Vätternrundan 2010

Vätternrundan 2010 oli - nagu ikka - 300 kilomeetrit pikk, kuradi raske, aga seda enam peale läbimist rahulolu tekitav. Tegemist on korraldajate väitel maailma kõige pikema ja osalejaterohkema harrastajate jalgrattamaratoniga, mille sel aastal lõpetas 16 766 inimest. Mina ja Ulf nende seas. Võistlus peetakse Rootsis Vätterni järve juures, ja nagu nimigi ütleb, sõidetakse ümber järve. Motalast Motalasse ja lõigata pole arusaadavalt kuskilt võimalik. Meil Ulfiga oli see üks osavõistlus Swedish Classicu sarjast, kuhu lisaks Vättrenrundanile kuulub veel Vasaloppeti (või Engelberktsloppet) suusamaraton (vastavalt siis 90 km või 60 km, aga seda viimast ei peeta just selleks kõige õigemaks), Vansbrosimningeni ujumine (3 km jões) ja Lidingöloppeti 30 km krossijooks. Seejuures tuleb kõik need neli erinevat asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Vätternit sõitsin ma teist korda, esimene oli 2005. aastal, kui ma tegin oma esimese Classicu. Tollest korrast jäi meelde vastik vastutuul, aeg 12 tundi ja 10 minutit ning kaks nädalat haiget tagumikku ning tundetuid teatud kindlaid kehaosi. Olin sellest asjast tollest ajast peale eemale hoidnud, kuigi Ulf käis juba eelmisel aastal peale, et teeme uuesti. Aga miks ma siis temaga kaasa ei läinud, ma isegi ei mäleta enam, aga ega see pole ka tähtis. Igatahes, kui ma eelmise aasta septembris otsustasin, et Classicu teist korda ära teen ja Lidingö läbi jooksin, siis oli juba selge, et ka teisest Vätternist ma ei pääse. Ja kui ka Vasapoppet kevadel, vahetult enne Himaalajasse minekut, tehtud sai, siis polnud enam kuhugi taganeda. Ja ega sellist mõtet ka tulnud...

Meie stardiaeg laupäeva õhtul Motalas oli 19.48, seega päris alguses, mis oli selles suhtes hea, et asi sai hommikuks läbi ja ei pidanud kuskil öösel startima, nagu eelmisel korral, kui mu stardiaeg oli 01.32. Ilm oli stardis ilus, päike oli veel üleval, taevas pilvitu, temperatuur enam-vähem normaalne ja ilmaprognoosi järgi pidi ees ootama kuiv öö. Sestap panin jalga vaid lühikese säärega rattasõidupüksid ja selga sõidusärgi ning selle alla pikkade käistega spordisärgi. Rattakingade peale panin küll soojenduskatted ja ka pikad kindad võtsin kaasa, aga pikad püksid ja vihmakindla sõidujaki jätsin maha. Millest öösel oli tuline kahju...

Esimesest sajast kilomeetrist pole suurt midagi rääkida - asi läks sujuvalt, sõitsime suhteliselt sobiliku kiirusega rongis ehk grupis. Ainuke probleem oli vast see, et vähemalt esimesed 50 km ei viitsinud keegi peale Ulfi ja minu ees tööd teha. Aga sellest polnud ka suurt lugu, sest ühel hetkel tõmbasime lihtsalt kiiruse maha ja keegi teine pidi ette minema. Esimese joogipunkti (43 km) jätsime rahulikult vahele, enne teist (80 km) jäin küll rongi sabas ühel tõusul magama ja nad sõitsid mul eest ära, aga kohe varsti tuli ka teeninduspunkt ja seal sain ma nad uuesti kätte. Kolmanda teeninduspunkti (109 km) jätsime ka vahele, aga see oli ilmselt viga, sest grupp jäi sinna ning me pidime Ulfiga kahekesi edasi sõitma. Umbes 120. kilomeetri peal sain haamri ja ei suutnud Ulfi tempot hoida. Järgmise teeninduspunktini (140 km) loksusin üksida, oli pime ja vihma hakkas sadama, jalg ei tahtnud pedaali vajutada ja energiageelist, mida ma tarbisin iga tunni ja 15 minuti järel, polnud suurt abi. Mõned üksikud paarid või kolmikud kimasid minust mööda, aga nendele ei suutnud ma sappa võtta ja ühtki suurt ning sobiliu kiirusega rongi ei tulnud. Oli nukker hetk, peab tõdema.


Peale neljandat teeninduspunkti sain peagi ühe päris hea rongi sappa, seal sõites läks suurem väsimus üle, ja kuigi sõit käis jääkülmas vihmas, mille tegi veelgi hullemaks eessõitjate rataste alt näkku lendav veemöll, suutsin ma rongis olla kuni järgmise teeninduspunktini (178 km). Seal lagunes rong laiali ja edasi tuli mul jälle päris hulk kilomeetreid üksinda vihmas pressida. Kuuendas teeninduspunktis (210 km) läks hästi - sain sealt välja sõites kohe ühte päris suurde rongi ja selles sõitsin kuni järgmise punktini (232 km) päris rõõmsalt. Aga siis hakkas peale üks suur kannatuste rada - olin selleks ajaks nii läbi vettinud ja külmunud, et käsi ei hoidnud enam kohvitopsi peos ning plagisevad hambad ei saanud banaanitüki närimisega hakkama. Ma ei suutnud seal ühe koha peal seista ja läksin rajale enne rongi. See oli suur viga - kui nad mulle järele jõudsid, ei jõudnud ma end nende temposse pressida ning nad kadusid mul eest nagu tõeline kiirrong. Jäin jälle üksi. Mõne aja pärast jõudis mulle järele veel üks rong ja sellega läks samamoodi. Kui pole just allamäge lõik, siis ei jõua üksinda sõitja hästi gruppi sisse või selle sappa hüpata. Kirusin, vandusin ja lõdisesin, ning sõitsin sisuliselt ihuüksi järgmise teeninduspunktini (259 km), mis oli juba järve põhjatipus.

Vappekülm jätkus, pealetükkivat und see ära ei ajanud, edasi tegin peatused veel kahes teeninduspunktis, et kohvist sooja saada ja und peletada. Eriti sellest abi ei olnud. Sõitsin kokku umbes 90 kilomeetrit üksinda, ja see on karm. Vihma muudkui sadas, jalg oli juba päris tönts, põlved valutasid, ja lõpp ei paistnud veel ikka. Õnneks tuli üsna lõpus tagant üks suht sobiva kiirusega rong, kellega ma suutsin liituda ja vähemalt kolm-neli viimast kilomeetrit läksid õige pisut kergemalt. Aga see oli sisuliselt ka juba Motalas. No ja siis olin finišis, samas kohas, kust ma eelmisel õhtul ehk 11 tundi ja 37 minuti varem olin startinud. Ulf jõudis kohale 36 minutit enne mind. 2005. aastal kulus mul selle 300 km peale 12 tundi ja 10 min, Ulfil toona umbes 10 minutit rohkem. Aga Ulf ongi pärast seda oma triatlonigrupis päris korralikult rattatrenni teinud. Mina olen ikka enam-vähem oma taseme peal, mis on ju hea, sest vahepeal olen ma juhuslikult 5 aastat vanemaks saanud.

Kokkuvõtteks. Ma olen praeguseks hetkeks juba täiesti üles soojenenud. Hambad enam ei plagise ja tagumik on juba täiesti istutav. Ma olen väga rahul oma ajaga, olin ikkagi üle poole tunni kiirem, kui 2005. aastal. Ma olen ka oma seekordse Classicu puhul kenasti 24 tunni graafikus, mida rootslased ise loevad tubli harrastaja tasemeks (Lidingo: 2:57, Vasa: 7:45, Vättern: 11:37, praeguseks kokku 22:17 ja ujumise peale peaks kuluma kuskil 1:05-1:10). Kas ma kunagi veel Vätternit sõidan, pole kindel, aga kui ma peaksin seda tegema, siis ühte tean kindlasti - ma panen end igaks juhuks soojemalt riidesse ja ma ootan teeninduspunktides ära, kuni rong liikuma hakkab, et mitte üksinda sõita...

Peep

PS! Esimesel fotol oleme Ulfiga enne starti ja viimasel olen ma finišis. Ulfi isa saatis meid teele, ootas meid neljandas teeninduspunktis ja muidugi varahommikul finišis. Tema matkabussis sain ka teki ja kuuma dušši, mis esimese suure hammasteplagina ja vappekülma maha võttis. Sealt ka see keskmine foto. Aitäh talle!

Näeme 3. juulil!

Head sõbrad, kellega me koos Aconcagual käinud, Cho Oyu all müdistanud ja muid põnevaid asju teinud! Teie ja teie kaaslased olete oodatud minu tagaaeda Pääskülas, et veel kord kõikidest põnevatest seikadest üle käia, uusi hullumeelseid plaane teha, pisut veini limpsida ja midagi põske pista. Samamoodi on siia oodatud ka kõik need, kelle otsese ja kaudse abiga neid ettevõtmised teoks said. Nende hulgas võib vabalt olla selliseid inimesi, kelle olemasolust ma ei tea, see ei saa mitte olla takistuseks, et kohale tulla. Aed on mul suur, rahvast mahub palju, ilm on ilmselt hea ja veini või muu meelepärase joogi võtab igaüks niikuinii näpu otsa või oma seljakotti. Pajatäie paksu ungaripärast karjusesööki plaanin teha ka, võib-olla pistan mõne kala ka suitsuahju - seega peaks kõik, kes kohale tulevad, midagi ka kõhtu saama.

Kaugematest tulijatest on oma osalemist kinnitanud Saulius ja Ruta Leedust, Alar Võrust ja Meelis Raplast. Kui keegi on veel kaugemalt ja sellega seoses öömaja (telgipaika, magamismatti vms) vajab, siis andke palun juba enne teada. Siis oskan teid ära paigutada.

Et siis pikk jutt kokkuvõetult: mägironijate, matkajate ja muidu segaste inimeste kokkusaamine aadressil Toome pst. 55, Pääskülas, Tallinnas, laupäeval, 3. juulil varajasest pärastlõunast alates kuni pühapäevani. Küsimustele annan vastuseid kas meili teel peepkala@gmail.com või telefonitsi numbril 5044819.

Peep

PS! Vuti MM veerandfinaalide pärast ei ole vaja tulemata jääda, huvilised saavad neid ka siin näha...

Kodus...

Tanel ja Allan jõudsid täna koju. Lennu jaamas (Lennart Meri Tallinna lennujaam) saime kõik jälle kokku - tore oli näha! Kusjuures rahvast neid tervitamas oli uskumatult palju. Isegi kui kõigi kolme telejaama reporterid ja kaameramehed välja arvata. Ja mõnus, et ka Andras Tartust kohale tuli... Taneli ja Allani näolt võis välja lugeda tõelist rahulolu. Mis on ka arusaadav, eksole. Tanel on siis seitsmes ja Allan kaheksas eestlane, kes kaheksatuhandelise tipu on ära teinud. Aga Alar oli Võrust kohale tulnud suur seljakott seljas. Ta ikkagi läheb jälle. Kolmapäeval Kazbekile. Andis küll oma ausõna, et päris üles ei lähe, ainult Kazbeki külla, ja ootab seal, kuni ronijad üleval ära käivad. Krisli ja Raul, kellega me koos sügisel Aconcaguat käisime proovimas, on seal teiste seas. Armsad sõbrad - palun valvake seal Alari üle, et ta oma sõna peaks. Mina tahan ka ju ühel päeval kahesatuhandelise tippu jõuda. Ja mulle meeldiks seda teha koos Alariga...

Peep

PS! Sellel Priit Simsoni tehtud fotol me olemegi: Andras, Tanel, Alar, mina ja Allan. Täiskomplektist on puudu vaid Saulius ja Ruta, kes on veel Kathmandus ja kes lähevad sealt Leetu (miskipärast ei lennanud nad Tallinna kaudu... ;))

Allani vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Allani ja Taneli käest, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Allani vastus:

"Ega ma veel reaalsusega kohanenud ei ole, aga üritan katkendeid kirja saada. Otsus teisest laagrist üles minna eriti ei häirinud - sellel oli mu jaoks võrdselt plusse ja miinuseid: parem uni, vähem võimalikke komplikatsioone tervisega, seljakott kergem; teisalt distants pikem, edasist marsruuti ei näinud. 1100 vertikaalset meetrit seitsmelt tuhandelt kaheksale on muidugi kõva näitaja. Aga oleks teadnud, mis maastik peale 3. laagrit ees ootab, ei oleks nii rahulik olnud.

4,5 tundi sai tipuöösel täitsa mõnusalt magatud. Väljusime 02.40, kolmanda laagrini oli mõnus lumenõlv, mis läks kiirelt. Varbad külmetanud itaallased (alustasid meist vist pool tundi varem) tulid vastu ja läksid telki tagasi. Pool tundi tuli oodata lisavalgust, me ei leidnud õiget kuluaari üles. Aga mõnemeetriste kaljujuppide asemel oli 100 vertikaalset meetrit 60-70-kraadist kuluaari. Köied olid ilusasti olemas ja tõus läks viisakalt, Sauliuse vallandatud väike kivilaviin välja arvatud. Sain selle eest ära hüpatud, vaid üks väiksem kivi riivas jalga.

Edasi järgnes vaheldumisi lumenõlva ja kassiga väga vastikult ronitavat kiviklibu, veel üks väike kuluaar. Cho Oyu suurim nuhtlus - kergelt tõusev tipuplatoo - oli veel suurem kui ma arvasin. Kartust õige tipu ülesleidmise osas ei olnud - GPS koordinaadid olid olemas ja ilm selge. Teada oli ka, Everest peab näha olema. Tipus olime veidi peale kella ühte, Tanel ees, mina järel. Tunded olid ülevad, aga nutma ei ajanud. Naerma ka mitte. Nagu ikka - mägironimine on protsess, mitte tulemus, kuigi tipneb ühel hetkel. Kõrgusega meil probleeme polnud, laskusime rahulikult, kerge vedelikupuudus tekkis. Tagasi laagris olime kell 18. Ilmast: kraadiklaas jope küljes alla -23 ei langenud, tuult on raske hinnata, ilmselt mitte üle 30km/h, pea pilvitu taevas. Imeilus ilm.

Kokkuvõtteks: Cho Oyu sai ronitud, aga minu peaeesmärki – Shisha Pangmat - sai aja ja lubade lõppemise tõttu tulevase nälja suurendamiseks baasist vaid veerand tundi lähemalt kaetud. Lootsin, et hiljemalt baaslaagris saab Cho Oyu suureks eesmärgiks omaette, aga emotsionaalselt millegi ...aklimatisatsioonitipu sarnaseks ta jäi lõpuni. Meie grupp oli sõbralik ja ühtehoidev (vahest liigagi) ning superorganisaator Saulius loonud kõik vajalikud tingimused. Mis aga tegemata ununes, oli ekspeditsiooni eel (või alguses) läbi arutada igaühe eesmärgid, motivatsioon ja riskitaluvus (varustusest sai kõneldud nõrkemiseni). Aja jooksul koorus välja, et need olid suhteliselt erinevad – kellel kindlasti vaja vähemalt üks tipp kirja saada, kellel maksimaalne turvalisus jne. Ma ise eelistanuksin pigem tugevaid ja kogemusi andvaid üritusi mõlemal mäel, kasvõi ebaõnnestunuid – tipu saavutamise mõttes.

Uitmõtte kirgliku alpinisti moodi järgmise nädala kohustused kuradile saata ja kõigest hoolimata Shishat üritada, mattis eos ennustus varajasest mussoonist ja sellega hooaja lõpp. Esimene kaheksatuhandene küll stiilselt (rasked 1100 tõusumeetrit otse teisest laagrist) ronitud, aga põhjaks jääb miskipärast kerge pettumus ja luuseri tunne.

PS! Ma ei ole pedant, aga üks asi jäi painama - Neil Armstrong on elus!"

Minu selgitus: see viimane remark käib meie inimeste äraarvamismängu kohta, mida me esimeses laagris kolm päeva telgis ilma oodates aja tapmiseks mängisime. Mina nimelt mäletasin, et esimene Kuu-mees on vahepeal ära surnud. Vaidlesime Allaniga selle üle pisut, ja nüüd tuleb välja, et mina mina mäletasin valesti ja Allan õigesti. Mnjah, vabandan siinkohal...

Peep

Taneli vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Taneli ja Allani, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Taneli vastus:

"Vabandust hilise vastuse eest, meil siin palju tegemist. Näiteks üleeile istusime Ruta Ja Sauliusega hotelli katusel, jõime konjakit ja kuulasime kosmost poole hommikuni... Tipu tegemisest - füüsiliselt polnudki nii raske kui ootasin, eelnev passimine ja üles-alla käimine oli väsitavam. Ja muidugi hommikune üles saamine koos riietumise ja muu jamaga oli rõve. Vahepeal käed julmalt külmetasin kui vööd ja kasse kinnitasin. Lisaks minu loomulik vastumeelsus varase ja külma ärkamise osas.

Tippu läksime 10 tundi, 2.40 alustasime ja mina olin 13.10 tipus. Alguses ei leidnud me pimedas õiget teeotsa kolmandasse laagrisse, hulkusime ringi nagu pidalitõbised. Lõpuks ots käes ja siis läks juba lõbusamalt. Enne kolmandat laagrit tulid itaallased vastu, kes tund varem teele läksid. Ütlesid, et kaed külmetavad ja läksid alla tagasi. Endal küll külm polnud kuskilt otsast, Saulius ja Allan olid samuti soojas.

Peale kolmandat laagrit ja enne kollast vööd saime ka tuttava hispaanlanna kätte, kes koos šerpaga kolmandast laagrist üles läks. Kuluaar kollase vöö vahelt ja sealt veel edasi oli kõik köites ja see oli üsna raske ronimine. Vahepeal sadas ka kive alla, Saulius esimesena päästis valla, mõned olid paris suured ja ohtlikud. Allan sai ühega piki jalga. Pärast kuluaari oli natuke kaljusid ja siis pikalt see lumeväli mida oli ka alt näha. Siis olin juba kindel, et tipp tuleb ära, liiga lähedal, et katkestada. Lume peal olid ka vanad köied olemas, mida saime kasutada. Peale lund oli veel üks vastik kaljuvöönd, aga siis tuli juba tipuplatoo.

Platoo oli suur ja alguses ei saanud aru, kuhu liikuma peab, et põhitippu katte saada. Õnneks saime Allani GPS-i järgi suuna teada ja ma hakkasin ees minema. Jõudu oli ja mingit kõrguse probleemi ei tundnud, nagu Mustamäel oleks jalutanud. Paari vale künka järel leidsin õige tipu ja voila, oligi tehtud. Vaated olid võimsad, Everest ja Lhotse kohe käe-jala juures. Palju oli sehkendamist üleval ja erilist fiilingut nagu polnudki. Allatulek oli muidugi rõve, pikk, palav ja väsitav. Saulius ei tundnud ennast hästi ja ma vedasin pool maad ta kotti alla - veel lisakoormust...

Kuna tipus sai ära käidud, siis on ekspeditsioon korda läinud. Vastasel korral oleks meist väga mage pilt jäänud. Nüüd on süda rõõmus, et varsti koju saab..."

Sauliuse vastused minu küsimustele

Millal te tippu jõudsite?

22. mail kell 13.10 kohaliku aja järgi. Esimesena oli kohal Tanel, Allan kohe tema järel ja viimasena mina, teistest umbes veerand tundi hiljem. Tipus olime üsna lühikest aega, tervitasime üksteist, tegime kohustuslikud fotod Eesti, Leedu ja sponsorite lippudega ning siis alustasime laskumist.

Mis kell tõusu alustasite?

Ärkasime teises vahelaagris kell 1 öösel. Umbes poolteist tundi kulus ettevalmistusteks ja kell 2.40 asusime teele. Seega kulus meil tippu jõudmiseks enam kui kümme tundi. Need olid rasked kümme tundi. Õige tipuraja leidmine oli pimedas raske, vahepeal pidime lausa valgenemist ootama, et mitte eksida.

Milline oli ilm tipus?

Tegemist oli peaaegu ideaalsete oludega: puhus tuul umbes 10 km/h, külma oli umbes 20 kraadi. See oli «kingitus» kuni tipupäevani valitsenud väga raskete ilmaolude eest. Aga ma olen kindel, et kui külma oleks olnud rohkem või kui tuul oleks puhunud tugevam või kui me oleksime pidanud tõusma lumesajus, siis oleks tippu jõudmine olnud väga küsitav.

Kui kaua võttis aega sama tee läbimine teistpidi?

Ma ei oskagi seda täpselt öelda, vast kuskil kella kuueks õhtul jõudsime laagrini. Minu jaoks oli laskumine raskem kui Tanelil ja Allanil, mul said n.-ö. patareid tühjaks - kannatasin vedelikupuuduse käes ja olin ilmselgelt ka liiga vähe söönud. Minu teada olime meie kolmekesi sel aastal ainsad, kes tõusid otse teisest vahelaagrist tippu ilma šerpade abi kasutamata ja ilma hapnikuta.

Mis tingis otsuse tõusta tippu otse teisest laagrist?

Jah, me plaanisime tõusta kolmandast laagrist, sest 1100 meetrit vertikaaltõusu on väga raske, aga siin tegi oma korrektiivid ilm. 20. mail puhus mäel väga tugev tuul ja me ei saanud selle tõttu esimest vahelaagrist teise tõusta. Tegime seda päev hiljem. Et aga 23. maiks lubas taas tuule tugevnemist, siis ei jäänud meil muud üle, kui 22. mail otse teisest laagrist tõusu alustada. Seega polnud küsimuseks mitte see, et me oleksime end väga tugevatena tundnud, vaid see, et nii oli lihtsalt mõistlikum.

See oli sinu jaoks neljas kaheksatuhandeline, Taneli ja Allani jaoks esimene, kui raskeks sa seda Cho Oyu tõusu hindad?

Cho Oyu on siiski päris ohtlik mägi, kuigi seda loetakse kergeimaks kaheksaseks. Lisaks oli see hooaeg väga raske. Tööd tuli teha palju - kui tavaliselt tuleb tippu tõusuks köisi kasutada mõnikümmend meetrit, siis sel aastal üle kilomeetri. Raske oli leida ohutut tõusurada, lisaks jättis oma jälje väga pikk sobilike ilmaolude ootamine. Vahepeal puhus mitme päeva vältel tuul kiirusega üle 100 km/h. Meil purunes kaks telki, lisaks tuli läbi viia raske päästeoperatsioon... Cho Oyu oli mitte lihtsalt minu neljas kaheksatuhandeline, aga seitsmes ekspeditsioon kaheksatuhandelistele, mida ma juhtisin. Vahepeal oli väga raske langetada õigeid otsustusi, samas õppisin sellest kõigest väga palju.

Millise hinnangu sa meile annad?

Ma arvan, et me olime hea ja ühte meeskond. Jah, meil oli vaidlusi, aga me vaidlesime need selgeks. Olen kindel, et ilma teisteta poleks me kolmekesi lõpuks tippu jõudnud. Ainus, mida eestlastel minu meelest nappis, olid alpinismitehnilised oskused. Neid nad küll pisut parandasid ekspeditsiooni käigus.

Millise hinnangu sa annad ekspeditsioonile tervikuna?

Ekspeditsioon õnnestus, see on selge. Minu jaoks oli suurimaks asjaks sõbra elu päästmine. Mis mõtet oleks kõigel, kui sa kaotad kaaslase? Pärast päästeoperatsiooni oli mul küll pisut hirmutav uuesti üles minna, aga seda võib ka nii võtta, et ma kannatasin selle nii tema kui ka enda pärast välja.

Mis edasi?

Ma ei tahaks sellest praegu väga rääkida, kõigepealt pean koju jõudma ja asjade üle rahulikult järele mõtlema. Päästeoperatsiooni käigus arutasime Alariga, et aitab kaheksatuhandelistest. Praegu ma ei teagi, mis ja kuidas. See oli minu jaoks kolmas ekspeditsioon järjest, kui ma olin sunnitud sõbra alla tooma... Aga kui ma peaksin veel kaheksatuhandelistel ronima, siis ma eelistaksin neid, mis mul napilt tegemata on jäänud. Ehk siis Shisha Pangmat (8013m) ja Dhaulagirit (8167m). Mõlemal olen jõudnud tipulaagrisse ja sealt pidanud alla tulema.

Kas su tulevikuplaanides on ka eestlastel oma kohta?

Minu poolest kindlasti. Mida kostavad selle peale eestlased?

(Ilmus Postimees Online'is 28.05)

Ekspetsi lõpp Kathmandus

Saulius, Ruta, Tanel ja Allan jõudsid Kathmandusse. Sauliuse sõnul on nad kõik absoluutselt terved ja õnnelikud ning veel täna loodan neilt tipudetaile kuulda. Kujutan ette, et momendil nad lihtsalt mõnulevad soojas ja tsivilisatsioonis ja naudivad linnamelu ning jahedat Everesti õlut...

Saulius kinnitas, et nad tõid ülevalt teisest laagrist ära ka minu, Alari ja Andrase poolt sinna jäetud asjad. Minul jäid näiteks sinna tipurünnakuks ootele priimus, sulejope, soe pesu, mäeprillid ja muidugi mu raske mehaaniline Nikon F80, mille allatoomine osutus tõenäoliselt Sauliuse jaoks suhteliselt tüütuks lisakoormaks. Esimesse laagrisse jäid mäesaapad, rakmed-rauad, kassid. Igatahes on nüüd olemas reaalne lootus, et kunagi jõuab kõik see kolahunnik Eestisse, sest Saulius kinnitas, et ta paneb kogu selle koorma cargoga (kas selle kohta on olemas ka mingi eestikeelne sõna?) Kathmandust teele.

Hea, et nad kõik Kathmandus on, mu süda on kohe rahul! Pühapäeval igatahes näeme lennujaamas. Saulius ja Ruta muidugi lähevad Leetu, aga neid ma loodan oma aiapeol näha, mille kuupäev ikka lahtine on. Aga Taneli ja Allani lennuk maandub Lennart Meri Tallinna lennujaamas pühapäeval kl 14.50.

Peep