Tagasipöördumine ellu

Viimase ekspeditsiooni alguses saadud India jõlehaigus lõi mu päris pikaks ajaks rivist välja. Pea viis kuud võttis aega arusaamine, kes mind Delhis siis tegelikult ründas. Ei India ega siinsed arstid saanud tegelikult asjast aru. Alles siis, kui ma novembri lõpus uuesti siruli kukkusin ja dr. Jaak Tälli poole pöördusin, selgus, et olin Indiast külge saanud legionella baketeri, mis tõi endaga kaasa nn leegionäri tõve. Ja ma pean ütlema, et see on üks äraütlemata vastik kopsupõletiku vorm, mis su olemise ikka väga nõrgaks ja ebameeldivaks muudab. Isegi sedavõrd, et tavaline trepist üles teisele korrusele minek võhmale võtab, rääkimata siis jooksmisest või muust trennist, ja mis mägedest mõtlema hakkamise isugi täiega ära tapab.

Aga märtsi keskpaigaks ehk siis seitse ja pool kuud peale luhtaläinud Nuni-katset tundsin endas taas jõudu, et füüsilise liigutamisega algust teha. 20. märtsil astusin üle väga pika aja sisse Lasnamäe sisehalli, kus Meelise jooksupunt talvehooajal kaks korda nädalas trenni teeb. Algus oli masendav - ma ei mäleta isegi kaheksa-aasta tagusest ajast, kui ma üldse regulaarse liigutamisega algust tegin, et ma nii vaevaliselt ja nii kõrge pulsiga nii lühikesi vahemaid oleksin läbinud. Esimesed kaks kilomeetrit täistempoga jooksmist olid nii ajalt kui pulsisageduselt sellised, nagu oleksin ära jooksnud vähemalt kümme korda pikema distantsi. Ega see just häid emotsioone tekitanud...

Aga nüüd, poolteist kuud hiljem, on asi juba oluliselt parem. 1.mail riskisin minna isegi Viljandi järvejooksu starti. Ja sealt saadud emotsioon on väga positiivne. Arvasin, et kui ma suudan selle pisut alla 12-kilomeetrise distantsi läbida tunni ja viie minutiga, olen rahul. Puhasajaks tuli aga 1.03,40, ja ehkki see on tervelt 11 minutit kehvem aeg, kui mõni aasta tagasi, olen ma ikkagi väga rahul. Seda enam, et enesetunne oli kogu jooksu vältel suurepärane - ei ühtki "haamrit", ei ülemõistuse väsimust, ei valu ega vaeva. Ettevaatlikult, madala pulsiga alustamine ja tempo vaikne tõstmine jooksu teises pooles, oli mu praegust seisu arvestades õige taktika. Ja Meelise tehtud treeninguplaan tundub ka väga hästi töötavat (nagu see oleks nüüd mingisugune suur üllatus, eksole).

Igatahes tundub, et hakkan tõepoolest ellu naasma, ja see on pagana hea tunne. See lubab hakata mõtteid heietama ka mõnedest kõrgematest paikades sellesinatse palli peal. Mõistagi ei saa ma endale seada nii kõrgeid eesmärke, nagu Tarmo, Tanel, Andras, Allan ja Saulius, kes end juba mõne kuu pärast Pakistani kaheksatuhandelistele sätivad (hetkel ma ei suuda isegi nende peale kade olla), aga üks matka-plaan Tiibetis hakkab konkreetsemaid jooni võtma ja usutavasti saavad juba lähipäevil paika ka täpne marsruut täpsed ja kuupäevad. Aga sellest juba siis, kui asjad klaarid on...

Nuni pildid

Mul on ilmselgelt üks võlg üleval. Suvise Nuni-ekspeditssiooni pildid on pikalt oodanud ilmutamist, et see asi mul seal saatuse tahtel pooleli jäi, siis ei olenud erilist tahtmist sellega tegeleda. Nüüd on filmirullid ilmutustankidest läbi käinud ja sisse skännitud ning panen mingi väikese valiku siia üles. Piltidel tunneb pisut äraarvamisvõimet kasutades ära perekond Riga, sideohvitser Arvindi ja šerpa Nima. Allolev seeria näitab tegevusi baaslaagri ja esimese laagri vahel ehk siis kuni 5500 meetrini...

TIPP!

Sain just SAT-telefonilt järgmise sõnumi:

TEGIME ÄRA. KURADI RASKE OLI. TIPPU 13 TUNNIGA. KOGU MARSRUUDILE KÖIED. KAHJU ET SIND EI OLNUD. J&T.

Tipukatsele

Viimased uudised Nunilt raagivad, et Tarmo, Jane ja Nima on j6udnud k6ige ylemisse laagrisse ehk 6500-meetri peale. Arvi on jaanud kuhugi allapoole, t6enaoliselt siis teise laagrisse. SAT-telefonilt tulnud s6numi jargi kaaluvad nad kolmekesi tana keskoo paiku tipukatsele minekut. K6ik s6ltub ilmast, eile oli olnud ideaalne tipuilm...

Peep

Delhis

Olen otsaga jalle Delhisse j6udnud. Tahtsin seda linna kyll valtida, sain ma ju siit selle t6vepisiku, mis l6puks minu Nuni alt evakueerimiseni viis, aga ei paasenud ma sellest. Homme hommikul valjub mu Helsingi lennuk kyll taiesti normaalses ajal, s.o. 10.20, aga Leh'st oleksin ma k6ige varem siia j6udnud 8.30 ja see vahe on siinsete inimeste s6nul selgelt ebapiisav. Pagas poleks yhe lennuki pealt teisele j6udnud ja iseenda lennule registreerimisega oleks ka keeruliseks lainud. Delhi lennuajaama reeglite jargi peab siselennule registreeruma kaks ja rahvusvahelisele lennule kolm tundi enne valjumist

Nojah, proovin selle parastl6una ja 6htupooliku siin kuidagi ara kygeleda, 6nneks on mul on parasjagu pooleli Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart", vaga m6nusalt voolav lugemine, veedan aega sellega ja eriti tanavale ei kipu. Hotelli ymber teen vast 6htupoole tiirukese, kui palavus leebemaks laheb, aga sellega ka piirdun.

Homme 6htupoolikul olen mina siis taas kodus, napid teated Nunilt raagivad sellest, et Tarmo, Jane, Nima ja Arvi mydistavad ikka kuskil teise ja kolmanda laagri vahepeal lumepilve sees. Hari, mida mooda nad ylespoole teed yritavad leida, on vaga raske ja jarsk, jaa- ja ilmaolud karmid ning Jane s6nutsi on Nima suutnud vahepeal ara kaotanud Tarmo yhe kirka. Aga need on eile6htused andmed, kuhu nad tanaseks omadega j6udnud on, seda ma ei tea...

Peep

Jälle Leh's

Ma olen nagu Švejk, kes oma rügementi otsides kogu aeg mingi küla otsa komistas, mitte kunagi aga Budějovicesse, kuhu ta pidi minema, ei sattunud. Mina vahemalt nägin Nuni ära, aga olen tõepoolest jälle Leh's, nüüd siis juba vist kolmandat korda selle lühikese aja jooksul. Aga siin ma olen ja nüüd ei teagi täpselt, kuidas ja kuhu edasi, s.t. millal tagasi koju. See sõltub nüüd natuke kindlustusfirma otsustest. Aga arsti juures käisin täna siin Leh's ära ja sain teada, et minu evakueerumisotsus oli ainumõeldav ja täiesti õigeaegne lahendus. Diagnoosiks kirjutas arst eesti keelde ümberpandult järgmist: viirushaigusest nõrgestatud organismis tekkis minimaalne AMS ehk mägihaiguse kerge vorm. Nüüdseks on see möödas ja mingeid komplikatsioone AMS teadaolevalt ei tekita (loodetavasti ;)). Hea, et ma ennast või siis enda organismi kuulasin, Janet muidugi ka, kellega me seda asja põhjalikult arutasime, ja edasi ei roninud. Muidu oleks võinud asi päädida veel helikopterisõiduga...

Aga Jane, Tarmo, Arvind ja Nima, kelle õige nimi on muuseas Nyngma Sherpa, on parasjagu teises laagris umbes 6000-meetri peal. Tarmo ja Nima käisid täna luuret tegemas, kuidas kolmandasse laagrisse jõuda, aga olid sunnitud tiba enne ülemise jäämurru lõppu hullude olude pärast tagasi pöörama. Homme proovivad kuuldavasti uuesti jäämurru teisest servast. Kui sealt ka läbi ei pääse, siis peavad nad ilmselt uuesti esimesse laagrisse laskuma ja otsustama, kuidas edasi. Siis on veel võimalus nn Shveitsi marsruuti proovida, aga see tähendab hoopis teise harja peale minekut. Ma siiski usun, et nad saavad tavamarsruudi peal hakkama.

Peep

Ongi k6ik

Jah, olen sunnitud t6dema, et minu jaoks on selle ekspeditsiooniga asi yhel pool. Olen hetkel j6udnud Kargilisse, mis on poolel teel Leh'sse. Homme 6htuks loodan sinna arsti juurde j6uda. Eilne allatulek esimesest laagrist baasi oli karm katsumus. Tee, mida paar paeva tagasi labisin umbes 2,5-tunniga, v6ttis nyyd aega pea 6 tundi. Arvind ja sherpa saatsid mu laagrist yle platoo jaamurruni, sealt laskusin koisi pidi ise alla, ja l6puks k6ikusin jarsku moreenin6lva pidi alla baasi valja. Palavik, hiigeln6rkus ja teatud koordinatsiooniprobleemid tegid selle tee ysna hulluks.

Tana varahommikul olid 6nneks baaslaagris mul juba vastas sirdar ja yks porter, kes mu kola aitasid alla kylla kanda. Sealt sain mingi auto peale ja nyyd olen siis Kargilis. Enesetunne on m6istagi oluliselt parem, kui yleval, siin on vaid mingi 3000 m yle merepinna, aga palavik on alles ja n6rkus ka. Selgelt on haigus sees, aga mis, seda loodan homme Leh's teada saada. Kuidas edasi ja kui ruttu koju, see selgub loodetavasti nadalavahetuse jooksul, hiljemalt esmaspaeval. Informeerisin ka oma kindlustuskompaniid, vaatan, mida nemad kostavad selle kiire kojusaamise ja muu suhtes.

Seekord siis sedamoodi, krdi Delhi oma viiruste ja muu saastaga :(

Peep