Pampa on uskumatu asi- sa v6id s6ita tunde ja tunde, sadu ja sadu kilomeetreid,ilma et midagi muutuks. Taiesti sile ja lage maa, p66sad ja ei midagi muud. Ning meie buss, mis terve oo labi selle lahmaka maa s6tis, ilma peatumata enam kui tuhat kilomeetrit. Yhtakki hakkasid pilvede seest lumetipud paistma. Andid... Pampa teises otsas. Ma olen kunagi midagi sellist nainud, kui ma Vene s6javaes olles P6hja-Kashastanis manoovritel kaisin ja kui me rongiga labi l6una Venemaa ja P6hja-Kasashstani s6itsime paevi ja oid. Seal oli midagi samasugust, aga mu meelest mitte nii palju.
Igatahes oleme nyyd Mendozas. Meid on kokku kogunenud 10. Kaks tyypi tulid siin veel meie kampa, kes tulevad ka yles tippu pyydma. Aga kevad on hiline ja teated raagivad, et juba baaslaagris ootab meid p6lvini lumi. Tanase paeva veetsime maelubade saamise, varustuse laenamise ja supermarketist toidu ostmisega. Ja siis pakkimisega. Sikk on pisut murelik. No selle lume parast eelk6ige. Et raskusi pole ju vaja, kui kogu asi on raske iseenestest. Kulm on tal kortsus koguaeg niikuinii... Aga meil on hea varustus ja ma arvan, et me saame hakkama isegi El Niño poolt synnitatud kliimaraskustega. Sest just sellest on kohalike s6nul tingitud hiline kevad, lumi, kylm ja yleilmne imperialism. Viva Che, eksole!
Muuseas oleme homme veel viimase oo kuskil Andide jalamil hotellis/motellis/hostelis, kus v6ib-olla on ka nett. Siis saan veel m6ne rea siia kribida. Et kuidas on ja mis lubab. Aga hammastav on see, et sealt baaslaagrist on yles tippu vaid mingisugused 35 kilomeetrit, mille v6tmiseks kulub meil umbes 8 paeva. Aga millal umbestapselt me alla sealt j6uame, ei oska keegi ytelda. Seega, olgem kuuldel...
Parast pea-aegu 24-tunnist reisimist olen yhes tykis Buenos Aireses. Vahepeale jaid Riia, Rooma ja Vatikan, ja siis Roomast pisut yle 13-ne tunni lendu. Ma polegi nii pikalt yhtejutti lennanud. Aga see oli ysna yleelatav, kuigi lennuk oli puupysti tais, sest mingi ime labi oli terve lennuki peale yksainuke tyhi koht ja see oli minu ning Ulfi vahel. See tahendas, et me saime m6nusalt laiutada ja korralikult magada. Ilmselt mangis oma rolli ka see, et mu viimased ood Eestis olid suht unevaesed, sest arusaadavalt oli muudki teha, ja nyyd sai see unev6lg lennukis kenasti lahendatud. Aga siin me nyyd oleme, mingi pool tundi peale meid saabusid Madriidist ka meie ylejaanud matkakaaslased eesotsas pealik Sikuga, ja Buenos Airese bussijaamas ootas meid ees juba Aira, kes tuli siia paar paeva varem. Teine naine, kes koos meiega tippu yritab j6uda, ootab meid juba Mendozas, kuhu me peaksime j6dma homme hommikul.
Aga Buenos Aires on suur ja uhkete majadega linn. Ja vaga valge, kui vaadata tanavapilti. Aga seda ma teadsin juba ette. Sellest hoolimata suutis taksojuht meile teel lennujaamast linna kirve selga lyya, aga eks see kaib esmakordselt kuhugi saabunu puhul asja juurde. Edaspidi oleme targemad. Ilm on soe, oosel oli olnud aikesetorm, aga praegu on pluss 26. Paike paistab lagipahe ja jahutav kylm valge vein kulub marjaks ara. Paari tunni parast v6tame oobussi Mendozasse, kus kuulu jargi pidavat olema +35. See ei ole l6bus. Aga ylehomme hakkame yles ronima, kus laheb jarjest jahedamaks. Eks nais, kui jahedaks. Loodaetvasti mitte yleliia. Ja loodetavasti pole yleval ka lund rinnuni. Aga sellest juba edaspidi. Ma usun, et Mendozas leian ka mingi interneti, enne kui levist paris valja j6ume. Seniks yks peotais kallisid sinna teie juurde...
Nüüd on kott pakitud - 22 kg pluss väike seljakott. Peaaegu kõik asjad, mis vaja, on olemas, vaid ühte mütsi ei suutnud leida ja sandaalid on Toome puisteel jäädavalt kadunud. Ei siis miskit - ostan need Mendozast. Nagu ka kirka ja kassid ning fotika filmid. Muu kraam on kõik olemas. Ma loodan, et leian veel Mendozas kuskilt mingi interneti ja saan siia mõne rea kirjutada, et kuidas ja mis. Ja siis ilmselt järgmine kord kuskil 7. või 8. detsembril, kui me juba mäe otsast all tagasi oleme...
Aconcagua varustus hakkab kokku saama. Pidin tegema oma nimekirja veel mõned korrektiivid. Ilmateatest tuleb välja, et kevad on hiline ja ilmad Andides külmad. Baaslaagris nelja ja poole tuhande peal on kuskil -10 Celsiust, koos tuulefaktoriga -15 kuni -20. Vahelaagris veidi alla 6000m on -15 ja tuulefaktoriga -30 kraadi. Tipus annab Aconcagua ilmasait temperatuuriks -20 kuni -25 Celsiust ja tuulefaktoriga koos -35 kuni -45. Tuult lubab praegu kuskil 80 kuni 100 km/h, mis peaks olema umbes 22 kuni 28 meetrit sekundis. Sellega seoses ostsin endale uue magamiskoti, mis kannatab kuni -40 kraadi külma. Ka sulejopp tuleb võtta kõige kangem, mis saadaval. Igatahes on enamus kola mul nüüd koos. Hea uudis on see, et mu optiliste klaasidega mäeprillid said valmis - nende pärast pabistasin ma päris kõvasti, sest ilma kaitseprillideta on üleval päris võimatu hakkama saada.
Niisiis jääb homse või ülehomse peale veel Nõmme matkapoest sulejope ning balaklava ära osta, esmaabipaun, s.h. 1,5 l Vana Tallinnat, kokku panna, kaamera jaoks filmid ja mingi väike digikas ära osta ja siis kogu selle hunniku varustust kahte seljakotti ära mahutada. Mingid asjad ostan koha pealt Mendozast - sulekindad, kirka ja kassid näiteks. Toidu võtame ka sealt. Aga siit tuleb veel kaasa mu kolmekohaline telk, sest kahe telgiga ei pruugi me hakkama saada. Juhul, kui keegi meist kaheksast üles tipulaagrisse ei jõua või selgub, et peab tervise pärast tagasi allapoole minema, siis peab ju ka nende jaoks üks telk olemas olema. Igatahes paistab praeguse seisuga, et midagi sellist, mis eluliselt oluline on, puudu ei jää. Tegelikult ei ole ma kunagi enne nii põhjalikke ettevalmistusi teinud. Eelmistel matkadel olen enamasti pakkimise viimase öö peale jätnud ja siis hommikul otse lennuki peale läinud. Seekord ma nii udu ei ole, kuigi seda, et mõtted hajevil on, näitab tõsiasi, et Tartus matkapoe ees, kust ma magamiskoti ja bahillid ostsin, hakkasin ma meeleheitlikult üht musta Toyotat lahti muukima, märkamata, et mu oma SAAB oli umbes viis meetrit eemal. Nojah...
2. või 3. detsembril peaksin ma sama asja tegema, mis need mehed sellel videol siin. Ehk siis tõusma Lõuna-Ameerika kõrgeima tipu Aconcagua otsa. 6962 m ehk 22841 jalga kõrge Aconcagua on tegelikult kõige kõrgem mägi üldse, mis väljaspool Aasiat asub, aga Alar Siku hinnangu kohaselt, kes meie matka juhib ja kes teatavasti kõikide mandrite kõrgeimat punktid ära on roninud, ütleb, et see on kõige ilusam tipp üldse. Võrreldes ülejäänud kuuega. Eks näis. Mina olen ju siiamaani näinud vaid Everesti. Eemalt...
Aga ärevus on juba sees, sest 18. novembri hommikul on minek. Tallinnast Riiga, sealt Rooma, siis 14 tundi vahemaandumiseta Buenos Airesesse ja sealt bussiga terve öö Mendozasse. Ja siis 22.11 hakkame astuma... Mu ärevus väljendub selles, et unenäod on läinud juba üsna kaootiliseks ja vabad hetked vedelen Tallinna matkapoodides, et veel puuduolevat kola valida. See on tõsine töö. Iga asja peab mitu korda käes ja seljas proovima, siis analoogidega võrdlema, siis teises poes sealseid asju katsetada ning uuesti esimesse poodi tagasi minema, et meelde tuletada, kuidas sealsed asjad olid. Olen küll oma varasematel matkadel seljakoti äralennueelsel öösel täis toppinud ja siis minema pannud, aga seekod on asi kuidagi teistsugune. Ikkagi seitsme tuhande peale minek ja see nõuab juba pisut rohkem ja tõsisemat kola.
Niisiis, mul on olemas: 1) hea ja uus suur seljakott (Fjällraveni 85-liitrine), 2) tipukott (Vaude 30-liitrine), 3) Campi suletäidisega magamiskott (kuni -18C, mis on ilmselt veidi lahja ja mis tähendab, et ma pean ilmselt kohapealt ostma midagi kangemat), 4) magamiskoti naturaalsest siidist sisekott/lina, 5) isetäituv magamismatt, 6) matkajalatsid (tugevad ja sissekantud Bestardi saapakolakad), 7) Regatta äravõetava fliisiga tuulekindel jope, 8) lühikesed matkapüksid, 9) kaks paari pikki pükse, nendest üks paar võrkvoodriga, 10) HH pikk pesu, 11) tuulekindel müts, 12) õhukesed kindad, 13) paksud fliiskindad, 14) air-off kotid staffi pakkimiseks, 15) käimiskepp, 16) joogipudel, 17) priimus, 18) nuga, 19) sokid (6 paari).
Vaja on veel osta: 20) sulejope, 21) bahillid ehk säärekaitsed, et lumi saapa sisse ei läheks, 22) tuulekaitsega ja veekindel õhuke käigujakk ehk softshell, 23) villane timukamüts ehk balaklava, 24) teine paar paksemat pikka pesu (siis ehk kestan ka oma magamiskotis ära, aga seda on niikuinii vaja), 25) LED-pealamp, 26) niisked ihupuhastuslapid, 27) käimiskirka, 28) mäeprillid 100% UV kaitsega ja 90% valguskaitsega (nendega on mul parasjagu kõige suurem probleem, sest mul on neid vaja ju optiliste klaasidega), 29) sulekindad. Ja lõpuks laenutan ma koha pealt Mendozast endale 30) plastiksaapad, kus on eraldi pehme ja külmakindel sisesaabas, et mitte varvastest ilma jääda ja 30) kassid ehk saabaste alla kinnitatavad ogadega tallad, et jää peal püsti jääda.
Nii, 30+ ühikut asju, mis peavad ära mahtuma kahte seljakotti, kusjuures see suur ei tohi olla eriti üle 20 kilo, sest muidu on Rooma lendamisel jama. Aga noh, muidugi saab ülekilode eest juurde ka maksta, teine asi on aga, et ega hiigelpalju ei taha ka seljas tassida. Mingid tabletid-kreemid-salvid-plaastrid-värgid tuleb ju ka veel kaasa võtta ning paar raamatut, et lennujaamades ja telgis ilmavangis olles lolliks ei läheks. Telke on meil 8 inimese peale kaks ja need tuleb ka veel kuidagi ära jagada ja oma kotti lisada. Ja muidugi fotokad! Kaks tükki: suur filmikas kahe objektiiviga ja väike digikas. Oeh... Midagi on kindlasti veel meelest maas, aga õnneks on veidi aega...
Mulle on Tallinna läheduses asuvad saared ikka meeldinud. Prangli, Aegna, Naissaare on siinsamas käeulatuses, aga ometi üllatavalt eraldatud ja oma rütmis kulgevad. Neist on muidugi Naissaare uhkeim ja teistest enam omapäi. Pranglile pääseb iga päev postipaadiga, Aegnal kohtab suvel hulgaliselt pea kaotanud teismelisi ja muud linnarahvast, aga just Naissaare on tänu Viimsi valla ja keskkonnaministeeriumi saamatusele säilitanud oma puutumatuse. Sügisene ja talvine saar on veel eriti suurest maast äralõigatud. Kolja ja Petka askeldavad seal oma igapäevaelu, lisaks neile veel hunnik metssigu ja rebaseid, lambaid ja muid väiksemaid pudulojuseid.
Karta muidugi on, et igaveseks see nii ei jää. Liiga lähedal suurele linnale ja liiga hea, et selliseks jääda. Helsingi ümbruses ja mujal Soome saaristos on sellised paigad ammu ära tsiviliseeritud. Küllap see on ka Naissaare perspektiiv. Õnneks tuli MASU ja lükkas selle kõik määramatusse tulevikku. Ja õnneks on Margusel seal talu ning oma laev, millega saarele sõita, sest regulaarset püsiühendust ei ole oma- ega muud valitsused siiamaani suudetud ju korraldada. Aga mis iganes Naissaare perspektiiv on, tundub sellega aega minevat. Seniks aga mõned teistsugused perspektiivid, mis mulle sel nädalavahetusel seal objektiivi ette jäid...
Eile hommikul, kui me läksime Margusega Naissaare põhjatipust merest võrke välja võtma, leidsime sealt ühe hädasoleva aulipoja. Ta lollike oli võrkudesse takerdunud ja ennast põhjalikult sisse mässinud. Proovisin teada sealsamas paadis lahti päästa, aga see ei õnnestnud. Tõime auli koos võrkudega kaldale ja sõitsime Kolja juurde majakale. Kolja, vana ja kogenud saareelanik ja kalamees, harutas auli üsna kiiresti võrgust lahti. Lind lasi sellel kõigel rahulikult toimuda. Alles siis, kui ta mu peos oli ja ma tagasi mere äärde sammusin, muutus ta rahutuks. Ju arvas, et kui juba ahistavaid silmuseid tema ümber ei ole, siis miks ma tal minna ei lase. Ma siiski viisin ta päris mere äärde välja ja lasin alles seal ta vette. Tüüp heitis mu poole tänuliku pilgu ja ujus minema. Kolja koer Charlie arvas veel, et äkki on lind talle mõeldud ning tormas aulile järgi, aga linnuke oli õnneks kiirem. Ta sukeldus vee alla ja ilmus pinnale alles mitu meetrit eemal. Charlie jäi segaduses linnule järele vaatama. Aul soputas vee peal oma tiibu, kohendas sabasulgi ja ujus siis rahulikult ning minu meelest üsna rõõmsameelselt Soome poole...
Selline lugu siis seekordsel Naissaare-käigul. Kala saime ikka ka. Lõhet küll polnud, aga lisaks tollele noorele aulile võtsime võrkudest välja 12 lesta. Üllatavalt prisked, arvestades, et on juba üsna hiline sügis. Aga Naissaarel oli mõnus, nagu alati. Pühapäevaõhtune vein Marguse majakeses pliidiahjus tehtud kartulivormi kõrvale, küünlavalgel peetud meestejutud, pimedas rannas tuule ja lainete kuulamine - see kõik on asi, mida mittenautida pole võimalik. Ma saan aru küll, miks ta seda asja sel saare peal endale kõik need viimased aastad ehitanud on. Vaikus ja loodus ja kõigest segavast eemaletõmbumine täidab hinge mingisuguse lihtsa rahuga. Tahakski nii, et lähed õhtul paadiga merele, paned võrgud sisse, kütad ahju, hommikul võtad võrgud välja, teed sellest, mida meri annab, endale miskit süüa, askeldad oma lõppematuid ja nii tavalisi askeldusi, milleta sa sellises kohas elades ei saa, ja tunned elust ning olemisest lihtsat mõnu. Stressivabalt. Vist hakkame vanaks saama...
