Päikeseloojangud

Päikeseloojangud Aconcagual olid imelised. Sellist värvide mängu, nagu seal, pole ma näinud varem ei Nepaalis, ei Tiibetis ei Bhutanis. Madalamatest kohtadest rääkimata. Kui me Plaza de Mulases esimest värvilist loojangut nägime, ei osanud me midagi karta. Lihtsalt jube ilus oli ja kõik meist kukkusid pööraselt pilte tegema. Järgmine päev keeras rajuks, aga siis pidasin ma seda lihtsalt kokkusattumiseks. Teine väga värviline loojang tabas meid üleval Camp Canadas. Jälle klõpsisid kõik hullupööra pilte teha. Öösel tõusis lumetorm, mis kestis terve selle öö, järgmise päeva ja veel ühe öö. Järeldusi veel ei teinud. Ka kolmas ilus loojang ei äratanud suuri kahtlusi, kuigi sellele järgnes karm tormiöö, mille meie elasime Nido de Condoreses üle, mis aga sundis kaks omapäi kulgenud Eesti tüdrukut tee alla ette võtma. Neljas päikeseloojang, mis tabas meid Camp Berlinis, sundis juba ettevaatusele. Kas tõesti läheb nii, nagu varasematel kordadel? Läks. Öösel algas lumesadu, mida ilmaprognoos lubas alles lõunaks ja tuule keeras ka selliseks, mis ei lasknud tippu minna. Viimane õhtu tagasi Mulases kuldas Aconcagua mäemassiivi üle säravaks ja ilusaks. Juba siis oli selge, et allatulek oli õige, sest loojangu põhjal sai teha ainult ühesugused järeldused. Ja 7. detsember oligi külm nagu põrguline ning üleval keerutas tuul üles võimsaid lumepööriseid. Kas tollel päeval keegi tippu jõudis, seda ma ei tea, aga olud tundusid vähemalt alt vaadates küll karmid.

Mida kõigest järeldada? Aga eks ikka seda, et järgmisel korral tuleb sealkandis loojangute suhtes olla väga tähelepanelik. Kui õhtutaevas midagi pildistada ei ole, siis võib valmistuda tipuürituseks. Kui õhtuseks põhitegevuseks on kaamerakäsitlemine, siis tuleb telginöörid topeltkorralikult kivide külge siduda ja valmistuda pikemaks ajaveeduks telgis. Mulle tundub, et loojangud Andides räägivad sageli rohkem, kui ilmaprognoos.

Peep