Neljas järvejooks jms

Nii, jooksin laupäeval ära selle aasta viimase ehk neljanda järvejooksu. Seekord siis ümber Ülemiste. Olin oma tunni ja üheteistkümne minutiga ikka seal kuskil keskpaigas ehk 464-s ja mida minust, kes ma ikka korralikult trenni teha ei saa, ikka tahta. Aga ma olen rahul, et ma kõik neli järve ära jooksin, sest seda pole ma varem teinud. Ja sarja kokkuvõttes sain ka koha keskpaika ehk 193. Mis siis edasi? Ilmselt ma sellist väga aktiivset trennitegemist, nagu ma paar aastat tagasi tegin, enam tegema ei hakka. Liigutan vaikselt, et toonus mõnus oleks ja käin ka mõned väiksemad jooksud läbi. 13. septembril on Tallinna Sügisjooks, seal lippan kümne kilomeetri distantsi, 26. septembril tahan minna Stockholmi Lidingöloppetit jooksma, aga ma suutsin registreerimsie paari päevaga maha magada ja nüüd vaatan, kas saan veel peale või mitte. Siis oktoobri alguses on Paide-Türi jooks ning see ongi selle aasta viimane. Järgmsieks kevadeks registreerisin end juba ära Göteborgi poolmaratonile, aga kas mõni täismaraton ka jutuks tuleb või mitte, see selgub kuskil kevadel, et kuidas põlved trenni teha kannatavad. Aga Järvejooksud saavad küllap ka järgmisel aastal päevakorras olema, sest neid kannatab ka suht tagasihoidliku liigutamise peale teha.

Peep

Leidlikkus

Kriisiaeg teeb inimesed leidlikuks. Kui raha on otsas, aga ikka tahaks hästi elada, peab midagi välja mõtlema. Mõni aeg tagasi oli kuskil uudis, et Ryan Air tahab lennukitesse seisukohti hakata müüma. Ma muidugi ei kujuta endale hästi ette, kuidas kuskil ookeani kohal tunde mingite rihmade otsas kõlkuda, aga teisalt, ega see oluliselt hullem ka olla saa, kui näiteks SAS-i lennukis kuskil keskel neljases rivis hirmkitsa istmevahega toolis kügeleda. Viimane kogemus liinil Chicago-Kopenhagen oli ses suhtes täiesti õõvastav ja ehkki sellest on juba neli kuud möödas, ei taha see ununeda. Et kui oleks rikas, lendaks muidugi äriklassis, aga sellega on ikka nii, et oleks mune, teeks pannakaid, aga näe, pole jahu... Et siis ilmselt tuleb ka edaspidi lennata mudaklassis ja paistab, et ega ma lendamisest ka päriselt ei pääse - septembris pean lendama Oslosse ja tagasi ning juba novembris Buenos Airesesse, kui ma oma sellesügisesele (-talvisele) mägimatkale lähen. Aga sellest edaspidi. Ning karta on, et lendamisi tuleb ette veelgi.

Aga nüüd sattusin ma oma jutuga rappa, sest tahtsin ju kirjutada inimeste leidlikkusest MASU ajal. Inspiratsiooni sain eile Viljandist, kui ühe töökaaslase arvutist juuresolevat pilti märkasin. Et selline tavaline netivahendusel leviv anonüümne teravmeelsus, mille palusin ka endale edasi saata. Juures oli veel tekst, et kui keegi tahab endale ühe krooni eest uut grilli osta, siis peab minema Prismasse. Tõesti, seal jagatakse selliseid grille juba enne kassasid ja oma kroonise saad jätte sinnasamasse järgmise grilli külge. Aga ma lisaks veel juurde, et Selverist saab neid lausa muidu, sest nemad kaotasid ju oma kärupandi mõni aeg tagasi ära. Selveri puhul on ju veel see hea pool, et grilli saab kätte lausa parkimisplatsilt, neil seal oma grillmajaksesed lausa autode vahel. Ei ole vaja kaugelt lohistada, sõidad juurde ja tõstad uue grilli autokatusele. Tõsi, süte ja liha järele peab vist ikka poodi sisse minema, aga küllap mõtlevad leidlikud ka siin midagi välja...

Jõudu nuputamast,
Peep

Jälle Lillekülas

Mul on siiamaani kolmapäevasest Eesti-Brasiilia mängust natuke vastakad emotsioonid. Ühelt poolt oli Lillekülas tegemist uskumatult vinge sündmusega, teisalt jättis legendaarne Brasiilia meeskond natuke kesise mulje. Tegelikult mitte isegi kesise, aga ma oodanuks nendelt meestelt palju ilusamat, pingevabamat ja elegantsemat mängu. Ja muidugi hoopis rohkem seda telekast aegade jooksul nii palju nähtud individuaalset meisterlikkust, seda elegantsi, mis juba aastate tagant sügavalt mällu sööbinud. Seda ma ei näinud. Nägin tehniliselt head meeskonda, aga nägin ka närvilisust, teatud laiskust ja hämmingut, et Eesti sats ei võtnudki neid vastu alt üles vaatava aupaklikkuse ja respektiga. Mulle jäi mulje, et brasse üllatas see pisut ja pani käsi laiutama ning isegi hädaldama. Oodatud kerge jalutuskäigu asemel kuskil x-riigi külaväljakul pühapäevamängijate vastu, tuli hakata end ühel hetkel päris aktiivselt liigutama. Selleks ei paistnud jalgpallimiljonäridel väga suurt eelhäälestatust olevat.

Eesti mansa jättis seevastu mulle väga hea mulje. Tegelikult on meie meeste mäng läinud viimasel ajal üha paremaks. Enam ammu ei ole pidanud Lillekülast ära minnes piinlikkust tundma. Eesti koondise mängud Türgi ja Portugaliga on olnud sellised, et meie meeste võit on jäänud vaid lõpuvormistuse taha pidama. Ka brasside vastu ei tundnud nad mingit aukartust ja seda oli mõnus vaadata. Muidugi oli klassivahe hiiglaslik ja muidugi oleks asi teistsugune olnud, kui brassid oleksid Eesti vastu endast kõik välja pannud, aga nad ei pannud ju! Ja see tegi toimunu nauditavaks ja lisas usku, et ühel päeval tuleb ka pidu meie õue pääle ehk siis Eesti saab oma võidu mõne "suure" vastu kätte. Kusjuures olgu meelde tuletatud, et korra see ongi ju juhtunud, sest Vene on ju Eestiga võrreldes suur ka jalkamaana ning see omaaegne võit nende üle ei kao kuhugi, eksole.

Peep

Pühajärvel

Järjekordne järvejooks oli laupäeval ümber Pühajärve. Ma jooksin seda esimest korda ja ei saa just öelda, et see kõige kergem jooks oleks olnud. Distants pole ju pikk - õige pisut alla 11 kilomeetri, aga need Otepää kandi tõusud teevad selle jooksu ikka päris raskeks. Eriti tappev on seal see 7. kilomeetri tõus, mis on pikk nagu pühadevahe ja eriti vastiku tõusunurgaga. Tegelikul toli mul pärast seda tõusu selline tunne, et isegi järgnev laskumine läheb ülesmäge. Ma omaette seal torisesin, et seal kuradi Lõuna-Eestis on isegi järved künklikud, muust maastikust rääkimata... Aga teisest küljest oli ikkagi tegemist hea jooksuga, ja mis minu jaoks kõige tähtsam - täna on esmaspäev ja põlved ei ole valutama hakanud ning nüüd ilmselt ei hakka enam ka. See lubab vaadata lootusrikkalt tulevikku ja lisab usku, et joosta saab ta edaspidi. Järgmine ja neljast viimane järvejooks on 29. augustil ümber Ülemiste ja ma ei näe küll hetkel põhjust, miks ma seal stardis ei peaks olema. Aga aeg oli mul Pühajärvel 54:33, mis andis umbes tuhande osavõtja seal 477. koha. Ikka seal kuskil üsna keskel, millega just hüpata ei ole põhjust, aga arvestades, et ma trenni ikka teinud praktiliselt pole, siis kõige kesisem ka just pole.

Peale Pühajärve jooksu võtsin aga kohe suuna Hiiumaale, kus oli mu Peda-aegse kursuse kokkutulek. Et siis paras tunne-oma-kodumaad päev oli, hommikul vara Tallinnast Otepääle ja sealt õhtuks Hiiumaale. Aga seal oi tore, sest ma polnud suuremat osa nendest inimestest ju näinud rohkem kui 20 aastat. Sellest plaanin ma aga kirjutada pisut põhjalikumalt mõne päeva pärast. Ma lihtsalt pean laskma veidi oma emotsioonidel settida...

Peep

Kontserdikultuurist

Laupäevane Morrissey kontsert Rock Cafes on asi, mida ma kaua ootasin. Ja see vääris ootamist. Morrissey oli hea, isegi parem, kui plaadilt kuulata, mida ma olen ju palju teinud. Mis ei olnud hea, oli publik või õigemini osa publikust. Mina ei saa aru, miks inimesed, kes tulevad kontserdile, teevad seal kõike muud peale kontserdi kuulamise. No tont võtku, kui nad ei taha kuulata-vaadata seda, mida lavalt näha ja eelistavad selle asemel sõpradega täiest kõrist möliseda ja jooki sisse kallata, siis võiksid nad seda ju ometi kuskil mujal teha. Oleks neil odavam, sest ei peaks pileti eest maksta, ja teistel mõnusam, kes peavad nende haiget seletamist kuulama. Rock Cafes läks ses mõttes kehvasti, et kui ma sinna jõudsin, oli just Morrissey peale läinud ja saal rahvast täis, mis tähendas seda, et midagi nägemiseks pidime suht kaugel lavast seisma. Ja siis oligi meie ees terve kari joodikuid, kellest üht ma olin sunnitud ka tundma, ja kelle jaoks paistis Morrissey küll kõige ebahuvitavam tegelane sel õhtul olevat. Ja minu lõpuks lausa ebatsensuurse korralduse peale vait jääda nad ainult naeratasid kohtlaselt ja jätkasid hetke pärast samas vaimus. Ja kui ma kohta vahetasin, siis sattus mu ette kaks järgmist idiooti, kellel oli üksteisele nii kuradi palju rääkida, et valus kohe. Mulle tuleb meelde see lugu, kui aastaid tagasi Rolling Stonesi kontserdil lauluväljakul jõi mingi vend end soojendusbändi esinemise ajal nii rihmaks, et vajus sinnasamasse murule külili ning selleks hetkeks, kui Mick Jagger suu lahti tegi, magas tema juba sügavat und. Ja niimoodi õndsalt kontserdi lõpuni. Ok, ta ei näinud ega kuulnud rollingseid, aga see oli tema probleem. Vähemalt ta ei mölisenud ja lasi minul kontserdist elamust saada. Aga need Rock Cafe kretiinid ei saanud ise Morrisseyst kaifi ega lasknud seda teha ka minul...

Ja teise pildi tahan ka siia tuua. See oli päev hiljem laulupeo teisel kontserdil. Ühel hetkel jäi mulle silma keskealine paar. Selline tavaline laulupeonautlejate paar, käes sinimustvalge lipp ja nägudel õnnis naeratus. See oli seal nii tavaline paar, et ma esimese hooga vaatasin neist lihtsalt mööda. Pilku sundis aga pöörama see, kui nad omavahel järsku rääkima hakkasid. Asi oli nimelt selles, et nad tegid seda ...vene keeles! Vaat see oli asi, mis mulle sellelt laulupeolt kõige enam meelde jäi: venelased meie laulupeol ja sinimustvalge lipukesega lehvitamas! Ma ei tea, kes nad olid, kas kohaliku või äkki hoopis turistid Venemaalt või kuskilt mujalt, aga see oli silmahakkav ja mõtlemapanev seik. Ja igatahes hoopis teisest mastist kui need eestlased, kes kas Morrissey kontserdil või sealsamas laulupeol kõvahäälselt "omi asju" ajavad ja teistele sellega närvidele käivad.

Peep

Ümber Harku järve

Jooksmisega ei ole sel aastal väga hästi - põlved on valusad ja eriti treenida ei lase. Doktor Mardna eelmisel aastal tehtud süstid on teinud head, igapäevane elu on igati normis, aga kui pisut rohkem joosta, siis kipuvad ikka valusaks jääma. Võib-olla on muidugi ka asi peas kinni, nagu ikka, et ma juba pelgan ette ja seepärast ei julgegi eriti metsa minna. Aga mõned korrad ikka olen peale Viljandi jooksu käinud ja seepärast otsustasin viimasel hetkel ehk siis täna hommikul, et lähen ikka Harku järve jooksu starti ka, seda enam, et see on selline lühike, vaid 6,4-kilomeeetrine ring. Igatahes oli see õige otsus ja hoolimata vähesest treenitusest või õigemini täielikust mittetreenitusest sörkisin selle raja suurema vaevata läbi ja jäin oma tulemusega isegi üsna rahule. Aega kulus 31 minutit ja 14 sekundit, mis andis 452. koha. Üldse lõpetas Harku järve jooksu 864 inimest, seega jäin suht keskele. Alustasin päris rahulikult, ega ma muudmoodi poleks saanudki, sest ei tea ju isegi seda, millist tempot mu organism praeguses seisus üldse välja kannatab. Umbes kolmandiku peal hakkasin vaikselt tempot juurde kerima ja peab ütlema, et tunne oli päris hea. Et ma nii rahuliult alustasin, tähendas ka seda, et inimesi, kellest mina möödusin, oli tunduvalt rohkem, kui neid, kes minust mööda tuhisesid. Psühholoogiliselt on see igatahes hea tunne. Mäletan, et kui kunagi Kanadas Worldloppeti maratoni suusatasin, kusjuures mu suusad olid öösel sadanud värskel lumel kinni mis kinni, siis oli mul vahepeal juba tunne, et ma olen absoluutselt kõige viimane, sest kõik läksid minust mööda vasakult ja paremalt, alt ja ülevalt. Ja ma pean ütlema, et see tunne oli ikka väga masendav. Kusjuures õigluse huvides olgu öeldud, et tegelikult jäi ka toona mu selja taha päris palju inimesi, aga jah - see tunne seal rajal oli kõike muud kui meeldiv. Aga see oli remargi korras öeldud. Igatahes vaatan homme, kas tänasest sörgist ka mingeid järelmeid on. Kui pole, siis kavatsen hakata taas regulaarsemalt liigutama. Juulis on Pühajärve jooks ja augustis Ülemiste. Tegelikult saab need järvejooksud ju ka ilma tõsisema trennita ära teha, aga septembri lõpus tahaks minna Stockholmi Lidingöloppeti 30-kilomeetri krossi starti. Väike plaan on teist korda läbi teha Swedish Classic, mis teadupärast koosneb Lidingöst, Vasaloppeti suusamaratonist (90 km klassikalist), Vätterrundanist (300 km ratast) ja Vansbrosimningust (3 km ujumist Vansbro jões), mis kõik tuleb ära teha ühe jooksva aasta jooksul ja mille ma 2005. aastal olen korra läbi teinud.

Peep

Lillekülas. Kolmapäeval...

Tänaseks on juba hääl tagasi, aga neljapäeval polnud mul teist ollagi. Mõistagi oli see tingitud Eesti-Portugali vutimatšist, mida me Oskariga Lillekülas vaatamas käisime. Pole liialdus öelda, et tegemist oli minu nähtutest parima mänguga, mille Eesti koondis kunagi on pidanud. Olgu, et tegemist oli sõpruskohtmisega, olgu, et Portugalil ei olnud paari kõige vingemat venda kohal, olgu, et mingid haiged tüübid rääkisid kuskil sellest, et keegi olla kuskil andnud Portugalile "soovituse" asja rahulikult võtta, et Eesti vuti 100. juubel ja Poomi lahkumismäng jms. See viimane on muidugi nii haige jutt, et seda ei saa ükski mõistlik inimene isegi kommenteerida mitte. Aga Eesti mängis ja mängis isuga ning eriti teine poolaeg oli juba selline, kus jäi ainult üle pead vangutada ja imestada, et kust meie mehed on järsku selgeks saanud passimängu ja ründepoolte vahetuse ning muud sellised asjad, mis korraliku vuti juurde kuuluvad. Ma panen siia ühe lingi ka, kust need, kes Lillekülla ei saanud või ei viitsinud või ei raatsinud tulla ja ka telekast midagi muud eelistasid, saavad näha kokkuvõtet selle mängu parematest paladest.

Muuseas istusime me Oskariga otse Portugali fännide ees. Ilusad häälekad tüdrukud olid, kes mida mängu lõpu poole, seda vaiksemaks jäid ja vaid Portugali väravavahi tõrjetele heakskiiduavaldustega reageerisid ja puna-roheliste sallidega lehvitasid. Igatahes mängu lõppetes vahetasime viisakusi ja naeratusi, aga ega ma muidugi ei tea, mis nad sisimas mõtlesid, sest ega see ju mingi tavaline asi ole, kui Portugali meeskond peab olema rahul, et mõngu lõppedes 0:0 viiginumbrid tablool säravad. Aga mina, kes ma olen usutavasti vähemalt nelja viiendikku Eesti koondise kodumängudest staadionil vaatamas käinud, kutsun siinkohal sõpru üles: tulge ikka ka Lillekülla kohale. Isegi kui suurem osa mängudest tulemuse põhjal pettumuse valmistab, siis sellised õhtud, nagu sellel kolmapäeval Portugaliga või omaaegne võit Venemaa üle, võit Läti üle, viik Venemaaga, viik Türgiga läinud sügisel ja veel mõned, kaaluvad kõik pettumused üles. Ja muidugi see melu, need laulud, mis tõsi küll, pole veel võrreldavad inglise fännide laulukooriga, aga on sinnapoole teel, see kõik jätab emotsiooni, mida teleka ees mitte kunagi ei saa. Niisiis - kohtumiseni Lillekülas...

Peep