Kohtumiseni

Nüüd on kott pakitud - 22 kg pluss väike seljakott. Peaaegu kõik asjad, mis vaja, on olemas, vaid ühte mütsi ei suutnud leida ja sandaalid on Toome puisteel jäädavalt kadunud. Ei siis miskit - ostan need Mendozast. Nagu ka kirka ja kassid ning fotika filmid. Muu kraam on kõik olemas. Ma loodan, et leian veel Mendozas kuskilt mingi interneti ja saan siia mõne rea kirjutada, et kuidas ja mis. Ja siis ilmselt järgmine kord kuskil 7. või 8. detsembril, kui me juba mäe otsast all tagasi oleme...

Peep

Veel paar päeva

Aconcagua varustus hakkab kokku saama. Pidin tegema oma nimekirja veel mõned korrektiivid. Ilmateatest tuleb välja, et kevad on hiline ja ilmad Andides külmad. Baaslaagris nelja ja poole tuhande peal on kuskil -10 Celsiust, koos tuulefaktoriga -15 kuni -20. Vahelaagris veidi alla 6000m on -15 ja tuulefaktoriga -30 kraadi. Tipus annab Aconcagua ilmasait temperatuuriks -20 kuni -25 Celsiust ja tuulefaktoriga koos -35 kuni -45. Tuult lubab praegu kuskil 80 kuni 100 km/h, mis peaks olema umbes 22 kuni 28 meetrit sekundis. Sellega seoses ostsin endale uue magamiskoti, mis kannatab kuni -40 kraadi külma. Ka sulejopp tuleb võtta kõige kangem, mis saadaval. Igatahes on enamus kola mul nüüd koos. Hea uudis on see, et mu optiliste klaasidega mäeprillid said valmis - nende pärast pabistasin ma päris kõvasti, sest ilma kaitseprillideta on üleval päris võimatu hakkama saada.

Niisiis jääb homse või ülehomse peale veel Nõmme matkapoest sulejope ning balaklava ära osta, esmaabipaun, s.h. 1,5 l Vana Tallinnat, kokku panna, kaamera jaoks filmid ja mingi väike digikas ära osta ja siis kogu selle hunniku varustust kahte seljakotti ära mahutada. Mingid asjad ostan koha pealt Mendozast - sulekindad, kirka ja kassid näiteks. Toidu võtame ka sealt. Aga siit tuleb veel kaasa mu kolmekohaline telk, sest kahe telgiga ei pruugi me hakkama saada. Juhul, kui keegi meist kaheksast üles tipulaagrisse ei jõua või selgub, et peab tervise pärast tagasi allapoole minema, siis peab ju ka nende jaoks üks telk olemas olema. Igatahes paistab praeguse seisuga, et midagi sellist, mis eluliselt oluline on, puudu ei jää. Tegelikult ei ole ma kunagi enne nii põhjalikke ettevalmistusi teinud. Eelmistel matkadel olen enamasti pakkimise viimase öö peale jätnud ja siis hommikul otse lennuki peale läinud. Seekord ma nii udu ei ole, kuigi seda, et mõtted hajevil on, näitab tõsiasi, et Tartus matkapoe ees, kust ma magamiskoti ja bahillid ostsin, hakkasin ma meeleheitlikult üht musta Toyotat lahti muukima, märkamata, et mu oma SAAB oli umbes viis meetrit eemal. Nojah...

Peep

Varsti on üles minek

2. või 3. detsembril peaksin ma sama asja tegema, mis need mehed sellel videol siin. Ehk siis tõusma Lõuna-Ameerika kõrgeima tipu Aconcagua otsa. 6962 m ehk 22841 jalga kõrge Aconcagua on tegelikult kõige kõrgem mägi üldse, mis väljaspool Aasiat asub, aga Alar Siku hinnangu kohaselt, kes meie matka juhib ja kes teatavasti kõikide mandrite kõrgeimat punktid ära on roninud, ütleb, et see on kõige ilusam tipp üldse. Võrreldes ülejäänud kuuega. Eks näis. Mina olen ju siiamaani näinud vaid Everesti. Eemalt...

Aga ärevus on juba sees, sest 18. novembri hommikul on minek. Tallinnast Riiga, sealt Rooma, siis 14 tundi vahemaandumiseta Buenos Airesesse ja sealt bussiga terve öö Mendozasse. Ja siis 22.11 hakkame astuma... Mu ärevus väljendub selles, et unenäod on läinud juba üsna kaootiliseks ja vabad hetked vedelen Tallinna matkapoodides, et veel puuduolevat kola valida. See on tõsine töö. Iga asja peab mitu korda käes ja seljas proovima, siis analoogidega võrdlema, siis teises poes sealseid asju katsetada ning uuesti esimesse poodi tagasi minema, et meelde tuletada, kuidas sealsed asjad olid. Olen küll oma varasematel matkadel seljakoti äralennueelsel öösel täis toppinud ja siis minema pannud, aga seekod on asi kuidagi teistsugune. Ikkagi seitsme tuhande peale minek ja see nõuab juba pisut rohkem ja tõsisemat kola.

Niisiis, mul on olemas: 1) hea ja uus suur seljakott (Fjällraveni 85-liitrine), 2) tipukott (Vaude 30-liitrine), 3) Campi suletäidisega magamiskott (kuni -18C, mis on ilmselt veidi lahja ja mis tähendab, et ma pean ilmselt kohapealt ostma midagi kangemat), 4) magamiskoti naturaalsest siidist sisekott/lina, 5) isetäituv magamismatt, 6) matkajalatsid (tugevad ja sissekantud Bestardi saapakolakad), 7) Regatta äravõetava fliisiga tuulekindel jope, 8) lühikesed matkapüksid, 9) kaks paari pikki pükse, nendest üks paar võrkvoodriga, 10) HH pikk pesu, 11) tuulekindel müts, 12) õhukesed kindad, 13) paksud fliiskindad, 14) air-off kotid staffi pakkimiseks, 15) käimiskepp, 16) joogipudel, 17) priimus, 18) nuga, 19) sokid (6 paari).

Vaja on veel osta: 20) sulejope, 21) bahillid ehk säärekaitsed, et lumi saapa sisse ei läheks, 22) tuulekaitsega ja veekindel õhuke käigujakk ehk softshell, 23) villane timukamüts ehk balaklava, 24) teine paar paksemat pikka pesu (siis ehk kestan ka oma magamiskotis ära, aga seda on niikuinii vaja), 25) LED-pealamp, 26) niisked ihupuhastuslapid, 27) käimiskirka, 28) mäeprillid 100% UV kaitsega ja 90% valguskaitsega (nendega on mul parasjagu kõige suurem probleem, sest mul on neid vaja ju optiliste klaasidega), 29) sulekindad. Ja lõpuks laenutan ma koha pealt Mendozast endale 30) plastiksaapad, kus on eraldi pehme ja külmakindel sisesaabas, et mitte varvastest ilma jääda ja 30) kassid ehk saabaste alla kinnitatavad ogadega tallad, et jää peal püsti jääda.

Nii, 30+ ühikut asju, mis peavad ära mahtuma kahte seljakotti, kusjuures see suur ei tohi olla eriti üle 20 kilo, sest muidu on Rooma lendamisel jama. Aga noh, muidugi saab ülekilode eest juurde ka maksta, teine asi on aga, et ega hiigelpalju ei taha ka seljas tassida. Mingid tabletid-kreemid-salvid-plaastrid-värgid tuleb ju ka veel kaasa võtta ning paar raamatut, et lennujaamades ja telgis ilmavangis olles lolliks ei läheks. Telke on meil 8 inimese peale kaks ja need tuleb ka veel kuidagi ära jagada ja oma kotti lisada. Ja muidugi fotokad! Kaks tükki: suur filmikas kahe objektiiviga ja väike digikas. Oeh... Midagi on kindlasti veel meelest maas, aga õnneks on veidi aega...

Peep

Perspektiivid

Mulle on Tallinna läheduses asuvad saared ikka meeldinud. Prangli, Aegna, Naissaare on siinsamas käeulatuses, aga ometi üllatavalt eraldatud ja oma rütmis kulgevad. Neist on muidugi Naissaare uhkeim ja teistest enam omapäi. Pranglile pääseb iga päev postipaadiga, Aegnal kohtab suvel hulgaliselt pea kaotanud teismelisi ja muud linnarahvast, aga just Naissaare on tänu Viimsi valla ja keskkonnaministeeriumi saamatusele säilitanud oma puutumatuse. Sügisene ja talvine saar on veel eriti suurest maast äralõigatud. Kolja ja Petka askeldavad seal oma igapäevaelu, lisaks neile veel hunnik metssigu ja rebaseid, lambaid ja muid väiksemaid pudulojuseid.

Karta muidugi on, et igaveseks see nii ei jää. Liiga lähedal suurele linnale ja liiga hea, et selliseks jääda. Helsingi ümbruses ja mujal Soome saaristos on sellised paigad ammu ära tsiviliseeritud. Küllap see on ka Naissaare perspektiiv. Õnneks tuli MASU ja lükkas selle kõik määramatusse tulevikku. Ja õnneks on Margusel seal talu ning oma laev, millega saarele sõita, sest regulaarset püsiühendust ei ole oma- ega muud valitsused siiamaani suudetud ju korraldada. Aga mis iganes Naissaare perspektiiv on, tundub sellega aega minevat. Seniks aga mõned teistsugused perspektiivid, mis mulle sel nädalavahetusel seal objektiivi ette jäid...

Peep

Aulipoja päästmine

Eile hommikul, kui me läksime Margusega Naissaare põhjatipust merest võrke välja võtma, leidsime sealt ühe hädasoleva aulipoja. Ta lollike oli võrkudesse takerdunud ja ennast põhjalikult sisse mässinud. Proovisin teada sealsamas paadis lahti päästa, aga see ei õnnestnud. Tõime auli koos võrkudega kaldale ja sõitsime Kolja juurde majakale. Kolja, vana ja kogenud saareelanik ja kalamees, harutas auli üsna kiiresti võrgust lahti. Lind lasi sellel kõigel rahulikult toimuda. Alles siis, kui ta mu peos oli ja ma tagasi mere äärde sammusin, muutus ta rahutuks. Ju arvas, et kui juba ahistavaid silmuseid tema ümber ei ole, siis miks ma tal minna ei lase. Ma siiski viisin ta päris mere äärde välja ja lasin alles seal ta vette. Tüüp heitis mu poole tänuliku pilgu ja ujus minema. Kolja koer Charlie arvas veel, et äkki on lind talle mõeldud ning tormas aulile järgi, aga linnuke oli õnneks kiirem. Ta sukeldus vee alla ja ilmus pinnale alles mitu meetrit eemal. Charlie jäi segaduses linnule järele vaatama. Aul soputas vee peal oma tiibu, kohendas sabasulgi ja ujus siis rahulikult ning minu meelest üsna rõõmsameelselt Soome poole...

Selline lugu siis seekordsel Naissaare-käigul. Kala saime ikka ka. Lõhet küll polnud, aga lisaks tollele noorele aulile võtsime võrkudest välja 12 lesta. Üllatavalt prisked, arvestades, et on juba üsna hiline sügis. Aga Naissaarel oli mõnus, nagu alati. Pühapäevaõhtune vein Marguse majakeses pliidiahjus tehtud kartulivormi kõrvale, küünlavalgel peetud meestejutud, pimedas rannas tuule ja lainete kuulamine - see kõik on asi, mida mittenautida pole võimalik. Ma saan aru küll, miks ta seda asja sel saare peal endale kõik need viimased aastad ehitanud on. Vaikus ja loodus ja kõigest segavast eemaletõmbumine täidab hinge mingisuguse lihtsa rahuga. Tahakski nii, et lähed õhtul paadiga merele, paned võrgud sisse, kütad ahju, hommikul võtad võrgud välja, teed sellest, mida meri annab, endale miskit süüa, askeldad oma lõppematuid ja nii tavalisi askeldusi, milleta sa sellises kohas elades ei saa, ja tunned elust ning olemisest lihtsat mõnu. Stressivabalt. Vist hakkame vanaks saama...

Peep

Täpsusjooks Lidingös

Lidingöloppet on karm jooks. 30 kilomeetrit on mõistagi vähem kui täismaraton, aga see on kross ja maastik Lidingö saarel Stokcholmis on karm. Tõusud on hullud ja eriti see viimane Ahvenamägi umbes viis kilomeetrit enne lõppu võtab inimesest kõik mahlad välja. Jooksin seal esimest korda neli aastat tagasi ja arvasin toona, et ma pole kindel, kas ma seda teist korda teha tahan. Inimene on aga selline hull olevus, et kehvad ja rasked asjad ununevad ajapikku ära ning ühtäkki olin ma jälle Lidingö stardis. Õieti oli see osa sellest hullust plaanist teha teist korda läbi see pöörane Swedish Classic ja saada sellega teadaolevalt esimeseks eestlaseks, kes SC kaks korda läbinud on. Mitte et see fakt või veelgi enam selle fakti ilmsikstulek mind innustaks, aga teadmine enda sees, et ma selleks võimeline olen ja seda ka teen, on kuidagi innustav. Ja kes ei mäleta, siis koosneb Swedish neljast asjast - Lidingö 30 km krossijooksust, Vasaloppeti 90 km suusatamisest, Vätternrundani 300 km rattamaratonist ja Vansbrosimningu 3 km ujumisest. Seejuures tuleb kõik need neli asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Aga seekordne Lidingö oli... raske! Üllatus-üllatus! Treenida pole ma ju hiigelpalju saanud, kuigi suve teisel poolel siiski natuke olen liigutanud. Esimesed 20 km oli asi enam-vähem. Enesetunne oli suht OK!, võtsin asja rahulikult ja tundus, et kestan kenasti lõpuni. Siis tuli väsimus, ja siis krambid. Jalad lõi piimhapet täis, oli tunne, et jalalihased kaaluvad mitusada kilo. Viimased kümme kilomeetrit läks ikka väga raskelt. Võhma ju isegi jätkus, aga jalad lihtsalt ei liikunud. Ühel hetkel möödus minust vanamees, kelle särgi seljale oli rootsi keeles kirjutatud: "Jooksen Lidingöt 40. korda!" Kurat - see oli moraalne löök allapoole vööd. Lihtne arvutus näitas, et mees peab olema vähemalt mingi kuuekümnene, ja ta möödub sinust kui postist! Kuradi kurat! Ma ei suutnud temaga sammu pidada. Küsisin endalt: "Peep, miks sa seda teed?" Et siis, miks ma siin sellel rajal olen ja seda valu kannatan? Ma ei saanud mingit vastust... Ahvenamäe jalamil sain väikese dopingusüsti - raja kõrval maas vedeles üks neeger ja mingid meedikud askeldasid tema ümber. "Väga hea," mõtlesin omaette: "Vähemalt ühe neegri olen oma elus surnuks jooksnud!" See aitas natukeseks. Ahvenamäe ligi kilomeetrine tõus likvideeris selle pisikese positiivse emotsiooni kiirelt. Aga hambad ristis võitlesin krampidega edasi ja liikusin pisitasa finiši poole. Üha rohkem nägin raja veeres katkestajaid. Vabatahtlikel masseerijatel olid käes tööd täis. Osa jooksjaid transporditi minema ATV-de järelkärudel. Nad vedelesid seal termokilesse pakitult nagu viinerid kiles. Mina liikusin siiski omal jalal edasi. Kilomeetritähised tulid vastu järjest aeglasemalt. Lõpuks paistsid päästvad finišiväravad. Mul oli tunne, et olen rajal olnud mingi kolm ja pool tundi. Vähemalt.

Oeh, see oli karm. Vedelesin pärast jooksu lõppu maas nagu kudend räim ja esimesed pool tundi mõtlesin täiesti kindlalt, et rohkem ma midagi sellist ei tee. Siis hakkas see tunne üle minema. Paar banaani ja Rootsi rahvaspordiürituste kuulus ja hea soe mustikakissell tegid oma töö. Kui ma juba ka dušši all olin ära käinud, ilmus kusagilt kaugemasse ajusoppi mõtteke, et tegelikult oli see kõik ju päris lahe. Ja et see Swedish tuleb ikka läbi teha. Ning midagi muud küllap veelgi. Tõeline üllatus tabas mind aga infotelgis, kui ma läksin ma finišiaega uurima. Ma ei uskunud oma silmi - olin 30 km läbinud ajaga 2 tundi, 57 minutit ja 24 sekundit! 2005. aastal, kui ma esimest korda Lidingöt jooksin, oli mu aeg 2:57:38. Seega olin ma nüüd tervelt 14 sekundit kiirem! Häh, ma olin eneselegi teadmata teinud tõelise täpsusjooksu. 14 sekundit 30 km peale... Aga mu tunne, et jooksin julgelt üle kolme tunni? Vaat see näitab, kuidas enesetunne rajal petta võib. Igatahes, arvestades, et ma olin neli aastat tagasi tunduvalt rohkem treeninud ja oluliselt noorem, siis olen ma selle tulemusega igatepidi rahul. Seda enam, et mul oli salamisi enda jaoks seatud kaks eesmärki - esiteks joosta alla kolme tunni ja teiseks: joosta kiiremini, kui eelmisel korral. I did it!

Peep

PS! Minu jooksutossud jäid Lidingösse ühte prügikasti. Ma olin need lihtsalt surnuks jooksnud. Oma eelmise tossupaari jätsin paar aastat tagasi Floridasse ühe prügikasti kõrvale uut omanikku ootama. Ehk on need nüüd teisel ringil mõne kodutu tüübi jalas. Mind teenisid need Asicsid aga hästi...

Tallinn, Euroopa...

Ma olen teatavasti Tallinna kui linna suhtes juba aegu olnud vägagi kriitiline. Siit külast, Pääskülast vaadates, tundub tegemist olevat ühe kummalise moodustisega, mis paikneb kuskil serva peal. Pole teine nagu suurlinn, päris provints ka mitte; tsivilisatsiooni siit-sealt, põhiliselt küll keskajast pärit osades, hakkab silma, aga samas on ka hunnikutes kuskilt hoopis mujalt pärinevat eklektilist saasta. Nii arhitektuuris, linnaplaneerimises, transpordis ja lõpetades inimestega. Poliitikast ei taha ma siinkohal üldse rääkida. Kui ikka linnapea jagab pealinna keskväljakul küttepuid ja kartuleid, looritades seda poliitilise retoorikaga vaeste abistamisega kriisitalvel, siis minu mõistus keeldub seda tunnistamast. Ja siis tahaks ära. Kuskile, kus sellist jama ei näe, kus sulle ei vaata vastu valimisplakatid, mis venekeelses blatnoi-žargoonis kutsuvad üles poliitilist vastast peldikupotist alla laskma. Jne. Jne. Oi, mul hakkab paha, kui ma selle peale mõtlen ja tahaks ära kas kuskile oliivipuu alla või veelgi parem - mäe otsa. Õnneks veel kaks kuud ja siis tulebki mägi!

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju sellest rääkida. Hoopis sellest, et pühapäeval oli Tallinn ikka korraks ka päris Euroopa linn. Tallinna sügisjooks oli kõige paremini organiseeritud spordiüritus, millest ma Eestis osa olen võtnud. Suur linnajooks on niikuinii juba asi, mis näitab, et tegemist on linnaga, kus vähemalt sellel päeval ei valitse nõme politikaanlus, autod ja jõmmkärakad. Lisaks oli seekordne jooks ka igas mõttes väga hästi organiseeritud. Juba täiesti võrreldav minu lemmikjooksuga Göteborgi poolmaratoniga. Kõik, alates stardinumbrite kättesaamisest, riiete hoiust, kempsudest ja lõpetades stardikorraldusega oli väga hea. Joogipunktid raja ääres olid mõlemal pool rada, piisavalt pikaks tõmmatud ja ka joogivalajaid-topsiandjaid jätkus. Finiš Vabadussamba all oli parasjagu lai, finišikoridor hästi hajutatud - lõpetajad suunati Müürivahesse, siis Suur-Karjasse ja sealtkaudu tagasi Vabaduse väljakule. Ei mingit trügimist ega jamamist. Müürivahes sai igaüks oma joogi ja banaani ja veetünnist vett näkku visata... Mõnus! Raja serval oli vahepeal juba isegi bände mängimas, küll mitte nii palju, kui Göteborgis või Berliinis, ning see pika patsiga paks mingi kommertsjaama diskor lasi kuskil rajumat muusikat ka. Ja pealtvaatajaid-innustajaid-kaasaelajaid oli ka päris rohkearvuliselt.

Kui lisada juurde veel ka väga ilus ja päikesepaisteline ilm, siis saabki kokkuvõtteks ütelda, et vähemalt sellel ajal oli Tallinn küll täiesti meeldiv linn. Ja ka minu jooks oli üsna okei: sain 884-nda koha (omavanuste meeste hulgas olin 33.) ja aeg oli nõks üle 48 minuti. Tegelikult oli ilm isegi sutsu liiga ilus - 25-kraadine soe on minu jaoks natuke liig. Pulss läks suht ruttu üles ning kuskil kuue ja poole kilomeetri peal läks samm üsna raskeks. Paksu Margareta juurest üles vanalinna keerata oli juba päris raske. Aga viimane kilomeeter umbes Tallinna hotelli juurest läks jälle kergemaks. Kuigi ka seal on ülesmäge minek, sain kuidagi sammu parajaks timmitud ning Kaarli kiriku juurest läks asi ju juba allamäge ka. Ja muidugi olen ma rahul, et jalad pidasid hästi vastu, esmaspäeval ei andnud põlved üldse tunda, vaid lihased olid kergelt hellad, kui Ulfi ja Magdaga oma metsas kergelt lõdvestava 6-km tegime.

Peep