Araabia külalislahkus

Teel Surnumere äärest lennujaama otsustasime teha kiire peatuse Madabas. Oi kui õige otsus see oli! Esmalt saime tõelise kogemuse, kui hääletasime Surnumere ääres ühe tõeliselt eelajaloolise panni peale, mis kunagi oli olnud auto, mille juht ei rääkinud ühtegi sõna peale araabia keele ja kelle kõrval istuv poiss oskas umbes viit ingliskeelset sõna. Ja selle panniga, mida vahepeal kohalikus bensujaamas tankisime, loksusime umbes kahekümnega üle mägede Nebo mäest mööda, kus Mooses iidsetel aegadel oma tähtsaid asju ajas, Madaba poole. Elamus missugune!

Aga Madabas, kohe peale sellest loksust väljumist, peatus meie kõrval auto nelja naisega sees, kes olid mures, ega me eksinud pole, ja kutsusid meid seejärel enda poole külla kohvi-teed jooma. Ja seal siis söödeti meil kõht täis, viidi linna peale kiirele tuurile, siis jägmisesse koju teele-kohvile-vesipiibule ja kõige lõpuks pandi takso peale, mis neid n.-ö. kohalike tariifiga lennujaama tõi. Kõik see oli äraütlemata tore ja südantliigutav, kahtlemata kõige meeldivam kogemus kogu selle matka ja meie viimaste aegade kõikide araabia-matkade peale üldse. Tõeline araabia külalislahkus, millest ma siiani vaid kuulnud olin.

Äärmiselt meeldivate tunnetega lahkume Jordaaniast. Kohe väljub lennuk Riia poole. Homme panen siiasamasse juba portsu matkapilte...

Peep

Sent from my iPhone