Kodus...

Tanel ja Allan jõudsid täna koju. Lennu jaamas (Lennart Meri Tallinna lennujaam) saime kõik jälle kokku - tore oli näha! Kusjuures rahvast neid tervitamas oli uskumatult palju. Isegi kui kõigi kolme telejaama reporterid ja kaameramehed välja arvata. Ja mõnus, et ka Andras Tartust kohale tuli... Taneli ja Allani näolt võis välja lugeda tõelist rahulolu. Mis on ka arusaadav, eksole. Tanel on siis seitsmes ja Allan kaheksas eestlane, kes kaheksatuhandelise tipu on ära teinud. Aga Alar oli Võrust kohale tulnud suur seljakott seljas. Ta ikkagi läheb jälle. Kolmapäeval Kazbekile. Andis küll oma ausõna, et päris üles ei lähe, ainult Kazbeki külla, ja ootab seal, kuni ronijad üleval ära käivad. Krisli ja Raul, kellega me koos sügisel Aconcaguat käisime proovimas, on seal teiste seas. Armsad sõbrad - palun valvake seal Alari üle, et ta oma sõna peaks. Mina tahan ka ju ühel päeval kahesatuhandelise tippu jõuda. Ja mulle meeldiks seda teha koos Alariga...

Peep

PS! Sellel Priit Simsoni tehtud fotol me olemegi: Andras, Tanel, Alar, mina ja Allan. Täiskomplektist on puudu vaid Saulius ja Ruta, kes on veel Kathmandus ja kes lähevad sealt Leetu (miskipärast ei lennanud nad Tallinna kaudu... ;))

Allani vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Allani ja Taneli käest, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Allani vastus:

"Ega ma veel reaalsusega kohanenud ei ole, aga üritan katkendeid kirja saada. Otsus teisest laagrist üles minna eriti ei häirinud - sellel oli mu jaoks võrdselt plusse ja miinuseid: parem uni, vähem võimalikke komplikatsioone tervisega, seljakott kergem; teisalt distants pikem, edasist marsruuti ei näinud. 1100 vertikaalset meetrit seitsmelt tuhandelt kaheksale on muidugi kõva näitaja. Aga oleks teadnud, mis maastik peale 3. laagrit ees ootab, ei oleks nii rahulik olnud.

4,5 tundi sai tipuöösel täitsa mõnusalt magatud. Väljusime 02.40, kolmanda laagrini oli mõnus lumenõlv, mis läks kiirelt. Varbad külmetanud itaallased (alustasid meist vist pool tundi varem) tulid vastu ja läksid telki tagasi. Pool tundi tuli oodata lisavalgust, me ei leidnud õiget kuluaari üles. Aga mõnemeetriste kaljujuppide asemel oli 100 vertikaalset meetrit 60-70-kraadist kuluaari. Köied olid ilusasti olemas ja tõus läks viisakalt, Sauliuse vallandatud väike kivilaviin välja arvatud. Sain selle eest ära hüpatud, vaid üks väiksem kivi riivas jalga.

Edasi järgnes vaheldumisi lumenõlva ja kassiga väga vastikult ronitavat kiviklibu, veel üks väike kuluaar. Cho Oyu suurim nuhtlus - kergelt tõusev tipuplatoo - oli veel suurem kui ma arvasin. Kartust õige tipu ülesleidmise osas ei olnud - GPS koordinaadid olid olemas ja ilm selge. Teada oli ka, Everest peab näha olema. Tipus olime veidi peale kella ühte, Tanel ees, mina järel. Tunded olid ülevad, aga nutma ei ajanud. Naerma ka mitte. Nagu ikka - mägironimine on protsess, mitte tulemus, kuigi tipneb ühel hetkel. Kõrgusega meil probleeme polnud, laskusime rahulikult, kerge vedelikupuudus tekkis. Tagasi laagris olime kell 18. Ilmast: kraadiklaas jope küljes alla -23 ei langenud, tuult on raske hinnata, ilmselt mitte üle 30km/h, pea pilvitu taevas. Imeilus ilm.

Kokkuvõtteks: Cho Oyu sai ronitud, aga minu peaeesmärki – Shisha Pangmat - sai aja ja lubade lõppemise tõttu tulevase nälja suurendamiseks baasist vaid veerand tundi lähemalt kaetud. Lootsin, et hiljemalt baaslaagris saab Cho Oyu suureks eesmärgiks omaette, aga emotsionaalselt millegi ...aklimatisatsioonitipu sarnaseks ta jäi lõpuni. Meie grupp oli sõbralik ja ühtehoidev (vahest liigagi) ning superorganisaator Saulius loonud kõik vajalikud tingimused. Mis aga tegemata ununes, oli ekspeditsiooni eel (või alguses) läbi arutada igaühe eesmärgid, motivatsioon ja riskitaluvus (varustusest sai kõneldud nõrkemiseni). Aja jooksul koorus välja, et need olid suhteliselt erinevad – kellel kindlasti vaja vähemalt üks tipp kirja saada, kellel maksimaalne turvalisus jne. Ma ise eelistanuksin pigem tugevaid ja kogemusi andvaid üritusi mõlemal mäel, kasvõi ebaõnnestunuid – tipu saavutamise mõttes.

Uitmõtte kirgliku alpinisti moodi järgmise nädala kohustused kuradile saata ja kõigest hoolimata Shishat üritada, mattis eos ennustus varajasest mussoonist ja sellega hooaja lõpp. Esimene kaheksatuhandene küll stiilselt (rasked 1100 tõusumeetrit otse teisest laagrist) ronitud, aga põhjaks jääb miskipärast kerge pettumus ja luuseri tunne.

PS! Ma ei ole pedant, aga üks asi jäi painama - Neil Armstrong on elus!"

Minu selgitus: see viimane remark käib meie inimeste äraarvamismängu kohta, mida me esimeses laagris kolm päeva telgis ilma oodates aja tapmiseks mängisime. Mina nimelt mäletasin, et esimene Kuu-mees on vahepeal ära surnud. Vaidlesime Allaniga selle üle pisut, ja nüüd tuleb välja, et mina mina mäletasin valesti ja Allan õigesti. Mnjah, vabandan siinkohal...

Peep

Taneli vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Taneli ja Allani, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Taneli vastus:

"Vabandust hilise vastuse eest, meil siin palju tegemist. Näiteks üleeile istusime Ruta Ja Sauliusega hotelli katusel, jõime konjakit ja kuulasime kosmost poole hommikuni... Tipu tegemisest - füüsiliselt polnudki nii raske kui ootasin, eelnev passimine ja üles-alla käimine oli väsitavam. Ja muidugi hommikune üles saamine koos riietumise ja muu jamaga oli rõve. Vahepeal käed julmalt külmetasin kui vööd ja kasse kinnitasin. Lisaks minu loomulik vastumeelsus varase ja külma ärkamise osas.

Tippu läksime 10 tundi, 2.40 alustasime ja mina olin 13.10 tipus. Alguses ei leidnud me pimedas õiget teeotsa kolmandasse laagrisse, hulkusime ringi nagu pidalitõbised. Lõpuks ots käes ja siis läks juba lõbusamalt. Enne kolmandat laagrit tulid itaallased vastu, kes tund varem teele läksid. Ütlesid, et kaed külmetavad ja läksid alla tagasi. Endal küll külm polnud kuskilt otsast, Saulius ja Allan olid samuti soojas.

Peale kolmandat laagrit ja enne kollast vööd saime ka tuttava hispaanlanna kätte, kes koos šerpaga kolmandast laagrist üles läks. Kuluaar kollase vöö vahelt ja sealt veel edasi oli kõik köites ja see oli üsna raske ronimine. Vahepeal sadas ka kive alla, Saulius esimesena päästis valla, mõned olid paris suured ja ohtlikud. Allan sai ühega piki jalga. Pärast kuluaari oli natuke kaljusid ja siis pikalt see lumeväli mida oli ka alt näha. Siis olin juba kindel, et tipp tuleb ära, liiga lähedal, et katkestada. Lume peal olid ka vanad köied olemas, mida saime kasutada. Peale lund oli veel üks vastik kaljuvöönd, aga siis tuli juba tipuplatoo.

Platoo oli suur ja alguses ei saanud aru, kuhu liikuma peab, et põhitippu katte saada. Õnneks saime Allani GPS-i järgi suuna teada ja ma hakkasin ees minema. Jõudu oli ja mingit kõrguse probleemi ei tundnud, nagu Mustamäel oleks jalutanud. Paari vale künka järel leidsin õige tipu ja voila, oligi tehtud. Vaated olid võimsad, Everest ja Lhotse kohe käe-jala juures. Palju oli sehkendamist üleval ja erilist fiilingut nagu polnudki. Allatulek oli muidugi rõve, pikk, palav ja väsitav. Saulius ei tundnud ennast hästi ja ma vedasin pool maad ta kotti alla - veel lisakoormust...

Kuna tipus sai ära käidud, siis on ekspeditsioon korda läinud. Vastasel korral oleks meist väga mage pilt jäänud. Nüüd on süda rõõmus, et varsti koju saab..."

Sauliuse vastused minu küsimustele

Millal te tippu jõudsite?

22. mail kell 13.10 kohaliku aja järgi. Esimesena oli kohal Tanel, Allan kohe tema järel ja viimasena mina, teistest umbes veerand tundi hiljem. Tipus olime üsna lühikest aega, tervitasime üksteist, tegime kohustuslikud fotod Eesti, Leedu ja sponsorite lippudega ning siis alustasime laskumist.

Mis kell tõusu alustasite?

Ärkasime teises vahelaagris kell 1 öösel. Umbes poolteist tundi kulus ettevalmistusteks ja kell 2.40 asusime teele. Seega kulus meil tippu jõudmiseks enam kui kümme tundi. Need olid rasked kümme tundi. Õige tipuraja leidmine oli pimedas raske, vahepeal pidime lausa valgenemist ootama, et mitte eksida.

Milline oli ilm tipus?

Tegemist oli peaaegu ideaalsete oludega: puhus tuul umbes 10 km/h, külma oli umbes 20 kraadi. See oli «kingitus» kuni tipupäevani valitsenud väga raskete ilmaolude eest. Aga ma olen kindel, et kui külma oleks olnud rohkem või kui tuul oleks puhunud tugevam või kui me oleksime pidanud tõusma lumesajus, siis oleks tippu jõudmine olnud väga küsitav.

Kui kaua võttis aega sama tee läbimine teistpidi?

Ma ei oskagi seda täpselt öelda, vast kuskil kella kuueks õhtul jõudsime laagrini. Minu jaoks oli laskumine raskem kui Tanelil ja Allanil, mul said n.-ö. patareid tühjaks - kannatasin vedelikupuuduse käes ja olin ilmselgelt ka liiga vähe söönud. Minu teada olime meie kolmekesi sel aastal ainsad, kes tõusid otse teisest vahelaagrist tippu ilma šerpade abi kasutamata ja ilma hapnikuta.

Mis tingis otsuse tõusta tippu otse teisest laagrist?

Jah, me plaanisime tõusta kolmandast laagrist, sest 1100 meetrit vertikaaltõusu on väga raske, aga siin tegi oma korrektiivid ilm. 20. mail puhus mäel väga tugev tuul ja me ei saanud selle tõttu esimest vahelaagrist teise tõusta. Tegime seda päev hiljem. Et aga 23. maiks lubas taas tuule tugevnemist, siis ei jäänud meil muud üle, kui 22. mail otse teisest laagrist tõusu alustada. Seega polnud küsimuseks mitte see, et me oleksime end väga tugevatena tundnud, vaid see, et nii oli lihtsalt mõistlikum.

See oli sinu jaoks neljas kaheksatuhandeline, Taneli ja Allani jaoks esimene, kui raskeks sa seda Cho Oyu tõusu hindad?

Cho Oyu on siiski päris ohtlik mägi, kuigi seda loetakse kergeimaks kaheksaseks. Lisaks oli see hooaeg väga raske. Tööd tuli teha palju - kui tavaliselt tuleb tippu tõusuks köisi kasutada mõnikümmend meetrit, siis sel aastal üle kilomeetri. Raske oli leida ohutut tõusurada, lisaks jättis oma jälje väga pikk sobilike ilmaolude ootamine. Vahepeal puhus mitme päeva vältel tuul kiirusega üle 100 km/h. Meil purunes kaks telki, lisaks tuli läbi viia raske päästeoperatsioon... Cho Oyu oli mitte lihtsalt minu neljas kaheksatuhandeline, aga seitsmes ekspeditsioon kaheksatuhandelistele, mida ma juhtisin. Vahepeal oli väga raske langetada õigeid otsustusi, samas õppisin sellest kõigest väga palju.

Millise hinnangu sa meile annad?

Ma arvan, et me olime hea ja ühte meeskond. Jah, meil oli vaidlusi, aga me vaidlesime need selgeks. Olen kindel, et ilma teisteta poleks me kolmekesi lõpuks tippu jõudnud. Ainus, mida eestlastel minu meelest nappis, olid alpinismitehnilised oskused. Neid nad küll pisut parandasid ekspeditsiooni käigus.

Millise hinnangu sa annad ekspeditsioonile tervikuna?

Ekspeditsioon õnnestus, see on selge. Minu jaoks oli suurimaks asjaks sõbra elu päästmine. Mis mõtet oleks kõigel, kui sa kaotad kaaslase? Pärast päästeoperatsiooni oli mul küll pisut hirmutav uuesti üles minna, aga seda võib ka nii võtta, et ma kannatasin selle nii tema kui ka enda pärast välja.

Mis edasi?

Ma ei tahaks sellest praegu väga rääkida, kõigepealt pean koju jõudma ja asjade üle rahulikult järele mõtlema. Päästeoperatsiooni käigus arutasime Alariga, et aitab kaheksatuhandelistest. Praegu ma ei teagi, mis ja kuidas. See oli minu jaoks kolmas ekspeditsioon järjest, kui ma olin sunnitud sõbra alla tooma... Aga kui ma peaksin veel kaheksatuhandelistel ronima, siis ma eelistaksin neid, mis mul napilt tegemata on jäänud. Ehk siis Shisha Pangmat (8013m) ja Dhaulagirit (8167m). Mõlemal olen jõudnud tipulaagrisse ja sealt pidanud alla tulema.

Kas su tulevikuplaanides on ka eestlastel oma kohta?

Minu poolest kindlasti. Mida kostavad selle peale eestlased?

(Ilmus Postimees Online'is 28.05)

Ekspetsi lõpp Kathmandus

Saulius, Ruta, Tanel ja Allan jõudsid Kathmandusse. Sauliuse sõnul on nad kõik absoluutselt terved ja õnnelikud ning veel täna loodan neilt tipudetaile kuulda. Kujutan ette, et momendil nad lihtsalt mõnulevad soojas ja tsivilisatsioonis ja naudivad linnamelu ning jahedat Everesti õlut...

Saulius kinnitas, et nad tõid ülevalt teisest laagrist ära ka minu, Alari ja Andrase poolt sinna jäetud asjad. Minul jäid näiteks sinna tipurünnakuks ootele priimus, sulejope, soe pesu, mäeprillid ja muidugi mu raske mehaaniline Nikon F80, mille allatoomine osutus tõenäoliselt Sauliuse jaoks suhteliselt tüütuks lisakoormaks. Esimesse laagrisse jäid mäesaapad, rakmed-rauad, kassid. Igatahes on nüüd olemas reaalne lootus, et kunagi jõuab kõik see kolahunnik Eestisse, sest Saulius kinnitas, et ta paneb kogu selle koorma cargoga (kas selle kohta on olemas ka mingi eestikeelne sõna?) Kathmandust teele.

Hea, et nad kõik Kathmandus on, mu süda on kohe rahul! Pühapäeval igatahes näeme lennujaamas. Saulius ja Ruta muidugi lähevad Leetu, aga neid ma loodan oma aiapeol näha, mille kuupäev ikka lahtine on. Aga Taneli ja Allani lennuk maandub Lennart Meri Tallinna lennujaamas pühapäeval kl 14.50.

Peep

Tagasi ja rõõmus

Kõigepealt suur tänu kõikidele sõpradele, kes meil laupäeval õhtul Tallinna lennujaamas vastas olid! See oli päris liigutav teid kõiki näha ja mõnusad patsutused on praegugi veel turjal tunda. Selline asi on tõesti vägev! Ja kui ma Tarmolt saadud veinipudelit õhtul avama hakkasin, siis sain veel ühe üllatuse osaliseks. Mul oli korgitser juba käes, kui kuidagi juhuslikult läks pilk sildile, kust vaatas vastu number 48. Ja see märkis selle "veini" kangust! Sa pühade püss - pisikese mõtlemise peale otsustasin selle pudeli avamise jätta tuleviku peale. Et siis, kui te kõik siia Pääsküla aeda kogunete (kuupäeva anna kunagi hiljem teada, siis kui tipupoisid juba päris alla jõuavad)...

Aga eile otsustasin proovida, kuidas kõrgmäestik on ihule mõjunud. See, et umbes 12 kg eluskaalu lahkunud on, on asja üks pool. Teine on see, et juba 18. juunil olen Motalas Rootsis 300 km rattamaratoni stardis. Ja nüüd tuleb hakata pisitasa selleks ettevõtmiseks valmistuma. Ühesõnaga, tegin eile kontrollstardi. Otsustasin rahulikult umbes 20 km Pärnu poole sõita ja siis tagasi, aga minek oli nii mõnus, et kokku tuli 25+25 km. Ja keskmiselt 30 km/h hoida ei valmistanud ka mingit erilist probleemi. Seega võib öelda, et rattasõidule on see "kõrgmäestikulaager" positiivselt mõjunud. Ja et tagumik täna pisut valus on, kuulub asja juurde.

Sauliusele olen proovinud helistada, pole teda tabanud. Seega ei ole mul midagi värsket teada anda tipuvallutajate kohta. Ilmselt tegelevad nad parasjagu ABC-s laagri kokkupanemisega. Proovin ikka veel helistada, aga kui praegu neid ei taba, siis ilmselt mõne päeva pärast Kathmandust ikka. Annan kohe teile ka teada, kui midagi kuulen.

Peep

TIPP!!!

Just jöudsin Helsingisse ja leidisin oma meilikastist Rutalt teate, et Saulius, Allan ja Tanel tegid täna hommikul Cho Oyu tipu! Nad läksid yles otse teisest vahelaagrist, tehes seega väga pika ja raske töusu. Meie ekspeditsioon on önnestunud: kolm inimest seitsmest jöudsid pärast pikka kannatamist ja ootamist tippu. Vähemalt yks tipp kahest plaanitust sai tehtud. Seda saab lugeda önnestumiseks.Ilma kahtlusteta! Teist korda ajaloos lehvis Cho Oyu tipus Eesti lipp. Ja Leedu lipp ka... Ja nyyd peab poistele soovima ainult veel turvalist allateed - tänase öö on nad teises vahelaagris, puhkavad ja taastuvad seal ning homme liiguvad juba otse ABC-sse. Kui köik läheb plaanipäraselt. Ja siis järgmisel pyhapäeval saame köik neid Tallinna lennujaamas tervitada. Olgem kohal...