Puhkus

Eile tulime siis teisest vahelaagrist alla ABC-sse. Nüüd on puhkus, esimene ja teine vahelaager on üles ehitatud, tipu tegemiseks vajaminev kola üles jäetud ja viimane vajaminev aklimatireeumine tehtud. Kui pikaks see puhkus kujuneb, ei ole kindlalt teada, see sõltub eelkõige ilmaennustusest, mis lähipäeviks väga sobilikku ei luba. Selge on see, et enne 2. maid me siit uuesti üles ei liigu ja kui see minekupäev saab olema näiteks 2. mai, siis tähendab see seda, et umbes 5.-6. mai võiks olla see päev, kus me proovime tippu teha,

Eilne allatulek oli aga igati põnev - ärkasime 7100-meetri kõrgul telgis, ilm oli imeilus, aga jäiselt külm, Cho Oyu tipp paistis 1100-meetri kaugusel lausa käeulatuses. Hakkasime laskuma päikesepaistes, kõige järsema, enam-vähem püstloodis umbes 40-meetrise jääseina juures hakkas lund sadama, sellest allpool läks asi juba tuisuks kätte. Tolle seina laskusin selg ees kõit mööda alla mina viimasena. Täpselt keskel tekkis korraks väike tõrge - kui Andras oli laskumise lõpukolmandikul, lendas kuskilt jää seest välja köie kinnitusankur ja Andras otsis järgmist kõit, mida mööda laskumist jätkata. Kohe pärast seda läksid Alaril, kes oli Andrase ja minu vahel, köied sõlme ja ta jäi stoppama., et sasipundart lahti harutada. Samal kõlkusin mina keset jääseina maa ja taeva vahel, ja nii oma 10-15 minutit, Täitsa omamoodi tunne oli...

Viimase lõigu esimest vahelaagrist ABC-sse tulime lumesajus, mööda vastikult libedaid kive turnides. See oli tüütu ja väsitav. Elevust tekitas vaid see, kui mul ühtäkki peas juuste ja mütsi vahel mingi kummaline särin tekkis. Justkui oleks tegemist olnud mingi keemilise või elektrilise reaktsiooniga. Alar tõstis kirka üles, et näha, kas oleme äikesepilves, aga silmaganähtavat sädelahendust ei tekkinud. Siiski hakkas ka temal hetke pärast peas särisema ja nii me seal siis surisesime oma viis minutit järjepannu. Imelik asi see oli, ja pärast seda tõrgub mu iPod, keerates ise omast tahtes helitugevuse miinimumini, kuigi mina panen muudkui volüümi juurde ja nii me siis võitleme, aga muid anomaaliaid ma enese juures ei ole täheldanud. Teisede vist ka mitte.

Aga nüüde siis vähemalt paar päeva puhkust siis veel. See seisneb magamises, söömises, lugemises ja niisama vedelemises. Kui eile alla jõudsime, lubasime endile mõned tassid kuuma teed tembitult Vana Tallinnaga. Seda ei saa rohkem raisata, peab ju midagi olema ka selle päris allatuleku päeva jaoks. Vedelemine on ju teatavasti mõnus, aga kui tööd ei tee, s.t., kui ei rassi ringi, seljakott seljas, siis on siin jahedavõitu. Ega siis midagi muud, kui kuumaveepudel kaissu ja magamiskotti sooja. Just seda ma praegu teengi...

Peep

7100

7100 m on kõrgus, kuhu ma varem pole jõudnud. Aga siin ma nüüd olen, istume telgis, üritame õhtusööki sussitada, väljas mööbeldab väiksema mööduline lumetorm. Ei saa ütelda, et väga soe ja mõnus oleks, aga tervis ja meeleolu on see-eest eeskujulik. Homme laskume siit teisest vahelaagrist alla ABC-sse kus puhkame mõned päevad, et siis vastavalt enesetundele ja ilmaprognoosile uuesti üles tulla ja tippu proovida.

Peep

6700

Täna ööbisime esimeses vahekaagris 6400 m kõrgusel ja siit tegime tõusu u 6700 m kõrgusele teise vahelaagri suunas. Oli paras köite otsas turnimine. Osa kola viisime poolele teele, ülejäänud asjad peame homme üles viima ja need sealt poolelt teelt ka, sest homme plaanime juba teise laagri püsti panna ja siis seal kuskil 7100 m peal proovida ööbida.

Peep

Ps! Tarmo, kui juhtud seda lugema, ole hea ja saada sattelefonile ilma.

Jõud olgu minuga

Kuidas need jedirüütlid seal "Starwarsis" ütlesidki - Force, Be With Me - või midagi sellist. Täna ma kordasin seda fraasi endale mitu korda. Hommikul, kui me baaslaagrist üles esimese vahelaagri poole hakkasime liikuma, tundsin esimest korda selle ekspeditsiooni jooksul, et ma tõesti liigun, et mul on taas jõudu. Aga see päev ja see minek oli pikk - me liikusime üles 6400-meetri peale, kuhu me ehitasime oma esimese vahelaagri. Panime üles kaks telki ja jätsime nendesse osa üleval vajaminevast kolast. Näiteks mina viisin muu hulgas üles ühe Millet' saapa. Teise viin siis, kui me ülehomme uuesti sinna läheme ja siis juba seal ööbima hakkame. Jah, et kõik tuleb sinna seljas üles viia, siis jagasin kaalu selliselt ära, et saapad viin sinna ükshaaval :)

Aga meie päev oli kokku 9 tundi pikk. Ülesminek, laagri ehitamine ja allatulek. Nüüd oleme kaks ööd ja homse päeva siin baaslaagris, Siis, nagu ma ütlesin, uuesti üles. 6400 peal ei paistnudki tipp enam nii hirmuäratav. Ta oli kuidagi käeulatuses juba. Kuigi ma tean, et see kõik on petlik. Sest tollest esimesest vahelaagrist üles päris üles veel 1800 meetrit. Ja need on hirmrasked meetrid. Sel aastal pole üleval veel keegi käinud, meist eespool on korealased, kes täna teist korda 6400 peale läksid ja sinna ööbima jäid, siis prantslased, kes samamoodi kui meie täna sinna laagri ehistasid ja alla ABC-sse tulid, ning üks kommertsekspeditsioon, kes täna esimest korda sinna ööbima läksid ja siis homme tagasi alla tulevad. Köite probleem lahenes ka ära - korealastel on 400 m köit üle ja Saulius sai nendega kaubale. See on hea - ta ei pea siis vahepeal alla Tingrisse kihutama.

Nii on lood siin Cho Oyu all. Ja jõud olgu minuga, sest seda läheb mul vaja. Pöidlahoidajatele tänud ja kallid ja kõik on suurepärane...

Peep

Puja-päev

Täna keskpäeval tegime on ekspeditsiooni puja. Puja on budistlik tseremoonia, mille käigus palvetatakse ekspeditsiooni hea õnne nimel. Mägede tippudel elavatelt jumalatelt ja vaimudelt palutakse andestust nende rahu segamise pärast, inimestele, kes üles jumalate mängumaale tungivad, palutakse kaitset kõige halva vastu. Puja viis läbi rändmunk, kes koos porterite ehk kandjatega baaslaagrites liigub ja ekspeditsioonidele oma teenust pakub. See on tema viis endale elatist teenida.

Meie puja on nüüd tehtud ja seega peaks meie ekspeditsiooni edu olema garanteeritud. Pärast eilset rasket päeva paistab kõikide meie tervis ja meeleolu olevat väga hea. Istun siin baaslaagris messitelgis ja mõtlen parasjagu, kas peaks mõned riidetükid läbi loputama, samal ajal vaatan läbi avatud telgiukse üles tipu poole ja näen, kuidas kolm korealast esimesest vahelaagrist üles teise poole ronivad. Mööda puhast jääd. Köisi pidi. Nagu kolm pisikest täpikest valgel jäänõlval. Ülehomme teeme seda meie. Aga täna on puhkepäev: päike paistab, tuul on vaikne, meel rõõmus...

Olge tublid,
Peep

Puhkepäev ABC-s

Täna on olnud puhkepäev ABC. Enesetunne on super, ei mingit kõrguse tunnet ja väsimus on taandundunud. Igatahes kui ma koos Gyalzen Sherpaga täna hommikul meie laagri peldikut ehitasime ja ma selleks kive lohistasin ning veeretasin, siis ei võtnudki see väga võhmale. Aga eks näis, mis siis, kui siit homme ülespoole hakkame liikume. Igatahes on meil homme plaanis tõusta 700m umbes 6400-meetri kõrgusel, kuhu rajame esimese vahelaagri. Viime sinna telke ja muud kola, paneme laagri üles ja tuleme tagasi alla ABC-sse. See saab olema raske päev, oma 10 tundi pikk, kusjuures tõusul on eriti viimane lõpp väga järsk.

Mäe pealt veel nii palju uudiseid, et kui meie Eestis vaevlesime lumeuputuse käes, siis siin on vastupidi olnud lumevaene talv. Mäe peal on lund vähe ja see teeb tegelikult asja vastupidiselt esmaarvamusele keerulisemaks. See tähandab seda, et sisuliselt terve tee esimesest vahelaagrist teise ja sealt edasi kolmandasse, tuleb end üles vinnata kõisi mööda. Praegu on need ekspeditsioonid, kes meist eespool, ametis kõite paigutamisega mäele. Aga mitte keegi, ka need, kes meist eespool on, ei tea, mis tingimused valitsevad kolmandast laagrist tippu. Seda saab alles näha. Igatahes on selge, et olud Cho Oyul on keerulisemad kui tavaliselt ja ilmselt läheb Saulius ühel hetkel alla Tingrisse, et sealt ka meile lisaköisi tuua.

Sellised lood siit mäelt, aga - nagu ma aru saan - siis võib Oskarit õnnitleda peatse kojujõudmise puhul. Igatahes on ta Kaarli infi põhjal hetkel otsapidi Kiievis ja ootab seal Tallinna-lendu...

Peep

ABC-s

Täna jõudsime ülemisse baaslaagrisse ehk ABC-sse ehk Advanced Base Camp'i. See on 5710-meetri kõrgusel asuv laagriplats, kuhu me paine üles oma süügi- ja messitelgi, samuti magamistelgid. Tõusime siia vahelaagrist, mis oli 5350-meetri kõrgusel, ja meie 940 kilo kola tõid siia esimesest baaslaagrist alates 23 jakki. Jah, meil on kaasas umbes tonni jagu varustust, lisaks sellele jakkide tassitavale on igaühel ju seljas ka oma seljakott. Tonni sisse mahuvad kõik telgid, köögivarustus, madratsid-magamiskotid, ronimisvarustus, köied, toit, jne. Seda kola ikka jätkub.

Minu tänane tulek oli üsna vaevaline - liikusin aeglaselt ja pisitasa. Jõudu on kuidagi vähevõitu. Raske öelda, millest see kinni on, tervis on hea ja enesetunne suurepärane, aga ülesmäge liikudes ei ole seda mõnusat teravust, mis oli Aconcagual ja eelmistel matkadel. Eks näis, kas asi läheb ajaga paremaks või mitte, aga natuke teeb see mind murelikuks.

Igatahes on nüüd siin ABC-s meil ees vähemalt kaks päeva puhkust ja aklimatiseerumist. Alumisest baaslaagrist tulime ju siia üsna kiiresti, aga Thorung La aklimat lubas seda ka teha. Lisaks meile on siin veel viis akspeditsiooni, osa neist on liikunud juba ka esimesse vahelaagrisse, aga mitte enamat. Millal meie siit edasi liikuma hakkama, vaatame alles homme-ülehomme, kõik sõltub sellest, kuidas on meeste ja meie ühe naise enesetunne ja muidugi ka sellest, kuidas on ilm.

See on see meie elu siin mägedes ja kaugel tsivilisatsioonist. Aga tsivilisatsiooni hädadega võitleb Oskar, kes peaks praeguseks hetkeks olema jõudnud Delhisse. Ja homme selgub, kas ta saab koju neljapäeval või peab veel ootama järgmise nädalani. Kui homme väljub Helsingist Finnairi lend Delhisse, siis tuleb ta sealt neljapäeva hommikul ka tagasi, kui mitte, siis on Kaarli andmete järgi tal järgmine võimalus koju saada alles 28. aprillil. Kui Kaarel siis vahepeal mingit alternatiivset marsruuti muidugi välja ei nuputa. Igal juhul on Kaarel teinud tublit tööd ja ma loodan, et Oskar saab ikka enne koju, kui mina...

Peep