Surnumeri

Petra

Siq al-Barid ehk väike Petra

Amman

Araabia külalislahkus

Teel Surnumere äärest lennujaama otsustasime teha kiire peatuse Madabas. Oi kui õige otsus see oli! Esmalt saime tõelise kogemuse, kui hääletasime Surnumere ääres ühe tõeliselt eelajaloolise panni peale, mis kunagi oli olnud auto, mille juht ei rääkinud ühtegi sõna peale araabia keele ja kelle kõrval istuv poiss oskas umbes viit ingliskeelset sõna. Ja selle panniga, mida vahepeal kohalikus bensujaamas tankisime, loksusime umbes kahekümnega üle mägede Nebo mäest mööda, kus Mooses iidsetel aegadel oma tähtsaid asju ajas, Madaba poole. Elamus missugune!

Aga Madabas, kohe peale sellest loksust väljumist, peatus meie kõrval auto nelja naisega sees, kes olid mures, ega me eksinud pole, ja kutsusid meid seejärel enda poole külla kohvi-teed jooma. Ja seal siis söödeti meil kõht täis, viidi linna peale kiirele tuurile, siis jägmisesse koju teele-kohvile-vesipiibule ja kõige lõpuks pandi takso peale, mis neid n.-ö. kohalike tariifiga lennujaama tõi. Kõik see oli äraütlemata tore ja südantliigutav, kahtlemata kõige meeldivam kogemus kogu selle matka ja meie viimaste aegade kõikide araabia-matkade peale üldse. Tõeline araabia külalislahkus, millest ma siiani vaid kuulnud olin.

Äärmiselt meeldivate tunnetega lahkume Jordaaniast. Kohe väljub lennuk Riia poole. Homme panen siiasamasse juba portsu matkapilte...

Peep

Sent from my iPhone

Kuningate maanteel

Moosese orust ehk Wadi Mousast asusime varahommikul mööda kuningate maanteed teele Surnumere poole. Kõlava nimega maantee on tegelikult üks turistidele mõeldud marsruut, mis käib läbi paarist kindlusevaremetest, mõnest kõrgemast paigast, kust avaneb vaade kõrbele, orgudele ja mägedele, jõuab välja Surnumere äärde ja peatub pärast oma mosaiikide poolest kuulsa Madaba läbimist Ammanis. Väga palju peale Petrat ju enam mingeid kivikuhilaid ja vaatepunkte näha ei tahtnud, aga et Surnumere äärde Wadi Mousast mingit bussiliini ei lähe ja Ammani kaudu ringi ka teha ei viitsinud, valisime selle Kuningate maantee tuuri, ja hüppasime poolel teel lihtsalt autost välja. Tõsi küll, mitte päris sõidu pealt.

Surnumeri, mida õigupoolest peaks ju tõlkima Surnud Meri, võttis meid vastu äikesetormi ja padukaga. See oli päris sünge vaatepilt, kui Iisraeli ja Jordaania vahel, helesinise mere (tegelikult ju järve) kohal välgud sähvisid ja vett ojadena kallas. Ühel hetkel tormas mägedest alla mudavool, mis sinise vee pruuniks sogaks muutis. Tasahilju levis see mudalaik lehvikukujuliselt teisele poole Iisraeli suunas. Õige pea oli siiski päike väljas ja me proovisime järgi, ega ometi mägedest tulnud vihmavesi pole Surnumere vee kuulsat kandevõimet vähendanud. Ei olnud. Õieti on see päris kummaline kogemus, hulpida veepinnal, käsi-jalgu liigutamata, nagu õngekork ja üldsegi mitte kuhugi vajuda...

Homme proovime seda veel, meil on aega terve päev, enne kui peale südaööd hakkame tagasi lendama.

Peep

Sent from my iPhone

Petras

Sadade turistide seas kulgemine ajab mulle igast asendist kublad peale. Petras on neid sadu ja sadu, aga õnneks on see iidne linn ka nii suur, et igal juhul leiab kuskilt mõne kõrvalise raja või sellise nurgataguse, kus saab omaette istuda, mägesid vaadata, nägu päikesesse suunatult omaette mõtiskleda või siis soojal siledal kivil mõnekümneks minutiks silma looja lasta. Petras kannatab rahulikult terve päeva ära kulutada. Ja võiks vabalt mõne juurdegi võtta. Meie alustasime täna hommikul umbes kell 10 ja alles kuueks õhtul jõudsime tagasi linna väravasse. Rahul ja rõõmsad, emotsioonidest tulvil. Jalad mõnusalt surisemas.

Petras on tegelikult nii palju igatsugu muistset staffi, et ühel hetkel vaatad järjekordset kaljust välja uuristatud portikust või hauakambrit või katedraali, noogutad endamisi ja ühmad lihtsalt, et ahaa! Pildistada ei jõua kõike seda niikuinii, niisiis ongi ainuke võimalus reaalsustaju säilitamiseks põigata kõrvale kultuurkihist ja kulgeda puutumata looduses. Tulime Petra kõrgeimast punktist ehk kloostri juurest, kuhu viib üles lõppematu inimkätega rajatud kivitrepp, alla ringiga ümber mäe. Radadeta suhteliselt järsku nõlva pidi, vahepeal läbitavat rada otsides, kivide ja kaljumürakate vahel turnides. Oli selline korralik mägironimine, õigemini öeldes küll -laskumine. Mõnus! Pisut isegi nagu trenni eest. Ja kindlasti parim osa päevast. Kui alla jõudsime, olid all aiatööd tegevad kohalikud beduiinid üksjagu üllatunud - kust teie siis nüüd siia ilmusite? Mis siin ikka kosta - mõned on lihtsalt ebanormaalsed, eksole!

Aga nüüd siis on Petra nähtud ja tehtud, homme ootab järjekorras aeglane kulgemine Surnumere suunas. Autojuhiga on kokku lepitud...

Peep

Sent from my iPhone