Kui meie Maelt alla poorasime, siis me ei teadnud, et samal ajal v6itleb seal kuskil yleval lumetormis oma elu elu eest mees, keda meie olime kohanud Berlini laagris ja Tarmo 5. detsembril yleval, pisut tipust allpool. Kuidagi teeb see juhtum tolle Mae hoopis rohkem t6eliseks, hoopis kurjemaks, kui seda paljud inimesed, kes vaid meetritest jms peavad, arvestavad. Sest ma ei tahaks olla Tarmo nahas, kes selle eelmises postituses mainitud mehega ilmselt viimasena yldse raakis. Ja kes ei suutnud talle selgeks teha, et ta peaks alla poorduma. Ja isegi see raakimine poleks ilmselt aidanud, sest mees eksis ju tagasiteel, sattus raskele "Poola rajale" ja jai sinna. Aga selline asi v6ib kummitama jaada ja ilmselt jaabki...
Peep
6 comments:
Peebule - kes ei taha minu nahas olla, soovitan mõelda oma nahas olemisele olukorras, kui ta oleks vastavalt plaanitule siiski minu järel tunni-paarise vahega tippu tõusnud. Sellisel viisil oleks ta sattunud Micheliga tippu tõenäoliselt ühel ja samal ajal. Kas tal oleks jätkunud tähelepanelikkust pöörduda tema poole küsimusega, kuidas ta alla oskab või jaksab tulla? Kas ta oleks andnud talle oma suhkrugeeli ja vett? Kas ta oleks läinud Micheli juurde ja pakkunud talle igaks juhuks kätt, et koos alla kõndida? Kas ta oleks teise mägironija olukorda adekvaatselt hinnanud ja sirgelt otsustanud, et nüüd on vaja tal koheselt laskuda? Võib-olla oleks. Võib-olla oleks see Micheli elu päästnud, kui temaga oleks tipus koos olnud teisi inimesi, kellega koos alla minna. Nii et, Peep, mõtle sellele, ka sinu nahas võib nõnda mõeldes halb olla...
Üldiselt veel - mägironimine ei ole kunagi mingi nali, aga selle konkreetse mäe puhul näitab suur õnnetusjuhtumite arv mitte ainult mäe raskust vaid pigem kontingenti, kes seda ronida üritavad. Vallutada Ameerikate kõrgeim tipp on küll väga ahvatlev ja kuna normaalmarsruut on tehniliselt kerge, siis meelitab see tippu üritama ka inimesi, kes selleks ei vaimselt ega füüsiliselt valmis pole. Nii et järgmine kord enne sinna minekut mõelge järgi, kas teie olete valmis, muuhulgas ka selliseks olukorraks, kus mina olin, sest see, kes päästmist võib vajada võib olla ka teie oma grupi liige.
Annan faktidest täpsema ülevaate Kristjan Eeriku ajaveebis.
Tarmo! Ma just sellele sinu poolt mainitule m6teldes oma sissekande kirjutasingi. Aconcagua kogemus andis mulle palju ja eelk6ige just sellest aspektist lahtudes. Ja see meie jutuajamine Mendozas 6htusoogil lisas sellele veel omakorda palju juurde. Ning palun ara saa minust valesti aru, mina olen k6ige viimane mees kellelegi midagi ette heitma. Sinule k6ige vahem. Ja ma palun sydamest vabandust, kui ma sind kuidagi riivasin. Ma sain ju aru, et see asi laks sulle hinge, eelk6ige just seeparast, et siis, kui Sina temaga kohtusid, ei olnud tema seisundist aru saada, et mingi jama lahti on. Aga jama tekkis. Ja Sul on 6igus, et ka mina tunnen selle parast ennast halvasti, kuigi mina kohtusin Nicheliga ainult vaga p6gusalt. Aga meelest see asi ei lahe... Vaga karm 6ppetund...
Mis mind konkreetselt häirib ja Micheli saatuse puhul määravat rolli mängib on Guarda Parque päästjate tegevus. Nad läksid talle järgi ja sel hetkel kui mina nendega rääkisin, lahutas neid Michelist u. 3 tundi tõusu, nad oleksid pidanud jõudma temani valges ja kindlasti veel hea ilmaga. Mingit "lumetormis orientatsiooni kaotamist" poleks saanud juhtuda. Ometi nad ei päästnud teda. Ja siin taustal kollektiivsest vastutusest - päästjad oli KEEGI välja kutsunud ja Michelile sappa saatnud - seega oli KEEGI, kes sai aru, et ta võib endale seal üleval ohtlikuks muutuda. Kas vastab tõele, et ta oli kõrgel (Berlin+) viibinud pikka aega (üle nädala)? Kas tal tõesti polnud telki? Kuidas ta süüa sai/valmistas, vett keetis? Need mägironijad kes teda seal ülemistes laagrites korduvalt nägid ja tema tegemisi jälgisid, peaksid endalt küsima, kas nad vaatasid teda kahjurõõmsalt kui veidrikku või mõtlesid, et ehk peaks tegema midagi selleks, et ta üksinda ülevalpool viimast laagrit ei tegutseks. Seetõttu - mina kohtusin temaga ainult korra ja põgusalt, tõesti, ilmselt nägin ma teda viimasena elusalt, aga on hulk inimesi, mitmeid gruppe ronijaid, kes kohtasid teda all ja üleval mitmeid kordi ja suhtlesid temaga ja nägid tema mitte just kõige adekvaatsemat viisi mäetippu ronimiseks. Mida nad tegid? Ehk veelkord - kelle nahas on parem olla? Päästjate teavitamine jäi ilmselt veidi hiljaks, või siis polnud päästjad tasemel...
Peep, ma olen riivatud ainult sellest, et pargimehed teda tol õhtul alla ei eskortinud. Mul on Michelist kahju.
Veel Michealist - mõned teie grupist suhtlesid temaga põgusalt Berlinis või allpool. Kas te oleksite nõus tema omastele andma oma kontakt e-maili, et nad saaksid küsida millal nägite ja mida ta ütles/tegi jne. Kui jah, siis andke mulle teada, ma edastan. tarmoriga ät gmail.com
Tarmo! Minu meelest suhtles Michaeliga Berliinis k6ige enam Alar, kes andis talle m6ned sigaretid. Allpool me teda ei kohanud, sest ta oli olnud juba yleval mitu-mitu paeva. Teiste meie omade suhtlus jai mu meelest "hello, how are you" tasandile, nagu mu enda omagi. Aga me kohtusime temaga ka ju ainult siis, kui varustust yles Berlini viisime ja siis kohe alla Nidosse laskusime. Neid, kes temaga Berlinis vahemalt yhe oo koos veetsid, ma ei tea. Seal oli kyll yks grupp yhe Tshiili giidi eestvedamisel, kuhu kuulusid yks prantslane, yks brasiillane ja argentiinlane, aga teisi ma ei maleta.
Post a Comment