Kaljumägedes

Boulder on uskumatu - siin on nii palju vinget loodust 10 minuti autosõidu kaugusel, et see ajab lihtsalt hulluks. Tegime Merryga eile ühe neljatunnise ja täna ühe kahetunnise matka. Käisime üleval mägedes ja see oli tõesti mõnus. Neil on siin sadu matkaradasid, kui mitte tuhandeid ja tegelikult teeb see jube kadedaks. Kui ma siin elaksin, siis ilmselt hulguks ma mägedes kogu aeg. See on lihtsalt nii lihtne. Ja tegelikult pidavatki inimesed Merry jutu järgi siia kolima justnimelt elukeskkonna pärast. Matkamiseks, sportimiseks, igasuguseks enese füüsilises ja vaimses mõttes heas vormis hoidmiseks on siin tingimused ideaalsed. Boulder on sõna otseses mõttes otse Kaljumägede jalamil, tasandiku servas, mägede all.

Eile käisime Betasso looduspargis, kus jalutasime 4-miilisel rajal ja täna ronisime üles Sugarloafi mäe otsa, mis on 2936 meetri kõrgune küngas, aga kust avaneb võimas vaade nii edasi Kaljumägede tõeliste tippude kui ka itta tasandikule Denveri suunas. Sugarloaf põles 1998. aastal metsatulekahjus puhtaks, on nüüd lage, üksikute surnult taeva poole turritavate tüvedega mägi. Matkarada, mille pikkus on umbes kaks miili, viib üsna laugelt üles, nii et kohale pääseb lausa sandaalides, mida mõned tüübid täna ka tegid, aga neil ei olnud tipus lume sees tatsates ilmselt väga mugav. Lahe oligi see, et väljas oli täna ligemale 30 kraadi sooja ja seda Celsiuse järgi, osades kohtades nõlval ja ka üleval tipus oli aga lund veel üle põlve. Ma pole kunagi näinud nii sooja ilmaga paksu lund...

Aga homme õhtul lendan siit tagasi Chicagosse. Merry läheb juba hommikul ära mingile konverentsile Portlandi, mina plaanin veel hommikupoolikul kerge sörgi siin teha, sest kuidas ma saan ära minna USA pikamaajooksjate ühest lemmikpaigast ise jooksuringi tegemata. Selle leppisime igatahes Merryga kokku, et kunagi tulen ma siia tagasi ja siis kindlasti pikemaks ajaks. Ja seda koos seljakoti ning telgi ja matkasaabastega, et siis mõneks ajaks siia Kaljumägede vahele ära kaduda. Millal see juhtub, ei oska praegu ütelda, aga lubadus on antud.

Peep

Boulderis, Colorados

Jõudsin täna Boulderisse Merryle, Bruce'ile ja Juuliale külla. Kuigi ma mingil hetkel plaanisin siia autoga sõita, otsustasin siiski ringi ja tulin lennukiga. Chicago-Denver võttis aega 2,5 tundi, aga autoga oleks läinud mingi 15 tundi. Ja et mul üks selline pikk tripp on juba selja taga ning ka igasugused mõtted enam-vähem selgeks mõteldud, siis otsustasingi lennuki kasuks.

Boulder on ilus linnake otse Kaljumägede jalamil. Päike pidi siin paistma 350 päeva aastas ja õhk on puhas ning klaar. Merry on ikka seesama mõnus ja mõistev Merry, Juulia on suureks kasvanud, aga räägib ikka väga head eesti keelt, ja nagu Merry mainis, siis temaga põhiliselt siis, kui on vaja vinguda või hädaldada. Bruce juhib siin seda suurt NASA Marsi-projekti (MAVEN - Mars Atmosphere and Volatile Evolution mission), mis saadab viie aasta pärast teele uue Marsi-jaama, ja on sellest tööst tõesti väga suures õhinas. Käisime täna õhtul nende atmosfääri- ja ilmaruumifüüsika laboratooriumis LASP (Laboratory for Atmospheric and Space Physics), mis tegutseb Colorado Ülikooli juures, ja kus Bruce mulle siis ekskursiooni korraldas. Ja ma pean, ütlema, et see oli ikka päris põnev! Panen siia paar pilti ka sellest keskusest, kusjuures sellel teisel pildil on see ruum, kus päevasel ajal askeldavad ringi valges eririietuses tüübid, sellised, nagu filmidest nähtud, kes selles eriti puhtas keskkonnas panevad kokku katseaparatuuri, mis pärast üles lennutatakse ja mis siis siiasamasse keskusesse infot saadavad küll päikese kiirguse ja mille kõige kohta veel...

Aga homme läheme Merryga üles mägedesse ja teeme ühe väikese matka. Ja ilmselt ma siis kunagi hiljem kirjutan kõigest ka pisut pikemalt.

Peep

Trip

Tulin oma vana sõjaväeaegset sõpra Dimkat vaatama. Ta elab Windsoris Connecticutis ja juba mingisugusest 1993. aastast peale, kusjuures ta pole sellest ajast alates kordagi Euroopas ega Venes käinud. Enne Ameerikasse tulekut käis ta mul mõned korrad Tallinnas külas ja on siiamaani Eestist suures vaimustuses. Eriti sellest, kuidas toona 80-ndate lõpus oli meil poest vabalt pelmeene, hapukoort ja õlut võimalik osta. Ja mis Moskvas toona võimatu oli. Mina omakorda olen tal siin kolmas kord külas, viimati poolteist aastat tagasi, ja ausalt öeldes on iga kord hää trehvata, sest tegemist on väga laheda ja intelligentse tüübiga.

Sõit Chicagost Connecticuti ei ole just kõige lühem, eriti, kui seda teha autoga, mida mina tegin. Vahemaa on umbestäpselt 1500 km ja ühe jutiga ma seda maha ei sõitnud. Alustasin Chicagost, Illinois'st eile pärastlõunal ja kihutasin jutti läbi Indiana ja Ohio Pennsylvaniassse välja, 8 tundi ja umbes 850 km, ühe tankimis- ja pissipeatusega. Südaöösel võtsin ühe suvalise jubeodava motelli tee äärest, mis küll pisut haises ja oli tiba külmavõitu, aga kuuetunniseks autojuhiuneks täiesti sobilik. Täna hommikul lasin edasi läbi Pennsylvania ja New Yorgi osariigi Connecticuti välja. See sõit oli juba lausa käkitegu - 6 tundi ja 650 km. Ja ka üks bensu-, kohvi- ning pissipeatus vahele. Niimoodi kirjeldades tundub selline trip parasjagu kreisi, aga tegelikult sobis see mulle hästi. Sain kõiksugused mõtted omapäi ära mõteldud ja terve tee kõvasti ja vahetpidamata erinevatest raadiojaamadest vana head rocki kuulata. Ja selles suhtes on siin tõesti hästi - möla on vähe ja head muusikat palju - Doorsist ja Zeppist alates Hendrixi ja Floydiga lõpetades. Kõik muu, ka ehe metall sinna vahepeale. Puhas nauding nõnda miile enda alt läbi lasta...

Nüüd ajasime siin õhtupoolikul Dimkaga oma meesteasju ja homme jätkame. Ja ülehomme ka... Millalgi peab sama tripi teistpidi ette võtma. Siis on mul plaan see asi ühe jutiga läbi teha. Enne peab korralikult magama ja siis endale auto kokat ning nätsu täis laadima. Kunagi olen ühe jutiga Norra läänerannikult Rootsi idarannikule ära sõitnud. See tripp võttis aega 20 tundi järjepannu, aga kilomeetreid oli vähem. Nojah, Norra ning Ameerika teid ei saa muidugi ka võrrelda... Ja kui ma tagasi olen, siis on mul veel plaanis minna ka Merryt vaatama, kes elab Boulderis Colorados, mis on pea sama kaugel, aga vastupidises suunas Chicagost.

Peep

Sears Tower

Läinud nädalal ilmus siin uudis, et Chicago sümbol Sears Tower kaob minevikku. See tähendab, et kuulus maja ise jääb muidugi alles, aga nimi, mille all teda terves maailmas tuntakse, vahetatakse juunis ära. Selle tänaseni USA kõige kõrgema pilvelõhkuja uueks nimeks saab Willis Tower, mis tuleneb Londoni kindlustusfirma Willis Group Holdings nimest. Inglased ostsid Sears Toweri ära ja annavad talle oma nime. Otse loomulikult ajab see chicagolasi vihaseks, sest Sears Tower on alati olnud Sears Tower, oma valmimisest 1973. aastast alates. Isegi pärast seda, kui kaubamajakett Sears 1992. aastal oma peakorteri tornist ära kolis ja selle lõpuks maha müüs, jäi vana nimi alles. Vahepeal on see 108-korruseline ja 442-meetri kõrgune pilvelõhkuja käinud käest kätte, aga nime vahetamise peale pole keegi tulnud. Nüüd siis inglased tulid. Et asja aga chicagolaste jaoks veelgi hullemaks ajada, on inglased otsustanud sünnist saati musta maja üle hõbedaseks värvida. Muidugi on selle taga uute omanike soov maja ülalpidamiskulusid vähendada, sest võib vaid arvata, kuidas must kolakas päikseseenergiat neelab ja mis selle mahajahutamine suvel maksma võib minna, aga ega see siinseid inimesi leebemaks tee. Hõbedane Willis Tower pole ju mõistagi kuskilt otsast enam must Sears Tower, mida igaüks, kes Chicagos käinud, elanud või selle linna siluetti ka lihtsalt pildilt näinud, linna ikooniks peab. Nad ütlevadki siin, et see oleks ju sama hea, kui kuulus New Yorgi Brooklyni sild ümber Toyota sillaks nimetada või Pariisi Eiffeli tornile minu pärast kasvõi Moët & Chandon nimeks panna. Ma mõistan chocagolasi...

Peep

Koolivaheaeg

Elame siin Oskariga parasjagu sellist isa-poja elu. Üritan teist igasugustele üritustele saada, aga vahepeal on see keeruline. Teismelise elu... Siiski suutsin ta eile Chicago Art Institute'i meelitada, kus on suurepärane kollektsioon impressioniste. Paistis, et teismelisele isegi sobis, kuigi ta väitis minu ütluse peale, et siin on töid, mida siiani vaid kunstiajaloo õpikus oled näinud, et tema pole sellist asja oma käes hoidnud ja kunstiõpetuse tunnis pidavat ka õpetaja eelkõige piltide mõõtudest rääkima. Aga noh, selle Van Goghi padukuulsa autoportree juures tehtud pildiga suudab ta ehk pisut end kunstiõpetaja silmis rehabiliteerida... Ma ise olen neid impressioniste käinud juba päris mitu korda vaatamas, neljapäeviti on kella neljast kaheksani muuseumi vaba sissepääs ja mu inglise keele tund lõpeb just ilusasti kl 5, nii et jõuan kenasti väikese tiiru teha. Panen oma lemmikimpressionisti Alfred Sisley töö "Seine Port-Marly juures. Liivahunnikud" ka siia üles. Seda võin lõputult vaadata...

Ja homme peaks siis Oskari jaoks olema suursündmus: NBA kohtumine Chicago "Bulls" vs LA "Lakers". Aga muidu ta põhiliselt magab ja kui ei maga, siis vahib oma läpakast filme. Tavaline koolivaheaeg, ainult et kontinent ja linn on teine...

Terv., Peep

Roheline

Kuigi peamine iirlaste pesa peaks olema Boston, oli sel nädalavahetusel ka Chicago paduroheline. Inimestest ja kõrtside-poodide dekoratsioonidest kuni jõeni välja, mille nad ka ära olid värvinud. Linna oli rahvast täis ja esimest korda nägin Põhja-Ameerikas ka purjus inimesi. Isegi politsei ja kiirabi pidid paaris kohas lõhkilöödud ninadega rohesärklasi kantseldama. Kõige kummalisem pilt minu jaoks oli see, kui selgelt idamaiste näojoontega ja oluliselt tõmmuma nahatooniga rohemütse- ja särke kandvad tüübid kogu raha eest Patricut võtsid. Ja siis ma mõtlesin, et nende esivanemad on vist küll juba aastatuhandete eest Iirimaalt välja rännanud..

Peep

Märtsitorm

Ilmast öeldakse kõneldavat siis, kui muust rääkida pole. Siin see ei päde. Ilmajuttu tuleb Chicagos sisse uksest ja aknast, sest asjad muutuvad siin kibekiiresti ja täna ei või sa aimatagi, mida homne kaasa toob, kui sa just iga paari tunni tagant ilmateadet ei uuri. Seda pole mina kodus eriti kunagi teinud, aga siin on saanud harjumuseks, et kui silm lahti läheb, siis arvutist on esimene asi mitte meilikast, vaid ilmasait. Et mis toimub. Ja täna toimus see, et märtsi algus tõi kaasa uhke lumetormi. Temperatuur langes juba eile alla miinus 8-10 peale ja täna tuli ka ilge tuul ning lumesadu. Ja tuul oli ikka selline, mis järve ääres puhus peaaegu Magda püsti ning vahepeal tundus mulle küll, et tal olid jalad ka maast lahti ning vaid rihmast kinni hoides suutsin ma teda takistada ära lendamast. Järve äär on jälle täis jääkuhjasid ja rannas vanade sillapostide ning kai vaierite küljes on jäätunud veest moodustunud kõikvõimalikud jääskluptuurid ning -kardinad. Uhke vaadata, aga jube külm ja vastik olla.

Ja mulle tuli meelde viimane Floridas-käik, kui ma sealses Napolis õhtustades sattusin lobisema ühe Chicagost pärit tüübiga, kes esimese asjaga muidugi ilma jutuks võttis. Ja ütles, et ta kolis 15 või 20 aastat tagasi Chicagost alla Floridasse ning pole peale seda oma jalgagi siia tõstnud. Sest ilm ja eriti talvine ilm pidi olema midagi nii jäledat, et see ei olevat lihtsalt inimlik. Ja muidugi soovitas ta täielikus arusamatuses pead vangutades mul tungivalt järele mõtelda, kui kuulis, et kavatsen talve lõpu Chicagos veeta...

Kõige selle kontrastiks olgu aga öeldud, et neljapäeval sadas siin pea terve päeva sooja kevadvihma. Äike sähvis ja sooja oli 14 kraadi. Linn lõhnas kevade järele ning seda ootamatum on see praegune lumetorm. Telekas soovitati inimestel toas püsida, autoga sõites ettevaatlik olla ja järve ääres ning mujal tsivilisatsioonist eemal äärmiselt ettevaatlik olla. Kui märjaks saada, siis pidavat ärakülmumine olema minutite küsimus. Me oleme nüüd igatahes toas. Ja kolmapäevaks lubab juba +7 ning reedeks +14...

Peep