Küsisin meie tipupoiste, Allani ja Taneli käest, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Allani vastus:
"Ega ma veel reaalsusega kohanenud ei ole, aga üritan katkendeid kirja saada. Otsus teisest laagrist üles minna eriti ei häirinud - sellel oli mu jaoks võrdselt plusse ja miinuseid: parem uni, vähem võimalikke komplikatsioone tervisega, seljakott kergem; teisalt distants pikem, edasist marsruuti ei näinud. 1100 vertikaalset meetrit seitsmelt tuhandelt kaheksale on muidugi kõva näitaja. Aga oleks teadnud, mis maastik peale 3. laagrit ees ootab, ei oleks nii rahulik olnud.
4,5 tundi sai tipuöösel täitsa mõnusalt magatud. Väljusime 02.40, kolmanda laagrini oli mõnus lumenõlv, mis läks kiirelt. Varbad külmetanud itaallased (alustasid meist vist pool tundi varem) tulid vastu ja läksid telki tagasi. Pool tundi tuli oodata lisavalgust, me ei leidnud õiget kuluaari üles. Aga mõnemeetriste kaljujuppide asemel oli 100 vertikaalset meetrit 60-70-kraadist kuluaari. Köied olid ilusasti olemas ja tõus läks viisakalt, Sauliuse vallandatud väike kivilaviin välja arvatud. Sain selle eest ära hüpatud, vaid üks väiksem kivi riivas jalga.
Edasi järgnes vaheldumisi lumenõlva ja kassiga väga vastikult ronitavat kiviklibu, veel üks väike kuluaar. Cho Oyu suurim nuhtlus - kergelt tõusev tipuplatoo - oli veel suurem kui ma arvasin. Kartust õige tipu ülesleidmise osas ei olnud - GPS koordinaadid olid olemas ja ilm selge. Teada oli ka, Everest peab näha olema. Tipus olime veidi peale kella ühte, Tanel ees, mina järel. Tunded olid ülevad, aga nutma ei ajanud. Naerma ka mitte. Nagu ikka - mägironimine on protsess, mitte tulemus, kuigi tipneb ühel hetkel. Kõrgusega meil probleeme polnud, laskusime rahulikult, kerge vedelikupuudus tekkis. Tagasi laagris olime kell 18. Ilmast: kraadiklaas jope küljes alla -23 ei langenud, tuult on raske hinnata, ilmselt mitte üle 30km/h, pea pilvitu taevas. Imeilus ilm.
Kokkuvõtteks: Cho Oyu sai ronitud, aga minu peaeesmärki – Shisha Pangmat - sai aja ja lubade lõppemise tõttu tulevase nälja suurendamiseks baasist vaid veerand tundi lähemalt kaetud. Lootsin, et hiljemalt baaslaagris saab Cho Oyu suureks eesmärgiks omaette, aga emotsionaalselt millegi ...aklimatisatsioonitipu sarnaseks ta jäi lõpuni. Meie grupp oli sõbralik ja ühtehoidev (vahest liigagi) ning superorganisaator Saulius loonud kõik vajalikud tingimused. Mis aga tegemata ununes, oli ekspeditsiooni eel (või alguses) läbi arutada igaühe eesmärgid, motivatsioon ja riskitaluvus (varustusest sai kõneldud nõrkemiseni). Aja jooksul koorus välja, et need olid suhteliselt erinevad – kellel kindlasti vaja vähemalt üks tipp kirja saada, kellel maksimaalne turvalisus jne. Ma ise eelistanuksin pigem tugevaid ja kogemusi andvaid üritusi mõlemal mäel, kasvõi ebaõnnestunuid – tipu saavutamise mõttes.
Uitmõtte kirgliku alpinisti moodi järgmise nädala kohustused kuradile saata ja kõigest hoolimata Shishat üritada, mattis eos ennustus varajasest mussoonist ja sellega hooaja lõpp. Esimene kaheksatuhandene küll stiilselt (rasked 1100 tõusumeetrit otse teisest laagrist) ronitud, aga põhjaks jääb miskipärast kerge pettumus ja luuseri tunne.
PS! Ma ei ole pedant, aga üks asi jäi painama - Neil Armstrong on elus!"
Minu selgitus: see viimane remark käib meie inimeste äraarvamismängu kohta, mida me esimeses laagris kolm päeva telgis ilma oodates aja tapmiseks mängisime. Mina nimelt mäletasin, et esimene Kuu-mees on vahepeal ära surnud. Vaidlesime Allaniga selle üle pisut, ja nüüd tuleb välja, et mina mina mäletasin valesti ja Allan õigesti. Mnjah, vabandan siinkohal...
Peep
No comments:
Post a Comment