Ümber Harku järve

Jooksmisega ei ole sel aastal väga hästi - põlved on valusad ja eriti treenida ei lase. Doktor Mardna eelmisel aastal tehtud süstid on teinud head, igapäevane elu on igati normis, aga kui pisut rohkem joosta, siis kipuvad ikka valusaks jääma. Võib-olla on muidugi ka asi peas kinni, nagu ikka, et ma juba pelgan ette ja seepärast ei julgegi eriti metsa minna. Aga mõned korrad ikka olen peale Viljandi jooksu käinud ja seepärast otsustasin viimasel hetkel ehk siis täna hommikul, et lähen ikka Harku järve jooksu starti ka, seda enam, et see on selline lühike, vaid 6,4-kilomeeetrine ring. Igatahes oli see õige otsus ja hoolimata vähesest treenitusest või õigemini täielikust mittetreenitusest sörkisin selle raja suurema vaevata läbi ja jäin oma tulemusega isegi üsna rahule. Aega kulus 31 minutit ja 14 sekundit, mis andis 452. koha. Üldse lõpetas Harku järve jooksu 864 inimest, seega jäin suht keskele. Alustasin päris rahulikult, ega ma muudmoodi poleks saanudki, sest ei tea ju isegi seda, millist tempot mu organism praeguses seisus üldse välja kannatab. Umbes kolmandiku peal hakkasin vaikselt tempot juurde kerima ja peab ütlema, et tunne oli päris hea. Et ma nii rahuliult alustasin, tähendas ka seda, et inimesi, kellest mina möödusin, oli tunduvalt rohkem, kui neid, kes minust mööda tuhisesid. Psühholoogiliselt on see igatahes hea tunne. Mäletan, et kui kunagi Kanadas Worldloppeti maratoni suusatasin, kusjuures mu suusad olid öösel sadanud värskel lumel kinni mis kinni, siis oli mul vahepeal juba tunne, et ma olen absoluutselt kõige viimane, sest kõik läksid minust mööda vasakult ja paremalt, alt ja ülevalt. Ja ma pean ütlema, et see tunne oli ikka väga masendav. Kusjuures õigluse huvides olgu öeldud, et tegelikult jäi ka toona mu selja taha päris palju inimesi, aga jah - see tunne seal rajal oli kõike muud kui meeldiv. Aga see oli remargi korras öeldud. Igatahes vaatan homme, kas tänasest sörgist ka mingeid järelmeid on. Kui pole, siis kavatsen hakata taas regulaarsemalt liigutama. Juulis on Pühajärve jooks ja augustis Ülemiste. Tegelikult saab need järvejooksud ju ka ilma tõsisema trennita ära teha, aga septembri lõpus tahaks minna Stockholmi Lidingöloppeti 30-kilomeetri krossi starti. Väike plaan on teist korda läbi teha Swedish Classic, mis teadupärast koosneb Lidingöst, Vasaloppeti suusamaratonist (90 km klassikalist), Vätterrundanist (300 km ratast) ja Vansbrosimningust (3 km ujumist Vansbro jões), mis kõik tuleb ära teha ühe jooksva aasta jooksul ja mille ma 2005. aastal olen korra läbi teinud.

Peep

Lillekülas. Kolmapäeval...

Tänaseks on juba hääl tagasi, aga neljapäeval polnud mul teist ollagi. Mõistagi oli see tingitud Eesti-Portugali vutimatšist, mida me Oskariga Lillekülas vaatamas käisime. Pole liialdus öelda, et tegemist oli minu nähtutest parima mänguga, mille Eesti koondis kunagi on pidanud. Olgu, et tegemist oli sõpruskohtmisega, olgu, et Portugalil ei olnud paari kõige vingemat venda kohal, olgu, et mingid haiged tüübid rääkisid kuskil sellest, et keegi olla kuskil andnud Portugalile "soovituse" asja rahulikult võtta, et Eesti vuti 100. juubel ja Poomi lahkumismäng jms. See viimane on muidugi nii haige jutt, et seda ei saa ükski mõistlik inimene isegi kommenteerida mitte. Aga Eesti mängis ja mängis isuga ning eriti teine poolaeg oli juba selline, kus jäi ainult üle pead vangutada ja imestada, et kust meie mehed on järsku selgeks saanud passimängu ja ründepoolte vahetuse ning muud sellised asjad, mis korraliku vuti juurde kuuluvad. Ma panen siia ühe lingi ka, kust need, kes Lillekülla ei saanud või ei viitsinud või ei raatsinud tulla ja ka telekast midagi muud eelistasid, saavad näha kokkuvõtet selle mängu parematest paladest.

Muuseas istusime me Oskariga otse Portugali fännide ees. Ilusad häälekad tüdrukud olid, kes mida mängu lõpu poole, seda vaiksemaks jäid ja vaid Portugali väravavahi tõrjetele heakskiiduavaldustega reageerisid ja puna-roheliste sallidega lehvitasid. Igatahes mängu lõppetes vahetasime viisakusi ja naeratusi, aga ega ma muidugi ei tea, mis nad sisimas mõtlesid, sest ega see ju mingi tavaline asi ole, kui Portugali meeskond peab olema rahul, et mõngu lõppedes 0:0 viiginumbrid tablool säravad. Aga mina, kes ma olen usutavasti vähemalt nelja viiendikku Eesti koondise kodumängudest staadionil vaatamas käinud, kutsun siinkohal sõpru üles: tulge ikka ka Lillekülla kohale. Isegi kui suurem osa mängudest tulemuse põhjal pettumuse valmistab, siis sellised õhtud, nagu sellel kolmapäeval Portugaliga või omaaegne võit Venemaa üle, võit Läti üle, viik Venemaaga, viik Türgiga läinud sügisel ja veel mõned, kaaluvad kõik pettumused üles. Ja muidugi see melu, need laulud, mis tõsi küll, pole veel võrreldavad inglise fännide laulukooriga, aga on sinnapoole teel, see kõik jätab emotsiooni, mida teleka ees mitte kunagi ei saa. Niisiis - kohtumiseni Lillekülas...

Peep

Naissaarel

Käisin eile taas Naissaarel. Jaanuariga võrreldes, kui seal viimati olin, on üht-teist muutunud - eelkõige on ilm soojemaks läinud, lumi ja jää ära sulanud ning ülased õitsema hakkanud. Ühesõnaga: seal on praegu väga ilus. Margus näitas mulle saare lõunaotsa, kus ma varem käinud polnud. See jääb suurest teest pisut kõrvale ja on suhteliselt inimtegevusest puutumata. Venelaste ajal oli seal sõjaväelennuväli, mis nüüd on noori mände täis kasvanud, aga selle kõrval olev rand on päris imeline. Nii ilusaid düüne ma ei teagi Eestis mujal olevat ja nii kuldse liivaga randa samuti mitte. Tegelikult on ka Prangli lõunaotsas sarnased rannad ning neid mõlemaid ühendab see, et inimestest on need täitsa puutumata. Isegi suvel võib seal vaid harva paari matkajat kohata, seega on need ideaalsed paigad privaatseks mõnulemiseks, kusjuures sealsetes tuulest ja vähestest võimalikest pilkudest varjatud liivaaukudes saaks harrastada ka klassikalist naturismi. Või midagi veelgi põnevamat...

Saarel käib hoolimata kriisist ikka veel ka mingi ehitustegevus. Kaljuste küünist edasi ehitab üks soomlane omale arhailises stiilis palktaret ja veelgi edasi lääne poole on keegi mingi udupeene maja püsti löönud, mis on ilmselgelt ehituskeelu vööndisse tehtud, sest mereni on tema ukse alt vaid paarkümmend meetrit. Selline maja sobiks küll pigem kuskile linna või äärmisel juhul Käsmu kaptenikülla, aga noh, inimeste fanataasial ei ole teadupärast piire. Muidugi on sinna lääne poole pääsemisega tükk tegu, sest vahepeal tuleb läbida soo ja mingi lihtsama autoga või jalgsi sealt läbi ei lähe, nagu ka ühelt juuresolevalt pildilt võib näha. Teiseks võimaluseks on kasutada helikopterit, nagu tegid eile saarel käinud Schlössle hotelli pomod. Muuseas, see kopterifirma paikneb Eestis, kuigi on soomlaste oma, ja pole üldse midagi ülemõistuse kallist - lennutunni hind on € 650.-, kopterisse mahub kolm reisijat ja ootamine arvesse ei lähe...

Peep

Järvejooks

17 tundi pärast Tallinnas maandumist olin juba Viljandis ja järvejooksu stardis. Kuigi üsna magamata ja SAS-i jube ebamugavas ja kitsas lennukis sõidust kangete kontidega, aga Viljandis ei oleks ju saanud ka mõistetavatel põhjustel jooksmata jätta. Et mul mingit jooksuvormi tegelikult pole - olen ju sel aastal oma põlveprobleemide tõttu sörkinud vaid 3 korda a 40 minutit - siis ei läinud ma Viljandisse ka mingit tulemust üritama. Plaan oli järvering läbi sörkida ja soovitavalt ikkagi kiiremini kui tunniga. See ka õnnestus - sain ametliku aja 59:29, mis on küll pea 7 minutit kehvem, kui mu parim aeg, aga noh, viimase korraliku jooksu tegin ka eelmise aasta mais Göteborgis.

Üks naljakas seik oli selleaastase järvejooksuga veel. Nimelt panin hommikul jet lagist uimase peaga oma spordikotti õigete jooksutossude asemel Oskari vanad, nr. 42 tossud. Vaatasin siis Viljandis juba, et pean kingadega raja läbima, aga õnneks oli kaasas Meelis, vana sõber ja treener, kellega ma siin Elmo tehtud pildil olen, ja kellel olid jooksutossud jalas. Ja et number ka enam-vähem sobis, siis jooksingi raja läbi Meelise tossudega. Selline udupea siis, aga aitäh, Meelis! Aga homsest läheb lahti jälle hulluks töötegemiseks. Esmaspäeval Rakvere, teisipäeval Viljandi, kolmapäeval Paide. Edasi näeb. Pääskülas peaks mingil hetkel aiatöödega ka algust tegema, aga seda kuidagi ei suuda kohe praegu ette võtta. Tänagi uimerdan siis päikese käes, teetass pihus ja lihtsalt unelen. Selline aklimatiseerumisperiood ilmsel...

Peep

Läbi saab...

see Chicago aeg. Täna õhtul lendan tagasi Eestisse. Kahju on veits, mis seal salata. Eile käisin ja võtsin veel Chicagost viimast. Kuulasin Chicago sümfooniaorkestri esituses Brahmsi esimest, mis oli nii ilus, et võttis kananaha ihule. Sain muidugi ka uskumatult head kohad all saalis keskel ja seda vaid 15 dollari eest oma ISIC-kaardiga. Pärast käisin Andy's Jazzclubis, kus minu meelest mängitakse selle linna kõige paremat jazzu ja kus pakutakse imehead tuunikala seesamiseemnetega. No ja õhtu ning oma siinse aja lõpetasin muidugi nurga peal Old Town Ale House'is. Ja nüüd käib pakkimine...

Panen siia veel minu Chicago kohtade topi koos linkidega, et siis, kui keegi kunagi siia linna satub, oleks hea vaadata, kas meie maitsed kokku langevad. Niisiis: parim muuseum: Chicago Art Institute eriti oma impressionistide koguga, mida loetakse Põhja-Ameerika parimaks ja maailmas teiseks. Parim bluesiklubi: Buddy Guy's Legend eriti oma esmaspäevaste jam-sessionitega, kus õhtu jooksul astub üles lisaks peaesinejale vähemalt kolm bändi, kes pannake kokku kohapeal. Parim kino: Piper's Alley Theatre, mis on selline vanakooli kino, pisut kulunud ning räämas, natukene Sõpruse moodi ja kus näidatakse natukene erinevat repertuaari, sellist alternatiivsemat kraami. Parim jazzuklubi: Andy's Jazzclub, kus seitsmel päeval nädalas mängivad kaks erinevat koosseisu, esimene juba viiest õhtul ja teine üheksast, poole kümnest, ja kus eranditult iga koosseis on selline, mis võiks meie Jazzkaarel olla vabalt peaesineja. Parim nurgapealne baar: Old Town Ale House, mis on lihtsalt üks suurepärane koht jube mõnusa auraga ja äärmiselt meeldivate inimestega seal sees. Ja kus sinust hiljemalt kolmanda külastuse järel saab püsikunde, kes on alati teretulnud...

Peep

Tagasi Chicagos

Reedel tulin Coloradost tagasi Chicagosse. Kui teisipäeval siit läksin, oli väljas +3 Celsiust, kui tagasi tulin, oli +28. Öö oli mõnus ja kuum, käisin ja tolknesin koos viimaste Chicago-külalistega Andy jazzuklubis, nurga peal Ale House'is ja lõpuks veel vastu hommikut Magdaga järve ääres. Ja praegu, kui ma just Magdaga jälle järve äärest tulin, oli +6. See kliimavärk on siin ikka imelik küll. Tegelikult oli veel täna ennelõunal siis jube soe, läksin kuskil kahe paiku linna ja oli veel paras saun. Ning siis järksu tuli äikeselaks ja pärast seda langes temperatuur mingi 18 kraadi umbes 10-15 minuti jooksul. Sellist asja pole ma veel kuskil kogenud, isegi mägedes mitte - sealgi võtab selline muutus pisut kauem aega. Aga noh, ma korra selle Chicago-aja alguses kogesin ka olukorda, kus õhutemperatuur langes vähemalt 10 kraadi mingi kahe minuti jooksul.

Aga Colorado, Boulder ja Kaljumäed jäävad järgmist korda ootama. Sinna lähen kindalsti tagasi ja ma mõtlen juba ette sellele, kuidas ma seljakoti koos telgi ja magamiskotiga selga võtan ja üle Kaljumägede teisele poole Utah'sse matkan. See oleks küll mäng, mis väärib küünlaid, kusjuures, tundub, et täiesti teostatav. Üleeilses New York Timesis, õigemini selle vabajalisas oli lugu mehest, kes poole aastaga matkas New Yorgi osariigist läbi Pennsylvania, Ohio, Michigani, Wisconsini ja Minnesota Põhja Dakotasse välja. 4600 miili. Soovitan soojalt pilk peale visata. Nii palju mina ei plaani, aga jah, matkaradadega on siin hästi, neid leiab igale maitsele ja igasuguses pikkuses, kusjuures Colorados on nendega eriti hästi.

Ja lõpuks veel ka paar pilti Boulderist, kus me oleme Merry juures kõik koos ja linnast ka, kus peamisel jalakäijatetänaval Pearl Streetil ja muidgi mujal ka on kõik nurgad täis mõnusalt vabameelseid inimesi, kes pilli mängivad, laulavad või lihtsalt hängivad. Vana hipikogukond, nagu see linn ju on...

Peep

Kaljumägedes

Boulder on uskumatu - siin on nii palju vinget loodust 10 minuti autosõidu kaugusel, et see ajab lihtsalt hulluks. Tegime Merryga eile ühe neljatunnise ja täna ühe kahetunnise matka. Käisime üleval mägedes ja see oli tõesti mõnus. Neil on siin sadu matkaradasid, kui mitte tuhandeid ja tegelikult teeb see jube kadedaks. Kui ma siin elaksin, siis ilmselt hulguks ma mägedes kogu aeg. See on lihtsalt nii lihtne. Ja tegelikult pidavatki inimesed Merry jutu järgi siia kolima justnimelt elukeskkonna pärast. Matkamiseks, sportimiseks, igasuguseks enese füüsilises ja vaimses mõttes heas vormis hoidmiseks on siin tingimused ideaalsed. Boulder on sõna otseses mõttes otse Kaljumägede jalamil, tasandiku servas, mägede all.

Eile käisime Betasso looduspargis, kus jalutasime 4-miilisel rajal ja täna ronisime üles Sugarloafi mäe otsa, mis on 2936 meetri kõrgune küngas, aga kust avaneb võimas vaade nii edasi Kaljumägede tõeliste tippude kui ka itta tasandikule Denveri suunas. Sugarloaf põles 1998. aastal metsatulekahjus puhtaks, on nüüd lage, üksikute surnult taeva poole turritavate tüvedega mägi. Matkarada, mille pikkus on umbes kaks miili, viib üsna laugelt üles, nii et kohale pääseb lausa sandaalides, mida mõned tüübid täna ka tegid, aga neil ei olnud tipus lume sees tatsates ilmselt väga mugav. Lahe oligi see, et väljas oli täna ligemale 30 kraadi sooja ja seda Celsiuse järgi, osades kohtades nõlval ja ka üleval tipus oli aga lund veel üle põlve. Ma pole kunagi näinud nii sooja ilmaga paksu lund...

Aga homme õhtul lendan siit tagasi Chicagosse. Merry läheb juba hommikul ära mingile konverentsile Portlandi, mina plaanin veel hommikupoolikul kerge sörgi siin teha, sest kuidas ma saan ära minna USA pikamaajooksjate ühest lemmikpaigast ise jooksuringi tegemata. Selle leppisime igatahes Merryga kokku, et kunagi tulen ma siia tagasi ja siis kindlasti pikemaks ajaks. Ja seda koos seljakoti ning telgi ja matkasaabastega, et siis mõneks ajaks siia Kaljumägede vahele ära kaduda. Millal see juhtub, ei oska praegu ütelda, aga lubadus on antud.

Peep