13.9.12

Tagasi kodus

Meie seekordne päris pikk matk on nüüd läbi. Jõudsime elus ja tervetena õhtuks koju ja nüüd tuleb kiiresti tavaeluks aklimatiseeruda. Viimane jutt oli sellest, kuidas me Lhasasse jõudsime, sealt edasi sõitsime 44 tundi rongiga Pekingisse, hulkusime seal mõned päevad ringi ja eile hommikul hakkasimegi kodu poole lendama. Rongisõit kujunes päris meeleolukaks - tõsi, paljureklaamitud hiinlaste imerong osutus päris tavaliseks rongiks, tuleb välja, et need superkiired ja luksuslikud rongid, mis 350 km/h liiguvad, tulevad Lhasa liinile alles kunagi tulevikus. Praegu liiguvad sellised vaid kuskil suurlinnade läheduses. Aga kuidagi mahtusime sinna üsna pisikesse ja lühikesse rongikupeesse neljakesi ja oma matkakola hunnikuga ära ja isegi süüa saime restoranvagunis, sest terve rongi peale leidsime ka ühe inglise keelt tönkava inimese üles.

Üks asi, millest see rongisõit ülevaate andis, on Hiina suurus. Mis ei ole üllatav, eksole, aga seda oma silmaga selliselt näha, on hoopis teine asi. Hiina ikka kohe on suur ja need linnad, millest me läbi sõitsime ja mille nime keegi meist ei suuda meenutada, on ikka tõepoolest suured. Kusjuures neid ehitatakse igal poole veelgi suuremaks, sest kraanad on kraanades kinni ja uusi Lasnamägesid, mis on olulised kõrgemad, kui siinne, kerkib väga palju. Teine üllatus oli see, peale Tiibeti platood, mis on keskmiselt 4500 meetrit merepinnast, järgneb veel üks hiiglaslik platoo, mida me läbisime rongiga pea ööpäeva, ja kus keskmine kõrgus on kusagil 5000 m kandis. Seal ei ela mitte kedagi, nii et hiinlastel oleks nagu ruumi laieneda veelgi, kui nad vaid nii kõrgel elada suudaksid.

Aga nüüd tuleb pildid arvutisse tõmmata ja siis saab siinsamas ka mingi visuaalse ülevaate meie seekordsest matkast, mis on omalaadne kasvõi selle poolest, et me läbisime maismaad mööda marsruudi Simikotist Nepaalist kuni Pekingini Hiinas välja. Pole veel täpselt neid vahemaid kokku liitnud, aga kusagile 6000 kilomeetri kanti tuleb see ära küll. Ja enam ei pea selleks, et blogipostitus siia üles jõuab, seda meiliga koju Kaarlile saatma, kes need siis üles riputas. Erinevalt hiinlastest meil ju Internetti ei tsenseerita ja blogikeskkonda pääseb suvalisest arvutist....

2.9.12

Lhasas

Eile õhtul jõudsime Tiibeti pealinna Lhasasse. Olime Lääne-Tiibetist
Gugest teel siia neli päeva. See oli päris väsitav - katsu sa nii kaua
ühtejutti autos istuda ja üksnes paari peatuse jagu jalgu sirutada.
Selle nelja päeva peale tegime lisaks ööbimistele vaid neli pisut
pikemat peatust, kaks esimesel ja kaks viimasel, kui me kloostrites
pisut ringi uitasime. Nüüd on ka arusaadav, miks sellisesse imelisse
paika, nagu iidne Guge kuningriigi pealinn Tsaparang on, nii vähe
matkajaid ja muidu turiste satub. Ilmselt ei raatsi just ülemaara
palju inimesei vaid selle pärast Lhasast kaheksa paeva autos kulutuda.
ühe päeva autosõidu kaugusele jääb Guge Kailashist, aga üsna paljud
kasutavad selle püha mäe juurde minekuks Nepaalist tulevat matkarada, mida mööda kulgesime ka meie, enamus läheb aga sama tee pisut erinevat variatsiooni mööda tagasi. Teine variant on minna Kailashi alla Lhasast ja siia ka naasta, aga juba see on kuus päeva autosõitu. Mingit muud varianti Kailashile, rääkimata Gugest, jõuda ei ole, ei lennukit ega rongi sinnakanti ei käi ja kuigi Guge on otse India piiri läheduses, siis sealtkaudu puudub üldse igasugune ülepääs.

Aga nüüd oleme Lhasas, mis on minu viimatisest siinkäigust 2004. aastal tohutult muutunud. Eile õhtul linna sisse sõites olli tunne, nagu siseneks kuskile Ameerika suurilinna - laiad kiirteed, tunnelid, uued ja moodsad kõrghooned, millel - tõsi küll - hieroglüüfidest neoonreklaamid ja tulikirjad. Vana ja arhailist Lhasat ei kuskil. Viimase kaheksa aastaga on hiinlased siinsesse infrastruktuuri investeerinud tohutut raha. Nüüd ulatub siia raudtee Pekingist ja seda ehitatakse usinalt edasi Shigatsesse. Loomulikult toob see juurde hiinlasi, keda olevat Lhasa elanikest juba 65%. Loomulikult kaob sellega iidse Tiibeti pealinna omapära ja igasugugused perspektiivid selle rahva iseolemisele. Mida see kõik tiibetlastele tähendab, on raske ütelda, aga kui sa näed ka Lääne-Tiibetis küla vahel ringi sõitmas tiibetlast, kes oma mootorratta esimese porilaua külge on lehvima pannud Hiina punalipu või kuuled mägikülas, kuidas tiibeti noored oma mobiilinumbrit vahetades numbreid hiina keeles ütlevad, siis tuleb kurbus peale. Midagi hakkab siin lootusetult muutuma.

Veedame nüüd viis päeva Lhasas ja Lhasa ümbuses. Enam ei matka, nüüd liigume ringi nagu turistid kunagi - väikebussiga ühest kloostrist teise, ühe stuupa ja muu väärsuse juurest järgmise juurde. Korraks sõidame ka kaugemale - Samjesse, kus Guru Rimpotshe ehk Padmasambhava kunagi iidsetel aegades Tiibetis esimese budistliku kloostri asutas - ja ööbime selles linnakeses. Ja siis juba 7. septembril istume siinsamas Lhasas hiinlaste imerongile ja sõidame siit Pekingisse. See sõit võtab aega 48 tundi...

28.8.12

Õnnestus!

Eile jõudsime elusate ja tervetena tagasi Darchenisse, kust me kolm
päeva varem oma Kailashi ringiga alustasime. Seega on nüüd Kora tehtud
ja eelnevas elus toime pandud patud kõik andeks saadud. Mitte et see
tähendaks, nagu võiks kohe uusi hakata toime panema, aga oma eluga
edasi minek peaks siinsete inimeste teadmise järgi olema lihtsam ja
parem. Kailash hoidis meid - nagu oma eelnevagi matka vältel, saime ka
ringil vihma vaid öösiti, kui me teemajades oma magamiskottides und
nägime. Jah, ringil olles ei ööbinud me mitt telkids, seega jäi ka
küljealune suhteliselt kuivaks. Päevasel ajal matkates oli ilm aga
igati soodne, enamasti poolpilves või pilves, tänu millele ei pidanud
ka ajusid äraküpsetavat palavust taluma. Nojah, vaated jäid selle
võrra kesisemaks, aga ei hullu. Kora puhul on tähtsam ringi tegemine
ümber Kailashi, mitte aga vaadete imetlemine. Ka ringi kõige kõrgema
punkti ehk umbes 5600-meetrise Drolma La võtmine läks sujuvalt, kuigi
naised kurtsid, et ega see nüüd mingi meelakkumine ka polnud. Igatahes
olid nad vaprad ja tublid ning pole välistatud, et neid näeb kõrgemal
kui 72 meetrit merepinnast ka tulevikus (selleteemaliste
mõttearendustega nad siiski hetkel ei haaku).

Kora teine ja kõige pikem ning raskem päev algas meil väikese
segadusega - nimelt oli öösel siitilmast lahkunud üks palverännakule
tulnud hindu. Tema surnukeha teemajja kandmise ja talle rahuliku ning
elavatest eraldatud paiga leidmisega tegeles öösel hulk inimesi, mis
vähemalt osa meie matkaseltskonna liikmete jaoks une katkendlikuks
jättis. Eks ta ole, kui su akna all pool ööd mingi arutu sebimine käib
ja kedagi raudvoodiga majade vahel edasi-tagasi kantakse. Nende
hindudega pidigi üks pidev jama olema, nad tulevad kusagilt alt
tasandikult lennukiga Simikotti, sealt helikopteriga Hilsasse, siis
bussiga Darchenisse ning edasi kohe üles 5000-meetri peale. Ka meie
esimese Kora-päeva hommikul tuli hobuste selga tõstetud sulejopesse
pakitud hindusid alla tagasi tervete jorudena. Teine üsna uskumatu
lugu tabas meid matkapaeva lõpus, kui ühte külakesse jõudsime ja seal
meie abi paluti ühe kohaliku naise tohterdamiseks, keda hommikul
kempsu minnes oli rünnanud metsikute koerte kari. Naine oli ellu
jäänud, aga tema parem käsi, jalg ja selg olid üsna räsitud. Ega meil
suuurt millegagi aidata polnud, andsime talle valuvaigistit ja
puhastasime majapidamises leiduva kange alkoholiga tema haavad ja
sidusime käeparaste vahenditega. Need koertekarjad pidi olema Kailashi
piirkonnas suureks nuhtluseks. Nad on metsikud ja näljased ja valmis
üksikut inimest ründama. Igal aastal pidi selle tagajarjel hukkuma 3-4
inimest...

Aga meie jõudsime eile õhtuks juba Lääne-Tiibetisse Zhandasse, kus
meil oli lootus üle kahe nädala dušši alla saada, paraku puudus linnas
elekter ja seega jätkub pesematus. Tana veetsime päeva kuulsas Guge
kuningriigi, et mitte ütelda impeeriumi, pealinnas Tsaparangis, mis on
üks täiesti uskumatu paik. Võin ilma liialdamata ütelda, et ma pole
ilmselt oma varasemas elus näinud nii suurejoonelist ja mastaapset
looduse ning inimkäte koostöös sündinud kunstiteost. Aga et selle
kirjeldamiseks sõnu niikuinii ei jätku, siis sellest kunagi hiljem
pikemalt, kui olemas on ka fotod. Ja kui see asi on pisut enam läbi
seeditud. Igatahes paistab praegu, et linna on tagasi saabunud
elektrivool ja kõrvalasuvas avalikus pesumajas on hakanud peale mingi
liikumine, sestap siinkohal kõik - vaja ennast leotama tõtata.

23.8.12

Jõudsime Tiibetisse

Eile lõpetasime oma kuuepäevase matka Simikotist Hilsasse
Nepaali-Tiibeti piirile. Kõik sujus hästi, saime hakkama ilma plaanis
olnud varupäevata, seega hakkasime kohe eile asju ajama, et plaanitust
varem Tiibetisse siseneda. Piirikülas lihtsalt vedelemine tundus üdini
mõttetu. Asi õnnestuski ja täna ületasime peale väga põhjalikke ja
aeganõdvaid formaalsusi piiri ning jõdsime Purangi linna, kust homme
liigume edasi kõikide budistide ja hindude jaoks püha järve Manasovari
äärde. Lisapäeva plaanimegi ära kasutada Manasovari ääres, kus meil
muidu ööbimist plaanis ei olnud. Ja siis ülehomme jõume juba Kailashi
alla, kus ees ootavad pisut tõsisemad kõrgused.

Olin enne matka pisut murelik ilma pärast, sest Nepaalis on ju veel

mussoonide hooaeg. Kõik sujus siiski üle ootuste hästi, saime küll
vihma, aga õnneks vaid öösiti ja seega tähendasid mussonid meile
tegelikkuses vaid pisut nätskeid magamiskotte ja riideid, aeg-ajalt
telgilaest näkku nirisevat vett ja hommikust astumist telgist otse
pilve sisse. Aga matkates me kordagi vihma ei saanud ja ka lauspäike,
mis muidu üsna läbi küpsetab, ei saatnud meid tänu sellele kogu aeg.
Liikusime kõik need kuus päeva paraja rütmiga, mis andis väga hea
aklimati, nii et ka need meie hulgast, kes polnud varem väga kõrgele
saanud, et teinud teist nägugi, kui esimest korda 4000-meetri peale
ööbima jäime. Ja ka 4600-meetrine kuru läks sujuvalt. Seega ei muretse
ma ka väga kora ja sellel ees ootava umbes 5700-meetrise kuruületuse
pärast. Kõik meie pisikese matkaseltskonna liikmed on väga hea tervise
juures ja ka ilm tundub siib kõrgel Tiibeti platool olevat soodne.

14.8.12

Tagasi Kathmandus, edasi Simikotti

Oma kolmepäevase eelmatka lõpuks jõudsime eile Bhaktaburisse, Nepali iidsesse pealinna, mis pole üksnes vabaõhumuuseum, vaid kus käib igapäevane elu ja sebivad ringi inimesed ja loomad ja kodulinnud. Võtsime toad otse linnasüdames, kus oli mõnus vaadata kogu seda askeldamist, mis tundub esmapilgul nii kaootiline ja pisut hüsteeriline, aga milles pisut tähelepanelikuma vaatlemise korral tabad ära oma rahuliku, kaaskondsete ja ümbritsevaga arvestava kulgemise. Ja varahommikust linna ärkamist on nii võluv jälgida, et seda võib jäädagi uudistama. Kuni keskpäevane palavus ründab ja linn oma tavalised rütmi omandab.

Meie matk viis meid Kathmandust Chisapanisse ja sealt Nagarkotti, läbi mussoonvihmadest auravate metsade, pikki kitsaid ja  käänulisi radu, omas ajas kulgevate Nepali külade majapidamiste ees- ning tagahoovidest otse läbi. Mitmed käänakud olid mu esimesest matkast tuttavad, aga kaheksa aastat on teinud oma töö ja nii keerasimegi korra valesti, mis sundis meid tegema ühe planeerimata jänesehaagi, aga tänu millele saime ka eksootilise sõidu kohaliku liinibussi katusel üle tee vonklevate elektrikaablite ja telefonijuhtmete eest oma päid põlvede vahele peites. Aga ei Chisapanis ega ka Nagarkotis ei näinud me neid lummavaid vaateid Himaalaja seitsmetuhandelistele, mis mind esmakordselt siia saabudes jalust nõrgaks võttis. No ikka see mussoonide periood - mäed on pilvedes ja nendest üksikutest aukudest, mis voogavatesse pilvelaamadesse tekib, näeb küll all laiuvaid orgusid ja lõputuid terrasspõlde, aga teps mitte lumemägesid.

Viimase otsa Nagarkotist Bhaktaburi sõitsime autoga - matkata saame veel küll ja küll ning lausikul tapvas kuumuses kohalikke maanteid pidi tatsamisel ei leidnud me ka erilist mõtet. Parem nautida habemeajajat Bhaktaburi varahommikuses vanalinnas ja massaazhi minu jaoks nii tuttavas Thamelis. Sest homme keskpäeval lendame siit edasi Nepalganjisse Loode-Nepalis ja ülehomme sealt edasi Simikotti, kust samal päeval ehk siis 16. augustil algab peale meie päris matk. Hiinlaste käest on meil olemas Tiibeti viisad, ja nüüd ei saa meie matka Tiibetisse ja püha mäe Kailashi alla takistada miski peale ilma ja tervise. Ilmaprognoosid on aga praegusel hetkel soodsad ja tervisega pole ka kellelegi mingeid probleeme.

Mida ma aga hetkel üldse ütelda ei oska, on see, millal me nn suure maailmaga taas mingisuguse ühenduse suudame luua. Ilmselt on Nepalganjis või Simikotis olemas mingisugune internetiühendus, aga sealt edasi Kailashini ning veelgi kaugemale on selle tõenäosus kaduvväike. Kõige esimene lootus on vast Shigatses Tiibetis, kuhu me peaksime oma matkaplaani  järgi jõudma 31. augustil. Iseküsimus on see, milline see ühendus on ehk kui palju tsenseerivad hiinlased netti.  Aga 1. septembril peaksime jõudma Lhasasse ja edasi juba 8. septembril Pekingisse. Kuskil sellel teel loodan ma mõne rea siia blogisse ikka üles riputada... 

9.8.12

Uus seiklus on alanud
















Täna maandusime oma 4-liikmelise matkaseltskonnaga Kathmandus, kust algab järjekordne seiklus. Nädala pärast asume Nepaalist Simikotist iidset ja legendaarset palverändurite rada pidi teele Tiibetisse püha mäe Kailashi poole. Plaani järgi peaksime pärale jõudma pisut enam kui nädalaga, siis on kavas läbi teha kora ehk palverännak ümber maailma telje otsa, milleks umbes viiendik maailma elanikest Kailashi peab, ja siis edasi liikuda läbi Tiibeti Lhasasse peatudes erinevates kloostrites ja budistlikes pühapaikades. Lhasast võtame kunagi septembri alguses rongi, millega sõidame 4700 kilomeetrit Pekingisse, kust siis 12. septembril tagasi koju lendame.

Aga Kathmandus, kus viimase kahe aasta jooksul, mil ma siin viimati olin, pole mitte miski muutunud. Kõik on samasugune - lõhnad ja inimesed ja minu armastatud juustukoogikohtki. Isegi hotell on sama, kus ma olin 2010. aasta mais, kui me Alariga ennetähtaegselt naasime oma Cho Oyu ekspeditsioonilt ja kus pisut varem elas omapäi Oskar, kui ta siia Islandi tuhapilve tõttu nädalaks vangistusse jäi. Ilm on ainult mõnusam ja õhk värskem ning puhtam, sest on ju alles mussooniperiood, mis tähendab, et igapäevased vihmad ei lase õhul väga ära läppuda. Jah, ma polegi kordagi varem siin sellisel aastaajal olnud, ikka enamasti septembri lõpus-oktoobris-novembris või siis kevadel. Erinevus on täitsa olemas.


Täna tegelesime ohtra paberimäärimisega ehk siis Tiibeti viisataotluste täitmisega. Kui veel kaks aastat tagasi oli tegemist leheküljelise paberiga, mida hiinlaste Kathmandu saatkonnas menetleti päev, siis nüüd pead ära täitma pea kümme lehekülge pabereid, esitama kuus fotot ja viisa saad kätte alles kolme-nelja tööpäeva pärast. Seega ei saa me siit enne liikuma kui alles järgmisel komapäeval, mis tähendab, et me läheme laupäeval kolmepäevasele matkale Kathmandu oru piirkonda. See on seesama matk, mis oli minu esimene 2004. aasta oktoobris, kui ma omadega 
üldse esimest korda mägedesse jõudsin. Seega saab see minu jaoks olema põnev, sest ilmselgelt olin ma toona üsna teine inimene võrreldes praegusega. Aga eelseisva tõsise matka jaoks on selline kerge jalutuskäik lausikul hea - saab jälle saapad sisse kanda ja õlad seljakotirihmadega ära harjutada ning loomulikult tähendab tõus 2000+ meetri peale ja paar ööd sellel kõrgusel aklimatiseerumise seisukohalt ainult head...

4.5.12

Tagasipöördumine ellu

Viimase ekspeditsiooni alguses saadud India jõlehaigus lõi mu päris pikaks ajaks rivist välja. Pea viis kuud võttis aega arusaamine, kes mind Delhis siis tegelikult ründas. Ei India ega siinsed arstid saanud tegelikult asjast aru. Alles siis, kui ma novembri lõpus uuesti siruli kukkusin ja dr. Jaak Tälli poole pöördusin, selgus, et olin Indiast külge saanud legionella baketeri, mis tõi endaga kaasa nn leegionäri tõve. Ja ma pean ütlema, et see on üks äraütlemata vastik kopsupõletiku vorm, mis su olemise ikka väga nõrgaks ja ebameeldivaks muudab. Isegi sedavõrd, et tavaline trepist üles teisele korrusele minek võhmale võtab, rääkimata siis jooksmisest või muust trennist, ja mis mägedest mõtlema hakkamise isugi täiega ära tapab.

Aga märtsi keskpaigaks ehk siis seitse ja pool kuud peale luhtaläinud Nuni-katset tundsin endas taas jõudu, et füüsilise liigutamisega algust teha. 20. märtsil astusin üle väga pika aja sisse Lasnamäe sisehalli, kus Meelise jooksupunt talvehooajal kaks korda nädalas trenni teeb. Algus oli masendav - ma ei mäleta isegi kaheksa-aasta tagusest ajast, kui ma üldse regulaarse liigutamisega algust tegin, et ma nii vaevaliselt ja nii kõrge pulsiga nii lühikesi vahemaid oleksin läbinud. Esimesed kaks kilomeetrit täistempoga jooksmist olid nii ajalt kui pulsisageduselt sellised, nagu oleksin ära jooksnud vähemalt kümme korda pikema distantsi. Ega see just häid emotsioone tekitanud...

Aga nüüd, poolteist kuud hiljem, on asi juba oluliselt parem. 1.mail riskisin minna isegi Viljandi järvejooksu starti. Ja sealt saadud emotsioon on väga positiivne. Arvasin, et kui ma suudan selle pisut alla 12-kilomeetrise distantsi läbida tunni ja viie minutiga, olen rahul. Puhasajaks tuli aga 1.03,40, ja ehkki see on tervelt 11 minutit kehvem aeg, kui mõni aasta tagasi, olen ma ikkagi väga rahul. Seda enam, et enesetunne oli kogu jooksu vältel suurepärane - ei ühtki "haamrit", ei ülemõistuse väsimust, ei valu ega vaeva. Ettevaatlikult, madala pulsiga alustamine ja tempo vaikne tõstmine jooksu teises pooles, oli mu praegust seisu arvestades õige taktika. Ja Meelise tehtud treeninguplaan tundub ka väga hästi töötavat (nagu see oleks nüüd mingisugune suur üllatus, eksole).

Igatahes tundub, et hakkan tõepoolest ellu naasma, ja see on pagana hea tunne. See lubab hakata mõtteid heietama ka mõnedest kõrgematest paikades sellesinatse palli peal. Mõistagi ei saa ma endale seada nii kõrgeid eesmärke, nagu Tarmo, Tanel, Andras, Allan ja Saulius, kes end juba mõne kuu pärast Pakistani kaheksatuhandelistele sätivad (hetkel ma ei suuda isegi nende peale kade olla), aga üks matka-plaan Tiibetis hakkab konkreetsemaid jooni võtma ja usutavasti saavad juba lähipäevil paika ka täpne marsruut täpsed ja kuupäevad. Aga sellest juba siis, kui asjad klaarid on...