Kuu aega veel

Eile saime Seiklusjuttudes kogu ekspeditsioonimeeskonnaga kokku. Saulius oli Leedust siia sõitnud ja ta "vaatas" meid üle. Tundub, et jäi meiega üldjoontes rahule. Käisime varustuse nimekirja läbi, et mida siit kaasa võtta ja mida Kathmandust osta. Kola tuleb päris korralikult. Minule üllatuseks peab igal mehel olema muu hulgas ka näiteks kiiver. See tähendab, et asi on veelgi tõsisem, kui ma arvasin. Hm!? Siiamaani on juttu olnud, et see ei tule väga tehniline ronimine, nüüd tuleb välja, et on ikka. Ja ma ei ole selles osas just väga osav. Pean sellest ilmselt teatud järeldused tegema ja peale Vasaloppetit mõningaid tehnikavõtteid lihvima. Õnneks on siinsamas Pääsküla all Astangu pank, mis praegusel aastaajal on mõnusalt jäine.

Aga meie ajaplaan on siis üldjoontes selline, et 3. aprillil lendame siit välja (Saulius läheb Nepaali juba järgmisel nädalal). Päev hiljem jõuame Kathmandusse ja siis 5. aprillil sõidame kohe Annapurnale, kus me teeme aklimatiseerumiseks trekkingu. Tõuseme suhteliselt kiiresti Thorung La kurule, mis on 5416 m kõrge ja kus ma käisin oma esimesel Himaalaja-matkal 2004. aastal. 14. aprilliks jõuame tagasi Kathmandusse ja päev hiljem stardime Tiibetisse. 18. aprill kuni 8. mai oleme Cho Oyul, "alla" Tingrisse, mis on linnake või õigemini küla Peking-Kathmandu vahelisel Friendship Highway'l 4300 meetri kõrgusel, peaksime plaani järgi olema 9.-10. mail. Ja siis kohe Shisha Pangma baaslaagrisse 5200 m kõrgusele. 12. kuni 26. mai on ette nähtud teise kaheksase ronimisperioodiks. Igatahes 29. maiks peame jõudma uuesti Kathmandusse, et siis kodulendu alustada. Brrr...

3. aprillil tulevad meiega Annapurnale kaasa ka mõned trekkerid, teiste hulgas võtan kaasa Oskari. See saab olema tema esimene mägimatk - kunagi, kui ma esimest korda Himaalajasse läksin, siis oli ta tahtmist täis ka kunagi minuga kaasa tulla. Lubasin toona, et kui ta 16 saab, võtan ta kaasa. Nüüd on see aeg käes. Koolist olen ta vabaks rääkinud, mis ei olnudki väga keeruline, aga eks ta peab mingeid asju ette ning pärast järgi tegema. Igatahes on tal võimalus ülespoole viit tuhandet minna, samuti näha kevadise Annapurna ilu, mis pidavat olema hingemattev. Mina käisin 2004. aastal seal sügisel, ja ka siis oli seal lummav, aga ma vaid kujutan ette neid tohutuid rododendronimetsi, kus meie tammejämedused ja -suurused rodod kõik õites on... Igatahes Oskar hakkab Kathmandust tagasi lendama 17. aprillil ja 18. maandub ta Tallinnas, et siis kohe järgmisel päeval kooli kobida. Minu ekspeditsioon siis alles algab...

Peep

Selline paistis Thorung La ja Annapurna ring läbi minu kaameraobjektiivi 2004. aastal:

Otepäält Elvasse

Selle aasta esimene suusamaraton sai pühapäeval ühele poole. Olin hommikul kl 9 Otepääl Timi hoovivärava kõrval stardiplatsil ja viis tundi hiljem juba Elvas finišis. Ma ei saa ütelda, et see oli kerge maraton, pehmes lumes ei olnud 2114-nda stardinumbri all ettepoole rühkimine just lillepidu. Aga midagi ülemõistuse käivat selles ka polnud. Igatahes allamäge, seal, kus suusajälg oli kõva ja hea, lippas mu suusk tõeliselt väga hästi ja see andis võimaluse raskemate lõikude läbimisest ja ka kõige väiksematest küngastest kääri ülesrühkimisest kurnatud kehal taastuda. Ma olen ikka lasknud oma suuski Järve Hawaii Expressis määrida ja jäin seegi kord nende tööga rahule. Muidugi, pidamine oleks võinud parem olla, aga ma arvan, et siin polnud määrijatel suurt süüd. Lihtsalt ülesmäge ja siledatel lõikudel olid eessõitjad jälje väga pehmeks lumepudruks sõitnud. Ja see lahtine lumi hakkas lihtsalt jõuliselt tagasi andma. Kõvas jäljes aga oli minu laskumise kiirus ja seeläbi ka pikkus kaassõitjate omast selgelt üle. Ja lõpus Elva metsade vahel tasasel maal tundusid enam-vähem kõik minuga samas rütmis sõitjad pidamisega hädas olevat. Ikka puhast ja vahelduvat paaristõuget kilomeetrite kaupa, mis mu küünarliigesed lõpuks suht läbi võttis.

Kokkuvõttes kulus mul seekord selle 63 kilomeetri läbimiseks viis tundi ja tsuts alla nelja minuti, mis on küll 22 minutit aeglasem, kui eelmine kord, kui ma Tartu maratoni sõitsin. Aga siis oli ka aasta 2006, kui rada oli super, ilm super ja mu suusad muidugi ka super. Lisaks startisin tookord mingi 600 kohta eespoolt, mis kindlasti kaasa aitas. Ja kui ma tõesti oleksin sisimas soovinud, et mu aeg jääb alla viie tunni, siis ma usun, et sellest grupist, kus ma oma rinnanumbri alusel kuulusin, ei oleks mul seda nelja minutit olnud kuskilt võtta. Aga oma kohaga, mis oli 1566., jäin ma rahule. See on igal juhul esimese kolmandiku sees nende hulgast, kes täismaratoni lõpetasid. Ka neli aastat tagasi olin esimese kolmandiku sees. Minusuguse "teises nooruses" alustanud spordiharrastaja jaoks on see ilmselt üsna OK!

Mis edasi? Taastan oma kergelt valutavad lihased ära, sätin end siin just Igori juurde massaaži minema, homme peaks Harku metsas kerge taastava suusaringi tegema, nädalavahetusel, hiljemalt esmapäeval juba ühe pisut pikema, nii 30-35-kilomeetrise sõidu tegema, ja siis järgmisel reedel lähen juba lennuki peale, et Stockholmi lennata. Sest pühapäeva hommikul kl 7 pean olema Sälenis Vasaloppeti stardis. Ja see on ju teatavasti 90 kilomeetrit, mitte enam 63, nagu sel pühapäeval. Ning pärast seda alustan juba hoopis teistsuguse treeninguga, mille põhisisuks saab olema umbes 15-kilose seljakotiga poolteist-kahe tunniste ringide tegemine Harku metsa lumes. Tiheda sammuga ja soovitavalt seitse korda nädalas. Eks ikka selleks, et ennast valmis saada üleval kaheksatuhandelistega maadlemiseks.

Peep

Juuresolev foto pärineb "Postimehe" maratonigaleriist.

Kõrgele, kõrgele...

Niisiis, nagu kirjutab eilne "Postimees", alustab "hullumeelne mäevallutajate seltskond teekonda 3. aprillil. Koju loodetakse jõuda kaks kuud hiljem." Jutt on ekspeditsioonist üles kaheksatuhandelistele - Cho Oyule (8201 m) ja Shisha Pangmale (8013 m) -, kuhu ma ennast Alar Sikul meie poolikuks jäänud Aconcagua ekspeditsiooni ajal lasin kaasa meelitada. Ja nüüd pole enam ka taganemisteed, muidugi ei ole ma ka kordagi sellele mõtelnud, igatahes homme ostame ära piletid 3. aprillil väljuvale lennule Tallinn- Helsingi-Delhi-Kathmandu. Tagasipiletid on 29. mail Kathmandust ja 30. mail peaksime seega taas Tallinnas maanduma. Meie ekspeditsioon on 6-7-liikmeline, viis meest Eestist - Alar, Andras Kaasik, Tanel Tuuleveski, Allan Valge ja mina -, ja kaks inimest Leedust. Alari kaaslane Everesti päevilt, Saulius Vilius ja Ruta Tolpezninkaite, ainuke naine sellel ekspeditsioonil, kes plaanib tõusta Cho Oyule, aga Shisha Pangmat tema kavas pole.

Mina pole kunagi nii kõrgele saanud, isegi Aconcagua napp seitse tuhat jäi lumetormide tõttu võtmata, seega ei oska ma suurt midagi ette arvata. No seda, et see asi saab raske olema, tean ma muidugi. Seda, et mu organism nii kõrgel, kus ma siiamaani käinud olen, perfektselt funktsioneerib, tean ma ka. Et meie ekspeditsioon koosneb inimestest, kelle peale võib üleval kõrgel kindel olla, tean ma niikuinii. Edasine saab näha olema.

Olin Cho Oyu all oma 2005. aasta Everesti baaslaagri matka ajal. Ülevalt Gokyo künka otsast, mis on umbes 5000 m kõrgusel, avanes põhja suunas nagu käeulatuses kõrguvale kaheksasele uskumatult ilus vaade. Vaatan tollal tehtud pilte ja mäletan seda tunnet, mis minus sel hetkel oli. Mõtlesin, et küll oleks vinge kunagi nii kõrgele minna ja näha, kuidas on olla, kui kõik tavapärane sinust allapoole jääb. Sel hetkel tundus see teostamatu unistusena. Aga, nagu ma oma esimese Himaalaja-matka ajal aasta varem olin kogenud, tuleb asjadel siin ilmas lasta kulgeda oma kindlaksmääratud, loogilist rada pidi. Ja siis jõuad sa ühel päeval ikka sinna, kuhu sa pead jõudma. Sinna, kuhu sa võib-olla polegi osanud arvata end jõudvat. Elu, hoopis laiemas tähenduses kui pelk inimelu, käib oma kindlat ja täiuslikku ringi pidi. Ja kui me suudame endale selgeks teha, mis sõltub selles lõpmatus kordumises meist ja mis mitte, kui me anname ennast vabaks tühjadest ja ebaloogilistest tõmblemistest, siis saavutame me seda, mida me pole kunagi osanud arvatagi end suutvat. Siis jõuame sinna, kuhu me tegelikult kuulume ja teeme seda, milleks meid tegelikult on kutsutud...

Peep

Puise lumes

Ma pole kunagi käinud suvises Puises. Siis pidavat seal olema igat masti vähem ja rohkem tuntud suvilisi, aga praegu valitseb seal küll sügav vaikus. Mõni üksik vanamammi kondab hoovi mööda või kulgeb tõukelguga mööda jäist teed naabri poole juttu puhuma. Üksikud karvased koeravolaskid tulevad sind uudistama ja lähevad siis jälle oma koeraasju ajama. Mõnest korsnast tõuseb taeva poole suitsu, aga suurem osa majadest on talveunes. Neid kasutatakse vaid suvel, seal ei elata alaliselt. Nii on. Puises pole poodigi. On lumine talverahu. Bussipeatus on, ja vahel käib siiski ka mõni buss. Bussipeatuse taga ühe suvila kõrval mastis lehvib suur Euroopa Uniooni lipp. Kohe selle kõrval on vanad kolhoosihooned, ühe seinale riputatud suur silt "Eravaldus". Ja veel pisut eemal on vana ühekorruseline baraki tüüpi korterimaja, mille aknad on jääs, trepil ukse ees hiiglaslik lumehang ja maja taga pesunööril ripuvad aegu tagasi sinna riputatud pesutükid. Üksik kaevupump paistab lumest. Inimesi pole... Puise on lumes. Mere pealt puhub vali tuul. Tuleb tagasi minna, mis muud. Metsa, puude vahele...

Peep

Matsalu laht ja GPS

Lääne-Eesti lahed on jääga kaetud. Merele pääseb jalgsi ja see on jälle midagi uut. Saab matkata pikalt ja siledat pinda mööda, jäätunud ja lumine meri sulab udus kokku taevaga, silmapiiri polegi, vaid seal, kus kaldaroostik või mets, on näha mingit tumedat viirgu. Puise neemelt pääseb üle Matsalu lahe Saastnasse või Rannakülla, veel edasi minnes Kessulaiule, Virtsu või ka Muhusse, igaks juhuks peaks selliselt matkates olema kaasas GPS. Ega selge ilmaga seal ju eksimisvõimalust pole - kaldad on enam-vähem kogu aeg näha, aga kui külmaudu kerkib, siis võib selles hämus orientatsiooni kaotada. Eelmisel nädalavahetusel kulgesime siiski kallas silma ulatuses. Alla Kiidevale ja siis kaldaradu mööda tagasi. Lund on merejääl parasjagu nii palju, et kannatab kõndida ka ilma räätsadeta, aga viimastega on siiski mõnusam. Poole sääreni ulatub lumi igal pool, mõnes kohas on tuisuvaalud sügavamadki.

GPS-i mul pole, aga olen juba mõnda aega pidanud plaani see endale soetada. Viimati Naissaarel oleks mul sellest abi olnud, saamaks teada, kui pikk ikkagi on ring ümber saare. Ma pole seda infi kuskilt suutnud leida. Netist sain niipalju teada, et saare pikkuseks loetakse umbes 9 km. Laiust peaks kõige rohkem olema umbes 3,5 km, kokku teeb see niisiis mingisugused 23-25 km. Rohkem ei saa olla, sest muidu poleks ma sellel Naissaare ringil 6:20-ga hakkama saanud. Ühesõnaga, kas keegi oskab mulle soovitada käsi GPS-i, millega saaks kulgeda nii Eesti metsas kui mägedes - millega ma leiaksin tee üle merejää Puisest Muhku, millega ma saaksin näha, kui kõrgel on üks või teine baas- või tipulaager, mis näitaks, mis suunas seenemetsast välja auto juurde jõuda või kui kuppel üleval kõrgel juba täiesti sõidab, siis millist rada pidi mäe otsast alla tulla? Ehk siis veel täpsemalt, kas kellelgi on näiteks kogemust Garmini Oregon 505-e või mõne teise sellise vidinaga? Ootan kommentaare.

Siin aga valik pilte Puise ning Kiideva vahelt. Kiideva elanikke pidi muuseas kiitlasteks kutsutama...

Peep

Veel Naissaare pilte

See talv on üsna imeline. Loodus mängib kätte unustamatuid pilte, ole vaid mees ja jäädvusta need. Kõikvõimalikud portaalid ja uudistesaidid korraldavad üksteise võidu parima talvepildi konkursse, kuhu saadetakse tuhandete kaupa ülesvõtteid, mida kuskil aia ääres või metsa serval jäädvustatud. Üks kaunim ja hingeülendavam kui teine. Fotoaparaadiga katsetaja jaoks on see ilus aeg. Proovid siit ja sealt, suurema ava ja väiksema säriajaga, siis vastupidi. Automaatrežiim on igal tänapäevasel kaameral, aga see keerab sageli asjad untsu. Kui proovida mitte värvide peale mängida vaid erinevaid heleduse-tumeduse vahekordi mängima panna, siis peab rohkem erinevate režiimidega mängima. Erinevate avade-säriaegadega mängima, mõnd lihtsamat töötlusprogrammi proovima. Nende piltide puhul, mis ma siia oma äsjaselt Naissaare matkalt üles riputan, olen minimaalset töötlust proovinud. See päev oli pildistamiseks ülihea, valgus ja varjud moodustasid lume ja päikese, lainete ja külmunud liiva, kivide ning jää peal suurepäraseid kombinatsioone. See oli nauditav...

Peep

Ring ümber Naissaare

Laupäeval tegin selle aasta esimese matkaringi. Talvine Naissaar oma inimtühjuses ja puutumatuses on lummav. Sel aastal lisab asjale vürtsi lumi, mille sarnast ei ole aastakümneid saarel elanud endine majakavaht Kolja kunagi varem näinud. Rääkimata inimestest, kes seal hilisemal ajal on käima hakanud. Pääs saarele on keeruline alati, talvel aga eriti. Margus organiseeris meie pisikesele sõpruskonnale laeva Lennusadamast reedeks, tagasisõit uttu mattunud saarelt sai toimuma pühapäeva pärastlõunal. Kui talv samamoodi jätkub, siis võib juhtuda, et enne kevadet sinna enam ei saa - eile õhtul oli lennusadamas juba päris palju jääd ja Naissaaregi sadam võib kinni külmuda. Siis peavad saare kolm püsiasukat ise omadega hakkama saama või lootma selle peale, et jää muutub nii paksuks, et näiteks piirivalvurid oma kaatriga kuskile püsijää servani saavad sõita ja sealt leiba, viina ning muud eluks hädavajalikku saaks kelguga saarele lohistada.

Aga mina eraldusin meie viiesest seltskonnast laupäeva ennelõunal, panin räätsad saabaste külge ja asusin Liiva talu juurest saare idakaldal teele. Mu eesmärgiks oli teha piki rannajoont saarele tiir peale ja sellega sain ma ka kenasti hakkama. Mõnes kivisemas ja järsema kaldaga lõigus läksin üles metsaserva, aga seal oli ikka nii pööraselt palju udupehmet lund, et isegi räätsadega vajusin põlveni lumme sisse. Seega eelistasin ikka rannajoont, kuigi ka seal oli kohati lund vööni. Eriti saare läänepoolses küljes ja lõunatipus. Aga ilmselt on tuul seal lume tihedamaks puhunud ning räätsad kandsid päris hästi.

Ilm oli laupäeval matkamiseks ideaalne - päike paistis, külma oli kuskil 6-7 kraadi ja tuult praktiliselt polnud. Lummav ja hingerahustav oli kõndida, lisaks minu räätsajälgedele veel vaid rebaste jäljed, mõned üksikud luiged lahesoppides, laisk laine laks jäätükkide ja lumiste kivide vahel ning rütmiline lumekriuks minu räätsade alt. Omad mõtted peas aeglaseid kurve võtmas... Saarele ringi peale tegemiseks kuluks mul kuus tundi ja 20 minutit, selle sees pildistamispausid ja üks lõunapaus. Ahjaa - metssea karjaga tõtt vahtimise paus ka. Jah, saare lõunatipus kohtusin umbes 18-pealise seakarjaga, kes lume alt liiva ja adru sees põhjalikku tuustimistööd tegi. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et kui kuldid otsustavad minuga lähemat tutvust teha, siis millise kivi otsa oma räätsadega üritada ronida, nemad omakorda ilmselt, et mis ilmutis see nende mängumaal koperdab. Lõpuks, kui ma olin üritanud nad üle pildistada, mis küll eriti ei õnnestunud, sest selleks ajaks oli juba üsna hämaraks läinud, proovisin ma klassikalist kätega vehkimise ja indiaani sõjahüüu meetodit, mis töötas. Seakari kimas lumepilve lennates metsa ja mina jätkasin oma teed.

Matka lõpu tegin juba pimedas otsmikulambi valguses, aga siis olin ma ka juba lõunaotsast, Omari küüni juurest teel tagasi ida- ja siis põhjasuunda, kus ma olen varasematel kordadel päris mitu korda käinud. Seega polnud suurt kahju sellest, et pilk vaid valget lumelaiku ees seletas ja vahepeal kulgesin lihtsalt piki ühe üksiku rebase käigurada. Kui ma lõpuks Liiva talu rannale tagasi hakkasin jõudma, oli orientiiriks Marguse, Kaarli, Vallo ja Toomase tehtud suur lõke, millega nad üritasid Tallinki praami teelt eksitada, et siis vana kombe kohaselt paar vanti läbi raiuda. Seekord see ei õnnestunud, aga hilisõhtune tuli lumises rannas, kuum tee lahjendatud kerge rummiga ja mõnusad meestejutud pani mu matkapäevale kena krooni pähe...

Peep