Suur Eesti

Tegin täna tööringi Tallinn-Tartu-Võru-Tartu-Tallinn. Ja ma pean tõdema, et Eesti on ikka väga suur riik. Seda just ilma mõttes, sest kui Tallinnas pole lume haisugi, siis peale Paidet hakkas pilt muutuma ning Tartu oli juba jõuluselt lumine. Peale Kambjat läks aga asi lausa muinasjutuliseks: päike hakkas paistma, teede ääres olid poolemeetrised hanged, kuused pakult lumemütse täis ja põldudel paistsid vaid üksikud pikemad kõrred läbi paksu lumevaiba välja. Ilus oli! Ja meie Tartu kontoris rääkisid inimesed, kuidas nad nädalavahetusel lumememmesid tegid, näitasid pilte ja võrdlesid, kes suurema ehitas. Paistis, et see oli mingi Tartu selle nädalavahetuse hitt-tegevus. Ning kui nad küsisid, et mida mina siis Tallinnas tegin, ei uskunud nad mind, kui ütlesin, et ...riisusin muru. Aga just seda ma tegingi, ehkki eks see pisut kummaline oli detsembris lehti ja okkaid riisuda ning sodi kottidesse toppida. Ja tartlastel, kes samal ajal elu eest lund kokku mätsisid, oli ilmselt tõepoolest raske uskuda, et kahe tunni autosõidu kaugusel ilm nii erinev oli. Mulle igatahes tundus, et nad ei jäänudki mind lõpuni uskuma ja arvavad siimaani, et ma aasisin nende kallal...

Peep

Lumeuputus

Kui kuskil kõlas uudis, et pühapäeval sadas ühe päevaga alla pool kuunormi sademeid ehk lund, siis Pääskülas oli kindlalt tegemist vähemalt kuunormiga. Minu garaaži allasõidutee ülemine ots oli täiesti triiki lund täis, mida mu silmad ei mäleta siis elamise algusest peale. Ausalt öeldes pole ma oma kaevamistöödega praegusekski veel garaaži ukseni jõudnud, olen umbes poole peal, aga tänava äär on puhas. Magda ei saa päris hästi aru, mis toimub, sest vahepeal ei ulatu ta jalad põhja ning ta vaeseke jäi mõned korrad kõhu peale kinni. Siis oli hädaldamist palju... Aga iseenesest on see ju lahe - siin on väga ilus ja on isegi natuke kahju, et ilmaennustuse järgi sulab see kõik nädala lõpuks ära. Ilmselt ma siiski ei jõua seda sulamist oodata, sest pean enne oma auto kätte saama. Et siis pole midagi muud teha, kui aga minna jälle kaevama. Ja tõesti - kord kahe-kolme aasta peale ma kirun, et mul selline allaseõidutee siin on. Võite isegi arvata, et täna on üks nendest kordadest...

Peep

Uus kunn

Võim vahetub mujal ka kui Ameerikas, aga seda ei panda eriti tähele. Eile krooniti Thimpus uus kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck. See on vana kuninga 28-aastane poeg, kes väidetavalt on üksiti nüüd maailma kõige noorem kuningas üldse. Kui ma kolm aastat tagasi esimest korda seal käisin, siis oli parasjagu käimas kõva arutelu selle üle, et vana kuningas tahab oma trooni pojale loovutada. Vana kunn arvas nimelt, et ta on liiga vana - ta oli siis tervelt 55-aastane - ja riiki peaks juhtima noor kuningas, kes on avatud ja kaasaegse ilmavaatega valitseja. Kohalikud, kellega ma seal siis rääkisin, arvasid, et see on väga paha plaan. Et nende Oxfordi haridusega kunn on väga hea mees ja ilus pealeselle, ning et las poeg veel õpib elu tundma. Aga noh, nüüd sai vana kunn siiski oma tahtmise, nagu ka selle, et sellest aastast on Bhutanil ka oma 47-kohaline parlament, millest rahva tahtel on 45 kohta kuningale lähedalseisva partei käes ja kaks kohta opositsioonipartei saadikute käes. Kolm aastat tagasi oli rahvas ka parlamendi vastu, aga kus sa kunni tahtmise vastu saad. Muuseas, vanal kuningal on üldse kümme last, mida tundub olevat igavene pinutäis, aga ärge unustage, et tal on ka neli naist, kes muuseas on kõik õed... Niipalju veel, et uuel kunnil naist ei ole ja seega võib arvata, et tegemist on ühe hinnalisema abikaasakandidaadiga üldse. Kui mitte maailma mastaabis, siis Himaalajas vähemalt.

Aga mina lähen nüüd kolme tunni pärast lennuki peale, et juba õige varsti varbad sooja ookeani pista. Seniks aga vaadake pilte, mis ma tegin Bhutani kuningalossi aias, kus peeti Guru Rimpotche auks korraldatavat iga-aastast püha, kus tantsiti rituaalseid maskitantse, puhuti pasunaid, löödi trumme ja saadi pattusid andeks. Kui ma õigesti mäletan, siis vist pidid need uue kunni kroonimispidustused ka sealsamas toimuma...

Peep

Vaated

Ja kuigi Ameerikas ning ka meil siin arvatakse, et just praegu toimub maailma presidendi valimine, on siiski selle palli peal kohti, kus kedagi ei huvita, kas parasjagu saab esimest korda USA presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. Muidugimõista räägin ma Bhutanist, kus üleval mägedes käib elu oma tasast ja harmoonilist rada pidi. Ma arvan, et praeguseks on Lunana rahvuspargis, kus põhiosa Lumeinimese matkaradadest kulgeb, kurud juba lumme mattunud ja sealsed külad peavad nüüd ise vaatama, kuidas kevadeni hakkama saada. Ja kindlasti leidub seal inimesi, kes alles kuskil aprilli lõpul, kui kurud jälle lahti sulavad ja esimesed jakikaravanid alt kohale jõuavad, teada, kas kuskil Ameerikas on presidendiks demokraat Obama või vabariiklane McCain.

Ma panen siia mõned pildid Lunanast, kus ma alles või siis juba pisut enam kui kolm nädalat tagasi üleval jumalatele ning taevatähtedele lähedal olin, ja kuhu - mulle tundub - peab kindlasti ka tulevikus minema. Nojah, ilmselt küll mitte uuesti Bhutani, aga Himaalajasse küll. Nepaali ilmselt niikuinii, aga võib-olla ka Pakistani Kashmiiri. Sest see avaruse ja vabaduse tunne, mida mägedes kogeda saab, on nagu omamoodi uimasti, millest pärast mõnekordset proovimist sõltuvusse langeb. Ja kui jääbki mõni aasta vahele ning tundub, et saad juba sellest lahti, siis pärast järjekordset mägimatkadoosi saad ühtäkki aru, et ei, mäed ja matkad on sind oma buldogihaardesse võtnud ja lootused sellest sõltuvusest vabanemiseks jäävadki pelgalt lootusteks...

Peep

Lastest ja koolist

Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.

Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.

Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.

Peep

Lumemehe kontraste

Sain lõpuks oma matkapildid ära ilmutatud ja sisse skännitud. Hakkan neid otsapidi siia üles ka riputamaa, esimeseks valikuks pakun vaadata Snowmani kontraste. Kui meie siin aasime, et Eestis on enamasti vahelduva pilvisusega ilm kohatiste sademetega, siis Bhutanis tuleks see lause lugeda umbes nii: "väga vahelduva pilvisusega, väga kohatiste ning eriti karmide sademetaga ilm". Polnud väga suur ime, kui ühel hommikul astusid telgist välja ja sattusid otse pilve sisse, kust söögitelgi leidmisega oli paras tegu, järgmisel hommikul sõid oma putru ja jõid teed paljas kõht sooja päikese poole pööratud, kolmandal hommikul tagusid aga telgiukselt esmalt maha jäätunud lume ja siis avastasid, et saatjad on hommikusöögilaua katnud õue - brrr...

Ka kurud olid erinevad. Mõne ületasid vesi vinges tuules silma lendamas ja vaatasid, et kurult ruttu alla varju saaks. Teisel vedelesid pooltunni ja lasid päikese käes vaikselt nurru. kolmanda võtmist alustasid alt lühikestes pükstes ja üleval võttis sind vastu lumi, mille all peidus salakavalalt libedad kivid. Teisele poole kuru järgmisesse laagripaika pidid muulad ja hobused telkide ja muu koormaga enne jõudma. Muidu polnud kuskil märgi käiguriideid kuivade vastu vahetada. See tähendas, et kuskil keskpäeva paiku pidime loomakaravani järgi ootama ja endast mööda laskma. Vahel pidi ootama päris pikalt, sest järsul ja kivisel rajal liigub inimene oma kahel jalal isegi osavamalt ja kiiremini, kui loomad neljal.

Peep

Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.