Tagasi kodus

Meie seekordne päris pikk matk on nüüd läbi. Jõudsime elus ja tervetena õhtuks koju ja nüüd tuleb kiiresti tavaeluks aklimatiseeruda. Viimane jutt oli sellest, kuidas me Lhasasse jõudsime, sealt edasi sõitsime 44 tundi rongiga Pekingisse, hulkusime seal mõned päevad ringi ja eile hommikul hakkasimegi kodu poole lendama. Rongisõit kujunes päris meeleolukaks - tõsi, paljureklaamitud hiinlaste imerong osutus päris tavaliseks rongiks, tuleb välja, et need superkiired ja luksuslikud rongid, mis 350 km/h liiguvad, tulevad Lhasa liinile alles kunagi tulevikus. Praegu liiguvad sellised vaid kuskil suurlinnade läheduses. Aga kuidagi mahtusime sinna üsna pisikesse ja lühikesse rongikupeesse neljakesi ja oma matkakola hunnikuga ära ja isegi süüa saime restoranvagunis, sest terve rongi peale leidsime ka ühe inglise keelt tönkava inimese üles.

Üks asi, millest see rongisõit ülevaate andis, on Hiina suurus. Mis ei ole üllatav, eksole, aga seda oma silmaga selliselt näha, on hoopis teine asi. Hiina ikka kohe on suur ja need linnad, millest me läbi sõitsime ja mille nime keegi meist ei suuda meenutada, on ikka tõepoolest suured. Kusjuures neid ehitatakse igal poole veelgi suuremaks, sest kraanad on kraanades kinni ja uusi Lasnamägesid, mis on olulised kõrgemad, kui siinne, kerkib väga palju. Teine üllatus oli see, peale Tiibeti platood, mis on keskmiselt 4500 meetrit merepinnast, järgneb veel üks hiiglaslik platoo, mida me läbisime rongiga pea ööpäeva, ja kus keskmine kõrgus on kusagil 5000 m kandis. Seal ei ela mitte kedagi, nii et hiinlastel oleks nagu ruumi laieneda veelgi, kui nad vaid nii kõrgel elada suudaksid.

Aga nüüd tuleb pildid arvutisse tõmmata ja siis saab siinsamas ka mingi visuaalse ülevaate meie seekordsest matkast, mis on omalaadne kasvõi selle poolest, et me läbisime maismaad mööda marsruudi Simikotist Nepaalist kuni Pekingini Hiinas välja. Pole veel täpselt neid vahemaid kokku liitnud, aga kusagile 6000 kilomeetri kanti tuleb see ära küll. Ja enam ei pea selleks, et blogipostitus siia üles jõuab, seda meiliga koju Kaarlile saatma, kes need siis üles riputas. Erinevalt hiinlastest meil ju Internetti ei tsenseerita ja blogikeskkonda pääseb suvalisest arvutist....

Lhasas

Eile õhtul jõudsime Tiibeti pealinna Lhasasse. Olime Lääne-Tiibetist
Gugest teel siia neli päeva. See oli päris väsitav - katsu sa nii kaua
ühtejutti autos istuda ja üksnes paari peatuse jagu jalgu sirutada.
Selle nelja päeva peale tegime lisaks ööbimistele vaid neli pisut
pikemat peatust, kaks esimesel ja kaks viimasel, kui me kloostrites
pisut ringi uitasime. Nüüd on ka arusaadav, miks sellisesse imelisse
paika, nagu iidne Guge kuningriigi pealinn Tsaparang on, nii vähe
matkajaid ja muidu turiste satub. Ilmselt ei raatsi just ülemaara
palju inimesei vaid selle pärast Lhasast kaheksa paeva autos kulutuda.
ühe päeva autosõidu kaugusele jääb Guge Kailashist, aga üsna paljud
kasutavad selle püha mäe juurde minekuks Nepaalist tulevat matkarada, mida mööda kulgesime ka meie, enamus läheb aga sama tee pisut erinevat variatsiooni mööda tagasi. Teine variant on minna Kailashi alla Lhasast ja siia ka naasta, aga juba see on kuus päeva autosõitu. Mingit muud varianti Kailashile, rääkimata Gugest, jõuda ei ole, ei lennukit ega rongi sinnakanti ei käi ja kuigi Guge on otse India piiri läheduses, siis sealtkaudu puudub üldse igasugune ülepääs.

Aga nüüd oleme Lhasas, mis on minu viimatisest siinkäigust 2004. aastal tohutult muutunud. Eile õhtul linna sisse sõites olli tunne, nagu siseneks kuskile Ameerika suurilinna - laiad kiirteed, tunnelid, uued ja moodsad kõrghooned, millel - tõsi küll - hieroglüüfidest neoonreklaamid ja tulikirjad. Vana ja arhailist Lhasat ei kuskil. Viimase kaheksa aastaga on hiinlased siinsesse infrastruktuuri investeerinud tohutut raha. Nüüd ulatub siia raudtee Pekingist ja seda ehitatakse usinalt edasi Shigatsesse. Loomulikult toob see juurde hiinlasi, keda olevat Lhasa elanikest juba 65%. Loomulikult kaob sellega iidse Tiibeti pealinna omapära ja igasugugused perspektiivid selle rahva iseolemisele. Mida see kõik tiibetlastele tähendab, on raske ütelda, aga kui sa näed ka Lääne-Tiibetis küla vahel ringi sõitmas tiibetlast, kes oma mootorratta esimese porilaua külge on lehvima pannud Hiina punalipu või kuuled mägikülas, kuidas tiibeti noored oma mobiilinumbrit vahetades numbreid hiina keeles ütlevad, siis tuleb kurbus peale. Midagi hakkab siin lootusetult muutuma.

Veedame nüüd viis päeva Lhasas ja Lhasa ümbuses. Enam ei matka, nüüd liigume ringi nagu turistid kunagi - väikebussiga ühest kloostrist teise, ühe stuupa ja muu väärsuse juurest järgmise juurde. Korraks sõidame ka kaugemale - Samjesse, kus Guru Rimpotshe ehk Padmasambhava kunagi iidsetel aegades Tiibetis esimese budistliku kloostri asutas - ja ööbime selles linnakeses. Ja siis juba 7. septembril istume siinsamas Lhasas hiinlaste imerongile ja sõidame siit Pekingisse. See sõit võtab aega 48 tundi...

Õnnestus!

Eile jõudsime elusate ja tervetena tagasi Darchenisse, kust me kolm
päeva varem oma Kailashi ringiga alustasime. Seega on nüüd Kora tehtud
ja eelnevas elus toime pandud patud kõik andeks saadud. Mitte et see
tähendaks, nagu võiks kohe uusi hakata toime panema, aga oma eluga
edasi minek peaks siinsete inimeste teadmise järgi olema lihtsam ja
parem. Kailash hoidis meid - nagu oma eelnevagi matka vältel, saime ka
ringil vihma vaid öösiti, kui me teemajades oma magamiskottides und
nägime. Jah, ringil olles ei ööbinud me mitt telkids, seega jäi ka
küljealune suhteliselt kuivaks. Päevasel ajal matkates oli ilm aga
igati soodne, enamasti poolpilves või pilves, tänu millele ei pidanud
ka ajusid äraküpsetavat palavust taluma. Nojah, vaated jäid selle
võrra kesisemaks, aga ei hullu. Kora puhul on tähtsam ringi tegemine
ümber Kailashi, mitte aga vaadete imetlemine. Ka ringi kõige kõrgema
punkti ehk umbes 5600-meetrise Drolma La võtmine läks sujuvalt, kuigi
naised kurtsid, et ega see nüüd mingi meelakkumine ka polnud. Igatahes
olid nad vaprad ja tublid ning pole välistatud, et neid näeb kõrgemal
kui 72 meetrit merepinnast ka tulevikus (selleteemaliste
mõttearendustega nad siiski hetkel ei haaku).

Kora teine ja kõige pikem ning raskem päev algas meil väikese
segadusega - nimelt oli öösel siitilmast lahkunud üks palverännakule
tulnud hindu. Tema surnukeha teemajja kandmise ja talle rahuliku ning
elavatest eraldatud paiga leidmisega tegeles öösel hulk inimesi, mis
vähemalt osa meie matkaseltskonna liikmete jaoks une katkendlikuks
jättis. Eks ta ole, kui su akna all pool ööd mingi arutu sebimine käib
ja kedagi raudvoodiga majade vahel edasi-tagasi kantakse. Nende
hindudega pidigi üks pidev jama olema, nad tulevad kusagilt alt
tasandikult lennukiga Simikotti, sealt helikopteriga Hilsasse, siis
bussiga Darchenisse ning edasi kohe üles 5000-meetri peale. Ka meie
esimese Kora-päeva hommikul tuli hobuste selga tõstetud sulejopesse
pakitud hindusid alla tagasi tervete jorudena. Teine üsna uskumatu
lugu tabas meid matkapaeva lõpus, kui ühte külakesse jõudsime ja seal
meie abi paluti ühe kohaliku naise tohterdamiseks, keda hommikul
kempsu minnes oli rünnanud metsikute koerte kari. Naine oli ellu
jäänud, aga tema parem käsi, jalg ja selg olid üsna räsitud. Ega meil
suuurt millegagi aidata polnud, andsime talle valuvaigistit ja
puhastasime majapidamises leiduva kange alkoholiga tema haavad ja
sidusime käeparaste vahenditega. Need koertekarjad pidi olema Kailashi
piirkonnas suureks nuhtluseks. Nad on metsikud ja näljased ja valmis
üksikut inimest ründama. Igal aastal pidi selle tagajarjel hukkuma 3-4
inimest...

Aga meie jõudsime eile õhtuks juba Lääne-Tiibetisse Zhandasse, kus
meil oli lootus üle kahe nädala dušši alla saada, paraku puudus linnas
elekter ja seega jätkub pesematus. Tana veetsime päeva kuulsas Guge
kuningriigi, et mitte ütelda impeeriumi, pealinnas Tsaparangis, mis on
üks täiesti uskumatu paik. Võin ilma liialdamata ütelda, et ma pole
ilmselt oma varasemas elus näinud nii suurejoonelist ja mastaapset
looduse ning inimkäte koostöös sündinud kunstiteost. Aga et selle
kirjeldamiseks sõnu niikuinii ei jätku, siis sellest kunagi hiljem
pikemalt, kui olemas on ka fotod. Ja kui see asi on pisut enam läbi
seeditud. Igatahes paistab praegu, et linna on tagasi saabunud
elektrivool ja kõrvalasuvas avalikus pesumajas on hakanud peale mingi
liikumine, sestap siinkohal kõik - vaja ennast leotama tõtata.

Jõudsime Tiibetisse

Eile lõpetasime oma kuuepäevase matka Simikotist Hilsasse
Nepaali-Tiibeti piirile. Kõik sujus hästi, saime hakkama ilma plaanis
olnud varupäevata, seega hakkasime kohe eile asju ajama, et plaanitust
varem Tiibetisse siseneda. Piirikülas lihtsalt vedelemine tundus üdini
mõttetu. Asi õnnestuski ja täna ületasime peale väga põhjalikke ja
aeganõdvaid formaalsusi piiri ning jõdsime Purangi linna, kust homme
liigume edasi kõikide budistide ja hindude jaoks püha järve Manasovari
äärde. Lisapäeva plaanimegi ära kasutada Manasovari ääres, kus meil
muidu ööbimist plaanis ei olnud. Ja siis ülehomme jõume juba Kailashi
alla, kus ees ootavad pisut tõsisemad kõrgused.

Olin enne matka pisut murelik ilma pärast, sest Nepaalis on ju veel
mussoonide hooaeg. Kõik sujus siiski üle ootuste hästi, saime küll
vihma, aga õnneks vaid öösiti ja seega tähendasid mussonid meile
tegelikkuses vaid pisut nätskeid magamiskotte ja riideid, aeg-ajalt
telgilaest näkku nirisevat vett ja hommikust astumist telgist otse
pilve sisse. Aga matkates me kordagi vihma ei saanud ja ka lauspäike,
mis muidu üsna läbi küpsetab, ei saatnud meid tänu sellele kogu aeg.
Liikusime kõik need kuus päeva paraja rütmiga, mis andis väga hea
aklimati, nii et ka need meie hulgast, kes polnud varem väga kõrgele
saanud, et teinud teist nägugi, kui esimest korda 4000-meetri peale
ööbima jäime. Ja ka 4600-meetrine kuru läks sujuvalt. Seega ei muretse
ma ka väga kora ja sellel ees ootava umbes 5700-meetrise kuruületuse
pärast. Kõik meie pisikese matkaseltskonna liikmed on väga hea tervise
juures ja ka ilm tundub siib kõrgel Tiibeti platool olevat soodne.

Tagasi Kathmandus, edasi Simikotti

Oma kolmepäevase eelmatka lõpuks jõudsime eile Bhaktaburisse, Nepali iidsesse pealinna, mis pole üksnes vabaõhumuuseum, vaid kus käib igapäevane elu ja sebivad ringi inimesed ja loomad ja kodulinnud. Võtsime toad otse linnasüdames, kus oli mõnus vaadata kogu seda askeldamist, mis tundub esmapilgul nii kaootiline ja pisut hüsteeriline, aga milles pisut tähelepanelikuma vaatlemise korral tabad ära oma rahuliku, kaaskondsete ja ümbritsevaga arvestava kulgemise. Ja varahommikust linna ärkamist on nii võluv jälgida, et seda võib jäädagi uudistama. Kuni keskpäevane palavus ründab ja linn oma tavalised rütmi omandab.

Meie matk viis meid Kathmandust Chisapanisse ja sealt Nagarkotti, läbi mussoonvihmadest auravate metsade, pikki kitsaid ja  käänulisi radu, omas ajas kulgevate Nepali külade majapidamiste ees- ning tagahoovidest otse läbi. Mitmed käänakud olid mu esimesest matkast tuttavad, aga kaheksa aastat on teinud oma töö ja nii keerasimegi korra valesti, mis sundis meid tegema ühe planeerimata jänesehaagi, aga tänu millele saime ka eksootilise sõidu kohaliku liinibussi katusel üle tee vonklevate elektrikaablite ja telefonijuhtmete eest oma päid põlvede vahele peites. Aga ei Chisapanis ega ka Nagarkotis ei näinud me neid lummavaid vaateid Himaalaja seitsmetuhandelistele, mis mind esmakordselt siia saabudes jalust nõrgaks võttis. No ikka see mussoonide periood - mäed on pilvedes ja nendest üksikutest aukudest, mis voogavatesse pilvelaamadesse tekib, näeb küll all laiuvaid orgusid ja lõputuid terrasspõlde, aga teps mitte lumemägesid.

Viimase otsa Nagarkotist Bhaktaburi sõitsime autoga - matkata saame veel küll ja küll ning lausikul tapvas kuumuses kohalikke maanteid pidi tatsamisel ei leidnud me ka erilist mõtet. Parem nautida habemeajajat Bhaktaburi varahommikuses vanalinnas ja massaazhi minu jaoks nii tuttavas Thamelis. Sest homme keskpäeval lendame siit edasi Nepalganjisse Loode-Nepalis ja ülehomme sealt edasi Simikotti, kust samal päeval ehk siis 16. augustil algab peale meie päris matk. Hiinlaste käest on meil olemas Tiibeti viisad, ja nüüd ei saa meie matka Tiibetisse ja püha mäe Kailashi alla takistada miski peale ilma ja tervise. Ilmaprognoosid on aga praegusel hetkel soodsad ja tervisega pole ka kellelegi mingeid probleeme.

Mida ma aga hetkel üldse ütelda ei oska, on see, millal me nn suure maailmaga taas mingisuguse ühenduse suudame luua. Ilmselt on Nepalganjis või Simikotis olemas mingisugune internetiühendus, aga sealt edasi Kailashini ning veelgi kaugemale on selle tõenäosus kaduvväike. Kõige esimene lootus on vast Shigatses Tiibetis, kuhu me peaksime oma matkaplaani  järgi jõudma 31. augustil. Iseküsimus on see, milline see ühendus on ehk kui palju tsenseerivad hiinlased netti.  Aga 1. septembril peaksime jõudma Lhasasse ja edasi juba 8. septembril Pekingisse. Kuskil sellel teel loodan ma mõne rea siia blogisse ikka üles riputada... 

Uus seiklus on alanud

Täna maandusime oma 4-liikmelise matkaseltskonnaga Kathmandus, kust algab järjekordne seiklus. Nädala pärast asume Nepaalist Simikotist iidset ja legendaarset palverändurite rada pidi teele Tiibetisse püha mäe Kailashi poole. Plaani järgi peaksime pärale jõudma pisut enam kui nädalaga, siis on kavas läbi teha kora ehk palverännak ümber maailma telje otsa, milleks umbes viiendik maailma elanikest Kailashi peab, ja siis edasi liikuda läbi Tiibeti Lhasasse peatudes erinevates kloostrites ja budistlikes pühapaikades. Lhasast võtame kunagi septembri alguses rongi, millega sõidame 4700 kilomeetrit Pekingisse, kust siis 12. septembril tagasi koju lendame.

Aga Kathmandus, kus viimase kahe aasta jooksul, mil ma siin viimati olin, pole mitte miski muutunud. Kõik on samasugune - lõhnad ja inimesed ja minu armastatud juustukoogikohtki. Isegi hotell on sama, kus ma olin 2010. aasta mais, kui me Alariga ennetähtaegselt naasime oma Cho Oyu ekspeditsioonilt ja kus pisut varem elas omapäi Oskar, kui ta siia Islandi tuhapilve tõttu nädalaks vangistusse jäi. Ilm on ainult mõnusam ja õhk värskem ning puhtam, sest on ju alles mussooniperiood, mis tähendab, et igapäevased vihmad ei lase õhul väga ära läppuda. Jah, ma polegi kordagi varem siin sellisel aastaajal olnud, ikka enamasti septembri lõpus-oktoobris-novembris või siis kevadel. Erinevus on täitsa olemas.

Täna tegelesime ohtra paberimäärimisega ehk siis Tiibeti viisataotluste täitmisega. Kui veel kaks aastat tagasi oli tegemist leheküljelise paberiga, mida hiinlaste Kathmandu saatkonnas menetleti päev, siis nüüd pead ära täitma pea kümme lehekülge pabereid, esitama kuus fotot ja viisa saad kätte alles kolme-nelja tööpäeva pärast. Seega ei saa me siit enne liikuma kui alles järgmisel komapäeval, mis tähendab, et me läheme laupäeval kolmepäevasele matkale Kathmandu oru piirkonda. See on seesama matk, mis oli minu esimene 2004. aasta oktoobris, kui ma omadega üldse esimest korda mägedesse jõudsin. Seega saab see minu jaoks olema põnev, sest ilmselgelt olin ma toona üsna teine inimene võrreldes praegusega. Aga eelseisva tõsise matka jaoks on selline kerge jalutuskäik lausikul hea - saab jälle saapad sisse kanda ja õlad seljakotirihmadega ära harjutada ning loomulikult tähendab tõus 2000+ meetri peale ja paar ööd sellel kõrgusel aklimatiseerumise seisukohalt ainult head...

Tagasipöördumine ellu

Viimase ekspeditsiooni alguses saadud India jõlehaigus lõi mu päris pikaks ajaks rivist välja. Pea viis kuud võttis aega arusaamine, kes mind Delhis siis tegelikult ründas. Ei India ega siinsed arstid saanud tegelikult asjast aru. Alles siis, kui ma novembri lõpus uuesti siruli kukkusin ja dr. Jaak Tälli poole pöördusin, selgus, et olin Indiast külge saanud legionella baketeri, mis tõi endaga kaasa nn leegionäri tõve. Ja ma pean ütlema, et see on üks äraütlemata vastik kopsupõletiku vorm, mis su olemise ikka väga nõrgaks ja ebameeldivaks muudab. Isegi sedavõrd, et tavaline trepist üles teisele korrusele minek võhmale võtab, rääkimata siis jooksmisest või muust trennist, ja mis mägedest mõtlema hakkamise isugi täiega ära tapab.

Aga märtsi keskpaigaks ehk siis seitse ja pool kuud peale luhtaläinud Nuni-katset tundsin endas taas jõudu, et füüsilise liigutamisega algust teha. 20. märtsil astusin üle väga pika aja sisse Lasnamäe sisehalli, kus Meelise jooksupunt talvehooajal kaks korda nädalas trenni teeb. Algus oli masendav - ma ei mäleta isegi kaheksa-aasta tagusest ajast, kui ma üldse regulaarse liigutamisega algust tegin, et ma nii vaevaliselt ja nii kõrge pulsiga nii lühikesi vahemaid oleksin läbinud. Esimesed kaks kilomeetrit täistempoga jooksmist olid nii ajalt kui pulsisageduselt sellised, nagu oleksin ära jooksnud vähemalt kümme korda pikema distantsi. Ega see just häid emotsioone tekitanud...

Aga nüüd, poolteist kuud hiljem, on asi juba oluliselt parem. 1.mail riskisin minna isegi Viljandi järvejooksu starti. Ja sealt saadud emotsioon on väga positiivne. Arvasin, et kui ma suudan selle pisut alla 12-kilomeetrise distantsi läbida tunni ja viie minutiga, olen rahul. Puhasajaks tuli aga 1.03,40, ja ehkki see on tervelt 11 minutit kehvem aeg, kui mõni aasta tagasi, olen ma ikkagi väga rahul. Seda enam, et enesetunne oli kogu jooksu vältel suurepärane - ei ühtki "haamrit", ei ülemõistuse väsimust, ei valu ega vaeva. Ettevaatlikult, madala pulsiga alustamine ja tempo vaikne tõstmine jooksu teises pooles, oli mu praegust seisu arvestades õige taktika. Ja Meelise tehtud treeninguplaan tundub ka väga hästi töötavat (nagu see oleks nüüd mingisugune suur üllatus, eksole).

Igatahes tundub, et hakkan tõepoolest ellu naasma, ja see on pagana hea tunne. See lubab hakata mõtteid heietama ka mõnedest kõrgematest paikades sellesinatse palli peal. Mõistagi ei saa ma endale seada nii kõrgeid eesmärke, nagu Tarmo, Tanel, Andras, Allan ja Saulius, kes end juba mõne kuu pärast Pakistani kaheksatuhandelistele sätivad (hetkel ma ei suuda isegi nende peale kade olla), aga üks matka-plaan Tiibetis hakkab konkreetsemaid jooni võtma ja usutavasti saavad juba lähipäevil paika ka täpne marsruut täpsed ja kuupäevad. Aga sellest juba siis, kui asjad klaarid on...

Nuni pildid

Mul on ilmselgelt üks võlg üleval. Suvise Nuni-ekspeditssiooni pildid on pikalt oodanud ilmutamist, et see asi mul seal saatuse tahtel pooleli jäi, siis ei olenud erilist tahtmist sellega tegeleda. Nüüd on filmirullid ilmutustankidest läbi käinud ja sisse skännitud ning panen mingi väikese valiku siia üles. Piltidel tunneb pisut äraarvamisvõimet kasutades ära perekond Riga, sideohvitser Arvindi ja šerpa Nima. Allolev seeria näitab tegevusi baaslaagri ja esimese laagri vahel ehk siis kuni 5500 meetrini...

TIPP!

Sain just SAT-telefonilt järgmise sõnumi:

TEGIME ÄRA. KURADI RASKE OLI. TIPPU 13 TUNNIGA. KOGU MARSRUUDILE KÖIED. KAHJU ET SIND EI OLNUD. J&T.

Tipukatsele

Viimased uudised Nunilt raagivad, et Tarmo, Jane ja Nima on j6udnud k6ige ylemisse laagrisse ehk 6500-meetri peale. Arvi on jaanud kuhugi allapoole, t6enaoliselt siis teise laagrisse. SAT-telefonilt tulnud s6numi jargi kaaluvad nad kolmekesi tana keskoo paiku tipukatsele minekut. K6ik s6ltub ilmast, eile oli olnud ideaalne tipuilm...

Peep

Delhis

Olen otsaga jalle Delhisse j6udnud. Tahtsin seda linna kyll valtida, sain ma ju siit selle t6vepisiku, mis l6puks minu Nuni alt evakueerimiseni viis, aga ei paasenud ma sellest. Homme hommikul valjub mu Helsingi lennuk kyll taiesti normaalses ajal, s.o. 10.20, aga Leh'st oleksin ma k6ige varem siia j6udnud 8.30 ja see vahe on siinsete inimeste s6nul selgelt ebapiisav. Pagas poleks yhe lennuki pealt teisele j6udnud ja iseenda lennule registreerimisega oleks ka keeruliseks lainud. Delhi lennuajaama reeglite jargi peab siselennule registreeruma kaks ja rahvusvahelisele lennule kolm tundi enne valjumist

Nojah, proovin selle parastl6una ja 6htupooliku siin kuidagi ara kygeleda, 6nneks on mul on parasjagu pooleli Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart", vaga m6nusalt voolav lugemine, veedan aega sellega ja eriti tanavale ei kipu. Hotelli ymber teen vast 6htupoole tiirukese, kui palavus leebemaks laheb, aga sellega ka piirdun.

Homme 6htupoolikul olen mina siis taas kodus, napid teated Nunilt raagivad sellest, et Tarmo, Jane, Nima ja Arvi mydistavad ikka kuskil teise ja kolmanda laagri vahepeal lumepilve sees. Hari, mida mooda nad ylespoole teed yritavad leida, on vaga raske ja jarsk, jaa- ja ilmaolud karmid ning Jane s6nutsi on Nima suutnud vahepeal ara kaotanud Tarmo yhe kirka. Aga need on eile6htused andmed, kuhu nad tanaseks omadega j6udnud on, seda ma ei tea...

Peep

Jälle Leh's

Ma olen nagu Švejk, kes oma rügementi otsides kogu aeg mingi küla otsa komistas, mitte kunagi aga Budějovicesse, kuhu ta pidi minema, ei sattunud. Mina vahemalt nägin Nuni ära, aga olen tõepoolest jälle Leh's, nüüd siis juba vist kolmandat korda selle lühikese aja jooksul. Aga siin ma olen ja nüüd ei teagi täpselt, kuidas ja kuhu edasi, s.t. millal tagasi koju. See sõltub nüüd natuke kindlustusfirma otsustest. Aga arsti juures käisin täna siin Leh's ära ja sain teada, et minu evakueerumisotsus oli ainumõeldav ja täiesti õigeaegne lahendus. Diagnoosiks kirjutas arst eesti keelde ümberpandult järgmist: viirushaigusest nõrgestatud organismis tekkis minimaalne AMS ehk mägihaiguse kerge vorm. Nüüdseks on see möödas ja mingeid komplikatsioone AMS teadaolevalt ei tekita (loodetavasti ;)). Hea, et ma ennast või siis enda organismi kuulasin, Janet muidugi ka, kellega me seda asja põhjalikult arutasime, ja edasi ei roninud. Muidu oleks võinud asi päädida veel helikopterisõiduga...

Aga Jane, Tarmo, Arvind ja Nima, kelle õige nimi on muuseas Nyngma Sherpa, on parasjagu teises laagris umbes 6000-meetri peal. Tarmo ja Nima käisid täna luuret tegemas, kuidas kolmandasse laagrisse jõuda, aga olid sunnitud tiba enne ülemise jäämurru lõppu hullude olude pärast tagasi pöörama. Homme proovivad kuuldavasti uuesti jäämurru teisest servast. Kui sealt ka läbi ei pääse, siis peavad nad ilmselt uuesti esimesse laagrisse laskuma ja otsustama, kuidas edasi. Siis on veel võimalus nn Shveitsi marsruuti proovida, aga see tähendab hoopis teise harja peale minekut. Ma siiski usun, et nad saavad tavamarsruudi peal hakkama.

Peep

Ongi k6ik

Jah, olen sunnitud t6dema, et minu jaoks on selle ekspeditsiooniga asi yhel pool. Olen hetkel j6udnud Kargilisse, mis on poolel teel Leh'sse. Homme 6htuks loodan sinna arsti juurde j6uda. Eilne allatulek esimesest laagrist baasi oli karm katsumus. Tee, mida paar paeva tagasi labisin umbes 2,5-tunniga, v6ttis nyyd aega pea 6 tundi. Arvind ja sherpa saatsid mu laagrist yle platoo jaamurruni, sealt laskusin koisi pidi ise alla, ja l6puks k6ikusin jarsku moreenin6lva pidi alla baasi valja. Palavik, hiigeln6rkus ja teatud koordinatsiooniprobleemid tegid selle tee ysna hulluks.

Tana varahommikul olid 6nneks baaslaagris mul juba vastas sirdar ja yks porter, kes mu kola aitasid alla kylla kanda. Sealt sain mingi auto peale ja nyyd olen siis Kargilis. Enesetunne on m6istagi oluliselt parem, kui yleval, siin on vaid mingi 3000 m yle merepinna, aga palavik on alles ja n6rkus ka. Selgelt on haigus sees, aga mis, seda loodan homme Leh's teada saada. Kuidas edasi ja kui ruttu koju, see selgub loodetavasti nadalavahetuse jooksul, hiljemalt esmaspaeval. Informeerisin ka oma kindlustuskompaniid, vaatan, mida nemad kostavad selle kiire kojusaamise ja muu suhtes.

Seekord siis sedamoodi, krdi Delhi oma viiruste ja muu saastaga :(

Peep

Evakuatsioon

Dehli kurihaigus lõi uuesti välja. Vaevlen totaalse füüsilise nõrkuse ja palaviku küüsis. Evakueerun täna baaslaagrisse. Homme Tangolisse ja ülehomme Leh'sse. Jane, Tarmo, Arvind ja sherpa Nima jätkavad homme minekut esimesest laagrist teise, 6000m kõrgusele. Neil kõik OK!

Peep

5500m

Jõudsime 5500 meetri kõrgusele esimesse laagrisse. Oleme siin viiekesi. Lisaks meile kolmele on meiega ka Arvi ja üks sherpa, kes meiega ühtäkki Tangolist liitus. Täna oli pikk ja raske päev, toss on üsna väljas. Õnneks on meil siin homme puhkuse päev, see kulub mulle väga ära. Tervis tundub nüüdseks ka korda saanud.

Peep

Edasi

Ekspeditsioon on taasühinenud. Palavik on läinud. Vaid köha on alles. Homme baaslaagrisse. Peep

Yle kivide ja kandude

Krt, ma olen jalle Leh's! Ma ei paase sellest linnast kuidagi... Tana oosel enne treki algus vaevlesin ja jalle suht k6rge palaviku kyysis ja see naitas selgelt, et kohalikus laatsaretis valja kirjutatud antibiots m6jus kyll Janele, aga minu bronhiidile selle hammas peale ei hakanud. Seega tegin otsuse, et trekile ei lahe, sest muidu kurnan ma ennast taitsa ara ja nii ei saa kindlasti mae otsa, ja s6itsin tagasi Leh'sse, joonelt siinsesse riigihaiglasse ja hadaldasin seal, mis jaksasin. Arst kuulas mu labi ja nentis lihtsalt, et ju siis jah, sellele antibiotsile minu kurit6bi ei reageerinud. Ta kuulas mu labi, leidis, et kopsud on taiesti puhtad ja korras, syda loob, hapniku tase veres on hea, ja ta ei nae mingit vastunaidustust sellele, kui ma umbes nelja paeva parast tasapisi ronima hakkan. Tohtri kinnitusel pean ma uue kuuri antibiotsi nyyd pintslisse pistma, kohasiirupit ka, kolm neli paeva puhkama, ja siis on tema kinnitusel k6ik OK! Niisiis hakkan ma siit Leh'st homme varahommikul koos meie ronimivarustusega uuesti mae poole s6itma. See v6tab kaks paeva aega, tanane ka, yks paev baaslaagris ja peakski olema vajalik puhkusepaevade arv koos. Aga Janel ja Tarmol koos Arviga on praeguseks esimene trekipaev tehtud. Nagu ma Jane taevas6numist valja loen, on neil k6ik hasti. See on hea!

Trekile

Tana hommikul laheme Leh’st liikuma. Eilseks olime Janega sedav6rd kosunud, et otsustasime teele minna. S6idame siit Kanji kylla, kus meid ootavad hobusemehed ja kuhu pannakse yles esimene laager. Kolmapaeval liigume sealt edasi Kanji kuru alla, neljapaeval yletame umbes 5200-meetrise kuru ja teeme laagri kusagile selle taha, reedel peaksime trekiga yhele poole saama. Laupaeval on aga juba plaan j6uda Nuni baaslaagrisse ning pyhapaevast hakkab peale ronimisperiood. Oleme esialgsest plaanist yhe paeva v6rra maas, aga meil jaab varupaevi veel. Kui k6ik sujub hasti, kui ilma on ja me labip6detud gripist kenasti taastume, siis v6iks kusagil 11.-16. augusti paiku oodata tipu-uudiseid. Yritame ikka vahepeal ka teada anda, kuidas meil laheb, aga need teated saavad ilmselt olema suhteliselt lakoonilised, sest me kasutame nende edastamiseks siin rangelt mitteaktsepteeritud Laika-tyypi sidevahendit.

Paar s6na Arvist ka. Kuigi sideohvitseri funktsiooniks on ekspeditsioon baaslaagrisse saata ja seal passida, et keegi kuhugi mujale ei roni kui just sellele maele, mille luba on ostetud, ja ka yhtegi s6javaeobjekti ei pildista, on Arvind ehk Arvi natuke teist masti mees. Tema on ronimishuviline noormees, kainud labi alpinismikursused ja saatnud eelmisel aastal yht 2-liikmelist ekspeditsiooni Nuni s6sarmae Kuni baaslaagrist edasi esimesse laagrisse. Kusagile 6000-meetri kanti tema enda s6nade kohaselt. Niisiis palus Arvi tagasihoidlikult ka meilt v6imalust baasist ylespoole tulla. Nii me siis otsustasimegi, et liigume neljakesi edasi nii kaugele, kui see m6istlik ja ohutu on. Kui mitte muud, siis saab Arvist olema kasu koite ja muu varustuse baasist edasi kandmisel, ja tema saab kogemust ning loodetavasti isikliku k6rgusrekordi…

Peep

Ootus

Hetkel istume Leh's ja ootame, millal minu t6bi yle laheb. Janel on tana juba paris hea, minul veel paraku mitte. Palavik istub sees ja bronhides ning neelus kr6biseb. Söön rohtu, yritan magada ja loen Indrek Hargla apteeker Melchiori Rataskaevu tanava kummituse lugu. Homme l6unaks peab selgeks saama, kas me saame teisipaeva hommikul siit edasi trekile liikuda v6i mitte. Kui mu enesetunne seda ei luba, siis jaab ilmselt trekk yldse ara ja me laheme paar paeva hiljem juba otse Nuni baaslaagrisse. Ei tahaks seda varianti kyll veel t6siselt paevakorda v6tta. Vaadates, kui kiiresti Janel t6bi yle laks ja arvestades, et minul algas see pisut hiljem, siis loodan ma ikka vaga, et olen homme taas liikumik6lbulik inimene ja me paaseme siit edasi vaid yhepaevase hilinemisega.

Peep

Pisike tagasilöök

Tanahommikune arkamine ei olnud k6ige meeldivam - oosel olime nii mina kui Jane jaanud palavikku ja paeva peale pole enesetunne paranenud. Ilmselt saime Delhis konditsioneerilaksu pluss meile hakkas kylge mingi viiruserajakas. Kylastasime kohalikku riigihaiglat, mis oli elamus omaette, ja kus meid labi kuulati ja kerge antibiotsikuur valja kirjutati. Kolme-nelja paevaga, arvas tohter, kosume yles ja saame rahulikult oma ekspeditsiooniga alustada. Igatahes pole see v6rreldav yhe ameerika tyybiga, kes meiega samal ajal haiglas oli, ja kes juba kaks nadalat verise k6hut6ve ja muude j6leduste kaes on vaevelnud. Meil on ainult palavik ja kondivalu, aga tema nagi valja nagu Buchenwaldist paasenu. Arusaamatu, miks ta koju ei s6ida...

Kokkus6ttes siis kasutame meie ara oma esimese varupaeva ja laheme siit trekile esmaspaeva asemel teisipaeval. Niisiis kaks paeva veel internetis. Tyytu see ju on siin parajas kuumuses palavikus k6ikuda, sest pikali olla ju kogu aeg ei j6ua, aga kyll saab hakkama. Antibiots peaks kohe-kohe m6juma hakkama ja siis laheb kergemaks. Jane naeb juba suht reibas valja, aga ta on ka paratsetamooli sisse kihutanud, mida mina veel teinud pole. Aga kohe teen...

Peep