euroopa...

Ma olen teatavasti Tallinna kui linna suhtes juba aegu olnud vägagi kriitiline. Siit külast, Pääskülast vaadates, tundub tegemist olevat ühe kummalise moodustisega, mis paikneb kuskil serva peal. Pole teine nagu suurlinn, päris provints ka mitte; tsivilisatsiooni siit-sealt, põhiliselt küll keskajast pärit osades, hakkab silma, aga samas on ka hunnikutes kuskilt hoopis mujalt pärinevat eklektilist saasta. Nii arhitektuuris, linnaplaneerimises, transpordis ja lõpetades inimestega. Poliitikast ei taha ma siinkohal üldse rääkida. Kui ikka linnapea jagab pealinna keskväljakul küttepuid ja kartuleid, looritades seda poliitilise retoorikaga vaeste abistamisega kriisitalvel, siis minu mõistus keeldub seda tunnistamast. Ja siis tahaks ära. Kuskile, kus sellist jama ei näe, kus sulle ei vaata vastu valimisplakatid, mis venekeelses blatnoi-žargoonis kutsuvad üles poliitilist vastast peldikupotist alla laskma. Jne. Jne. Oi, mul hakkab paha, kui ma selle peale mõtlen ja tahaks ära kas kuskile oliivipuu alla või veelgi parem - mäe otsa. Õnneks veel kaks kuud ja siis tulebki mägi!

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju sellest rääkida. Hoopis sellest, et pühapäeval oli Tallinn ikka korraks ka päris Euroopa linn. Tallinna sügisjooks oli kõige paremini organiseeritud spordiüritus, millest ma Eestis osa olen võtnud. Suur linnajooks on niikuinii juba asi, mis näitab, et tegemist on linnaga, kus vähemalt sellel päeval ei valitse nõme politikaanlus, autod ja jõmmkärakad. Lisaks oli seekordne jooks ka igas mõttes väga hästi organiseeritud. Juba täiesti võrreldav minu lemmikjooksuga Göteborgi poolmaratoniga. Kõik, alates stardinumbrite kättesaamisest, riiete hoiust, kempsudest ja lõpetades stardikorraldusega oli väga hea. Joogipunktid raja ääres olid mõlemal pool rada, piisavalt pikaks tõmmatud ja ka joogivalajaid-topsiandjaid jätkus. Finiš Vabadussamba all oli parasjagu lai, finišikoridor hästi hajutatud - lõpetajad suunati Müürivahesse, siis Suur-Karjasse ja sealtkaudu tagasi Vabaduse väljakule. Ei mingit trügimist ega jamamist. Müürivahes sai igaüks oma joogi ja banaani ja veetünnist vett näkku visata... Mõnus! Raja serval oli vahepeal juba isegi bände mängimas, küll mitte nii palju, kui Göteborgis või Berliinis, ning see pika patsiga paks mingi kommertsjaama diskor lasi kuskil rajumat muusikat ka. Ja pealtvaatajaid-innustajaid-kaasaelajaid oli ka päris rohkearvuliselt.

Kui lisada juurde veel ka väga ilus ja päikesepaisteline ilm, siis saabki kokkuvõtteks ütelda, et vähemalt sellel ajal oli Tallinn küll täiesti meeldiv linn. Ja ka minu jooks oli üsna okei: sain 884-nda koha (omavanuste meeste hulgas olin 33.) ja aeg oli nõks üle 48 minuti. Tegelikult oli ilm isegi sutsu liiga ilus - 25-kraadine soe on minu jaoks natuke liig. Pulss läks suht ruttu üles ning kuskil kuue ja poole kilomeetri peal läks samm üsna raskeks. Paksu Margareta juurest üles vanalinna keerata oli juba päris raske. Aga viimane kilomeeter umbes Tallinna hotelli juurest läks jälle kergemaks. Kuigi ka seal on ülesmäge minek, sain kuidagi sammu parajaks timmitud ning Kaarli kiriku juurest läks asi ju juba allamäge ka. Ja muidugi olen ma rahul, et jalad pidasid hästi vastu, esmaspäeval ei andnud põlved üldse tunda, vaid lihased olid kergelt hellad, kui Ulfi ja Magdaga oma metsas kergelt lõdvestava 6-km tegime.

Peep

Neljas järvejooks jms

Nii, jooksin laupäeval ära selle aasta viimase ehk neljanda järvejooksu. Seekord siis ümber Ülemiste. Olin oma tunni ja üheteistkümne minutiga ikka seal kuskil keskpaigas ehk 464-s ja mida minust, kes ma ikka korralikult trenni teha ei saa, ikka tahta. Aga ma olen rahul, et ma kõik neli järve ära jooksin, sest seda pole ma varem teinud. Ja sarja kokkuvõttes sain ka koha keskpaika ehk 193. Mis siis edasi? Ilmselt ma sellist väga aktiivset trennitegemist, nagu ma paar aastat tagasi tegin, enam tegema ei hakka. Liigutan vaikselt, et toonus mõnus oleks ja käin ka mõned väiksemad jooksud läbi. 13. septembril on Tallinna Sügisjooks, seal lippan kümne kilomeetri distantsi, 26. septembril tahan minna Stockholmi Lidingöloppetit jooksma, aga ma suutsin registreerimsie paari päevaga maha magada ja nüüd vaatan, kas saan veel peale või mitte. Siis oktoobri alguses on Paide-Türi jooks ning see ongi selle aasta viimane. Järgmsieks kevadeks registreerisin end juba ära Göteborgi poolmaratonile, aga kas mõni täismaraton ka jutuks tuleb või mitte, see selgub kuskil kevadel, et kuidas põlved trenni teha kannatavad. Aga Järvejooksud saavad küllap ka järgmisel aastal päevakorras olema, sest neid kannatab ka suht tagasihoidliku liigutamise peale teha.

Peep

Leidlikkus

Kriisiaeg teeb inimesed leidlikuks. Kui raha on otsas, aga ikka tahaks hästi elada, peab midagi välja mõtlema. Mõni aeg tagasi oli kuskil uudis, et Ryan Air tahab lennukitesse seisukohti hakata müüma. Ma muidugi ei kujuta endale hästi ette, kuidas kuskil ookeani kohal tunde mingite rihmade otsas kõlkuda, aga teisalt, ega see oluliselt hullem ka olla saa, kui näiteks SAS-i lennukis kuskil keskel neljases rivis hirmkitsa istmevahega toolis kügeleda. Viimane kogemus liinil Chicago-Kopenhagen oli ses suhtes täiesti õõvastav ja ehkki sellest on juba neli kuud möödas, ei taha see ununeda. Et kui oleks rikas, lendaks muidugi äriklassis, aga sellega on ikka nii, et oleks mune, teeks pannakaid, aga näe, pole jahu... Et siis ilmselt tuleb ka edaspidi lennata mudaklassis ja paistab, et ega ma lendamisest ka päriselt ei pääse - septembris pean lendama Oslosse ja tagasi ning juba novembris Buenos Airesesse, kui ma oma sellesügisesele (-talvisele) mägimatkale lähen. Aga sellest edaspidi. Ning karta on, et lendamisi tuleb ette veelgi.

Aga nüüd sattusin ma oma jutuga rappa, sest tahtsin ju kirjutada inimeste leidlikkusest MASU ajal. Inspiratsiooni sain eile Viljandist, kui ühe töökaaslase arvutist juuresolevat pilti märkasin. Et selline tavaline netivahendusel leviv anonüümne teravmeelsus, mille palusin ka endale edasi saata. Juures oli veel tekst, et kui keegi tahab endale ühe krooni eest uut grilli osta, siis peab minema Prismasse. Tõesti, seal jagatakse selliseid grille juba enne kassasid ja oma kroonise saad jätte sinnasamasse järgmise grilli külge. Aga ma lisaks veel juurde, et Selverist saab neid lausa muidu, sest nemad kaotasid ju oma kärupandi mõni aeg tagasi ära. Selveri puhul on ju veel see hea pool, et grilli saab kätte lausa parkimisplatsilt, neil seal oma grillmajaksesed lausa autode vahel. Ei ole vaja kaugelt lohistada, sõidad juurde ja tõstad uue grilli autokatusele. Tõsi, süte ja liha järele peab vist ikka poodi sisse minema, aga küllap mõtlevad leidlikud ka siin midagi välja...

Jõudu nuputamast,
Peep

Jälle Lillekülas

Mul on siiamaani kolmapäevasest Eesti-Brasiilia mängust natuke vastakad emotsioonid. Ühelt poolt oli Lillekülas tegemist uskumatult vinge sündmusega, teisalt jättis legendaarne Brasiilia meeskond natuke kesise mulje. Tegelikult mitte isegi kesise, aga ma oodanuks nendelt meestelt palju ilusamat, pingevabamat ja elegantsemat mängu. Ja muidugi hoopis rohkem seda telekast aegade jooksul nii palju nähtud individuaalset meisterlikkust, seda elegantsi, mis juba aastate tagant sügavalt mällu sööbinud. Seda ma ei näinud. Nägin tehniliselt head meeskonda, aga nägin ka närvilisust, teatud laiskust ja hämmingut, et Eesti sats ei võtnudki neid vastu alt üles vaatava aupaklikkuse ja respektiga. Mulle jäi mulje, et brasse üllatas see pisut ja pani käsi laiutama ning isegi hädaldama. Oodatud kerge jalutuskäigu asemel kuskil x-riigi külaväljakul pühapäevamängijate vastu, tuli hakata end ühel hetkel päris aktiivselt liigutama. Selleks ei paistnud jalgpallimiljonäridel väga suurt eelhäälestatust olevat.

Eesti mansa jättis seevastu mulle väga hea mulje. Tegelikult on meie meeste mäng läinud viimasel ajal üha paremaks. Enam ammu ei ole pidanud Lillekülast ära minnes piinlikkust tundma. Eesti koondise mängud Türgi ja Portugaliga on olnud sellised, et meie meeste võit on jäänud vaid lõpuvormistuse taha pidama. Ka brasside vastu ei tundnud nad mingit aukartust ja seda oli mõnus vaadata. Muidugi oli klassivahe hiiglaslik ja muidugi oleks asi teistsugune olnud, kui brassid oleksid Eesti vastu endast kõik välja pannud, aga nad ei pannud ju! Ja see tegi toimunu nauditavaks ja lisas usku, et ühel päeval tuleb ka pidu meie õue pääle ehk siis Eesti saab oma võidu mõne "suure" vastu kätte. Kusjuures olgu meelde tuletatud, et korra see ongi ju juhtunud, sest Vene on ju Eestiga võrreldes suur ka jalkamaana ning see omaaegne võit nende üle ei kao kuhugi, eksole.

Peep