Petras

Sadade turistide seas kulgemine ajab mulle igast asendist kublad peale. Petras on neid sadu ja sadu, aga õnneks on see iidne linn ka nii suur, et igal juhul leiab kuskilt mõne kõrvalise raja või sellise nurgataguse, kus saab omaette istuda, mägesid vaadata, nägu päikesesse suunatult omaette mõtiskleda või siis soojal siledal kivil mõnekümneks minutiks silma looja lasta. Petras kannatab rahulikult terve päeva ära kulutada. Ja võiks vabalt mõne juurdegi võtta. Meie alustasime täna hommikul umbes kell 10 ja alles kuueks õhtul jõudsime tagasi linna väravasse. Rahul ja rõõmsad, emotsioonidest tulvil. Jalad mõnusalt surisemas.

Petras on tegelikult nii palju igatsugu muistset staffi, et ühel hetkel vaatad järjekordset kaljust välja uuristatud portikust või hauakambrit või katedraali, noogutad endamisi ja ühmad lihtsalt, et ahaa! Pildistada ei jõua kõike seda niikuinii, niisiis ongi ainuke võimalus reaalsustaju säilitamiseks põigata kõrvale kultuurkihist ja kulgeda puutumata looduses. Tulime Petra kõrgeimast punktist ehk kloostri juurest, kuhu viib üles lõppematu inimkätega rajatud kivitrepp, alla ringiga ümber mäe. Radadeta suhteliselt järsku nõlva pidi, vahepeal läbitavat rada otsides, kivide ja kaljumürakate vahel turnides. Oli selline korralik mägironimine, õigemini öeldes küll -laskumine. Mõnus! Pisut isegi nagu trenni eest. Ja kindlasti parim osa päevast. Kui alla jõudsime, olid all aiatööd tegevad kohalikud beduiinid üksjagu üllatunud - kust teie siis nüüd siia ilmusite? Mis siin ikka kosta - mõned on lihtsalt ebanormaalsed, eksole!

Aga nüüd siis on Petra nähtud ja tehtud, homme ootab järjekorras aeglane kulgemine Surnumere suunas. Autojuhiga on kokku lepitud...

Peep

Sent from my iPhone