Telgielu

Mulle tundub, et trekkimise ehk matkamise ja mägironimise üks olulisematest erinevustest on see, et mägironimise puhul tuleb oluliselt rohkem aega veeta telgis. Matkates satud sa enam-vähem igaks õhtuks uude kohta ja väikeses magamistelgis veedad aega öö kaupa. Mäkke ronides tuleb telgielu ette hoopis rohkem. Aklimatiseerumispäevadel teed sa päevas mõne väiksema radiaali, heal juhul viid asju järgmisesse vahelaagrisse, tormipäevadel ei sedagi. Seega tuleb pisikeses telgis pead-jalad koos olla tükk maad rohkem. Ja mõistagi on tegevused sellistel päevadel suhteliselt piiratud. Üritad tukkuda ja lugeda, jutte rääkida, mõtelda... Üheks põhitegevuseks on sellistel päevadel aga lumest vee sulatamine. Kes käib väljas lund toomas, kes kükitab telgi eeskojas priimuse kõrval ja paneb potti või teekannu järjest uusi ja uusi lumekamakaid. Vesi kulub ruttu - teevett läheb rohkesti vaja ja ka joogipudeleid tuleb alalõpmata täita. Et siis natukese aja pärast uuesti otsast alustada, valades juba maha jahtunud ja veel mitte jääks külmunud pudelitest vee teekannu, et sellest taas teed keeta, siis lumest jälle vesi sulatada ning see pudelitesse valada, jne., jne...

Tegelikult kulub sellise näiliselt mitte väga ajakuluka tegevuse peale aega päris uhkelt. Mida kõrgemale, seda kauem võtab lume sulatamine ja vee keemaajamine aega. Aga sellistel molutamispäevadel ongi aja tapmine üks tõsine töö. Sest ega väga palju muid tegevusi ju tormipäeval välja ei mõtle. Mina olen igal oma matkal päevikut pidanud ja oma mõtted ning läbielamised kirja pannud. See on ka aja veeduks üks päris hea tegevus. Nii olen ma 3. detsembri õhtul Nido de Condoreses kirjutanud:

"Tänane päev on meil olnud molutamise päev. S.t. me pole mitte midagi teinud ega kuskil käinud. See on ametlikult puhkepäev ja nii peabki olema, enne kui homme üles viimasesse laagrisse läheme. Magasime hommikul kaua, lugesime, tegime süüa, koperdasime pisut laagris ringiratast, tegime pilte, jälle lugesime, tukkusime, tegime süüa ja nüüd, enne magamaminekut, üritan enda jaoks päeva kokku võtta. Vaatasin, et mis ma olen siia kirjutanud. Hm, vaid teada-tuntud banaalsused. Ei midagi originaalset! Aga lõpuks, mis pagana originaalsusele ma siin oma mõttemõlgutusis üldse pretendeerin? Ma lihtsalt elan oma elu, mis on minu jaoks huvitav ja põnev ning mis pakub mulle elamise mõtet. Ma mitte lihtsalt ei ole, vaid ma elan ja täidan sellega kellegi poolt mulle pandud ülesannet. S.t. - elada. Olla osa sellest tervikust, mille moodustavad maad ja mered, mäed ja jõed, linnud ja loomad, bakterid ja inimesed. Meil kõigil on antud täita omad ülesanded ja eesmärgid ning isegi kui ma ei tea, mis minu ülesanne täpselt on siin ilmas, siis täidan ma seda ikkagi nii, et ma elan hästi ja harmooniliselt ning kellelegi või millelegi liiga tegemata. Eelkõige harmoonias iseendaga. Nii saan ma täita seda mulle pandud ülesannet isegi, kui täpselt ei tea, mis minu ülesanne või olemise eesmärk on. Nõnda tundub mulle. Nõnda tundus mulle minu esimese mägedes käigu ajal, kui ma asjadest hakkasin aru saama, ja samamoodi tundub mulle ka nüüd, minu seekordse matka ajal. Ju siis nii ongi..."

Peep

Lumetormid

Selle eelmise päikeseloojangu jutu peale on loogiline järg lumetormid. Sest imelistele päikeseloojangutele järgnes vähemalt üks öö, enamasti aga vähemalt ööpäev korralikku müdinat. Pikim oli öö, järgmine päev ja veel üks öö. Ja kui piltidelt vaadatuna tundub lumetorm Andides suht talutav, s.t., et kuskil pole näha tohutuid lumehangesid, kust telk vaevu välja paistab, siis olgu öeldud, et lumi sellises tormis lihtsalt maha ei jää. Hangesid pole, sest tuul viib lume lihtsalt minema. Ehk siis lumi ei tule sellise tormi puhul mitte ülevalt, vaid paralleelselt maapinnaga vasakult, paremalt, eest ja tagant. Vahepeal tundub, et igast ilmakaarest korraga. Ja see, et vahepeal peab telgikatust kätega üleval hoidma, pole mingi ime, sest tuule jõud on nii suur, et see surub telgikaared vastu nägu. Tarmo ütles, et Coleras viimasel öösel enne tema tiputõusu, pidi ta vahepeal selja vastu telgiseina suruma, et tuul telki päris kokku ei litsuks. Sealjuures oli ta tuule vastu telgi ümber kividest kaitsevalli ladunud.

Aga kui tormiga telgis olla, siis ei ole see kõige hullem. Tükkis keerulisem on tormiga telki üles panna. See juhtus meil Nido de Condoreses, kuhu me jõudsime õhtul, kui lumetorm juba täiega lõõskas. Ühe telgi ülespanekuks sellistes tingimustes kulus oma tund ja vähemalt nelja inimese tõsine jõupingutus. Parem, kui kuue. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas saab samasugustes tingimustest telgi püsti üksinda - seda peaks kirjeldama Tarmo. Üsna hull on samal ajal telki maadligi hoida ja vaadata, et see tuult alla ei võtaks ja lendu ei läheks, ja siis telginööre ümber kivide panna ning kõik see kupatus kuidagi mingisugusesse telgilaadsesse fassongi saada. Käes on ju sulelabakud ja kui nendega peenikesi telginööre kätte ei saa, siis on loomulik need käest visata ja paljakäsi proovida. Mis lõpeb väga ruttu külmunud ja tundetute näppudega. Ja nende ülessulatamine võtab ju omakorda hunniku aega. Aga kui telgi juba üles saab, siis on pärast tühitähi avastus, et külje all on kivihunnik, või et üks telgipool on umbes pool meetrit allpool teisest, mis paneb su telgikaaslased öösel sulle selga vajuma ja sind pannkoogiks litsuma. Ja tühitähi on seegi, kui telgilakke kondenseerunud hingeaur ära külmub ja öösel sulle iga tuuleiili peale näkku langeb. Tähtis on see, et telk ei lenda minema, et sul on "katus" pea kohal, et sul on telgis vähemalt viis kraadi soojem kui välja, ja et iga torm saab mööda ning järgmisel päeval on sul võimalus edasi ülespoole liikuda. Kui on...

Peep

Päikeseloojangud

Päikeseloojangud Aconcagual olid imelised. Sellist värvide mängu, nagu seal, pole ma näinud varem ei Nepaalis, ei Tiibetis ei Bhutanis. Madalamatest kohtadest rääkimata. Kui me Plaza de Mulases esimest värvilist loojangut nägime, ei osanud me midagi karta. Lihtsalt jube ilus oli ja kõik meist kukkusid pööraselt pilte tegema. Järgmine päev keeras rajuks, aga siis pidasin ma seda lihtsalt kokkusattumiseks. Teine väga värviline loojang tabas meid üleval Camp Canadas. Jälle klõpsisid kõik hullupööra pilte teha. Öösel tõusis lumetorm, mis kestis terve selle öö, järgmise päeva ja veel ühe öö. Järeldusi veel ei teinud. Ka kolmas ilus loojang ei äratanud suuri kahtlusi, kuigi sellele järgnes karm tormiöö, mille meie elasime Nido de Condoreses üle, mis aga sundis kaks omapäi kulgenud Eesti tüdrukut tee alla ette võtma. Neljas päikeseloojang, mis tabas meid Camp Berlinis, sundis juba ettevaatusele. Kas tõesti läheb nii, nagu varasematel kordadel? Läks. Öösel algas lumesadu, mida ilmaprognoos lubas alles lõunaks ja tuule keeras ka selliseks, mis ei lasknud tippu minna. Viimane õhtu tagasi Mulases kuldas Aconcagua mäemassiivi üle säravaks ja ilusaks. Juba siis oli selge, et allatulek oli õige, sest loojangu põhjal sai teha ainult ühesugused järeldused. Ja 7. detsember oligi külm nagu põrguline ning üleval keerutas tuul üles võimsaid lumepööriseid. Kas tollel päeval keegi tippu jõudis, seda ma ei tea, aga olud tundusid vähemalt alt vaadates küll karmid.

Mida kõigest järeldada? Aga eks ikka seda, et järgmisel korral tuleb sealkandis loojangute suhtes olla väga tähelepanelik. Kui õhtutaevas midagi pildistada ei ole, siis võib valmistuda tipuürituseks. Kui õhtuseks põhitegevuseks on kaamerakäsitlemine, siis tuleb telginöörid topeltkorralikult kivide külge siduda ja valmistuda pikemaks ajaveeduks telgis. Mulle tundub, et loojangud Andides räägivad sageli rohkem, kui ilmaprognoos.

Peep

(Mitte)tipupäev

6. detsembril, kui lumetorm meie Aconcagua tipurünnaku untsu keeras, jõudsime neljakesi (Krisli, Alar, Raul ja mina) kuskile 6500 meetri kanti. Traaversi alguses ootasime kaljunuki taga, et äkki laheb pisut paremaks, aga ei läinud. Meie ees oli kaks argentiinlast oma giididega ja neli või viis norrakat oma kohalike saatjatega. Argentiinlased pidasid nõu ja nende otsus oli ühene: edasine ülesminek on eluohtlik. Alar nõustus sellega ja me pöördusime tagasi Berlini laagrisse. Seal ootasime ilmateadet, et siis edasise tegevuslaan paika panna. Giidid võtsid raadio teel baaslaagriga ühendust ja said teada, et 7. detsembriks lubas selget ilma, aga külma umbes 35 kraadi ja tuult ca 100 km/h. Seda oleks olnud selgelt liiga palju. Edasine on teada: me pakkisime oma kola Berlinis kokku, toppisime Nido de Condoreses seljakottidesse veel lisaks sinna jäetud asjad, mis oli üks ütlemata keeruline ülesanne, ja laskusime baaslaagrisse. Ja järgmisel päeval sealt edasi alla rahvuspargi väravasse. Nüüd on mul valmis saanud pildid, mida ma hakkan pisitasa (või tasapisi??) siia üles riputama. Ja esimeseks siis tolle tipuürituse omad, nii palju, kui ma neid sel hetkel teha suutsin...

Peep

Mendozas l66gastumas

Muidugim6ista oli esimene asi, mida Menozas parast maelt allatulekut teha sai, minna pessu. Oi, see oli m6nus... Ja siis otsa sydaoine "6htusook" Aga m6nusaid asju sai plaani v6etud muidki. Tegime endale korralikult labim6eldud paevaplaani: teisipaeval rafting (sellest siin yks vaike valik pilte) ja vaga hea 6htusook Tarmo ja Janega, kolmapaeval veinim6isa kylastus ja korralik 6htusook omavahel, neljapaeval paragliding ja... Ei, mitte enam korralik 6htusook, vaid oobussi peale minek ja suuna v6tmine Buenos Airesesse.

Siin ma siis nyyd otsapidi olen. Kindel plaan oli Buenos Aireses minna maailmakuulsale Bocca staadionile jalgpalli vaatama, aga paraku ei ole seal tana ega homme 6htul mangu. Alles pyhapaeva 6htul saaks seda mollu seal vaadata, aga siis istun ma juba lennukis ja kulgen Rooma poole. Homme 6htul peaks mang olema mingil teisel staadionil, aga kas sinna laheme, seda naeb. Kyll on aga tahtmine korraks ara kaia Uruguais, mis on siit laeva kahe tunni kaugusel. Ja tangoelu peaka ka korraks piiluma, kuidas siis muidu Argentinas, eksole...

Aga rafting oli lahe, kuigi see ei saanud minu jaoks naolegi Nepaali raftinguga Bode Koshil. Seal oli ikka 5. kategooria karestikke, mis k6hu 66nsaks v6tsid ja vahepeal sundisid veepinna poole pyrgima kuskilt paadi alt. Ja osades kohtades sunniti meid karestikest mooda k6ndima maad mooda, sest 6. kategooria karestikest laks paadimees yksinda labi. Aga Mendozas oli rafting m6nus liuglemine 2., aarmisel juhul 3. kategooria karestikel, kus vahepeal siiski ka prilliklaasid marjaks said ja meie paatkonna naised huilgama v6ttis. Ma arvan, et esimeseks raftingukogemuseks oli see neile vaga hea. Aga jargmine kord tahavad ka nemad juba ilmselt rohkemat. Aga ma ei kritiseeri, kaugel sellest, m6nus oli ikka, eriti villis ja valutavatele varvastele, mis end jahedas vees vaga hasti tundsid.

Peep

See Magi pole nali

Kui meie Maelt alla poorasime, siis me ei teadnud, et samal ajal v6itleb seal kuskil yleval lumetormis oma elu elu eest mees, keda meie olime kohanud Berlini laagris ja Tarmo 5. detsembril yleval, pisut tipust allpool. Kuidagi teeb see juhtum tolle Mae hoopis rohkem t6eliseks, hoopis kurjemaks, kui seda paljud inimesed, kes vaid meetritest jms peavad, arvestavad. Sest ma ei tahaks olla Tarmo nahas, kes selle eelmises postituses mainitud mehega ilmselt viimasena yldse raakis. Ja kes ei suutnud talle selgeks teha, et ta peaks alla poorduma. Ja isegi see raakimine poleks ilmselt aidanud, sest mees eksis ju tagasiteel, sattus raskele "Poola rajale" ja jai sinna. Aga selline asi v6ib kummitama jaada ja ilmselt jaabki...

Peep

Ma nagin seda venda...

U.S. Climber Dies in Argentina

BUENOS AIRES – A U.S. climber died after reaching the summit of Aconcagua, the highest mountain in the Americas, when he was overtaken by a snowstorm after going astray on the descent, police said Tuesday. The remains of Michel Miniesil were taken to the base camp at Aconcagua, in the western Argentine province of Mendoza.

The 39-year-old climber had failed twice in attaining the mountain’s summit, which rises 6,962 meters (22,630 feet) above sea level, but six days ago he made it to the top on his third attempt to scale the so-called North route, one of the most accessible.

“He was found about midday yesterday (Monday) but the police rescue patrol could not bring the body down because of a heavy storm with white snow that has been occurring in the highest area of Aconcagua,” police spokesman Juan Caleri said.

“He got lost on the return trip and, being disoriented, he came down via the Polacos glacier, where he died,” Caleri said. Miniesil, born in Thailand and a nationalized U.S. citizen, is the first person to die on Aconcagua during this climbing season, which began in mid-November and will end on March 15.

Last week, nine climbers were evacuated from the mountain’s base camp, called the Plaza de Mulas, due to different physical problems, spokesmen for the rescue teams reported. Last season, an Argentine guide, an Italian climber, a U.S. climber and a Briton died on the mountain in accidents and in snowstorms.

About 7,000 climbers each year try to scale the peak of the so-called “roof of the Americas.” Aconcagua is located in the Andes near the border between Argentina and Chile. EFE

Tagasi all

Nii, seekordne maeaktsioon on labi ja meie all Mendozas ning pestud-kustud-kammitud. Veini ka tiba organismis sees, aga see selleks. Eile, s.o. 6.12 6htul j6udsime ylevalt tagasi baaslaagrisse ja tunded, mis valdasid, olid suht kahetised. Yhelt poolt, et palju sai ju tehtud, aga see viimane 500-600 m jai puudu, teisalt aga, et kas see allatulek ikka oli 6ige ja kas yheks ooseks yles k6rgele jaamine ning veel yhekorra proovimine poleks akki andnud positiivset resultaati. Tanahommikune arkamine andis kinnituse, et allatulek oli 6ige. Baaslaagri telgis argates oli mu padi telgiseina kylge kinni kylmunud. Magamiskotist valja pugedes lendas sulejope selga nagu niuhti ja kindad katte ka. Isegi all baaslaagris oli vahemalt 15 kraadi kylma. V6ib ette kujutada, mis valitses yleval... Tipus lendasid lumepoorised ja kuigi taevas oli selge, siis paistis isegi alla valja, et olud yleval olid karmimad, kui eelnevatel paevadel, hoolimata sellest, et lumetorm oli jarele jaanud. Oma 35 kraadi miinust niikuinii pluss tuulefaktor...

Ja siis ootas meid ees seitse tundi allamage kuni rahvuspargi varavasse. Mu varbad arendasid viimasel kolmel kilomeetril t6elist kollektiivstreiki ja ilmselt olen kahest kyynest ajutiselt ilma. Aga allateel oli naha, kui eriline aasta seekordne siin on. J6ed on jaas ja maapind paari cm sygavuselt kylmunud. Ja meie kalendri jargi on jaanud m6ni nadal Jaanipaevani. Alar, kes on siin kolmas aasta jarjest samal ajal, pole nii kylma kogenud ja nii karme ilmastikutingimusi samuti. Yles tippu j6udis vahem kui kymme inimest 3. detsembril, 5. detsembris Tarmo ja yks taivanlane. Ja see on sel hooajal k6ik. Alla tulles kuulsime, et maelt alla on evakueeritud kuus inimest ja yks on jatnud oma maele ka oma elu. See oli meie autojuhi sugulane! Nii on selle maega siin...

Aga meie oleme j6ik elu ja tervisega all. Ja r66msad, sest - kuigi paris yles ei saanud - kogemus on olnud vagev. Ja kindlasti mitte asjaga l6petama sundiv. Suurte magedega on ju nii, et yles j6ab tundavalt vahem inimesi, kui seda proovib. Mina proovin kindlasti uuesti. Ja j6uan yles ka. Aga praegu on aeg m6nuleda. S6ime just hea 6htusoogi hea veiniga. Homme, s.o. 8.12 hommikul laheme raftigule, siis loodetavasti soome hea 6htusoogi yleval yksinda ara kainud Tarmo ja tema Janega, siis ylehomme plaanme kylastada veinifarmi ja siis edasi Buenos Airesesse. Ja siis koju tagasi...

Peep

Ei 6nnestunud...

J6dsime just tagasi baaslaagrisse. Tana varahommikul kl 5.30 tegime viimase katse tippu j6uda. Aga paraku ei tulnud sellest midagi valja - ilmateates kl 2 paeval lubatud lubatud lumesadu algas juba siis, kui me valja laksime ja selleks ajaks, kui me tiputraaversile j6dsime, oli lumetorm muutunud nii tugevaks, et nii meie, kui ka Norra grupp olime sunnitud tagasi poorduma. Berlinis ei oodanud meid midagi head ees. Eile yksinda tipus ara kainud Tarmo laks alla ja kuigi tema ilmateade lubas homseks-ylehomseks head ilma, oli kohalike giidide inf hoopis kehvem.

M6tlesime ja arutasime ja otsustasime alla tgasi tulla ning selle ekspeditsioni eba6nnestunuks lugeda. Olime olnud juba kolm ood Camp Canadas 5000m k6rgusel, siis kolm ood Nido de Condoreses 5400m peal ja l6puks kaks ood Berlinis 6000m k6rgusel. Seda on liiga palju. Kui uuesti yritada, siis peaks nyyd vahemalt kaks ood baaslaagris taastuma, siis uuesti Nidosse minema ja sealt Berlini, et tippu rynnata. Selleks ei jatku meil enam paraku aega. Niisiis oleme homme 6htuks tagasi Mendozas, pestud-kustud-kammitud ja pudel punaveini laual. Aira, kui sa Mendozas oled, siis saame seal esmaspaeval, 7.12 6htul kokku. Teistega siis juba 15.12 Eestis...

Peep

PS! Aga ma arvan, et see katse Aconcaguat v6tta ei jaa viimaseks. Vot nii!

PPS! Praeguseks mollab lumetorm ka juba siin alla baaslaagris ja keegi ei ole lahipaevade ilma suhtes eriti optimistlik...

Tagasiloogid...

Kaks ood ja terve eilne paev saime esimeses vahelaagris Camp Canadas ilget lumetormi. Telgist suurt valja ei saanud. Moll oli k6va. Tana olen aga jalle all baaslaagris, kust ruttu paar rida kribin. Ulf jai nimelt haigeks, sai endale bronhiidi ja angiini yhekorraga ning ta tuli alla. Ka yks meie naistest, Aira, ei pidanud fyysiliselt vastu ja otsustas asja katki jatta. Koos Alariga saatsime Aira nyyd 6htul alla, sest asju oli ka vaja ara tuua. Kui kaks inimest vahem hakkab tippu tegema, siis ei ole ju nii palju kola vaja. Ulf tuli ara juba hommikul, kais baaslaagri arsti juures ara ja on nyydseks juba teel Mendozasse. 6nneks mitte kopteriga - nii hull asi pole. Aga meie Alariga laheme homme hommikul uuesti yles esimesse laagrisse ja siis seal kohe edasi teise, Nido de Condoresesse, mis on 5400 m k6rgusele. Tana viisime osa staffi sinna juba yles, aga oobima tuli meie kamp alla Canadasse.

Ilm on ikka jube kylm ja tuuline, keegi tippu pole siiamaani j6udnud. Aga kuskil kolme-nelja paeva parast lubab paremat, nii et kui k6ik hasti laheb, siis peaksime praeguse plaani kohaselt umbes 5. v6i 6. detsembril tippu proovima. Aga tana seal Kondoripesas 5400 m peal oli ilm ikka veel paris vastik. Sealt edasi on veel yks laager Camp Colera (hesa nimi, kas pole) 6000 m peal, kus magatakse viimane oo, kui magatakse, sest sellisel k6rgusel ei ole see enam mitte magamine, vaid pigem katkendlik tukastamine, et siis tippu rynnata. Aga sinna on veel mitu paeva aega ja ma vaga loodan, et ilm laheb paremaks ja me ikka sinna yles j6uame. Seniks kuulmiseni ja kallid k6igile.

Peep