Kaladest ja habemeajamisest

Olen kuulnud, et Punases meres ujuvad ilusad kalad ja kasvavad värvilised korallid. Jah, see on tõsi, kontollisin ise täna järgi. Sai otsustatud, et kui juba siinkandis, siis tuleb üks päev ka veele, päikesele ja liivale pühendada ehk siis rannal vedeleda. Aga et ma niisama tegevuselt vedelemise peale tavaliselt lapiliseks lähen, siis valisime koha, kus saab mingisugusegi aktiviteediga tegeleda. Ja snorgeldamine sobis selleks vägagi hästi. Leidsime koha, kus oli tõsti imeilus korallriff, mille ümber ma hulpisin vist oma kolm tundi ühtekokku väikeste hingetõmbepausidega. Ma ei hakka seda kirjeldama, mis seal veepinna all paistis, seda ei suuda niikuinii täiuslikult edasi anda. Igatahes oli see väga suurejooneline ja kaunis ning ma väsisin lõpuks päris ära, sest pidin ju ometigi kõikidele oma arvukatele sugulastele tere ütlema. Või ma vähemalt üritasin seda tea. Aga neid oli kaugelt liiga palju - pikki ja lühikesi, ümmargusi ja kandilisi, sarvilisi ja värvilisi, mõni pealtnäha päris tavaline vobla vahepeale. Igatahes oli see kõik äraütlemata tore. Tuleb välja, et on muidki kohti peale mägede, mida kannatab nautida.

Aga üks priske punane mereahven leidis päeva lõpuks tee kõhtu, see oli vahetult enne seda, kui ma otsustasin, et minu habemest pole mingit kasu, ega ma ikka kuidagi moodi kohalikku väljanägemist ei suuda jäljendada ja seega pole mu kamuflaazhist ka erilist tolku ning ma otsustasin külastada kohalikku habemeajajat. Viimati käisin sarnase tegelase juures Damaskuse vanal turul ja too tegelane ei jätnud just parimat muljet. Jordaania habemeajaja Aqabas oli hoopis teist masti mees - jube hea käega ning mõnusa olemisega. Veetsin tema juures julge tunnikese, lõug sai puhtaks, kõrvakarvad välja kistud ning kõige lõpuks möksis ta mu näo mingi sodiga kokku, mille tahajärjel kaotasin ma kogu oma paari päevaga korjatud päevituse. Olen nüüd nii valge kui üks valge olla saab ja seega jääb vaid loota, et kellelgi minusugust mingiks kohalikuks otstarbeks vaja ei lähe. Ah jaa - vahetult enne habemeajaja juurest lahkumist avastasin tema töökoja seinalt valge-must-sinise kleepsu, mille ma teistpidi pöörasin ja talle selle tähendust selgitasin. Küsimuse peale, kust see kleeps sinna sai või kes selle kleepis, ei osanud habemeajaja miskit mõistlikku kosta...

Homme läheme hommikul kohaliku bussiga kuulsasse Petra kaljudest välja uuristatud koobaslinna.

Peep

Ammanist Aqabasse

Ammanist viib kiirbuss alla Punase mere äärde nelja tunniga. See on päris hea, arvestades, et vahemaa on 340 kilomeetrit. Kindlasti pääseks pealinnast Aqabasse ka mõne aeglase bussiga, millega näeks võib-olla rohkem ja tajuks kohaliku elu kulgemist paremini, aga sellist ekstreemi ei viitsinud hakata kogema - temperatuur on siin julgelt üle 30 kraadi ja mingisuguses pisikeses ilma konditsioneerita bussis pool päeva küpseda ei tundunud mõistlik. Pealegi, mida ühel bussisõidul läbi kõrbe ikka nii väga kogeda, eksole. Siiski avanesid bussiaknast teekonna teisel poolel üsna lummavad vaated. Senine laudsile ja igav kõrb muutus ühtäkki mägiseks, vahepeal turritasid kõrbeliivast üles majesteetlikud kivipüramiidid, mis panid mu südame kiiremini lööma, aga kui kainelt mõtelda, siis sellises kuumuses ja lagipähe lõõmava päikese all nende otsa muidugi väga ei roniks. Aga teisalt ei ole ronimine seekord ka eesmärgiks, kui, siis vaid väike matk paari päeva pärast Petras mingi sealse kõrgema künka otsa. Aga sellest siis juba mõne päeva pärast.

Aqaba on muidugimõista teistsugune kui Amman, siin on meri ja õhtu veab ranna täis kohalikke, kes liival istuvad, üle lahe Egiptuse Nuweiba või Iisraeli Eilati tulesid vaatavad. Kõik need kolm riiki ja linna on siin selles Punase mere lahesopis tõepoolt uskumatult lähestikku ja võib vaid ette kujutada, missuguseid pingeid see kõik on kunagi tekitanud. Ja mis muidugi kuskil pealispinna all aina edasi podisevad. Aga kohalikud istuvad täna õhtul rannal ja popsutavad rahumeelselt vesipiipu. Naised muidugi pealaest jalatallani riietatud ning siis täies univormis poolest säärest vees solberdades. Kõik tunduvad rõõmsad ja mida siis muud ikka tahta. Meiesugustesse valgetesse, keda siin hakkab silma üllatavalt vähe, ei tea, kas pole hooaega või kardavad valged inimesed tõesti nii hullupööra kogu seda Araabia maailma viimase aja segadusi, suhtutakse igatahes vägagi sõbralikult - teretatakse, soovitakse tere tulemast, küsitakse, kuidas Jordaanias meeldib ja soovitakse head õhtu jätku. Seda siin nüüd tulebki teha.

Peep

Ammanis

Täiskuu paistab Ammani peale, muezzin laulis viimase palvuselekutse ja klaasike kohalikku valget veini maitseb päeva lõpetuseks palmi all hästi. Esimene päev Jordaanias on olnud tore - ära on vaadatud enam-vähem kõik sambad, mis pealinnas Ammanis on, roomlaste amfiteater ja Heraklese templist järele jäänud kivimürakad linna kohal kõrguva mäe otsas. Ega siin kuuldavasti suurt rohkem midagi erilist polegi, keskväljakuta ja selge südameta linn, nagu ta on, üsna selgelt araabiapärane, aga erinevalt näiteks Damaskusest hea auraga, sõbralik ja üsna tolerantne. Seda tajub nii lahtiste juuste lehvides ringi liikuvaid noori naisi nähes, alkoholipoodidest möödudes, lõpuks ka selles, et minu lühikestest pükstest väljatolknevad valged sääred kelleski mingisuguseid silmatorkavalt emotsioone ei tekita.

Aga homme liigume siit kohaliku bussiga alla Aqabasse, Punase mere sadamalinna. Tahtsin rentida mootorratta, paraku neid siin riigis pole, vana kuningas, kes ise küll Harley-fänn olla olnud, keelanud need kunagi ammu kodanike tervise huvides ära. Ja rong ka ei sõida, kuigi raudtee on olemas, lihtsalt aegu käigust ära jäetud. Niisiis kohalik bussiliin, usutavasti on seegi elamus, sest tee viib alla mereni üle 300 kilomeetri läbi kõrbe. Seal siis vaatab edasi, mis ja kuidas. Loodetavasti ei kohta me seal neid eestlasi, kes lennukis Riiast Ammanisse end tõelisteks eestlasteks jõid, kõrvalistuvate Rootsi naistega kõikvõimalikesse aktiviteetidesse tahtsid laskuda, enne maandumist lennukist väljuda üritasid ja kellest vähemalt osa passikontrolli asemel vist mingisugusesse teise ruumi toimetati...

Peep

Sent from my iPhone

Elumärk

Sain täna Tanelilt Everesti alt järgmise sõnumi (usun, et ta ei pahanda selle levitamise pärast):

Tere Peep, oleme baaslaagris, homme harjutame liustikul käimist ja neljapäeval teeme esimese tõusu. Tervis hea ja vaated suurepärased!

Ettevalmistused

Täna alustasime selleaastase ekspeditsiooni teise etapi ettevalmistustega. See on siis konkreetne füüsiline grupitöö lumel ja jääl. Ja alustuseks olime pärastlõunal Türisalu pangal, kus katsetasime oma varustust, lihvisime köite panekut, tõusu ning laskumist, julgestamist ja kõike muud, mis selle asja juurde käib. Olime kolmekesi - perekond Riga ehk Tarmo ja Jane, pluss mina -, seega siis meie plaanitava ekspeditsiooni inimkoosseis 100-protsendiliselt. Ja mulle jäi küll mulje, et me kõik jäime selle treeninguga rahule ning pärast seda on olemas ka teatud kindlus ses suhtes, et me saame hakkama ka märksa kõrgemal kui mingi 30 meetrit merepinnast. Pealegi on selle talve lõputus kestmises meie jaoks ka hea külg - me saame omavahelist koostööd ja isiklikke oskusi lihvida veel mõnda aega, sest paistab küll niimoodi, et seda jääd ja lund jätkub veel mitu nädalat.

Selle laiemas ringis veel välja hõikamata ekspeditsiooni esimene etapp on kestnud tegelikult juba mõnda aega. See on seisnenud info kogumises mäe ja tipumarsruutide kohta, varustuse nimekirjade koostamises, lennupiletite väljapeilimises, ajakava planeerimises ja kogu selle üsna suure infohulga analüüsimises. Nüüdseks hakkab pilt selgeks saama, aga et lõplik ajakava veel täielikult paigas pole ja ka lennukipiletid on broneerimata, siis las selle ekspeditsiooni nimi ja sihtkoht jääb veel ka mõneks päevaks asjaosaliste ja nende lähedaste teada. Aga ma luban, et kohe, kui eelnimetatud toimingud tehtud saavad, kirjutan sellest siinsamas ka põhjalikumalt...

Peep

Tanel ja Andras Everestile!

Nüüd on kindel, et Tanel ja Andras lähevad märtsi lõpul Džomolungmat tegema. Nad lähenevad Everestile selle lõunapoolsest küljest, Nepaalist ja rahvusvahelise kommertsekspeditsiooni koosseisus. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis täieneb väga pikka aega vaid ühest nimest koosnenud eestlastest Everesti-vallutajate nimekiri maikuus korraga 200 protsenti. Ja Alar Siku kõrvale ilmuvad sinna Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasiku nimed. Pisut muidugi kripeldab, et nendega kaasa minna ei saa, aga midagi pole teha - igapäevane leivateenimine ei võimalda sel aastal kindlasti mitte kaheks kuuks mäkke minna. Seega jään siia alla kiibitsema koos kõikide teistega ja pöidlaid pidama, et mäevaimud ja -jumalad meestele Everestil vaid ronimiskõlbulikku ilma annaksid ja neid nende pühas ürituses kaitseksid.

Aga ega ma ise ka kindlasti mitte terveks selleks aastaks siia 48 meetri peale merepinnast ei jää. Kuhu täpselt ja millal, selle üle käib parasjagu arutelu, nii et enne, kui konkreetsed plaanid paigas pole, ei kannata asjast mõistagi rääkida. Niikaua tuleb füüsilist põhja laduda, selleks liitusin hiljaaegu taas Meelise jooksjatepundiga, kellega praegu kaks korda nädalas sisehallis korraliku treeningplaani järgi ja Meelise range pilguall harjutame. Seda on mõnus teha, seda enam, et mingite tobedate pisivigastuste tõttu pole korralikku trenni ammu teha saanud ja ka seekordne suusahooaeg läks ju täiesti aia taha. Aga siia panen praegu Taneli ja Andrase suurürituse auks Everesti baaslaagritest 2004. ja 2005. aastal tehtud pildid. Esimene on põhja, s.t. Tiibeti poolt ja teine lõunast ehk Nepaalist.

Peep

Vales rabas

Kuuvahetuse rabamatk kajastus on jäänud suure töökiire tõttu venima. Parem siiski hilja kui üldse mitte, ja siin on siis valik pilte sellest Aira sõpruskonna rabaskäigust. Paar sõna ette ka. Plaanisime minna ja omast arust ka läksime Kaiu rappa, kus pidavat aeg peatuma, UFO-d maanduma ja õhku tõusma, Vene tankid öösiti ringi uitama, inimesed lausa ära kaduma jne., jne. Meiega ei juhtunud seal küll mitte midagi sarnast: oli tore ja mõnus müdistamine räätsadega paksus lumes, külmumata kraavi ületamine, 12-kohalise sõjaväetelgi püstitamine, lõke, keset telki vaikselt hõõguva ahju ümber istumine ja lugude rääkime ning järgmisel päeval kogu staffi ja iseenda rabast väljatoimetamine. Alles külla jõudes ja külamees Maiduga rääkides selgus koomiline tõsiasi - me olime sattunud hoopis Mahtra rappa, kus pole mingeid UFO-sid ega ajanihkeid. Aga Mait kinnitas, et kui õigesse, s.o. Kaiu rappa minna, mis on Mahtra rabast pisut eemal, siis seal toimub kõik see ja pisut enamgi, millest ma alguses rääkisin. Maidu kinnitusel ongi nii, et kui sa sinna rappa lähed ja omast arust järgmisel päeval välja tuleb, on tegelikult möödunud kolm päeva... Seega on vaja oma matkaplaanidesse kindlasti võtta see õige ehk siis Kaiu raba, sest tahaks ikka ära näha, mis seal salapärases paigas tegelikult toimub, mille kohta põhjatust Internetist leiab hulgaliselt lugemist. Guugeldage...

Peep