Puhkus

Eile tulime siis teisest vahelaagrist alla ABC-sse. Nüüd on puhkus, esimene ja teine vahelaager on üles ehitatud, tipu tegemiseks vajaminev kola üles jäetud ja viimane vajaminev aklimatireeumine tehtud. Kui pikaks see puhkus kujuneb, ei ole kindlalt teada, see sõltub eelkõige ilmaennustusest, mis lähipäeviks väga sobilikku ei luba. Selge on see, et enne 2. maid me siit uuesti üles ei liigu ja kui see minekupäev saab olema näiteks 2. mai, siis tähendab see seda, et umbes 5.-6. mai võiks olla see päev, kus me proovime tippu teha,

Eilne allatulek oli aga igati põnev - ärkasime 7100-meetri kõrgul telgis, ilm oli imeilus, aga jäiselt külm, Cho Oyu tipp paistis 1100-meetri kaugusel lausa käeulatuses. Hakkasime laskuma päikesepaistes, kõige järsema, enam-vähem püstloodis umbes 40-meetrise jääseina juures hakkas lund sadama, sellest allpool läks asi juba tuisuks kätte. Tolle seina laskusin selg ees kõit mööda alla mina viimasena. Täpselt keskel tekkis korraks väike tõrge - kui Andras oli laskumise lõpukolmandikul, lendas kuskilt jää seest välja köie kinnitusankur ja Andras otsis järgmist kõit, mida mööda laskumist jätkata. Kohe pärast seda läksid Alaril, kes oli Andrase ja minu vahel, köied sõlme ja ta jäi stoppama., et sasipundart lahti harutada. Samal kõlkusin mina keset jääseina maa ja taeva vahel, ja nii oma 10-15 minutit, Täitsa omamoodi tunne oli...

Viimase lõigu esimest vahelaagrist ABC-sse tulime lumesajus, mööda vastikult libedaid kive turnides. See oli tüütu ja väsitav. Elevust tekitas vaid see, kui mul ühtäkki peas juuste ja mütsi vahel mingi kummaline särin tekkis. Justkui oleks tegemist olnud mingi keemilise või elektrilise reaktsiooniga. Alar tõstis kirka üles, et näha, kas oleme äikesepilves, aga silmaganähtavat sädelahendust ei tekkinud. Siiski hakkas ka temal hetke pärast peas särisema ja nii me seal siis surisesime oma viis minutit järjepannu. Imelik asi see oli, ja pärast seda tõrgub mu iPod, keerates ise omast tahtes helitugevuse miinimumini, kuigi mina panen muudkui volüümi juurde ja nii me siis võitleme, aga muid anomaaliaid ma enese juures ei ole täheldanud. Teisede vist ka mitte.

Aga nüüde siis vähemalt paar päeva puhkust siis veel. See seisneb magamises, söömises, lugemises ja niisama vedelemises. Kui eile alla jõudsime, lubasime endile mõned tassid kuuma teed tembitult Vana Tallinnaga. Seda ei saa rohkem raisata, peab ju midagi olema ka selle päris allatuleku päeva jaoks. Vedelemine on ju teatavasti mõnus, aga kui tööd ei tee, s.t., kui ei rassi ringi, seljakott seljas, siis on siin jahedavõitu. Ega siis midagi muud, kui kuumaveepudel kaissu ja magamiskotti sooja. Just seda ma praegu teengi...

Peep