Kuningate maanteel

Moosese orust ehk Wadi Mousast asusime varahommikul mööda kuningate maanteed teele Surnumere poole. Kõlava nimega maantee on tegelikult üks turistidele mõeldud marsruut, mis käib läbi paarist kindlusevaremetest, mõnest kõrgemast paigast, kust avaneb vaade kõrbele, orgudele ja mägedele, jõuab välja Surnumere äärde ja peatub pärast oma mosaiikide poolest kuulsa Madaba läbimist Ammanis. Väga palju peale Petrat ju enam mingeid kivikuhilaid ja vaatepunkte näha ei tahtnud, aga et Surnumere äärde Wadi Mousast mingit bussiliini ei lähe ja Ammani kaudu ringi ka teha ei viitsinud, valisime selle Kuningate maantee tuuri, ja hüppasime poolel teel lihtsalt autost välja. Tõsi küll, mitte päris sõidu pealt.

Surnumeri, mida õigupoolest peaks ju tõlkima Surnud Meri, võttis meid vastu äikesetormi ja padukaga. See oli päris sünge vaatepilt, kui Iisraeli ja Jordaania vahel, helesinise mere (tegelikult ju järve) kohal välgud sähvisid ja vett ojadena kallas. Ühel hetkel tormas mägedest alla mudavool, mis sinise vee pruuniks sogaks muutis. Tasahilju levis see mudalaik lehvikukujuliselt teisele poole Iisraeli suunas. Õige pea oli siiski päike väljas ja me proovisime järgi, ega ometi mägedest tulnud vihmavesi pole Surnumere vee kuulsat kandevõimet vähendanud. Ei olnud. Õieti on see päris kummaline kogemus, hulpida veepinnal, käsi-jalgu liigutamata, nagu õngekork ja üldsegi mitte kuhugi vajuda...

Homme proovime seda veel, meil on aega terve päev, enne kui peale südaööd hakkame tagasi lendama.

Peep

Sent from my iPhone