Küsisin meie tipupoiste, Taneli ja Allani, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Taneli vastus:
"Vabandust hilise vastuse eest, meil siin palju tegemist. Näiteks üleeile istusime Ruta Ja Sauliusega hotelli katusel, jõime konjakit ja kuulasime kosmost poole hommikuni... Tipu tegemisest - füüsiliselt polnudki nii raske kui ootasin, eelnev passimine ja üles-alla käimine oli väsitavam. Ja muidugi hommikune üles saamine koos riietumise ja muu jamaga oli rõve. Vahepeal käed julmalt külmetasin kui vööd ja kasse kinnitasin. Lisaks minu loomulik vastumeelsus varase ja külma ärkamise osas.
Tippu läksime 10 tundi, 2.40 alustasime ja mina olin 13.10 tipus. Alguses ei leidnud me pimedas õiget teeotsa kolmandasse laagrisse, hulkusime ringi nagu pidalitõbised. Lõpuks ots käes ja siis läks juba lõbusamalt. Enne kolmandat laagrit tulid itaallased vastu, kes tund varem teele läksid. Ütlesid, et kaed külmetavad ja läksid alla tagasi. Endal küll külm polnud kuskilt otsast, Saulius ja Allan olid samuti soojas.
Peale kolmandat laagrit ja enne kollast vööd saime ka tuttava hispaanlanna kätte, kes koos šerpaga kolmandast laagrist üles läks. Kuluaar kollase vöö vahelt ja sealt veel edasi oli kõik köites ja see oli üsna raske ronimine. Vahepeal sadas ka kive alla, Saulius esimesena päästis valla, mõned olid paris suured ja ohtlikud. Allan sai ühega piki jalga. Pärast kuluaari oli natuke kaljusid ja siis pikalt see lumeväli mida oli ka alt näha. Siis olin juba kindel, et tipp tuleb ära, liiga lähedal, et katkestada. Lume peal olid ka vanad köied olemas, mida saime kasutada. Peale lund oli veel üks vastik kaljuvöönd, aga siis tuli juba tipuplatoo.
Platoo oli suur ja alguses ei saanud aru, kuhu liikuma peab, et põhitippu katte saada. Õnneks saime Allani GPS-i järgi suuna teada ja ma hakkasin ees minema. Jõudu oli ja mingit kõrguse probleemi ei tundnud, nagu Mustamäel oleks jalutanud. Paari vale künka järel leidsin õige tipu ja voila, oligi tehtud. Vaated olid võimsad, Everest ja Lhotse kohe käe-jala juures. Palju oli sehkendamist üleval ja erilist fiilingut nagu polnudki. Allatulek oli muidugi rõve, pikk, palav ja väsitav. Saulius ei tundnud ennast hästi ja ma vedasin pool maad ta kotti alla - veel lisakoormust...
Kuna tipus sai ära käidud, siis on ekspeditsioon korda läinud. Vastasel korral oleks meist väga mage pilt jäänud. Nüüd on süda rõõmus, et varsti koju saab..."
No comments:
Post a Comment