Wadi Mousas

Umbes kolmetunnise loksumise järel läbi kõrbe, kus tee ääres vaid mõnd harva kitsekarja ja nende juures maani musta riietatud ning rätikusse mässitud üksikut beduiinist karjust oli näha, jõudsime mägede vahele Wadi Mousasse. See on linn, mida teatakse vähem, hoopis kuulsam on siinsamas asuv kuulus Petra, mida üle maailma uudistama tullakse. Otse bussijaamast püüdis meid kinni ühe väikese kohaliku perehotelli pidaja ja ehkki sellised kliendikütid tavaliselt head ei tähenda, sattusime seekord küll väga mõnusasse boheemlikku seljakotimatkajate pessa, kus õhtuks serveeriti kogu majarahvale uskumatu kogus kohalikku sööki ja kuna meie ei viitsinud päris dormitoris magada, saime pererahva majja oma toa.

Pärastlõunal tegi matka Al-Baridi ehk väikesesse Petrasse, kus kunagi iidsetel aegadel ajasid liivakivisse uuristatud koobastes omi asju nabatealased, kes sealses suures looduslikus kindluses igapäevaelu elasid, siiditeed mööda kulgevatele karavanidele peatuspaika pakkusid ja siis ühel hetkel lihtsalt tont teab kuhu kadusid. Olime seal taeva poole kõrguvate tuulte poolt imeliseks lihvitud kollaste ümarate kaljumoodustiste vahel üsna üksinda. Nii kaugele oru põhja ei viitsinud need üksikud turistid, kes Petra asemel Al-Baridi olid viitsinud tulla, ometi kulgeda. Hea oli istuda lameda kalju otsas, vaadata kogu seda looduse kunstitööd, lasta soojal ent värskendaval tuulel peast läbi puhuda, ja kuulata vaikust, mis tundus vahepeal kõrvulukustav. Õhtune Petra külastus küünaldega palistatud teerada pidi ja suure templi ees platsil monotoonset, natuke kurvameelset ja igatsevat beduiini muusikat kuulates, oli hoopis teisest mastist - sadade turistide keskel, tuhandete välklampide sähvatuste valguses, oli omamoodi lummab, aga kaugelt liiga liiga rahvarohke...

Homme siis täispäev Petras. Koos kõikide nende sadade turistidega. Tuleb ära kannatada...

Peep

Sent from my iPhone