Nuni pildid

Mul on ilmselgelt üks võlg üleval. Suvise Nuni-ekspeditssiooni pildid on pikalt oodanud ilmutamist, et see asi mul seal saatuse tahtel pooleli jäi, siis ei olenud erilist tahtmist sellega tegeleda. Nüüd on filmirullid ilmutustankidest läbi käinud ja sisse skännitud ning panen mingi väikese valiku siia üles. Piltidel tunneb pisut äraarvamisvõimet kasutades ära perekond Riga, sideohvitser Arvindi ja šerpa Nima. Allolev seeria näitab tegevusi baaslaagri ja esimese laagri vahel ehk siis kuni 5500 meetrini...

TIPP!

Sain just SAT-telefonilt järgmise sõnumi:

TEGIME ÄRA. KURADI RASKE OLI. TIPPU 13 TUNNIGA. KOGU MARSRUUDILE KÖIED. KAHJU ET SIND EI OLNUD. J&T.

Tipukatsele

Viimased uudised Nunilt raagivad, et Tarmo, Jane ja Nima on j6udnud k6ige ylemisse laagrisse ehk 6500-meetri peale. Arvi on jaanud kuhugi allapoole, t6enaoliselt siis teise laagrisse. SAT-telefonilt tulnud s6numi jargi kaaluvad nad kolmekesi tana keskoo paiku tipukatsele minekut. K6ik s6ltub ilmast, eile oli olnud ideaalne tipuilm...

Peep

Delhis

Olen otsaga jalle Delhisse j6udnud. Tahtsin seda linna kyll valtida, sain ma ju siit selle t6vepisiku, mis l6puks minu Nuni alt evakueerimiseni viis, aga ei paasenud ma sellest. Homme hommikul valjub mu Helsingi lennuk kyll taiesti normaalses ajal, s.o. 10.20, aga Leh'st oleksin ma k6ige varem siia j6udnud 8.30 ja see vahe on siinsete inimeste s6nul selgelt ebapiisav. Pagas poleks yhe lennuki pealt teisele j6udnud ja iseenda lennule registreerimisega oleks ka keeruliseks lainud. Delhi lennuajaama reeglite jargi peab siselennule registreeruma kaks ja rahvusvahelisele lennule kolm tundi enne valjumist

Nojah, proovin selle parastl6una ja 6htupooliku siin kuidagi ara kygeleda, 6nneks on mul on parasjagu pooleli Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart", vaga m6nusalt voolav lugemine, veedan aega sellega ja eriti tanavale ei kipu. Hotelli ymber teen vast 6htupoole tiirukese, kui palavus leebemaks laheb, aga sellega ka piirdun.

Homme 6htupoolikul olen mina siis taas kodus, napid teated Nunilt raagivad sellest, et Tarmo, Jane, Nima ja Arvi mydistavad ikka kuskil teise ja kolmanda laagri vahepeal lumepilve sees. Hari, mida mooda nad ylespoole teed yritavad leida, on vaga raske ja jarsk, jaa- ja ilmaolud karmid ning Jane s6nutsi on Nima suutnud vahepeal ara kaotanud Tarmo yhe kirka. Aga need on eile6htused andmed, kuhu nad tanaseks omadega j6udnud on, seda ma ei tea...

Peep

Jälle Leh's

Ma olen nagu Švejk, kes oma rügementi otsides kogu aeg mingi küla otsa komistas, mitte kunagi aga Budějovicesse, kuhu ta pidi minema, ei sattunud. Mina vahemalt nägin Nuni ära, aga olen tõepoolest jälle Leh's, nüüd siis juba vist kolmandat korda selle lühikese aja jooksul. Aga siin ma olen ja nüüd ei teagi täpselt, kuidas ja kuhu edasi, s.t. millal tagasi koju. See sõltub nüüd natuke kindlustusfirma otsustest. Aga arsti juures käisin täna siin Leh's ära ja sain teada, et minu evakueerumisotsus oli ainumõeldav ja täiesti õigeaegne lahendus. Diagnoosiks kirjutas arst eesti keelde ümberpandult järgmist: viirushaigusest nõrgestatud organismis tekkis minimaalne AMS ehk mägihaiguse kerge vorm. Nüüdseks on see möödas ja mingeid komplikatsioone AMS teadaolevalt ei tekita (loodetavasti ;)). Hea, et ma ennast või siis enda organismi kuulasin, Janet muidugi ka, kellega me seda asja põhjalikult arutasime, ja edasi ei roninud. Muidu oleks võinud asi päädida veel helikopterisõiduga...

Aga Jane, Tarmo, Arvind ja Nima, kelle õige nimi on muuseas Nyngma Sherpa, on parasjagu teises laagris umbes 6000-meetri peal. Tarmo ja Nima käisid täna luuret tegemas, kuidas kolmandasse laagrisse jõuda, aga olid sunnitud tiba enne ülemise jäämurru lõppu hullude olude pärast tagasi pöörama. Homme proovivad kuuldavasti uuesti jäämurru teisest servast. Kui sealt ka läbi ei pääse, siis peavad nad ilmselt uuesti esimesse laagrisse laskuma ja otsustama, kuidas edasi. Siis on veel võimalus nn Shveitsi marsruuti proovida, aga see tähendab hoopis teise harja peale minekut. Ma siiski usun, et nad saavad tavamarsruudi peal hakkama.

Peep

Ongi k6ik

Jah, olen sunnitud t6dema, et minu jaoks on selle ekspeditsiooniga asi yhel pool. Olen hetkel j6udnud Kargilisse, mis on poolel teel Leh'sse. Homme 6htuks loodan sinna arsti juurde j6uda. Eilne allatulek esimesest laagrist baasi oli karm katsumus. Tee, mida paar paeva tagasi labisin umbes 2,5-tunniga, v6ttis nyyd aega pea 6 tundi. Arvind ja sherpa saatsid mu laagrist yle platoo jaamurruni, sealt laskusin koisi pidi ise alla, ja l6puks k6ikusin jarsku moreenin6lva pidi alla baasi valja. Palavik, hiigeln6rkus ja teatud koordinatsiooniprobleemid tegid selle tee ysna hulluks.

Tana varahommikul olid 6nneks baaslaagris mul juba vastas sirdar ja yks porter, kes mu kola aitasid alla kylla kanda. Sealt sain mingi auto peale ja nyyd olen siis Kargilis. Enesetunne on m6istagi oluliselt parem, kui yleval, siin on vaid mingi 3000 m yle merepinna, aga palavik on alles ja n6rkus ka. Selgelt on haigus sees, aga mis, seda loodan homme Leh's teada saada. Kuidas edasi ja kui ruttu koju, see selgub loodetavasti nadalavahetuse jooksul, hiljemalt esmaspaeval. Informeerisin ka oma kindlustuskompaniid, vaatan, mida nemad kostavad selle kiire kojusaamise ja muu suhtes.

Seekord siis sedamoodi, krdi Delhi oma viiruste ja muu saastaga :(

Peep

Evakuatsioon

Dehli kurihaigus lõi uuesti välja. Vaevlen totaalse füüsilise nõrkuse ja palaviku küüsis. Evakueerun täna baaslaagrisse. Homme Tangolisse ja ülehomme Leh'sse. Jane, Tarmo, Arvind ja sherpa Nima jätkavad homme minekut esimesest laagrist teise, 6000m kõrgusele. Neil kõik OK!

Peep

5500m

Jõudsime 5500 meetri kõrgusele esimesse laagrisse. Oleme siin viiekesi. Lisaks meile kolmele on meiega ka Arvi ja üks sherpa, kes meiega ühtäkki Tangolist liitus. Täna oli pikk ja raske päev, toss on üsna väljas. Õnneks on meil siin homme puhkuse päev, see kulub mulle väga ära. Tervis tundub nüüdseks ka korda saanud.

Peep

Edasi

Ekspeditsioon on taasühinenud. Palavik on läinud. Vaid köha on alles. Homme baaslaagrisse. Peep

Yle kivide ja kandude

Krt, ma olen jalle Leh's! Ma ei paase sellest linnast kuidagi... Tana oosel enne treki algus vaevlesin ja jalle suht k6rge palaviku kyysis ja see naitas selgelt, et kohalikus laatsaretis valja kirjutatud antibiots m6jus kyll Janele, aga minu bronhiidile selle hammas peale ei hakanud. Seega tegin otsuse, et trekile ei lahe, sest muidu kurnan ma ennast taitsa ara ja nii ei saa kindlasti mae otsa, ja s6itsin tagasi Leh'sse, joonelt siinsesse riigihaiglasse ja hadaldasin seal, mis jaksasin. Arst kuulas mu labi ja nentis lihtsalt, et ju siis jah, sellele antibiotsile minu kurit6bi ei reageerinud. Ta kuulas mu labi, leidis, et kopsud on taiesti puhtad ja korras, syda loob, hapniku tase veres on hea, ja ta ei nae mingit vastunaidustust sellele, kui ma umbes nelja paeva parast tasapisi ronima hakkan. Tohtri kinnitusel pean ma uue kuuri antibiotsi nyyd pintslisse pistma, kohasiirupit ka, kolm neli paeva puhkama, ja siis on tema kinnitusel k6ik OK! Niisiis hakkan ma siit Leh'st homme varahommikul koos meie ronimivarustusega uuesti mae poole s6itma. See v6tab kaks paeva aega, tanane ka, yks paev baaslaagris ja peakski olema vajalik puhkusepaevade arv koos. Aga Janel ja Tarmol koos Arviga on praeguseks esimene trekipaev tehtud. Nagu ma Jane taevas6numist valja loen, on neil k6ik hasti. See on hea!

Trekile

Tana hommikul laheme Leh’st liikuma. Eilseks olime Janega sedav6rd kosunud, et otsustasime teele minna. S6idame siit Kanji kylla, kus meid ootavad hobusemehed ja kuhu pannakse yles esimene laager. Kolmapaeval liigume sealt edasi Kanji kuru alla, neljapaeval yletame umbes 5200-meetrise kuru ja teeme laagri kusagile selle taha, reedel peaksime trekiga yhele poole saama. Laupaeval on aga juba plaan j6uda Nuni baaslaagrisse ning pyhapaevast hakkab peale ronimisperiood. Oleme esialgsest plaanist yhe paeva v6rra maas, aga meil jaab varupaevi veel. Kui k6ik sujub hasti, kui ilma on ja me labip6detud gripist kenasti taastume, siis v6iks kusagil 11.-16. augusti paiku oodata tipu-uudiseid. Yritame ikka vahepeal ka teada anda, kuidas meil laheb, aga need teated saavad ilmselt olema suhteliselt lakoonilised, sest me kasutame nende edastamiseks siin rangelt mitteaktsepteeritud Laika-tyypi sidevahendit.

Paar s6na Arvist ka. Kuigi sideohvitseri funktsiooniks on ekspeditsioon baaslaagrisse saata ja seal passida, et keegi kuhugi mujale ei roni kui just sellele maele, mille luba on ostetud, ja ka yhtegi s6javaeobjekti ei pildista, on Arvind ehk Arvi natuke teist masti mees. Tema on ronimishuviline noormees, kainud labi alpinismikursused ja saatnud eelmisel aastal yht 2-liikmelist ekspeditsiooni Nuni s6sarmae Kuni baaslaagrist edasi esimesse laagrisse. Kusagile 6000-meetri kanti tema enda s6nade kohaselt. Niisiis palus Arvi tagasihoidlikult ka meilt v6imalust baasist ylespoole tulla. Nii me siis otsustasimegi, et liigume neljakesi edasi nii kaugele, kui see m6istlik ja ohutu on. Kui mitte muud, siis saab Arvist olema kasu koite ja muu varustuse baasist edasi kandmisel, ja tema saab kogemust ning loodetavasti isikliku k6rgusrekordi…

Peep

Ootus

Hetkel istume Leh's ja ootame, millal minu t6bi yle laheb. Janel on tana juba paris hea, minul veel paraku mitte. Palavik istub sees ja bronhides ning neelus kr6biseb. Söön rohtu, yritan magada ja loen Indrek Hargla apteeker Melchiori Rataskaevu tanava kummituse lugu. Homme l6unaks peab selgeks saama, kas me saame teisipaeva hommikul siit edasi trekile liikuda v6i mitte. Kui mu enesetunne seda ei luba, siis jaab ilmselt trekk yldse ara ja me laheme paar paeva hiljem juba otse Nuni baaslaagrisse. Ei tahaks seda varianti kyll veel t6siselt paevakorda v6tta. Vaadates, kui kiiresti Janel t6bi yle laks ja arvestades, et minul algas see pisut hiljem, siis loodan ma ikka vaga, et olen homme taas liikumik6lbulik inimene ja me paaseme siit edasi vaid yhepaevase hilinemisega.

Peep

Pisike tagasilöök

Tanahommikune arkamine ei olnud k6ige meeldivam - oosel olime nii mina kui Jane jaanud palavikku ja paeva peale pole enesetunne paranenud. Ilmselt saime Delhis konditsioneerilaksu pluss meile hakkas kylge mingi viiruserajakas. Kylastasime kohalikku riigihaiglat, mis oli elamus omaette, ja kus meid labi kuulati ja kerge antibiotsikuur valja kirjutati. Kolme-nelja paevaga, arvas tohter, kosume yles ja saame rahulikult oma ekspeditsiooniga alustada. Igatahes pole see v6rreldav yhe ameerika tyybiga, kes meiega samal ajal haiglas oli, ja kes juba kaks nadalat verise k6hut6ve ja muude j6leduste kaes on vaevelnud. Meil on ainult palavik ja kondivalu, aga tema nagi valja nagu Buchenwaldist paasenu. Arusaamatu, miks ta koju ei s6ida...

Kokkus6ttes siis kasutame meie ara oma esimese varupaeva ja laheme siit trekile esmaspaeva asemel teisipaeval. Niisiis kaks paeva veel internetis. Tyytu see ju on siin parajas kuumuses palavikus k6ikuda, sest pikali olla ju kogu aeg ei j6ua, aga kyll saab hakkama. Antibiots peaks kohe-kohe m6juma hakkama ja siis laheb kergemaks. Jane naeb juba suht reibas valja, aga ta on ka paratsetamooli sisse kihutanud, mida mina veel teinud pole. Aga kohe teen...

Peep

J6udsime Leh'sse

Tana varahommikul maandusime 3500-meetri k6rgusel Leh's, Ladakhi pealinnas. Oleme siin nyyd esmaspaevani, korjame kokku veel mingit kola, mida mae peal vaja laheb, harjume k6rgusega, ja siis siirdume aklimatiseerumimatkale. Internetti on seega veel paarika paevaks, peale seda jaame juba k6rgemate sidevahendite meelevalda. Leh on ysna meeldiv paik, kodune selline, kui oled kainud Tiibetis ja ka Bhutanis. Hea on olla Dehlist ara, puhta ja selge taeva all, rahumeelsed ja mitte pealetykkivad inimesed ymberringi. Meel on hea, enesetunne ka, k6rgusest tingitud vaevused puuduvad. Homme siinsetest tegemistest pikemalt...

Peep

Delhis

Tanane paev laks ametliku asjaajamise peale. J6udsime Delhisse varahommikul ja l6unast oli meil IMF-is (Indian Mountaineering Fondation, mitte segi ajada Rahvusvahelise Valuutafondiga) suur koosolek, kus meid yle kuulati, kindlustused ja muu vajalik paberimajandus yle kontrolliti ja 1900 dollarit maemaksu sisse kasseeriti. Ja muidugi tutvustati meid meie sideohvitseri Arvindi ehk Arviga, nagu me ta nime suuparaseks ara lyhendasime. Arvi on noor hindu, yldse mitte s6javaetaustaga magironimishuviline, kelle funktsioon on ebamaarane, aga ilmselt on siinkohal tegemist mingi osaga sotsiaalprogrammist ehk tooh6ive tagamisega ja eks me siis peame talle ylalpidamist pakkuma. Nojah... Veel selgus IMF-is, et kuigi tegemist on "aarmiselt populaarse maega", ei ole peale meie ekspeditsiooni parasjagu Nunil kedagi, kunagi hiljem augustis pidi sinna saabuma Jagged Globe'i kommertsekspeditsioon. Seega saab teoks see, mida natuke oli arvata ehk siis yksinda ronimine. Seda asja me arutasime nyyd pikalt yhes kohalikus puhvetis kylma Kingfisheri 6lle ja imemaitsva paneeri juures ja leidsime, et kui nii siis nii. Aga nyyd hakkab siin keskoo katte j6udma, paar tundi saab magada, ja siis lennujaama, kust meil kell viis kohaliku aja jargi valjub lend Leh'sse Ladakhi, kus me veedame jargmised kolm paeva aklimatiseerumiseks ja viimaste varude soetamiseks...

Peep

Algas...

Oleme oma kolaga Helsingi lennujaamas ja kolm seljakotti ning yks spordikott varustusega on sisse tsekitud. Kola kogukaal on 89,5 kg,mis tähendab, et me jäime poole kiloga oma pagasipiirangu piiridesse. Kohe hakkame siit Istanbuli suunas lendama ja sealt edasi Dehlisse. Järgmine kontakt siis juba kuskilt Indiast. Olge kuuldel...

Peep

Mt Nun

Sihtkoht: Mt Nun, tuntud ka Nun Kuni massiivi nime all, 7135-meetri kõrgune tipp India Kašmiiris, Suru oru lähistel, umbes 100 kilomeetrit Srinagarist idas, Himaalaja India-poolse osa kõrgeim tipp. Mt Nuni esmatõus leidis aset 1953. aastal Moraavia misjonäri Pierre Vittozi ja prantslanna Claude Kogani poolt, eestlased pole sinna teadaolevalt jõudnud.

Aeg: 20. juuli - 22. august 2011.

Ekspeditsiooni liikmed: Jane Riga, Tarmo Riga, Peep Kala.

Eesmärk: jõuda võimalikult turvaliselt ja väikese energiakuluga tippu ning siis koju tagasi.

Lennupiletid: olemas (Turkish Airlines Helsingist üle Istanbuli Delhisse ja tagasi, Delhi-Leh-Delhi mingi kohaliku liiniga).

India viisad: olemas.

Kindlustused: olemas (ihi Bupa).

Varustus: põhiosas olemas (tänud Nõmme matkapoele Matkamaailm ja prantslaste netipoele Telemark Pyrenees), nipet-näpet saabumas.

Füüsiline vorm: iga päevaga järjest parem (tänud treener Meelisele).

Vaim: valmis.

Ärevus: hakkab tasapisi kogunema.

Järjekordne Kazbek

Just sain Airalt Gruusiast SMS-i, et järjekordne eestlaste grupp Alar Siku juhtimisel jõudis täna Kazbeki tippu. Aira sõnumi järgi oli raske tõus, kõik kokku 16 tundi, ilm olla olnud päris hull, aga grupp jõudis üles 100-protsendiliselt. Palju õnne!

Sent from my iPhone

Masendus

Midagi nii koledat, kui eilne Fääride ja Eesti jalgpallimatš, ei ole minu silmad ammu-ammu näinud. Tahan juba ära mägedesse, seal sellist asja ei näe. 20. juulil on meil Tarmo ja Janega minek...

Peep

Lingid

Praeguseks leiab internetist kaks väga head klippi Taneli ja Andrase Everesti-tõusust. Esimene link viib Õhtulehe veebiküljele, kus on Andrase poolt mäel üles võetud materjalist kokku lõigatud ääretult vinge video, mida tasub emotsiooni saamiseks kindlasti vaadata. Teine link on Delfi TV poolt poolt tehtud intervjuu nüüdseks juba korralikult raseeritud Taneliga, kus mees jutustab väga mõnusalt äsjalõppenud ekspeditsioonist ja sellest, kuidas ta üldse nii kaugele jõudis, taustaks samuti Andrase suurepärased kaadrid. Mõlemat klippi võib mu meelest vaadata päris mitu korda järjest... Ja veel - eile tegid ka ülejäänud neli Jagged Globe'i klienti Everesti ära, mis tähendab, et JG ronijad jõudsid seekord tippu 100-protsendiliselt! See on ikka päris haruldane saavutus...

Lennujaamas

Mõned pildid Andrase ja Taneli saabumisest (seekord siis niipidi, ma ei teagi, miks ma kogu aeg olen kirjutanud meeste nimed teises järjestuses...):

Pühapäeval lennujaama!

Tanel ja Andras maanduvad Tallinna lennujaamas pühapäeval kl 17.30. Kõik-see-mees neile vastu, eks ole ju!

SMS Tanelilt

Ootame helikopterit Gorak Shepis, ilm on aga kehva. Mängime malet ja joome rummi!

Balti nimestik

Postimehe kommentaariumis küsis Enn, et mitmendatena jõudsid Tanel ja Andras Džomolungmale kolme Balti riigi arvestuses. Ta arvas, et 4. ja 5., et enne neid ja Alarit ning Sauliust oli üles jõudnud vaid üks leedulane ja mitte ühtegi lätlast. Mina mäletasin teisiti, sestap võtsin kätte ja surfasin natuke netis. Leidsin järgmised andmed:

10. mai 1993 - Vladas Vitkauskas, Leedu
14. mai 1995 - Teodors Ķirsis, Läti
14. mai 1995 - Imants Zauls, Läti
27. mai 1997 - Ilgvars Pauls, Läti
22. mai 2003 - Saulius Vilius, Leedu
22. mai 2003 - Alar Sikk, Eesti
15. mai 2007 - Aldas Baltutis, Leedu
21. mai 2007 - Darius Vaičiulis, Leedu
16. mai 2011 - Tanel Tuuleveski, Eesti
16. mai 2011 - Andras Kaasik, Eesti

Palun, kas keegi oskab täiendada?

Peep

Veel teateid tipust

Jagged Globe'i kodukas annab teada, etl tipukatsele läksid ekspetsi liikmed neljandast laagrist teele 15. mai õhtul kl 9. Tippu jõudsid 16 meest (6 ronijat pluss kaks giidi pluss 8 šerpat) 16. mai hommikul umbes kl 6. Ekspeditsioon võitles tõusul oodatust tugevama tuulega, mis grupi liidri David Hamiltoni sõnul oli olnud umbes 30-40 miili tunnis, s.-o. ca 14-18 m/s. Homme alustavad nad laskumist baaslaagrisse, kuhu nad peaksid jõudma 18. mail. Siis loodan mõne teate saada ka juba Tanelilt endalt.

TIPP!

Just ilmus Jagged Globe'i kodulehele teade, et täna hommikul kl 6 kohaliku aja järgi jõudsid kaheksa ekspeditsiooni liiget koos kaheksa šerpaga Mt. Everesti tippu! Niisiis õnnitlused Tanel Tuuleveskile ja Andras Kaasikule eduka tipusoorituse puhul. Detaile kuuleb ilmsel varsti, praegu on mehed laskumisel.

Viimaste teadete kohaselt on kõik elusalt ja tervelt jõudnud kolmandasse laagrisse, kus nad puhkavad rängast tiputõusust. Edasi teise laagrisse hakkavad nad liikuma homme hommikul.

Teine tipukatse

Jagged Globe kodukas annab väga lühidalt teada, et reedel alustasid Everesti-ekspeditsiooni liikmed uuesti liikumist teisest laagrist üles kolmandasse. Seega alustasid Tanel ja Andras koos teistega teist tipukatset ja kuigi uudised Everestilt kõnelevad jätkuvalt suht vingetest tuultest üleval, paistab, et teine tipukatse on parasjagu teoksil. Siit vaadates näib Meteoexplorationi järgi, et natuke annab tuul järgi teisipäeval, kolmapäeva öösest vaibub tuul aga päris ära. Seega tundub, et lähipäevil on väga head tipuvõimalused täiesti olemas...

Tipukatse lükati edasi

Everestilt laekuvate teadete järgi on Taneli ja Andrase ning ülejäänud ekspeditsiooniliikmete laupäevaks planeeritud tipukatse edasi lükatud. Nagu Jagged Globe'i koduleheküljelt lugeda võib, olid mehed sunnitud ülevalt kolmandast laagrist, kuhu nad eile edukalt jõudsid, tagasi teise laskuma. Tipukatse edasilükkamise põhjuseks on järsult halvenenud ilmaprognoos, mis lubab 8000-meetrist ülespoole väga tugevat tuult. Tõepoolest, ka Meteoexplorationi veebiküljelt võib näha, et praegu ennustatakse kuni teisipäevani tuult 80-100 km/h, s.o. 23-28 m/s...

Läheb liikumiseks

Värske teade Tanelilt ja Andraselt:

Homme hommikul paneme tipu poole punuma, 14-ndal peaksime kohale jõudma plaani järgi!

Nüüd siis pöidlad pihku siin all...

Uudiseid Everestilt

Tanelilt ja Andraselt sain täna hommikul järgmise sõnumi:

Tervitus, tulime just kolmandalt aklimati tõusult 7500 m pealt, nüüd puhkame ja ootame head ilma tipu tegemiseks, tervis mõlemal hea ja meeleolu turgutatud paari õllega!

Ühesõnaga - tundub, et poistel kõik sujub ja varsti peaks hakkama tulema ka olulisi ja loodetavasti häid uudiseid. Peame pöialt...

Surnumeri

Petra

Siq al-Barid ehk väike Petra

Amman

Araabia külalislahkus

Teel Surnumere äärest lennujaama otsustasime teha kiire peatuse Madabas. Oi kui õige otsus see oli! Esmalt saime tõelise kogemuse, kui hääletasime Surnumere ääres ühe tõeliselt eelajaloolise panni peale, mis kunagi oli olnud auto, mille juht ei rääkinud ühtegi sõna peale araabia keele ja kelle kõrval istuv poiss oskas umbes viit ingliskeelset sõna. Ja selle panniga, mida vahepeal kohalikus bensujaamas tankisime, loksusime umbes kahekümnega üle mägede Nebo mäest mööda, kus Mooses iidsetel aegadel oma tähtsaid asju ajas, Madaba poole. Elamus missugune!

Aga Madabas, kohe peale sellest loksust väljumist, peatus meie kõrval auto nelja naisega sees, kes olid mures, ega me eksinud pole, ja kutsusid meid seejärel enda poole külla kohvi-teed jooma. Ja seal siis söödeti meil kõht täis, viidi linna peale kiirele tuurile, siis jägmisesse koju teele-kohvile-vesipiibule ja kõige lõpuks pandi takso peale, mis neid n.-ö. kohalike tariifiga lennujaama tõi. Kõik see oli äraütlemata tore ja südantliigutav, kahtlemata kõige meeldivam kogemus kogu selle matka ja meie viimaste aegade kõikide araabia-matkade peale üldse. Tõeline araabia külalislahkus, millest ma siiani vaid kuulnud olin.

Äärmiselt meeldivate tunnetega lahkume Jordaaniast. Kohe väljub lennuk Riia poole. Homme panen siiasamasse juba portsu matkapilte...

Peep

Sent from my iPhone

Kuningate maanteel

Moosese orust ehk Wadi Mousast asusime varahommikul mööda kuningate maanteed teele Surnumere poole. Kõlava nimega maantee on tegelikult üks turistidele mõeldud marsruut, mis käib läbi paarist kindlusevaremetest, mõnest kõrgemast paigast, kust avaneb vaade kõrbele, orgudele ja mägedele, jõuab välja Surnumere äärde ja peatub pärast oma mosaiikide poolest kuulsa Madaba läbimist Ammanis. Väga palju peale Petrat ju enam mingeid kivikuhilaid ja vaatepunkte näha ei tahtnud, aga et Surnumere äärde Wadi Mousast mingit bussiliini ei lähe ja Ammani kaudu ringi ka teha ei viitsinud, valisime selle Kuningate maantee tuuri, ja hüppasime poolel teel lihtsalt autost välja. Tõsi küll, mitte päris sõidu pealt.

Surnumeri, mida õigupoolest peaks ju tõlkima Surnud Meri, võttis meid vastu äikesetormi ja padukaga. See oli päris sünge vaatepilt, kui Iisraeli ja Jordaania vahel, helesinise mere (tegelikult ju järve) kohal välgud sähvisid ja vett ojadena kallas. Ühel hetkel tormas mägedest alla mudavool, mis sinise vee pruuniks sogaks muutis. Tasahilju levis see mudalaik lehvikukujuliselt teisele poole Iisraeli suunas. Õige pea oli siiski päike väljas ja me proovisime järgi, ega ometi mägedest tulnud vihmavesi pole Surnumere vee kuulsat kandevõimet vähendanud. Ei olnud. Õieti on see päris kummaline kogemus, hulpida veepinnal, käsi-jalgu liigutamata, nagu õngekork ja üldsegi mitte kuhugi vajuda...

Homme proovime seda veel, meil on aega terve päev, enne kui peale südaööd hakkame tagasi lendama.

Peep

Sent from my iPhone

Petras

Sadade turistide seas kulgemine ajab mulle igast asendist kublad peale. Petras on neid sadu ja sadu, aga õnneks on see iidne linn ka nii suur, et igal juhul leiab kuskilt mõne kõrvalise raja või sellise nurgataguse, kus saab omaette istuda, mägesid vaadata, nägu päikesesse suunatult omaette mõtiskleda või siis soojal siledal kivil mõnekümneks minutiks silma looja lasta. Petras kannatab rahulikult terve päeva ära kulutada. Ja võiks vabalt mõne juurdegi võtta. Meie alustasime täna hommikul umbes kell 10 ja alles kuueks õhtul jõudsime tagasi linna väravasse. Rahul ja rõõmsad, emotsioonidest tulvil. Jalad mõnusalt surisemas.

Petras on tegelikult nii palju igatsugu muistset staffi, et ühel hetkel vaatad järjekordset kaljust välja uuristatud portikust või hauakambrit või katedraali, noogutad endamisi ja ühmad lihtsalt, et ahaa! Pildistada ei jõua kõike seda niikuinii, niisiis ongi ainuke võimalus reaalsustaju säilitamiseks põigata kõrvale kultuurkihist ja kulgeda puutumata looduses. Tulime Petra kõrgeimast punktist ehk kloostri juurest, kuhu viib üles lõppematu inimkätega rajatud kivitrepp, alla ringiga ümber mäe. Radadeta suhteliselt järsku nõlva pidi, vahepeal läbitavat rada otsides, kivide ja kaljumürakate vahel turnides. Oli selline korralik mägironimine, õigemini öeldes küll -laskumine. Mõnus! Pisut isegi nagu trenni eest. Ja kindlasti parim osa päevast. Kui alla jõudsime, olid all aiatööd tegevad kohalikud beduiinid üksjagu üllatunud - kust teie siis nüüd siia ilmusite? Mis siin ikka kosta - mõned on lihtsalt ebanormaalsed, eksole!

Aga nüüd siis on Petra nähtud ja tehtud, homme ootab järjekorras aeglane kulgemine Surnumere suunas. Autojuhiga on kokku lepitud...

Peep

Sent from my iPhone

Taas elumärk Everestilt

Tanel saatis täna järgmise sõnumi:

"Tervitused, 1 laagris käidud 6100 m peal, jäämurru läbimine on päris raske, laagrisse jõudes olime korralikult läbi. Lisaks saime kõva tormi 1 laagris, nüüd puhkame paar päeva ja siis uuesti üles 2 laagrisse. Tervitused tuttavatele!"

Sent from my iPhone

Wadi Mousas

Umbes kolmetunnise loksumise järel läbi kõrbe, kus tee ääres vaid mõnd harva kitsekarja ja nende juures maani musta riietatud ning rätikusse mässitud üksikut beduiinist karjust oli näha, jõudsime mägede vahele Wadi Mousasse. See on linn, mida teatakse vähem, hoopis kuulsam on siinsamas asuv kuulus Petra, mida üle maailma uudistama tullakse. Otse bussijaamast püüdis meid kinni ühe väikese kohaliku perehotelli pidaja ja ehkki sellised kliendikütid tavaliselt head ei tähenda, sattusime seekord küll väga mõnusasse boheemlikku seljakotimatkajate pessa, kus õhtuks serveeriti kogu majarahvale uskumatu kogus kohalikku sööki ja kuna meie ei viitsinud päris dormitoris magada, saime pererahva majja oma toa.

Pärastlõunal tegi matka Al-Baridi ehk väikesesse Petrasse, kus kunagi iidsetel aegadel ajasid liivakivisse uuristatud koobastes omi asju nabatealased, kes sealses suures looduslikus kindluses igapäevaelu elasid, siiditeed mööda kulgevatele karavanidele peatuspaika pakkusid ja siis ühel hetkel lihtsalt tont teab kuhu kadusid. Olime seal taeva poole kõrguvate tuulte poolt imeliseks lihvitud kollaste ümarate kaljumoodustiste vahel üsna üksinda. Nii kaugele oru põhja ei viitsinud need üksikud turistid, kes Petra asemel Al-Baridi olid viitsinud tulla, ometi kulgeda. Hea oli istuda lameda kalju otsas, vaadata kogu seda looduse kunstitööd, lasta soojal ent värskendaval tuulel peast läbi puhuda, ja kuulata vaikust, mis tundus vahepeal kõrvulukustav. Õhtune Petra külastus küünaldega palistatud teerada pidi ja suure templi ees platsil monotoonset, natuke kurvameelset ja igatsevat beduiini muusikat kuulates, oli hoopis teisest mastist - sadade turistide keskel, tuhandete välklampide sähvatuste valguses, oli omamoodi lummab, aga kaugelt liiga liiga rahvarohke...

Homme siis täispäev Petras. Koos kõikide nende sadade turistidega. Tuleb ära kannatada...

Peep

Sent from my iPhone

Kaladest ja habemeajamisest

Olen kuulnud, et Punases meres ujuvad ilusad kalad ja kasvavad värvilised korallid. Jah, see on tõsi, kontollisin ise täna järgi. Sai otsustatud, et kui juba siinkandis, siis tuleb üks päev ka veele, päikesele ja liivale pühendada ehk siis rannal vedeleda. Aga et ma niisama tegevuselt vedelemise peale tavaliselt lapiliseks lähen, siis valisime koha, kus saab mingisugusegi aktiviteediga tegeleda. Ja snorgeldamine sobis selleks vägagi hästi. Leidsime koha, kus oli tõsti imeilus korallriff, mille ümber ma hulpisin vist oma kolm tundi ühtekokku väikeste hingetõmbepausidega. Ma ei hakka seda kirjeldama, mis seal veepinna all paistis, seda ei suuda niikuinii täiuslikult edasi anda. Igatahes oli see väga suurejooneline ja kaunis ning ma väsisin lõpuks päris ära, sest pidin ju ometigi kõikidele oma arvukatele sugulastele tere ütlema. Või ma vähemalt üritasin seda tea. Aga neid oli kaugelt liiga palju - pikki ja lühikesi, ümmargusi ja kandilisi, sarvilisi ja värvilisi, mõni pealtnäha päris tavaline vobla vahepeale. Igatahes oli see kõik äraütlemata tore. Tuleb välja, et on muidki kohti peale mägede, mida kannatab nautida.

Aga üks priske punane mereahven leidis päeva lõpuks tee kõhtu, see oli vahetult enne seda, kui ma otsustasin, et minu habemest pole mingit kasu, ega ma ikka kuidagi moodi kohalikku väljanägemist ei suuda jäljendada ja seega pole mu kamuflaazhist ka erilist tolku ning ma otsustasin külastada kohalikku habemeajajat. Viimati käisin sarnase tegelase juures Damaskuse vanal turul ja too tegelane ei jätnud just parimat muljet. Jordaania habemeajaja Aqabas oli hoopis teist masti mees - jube hea käega ning mõnusa olemisega. Veetsin tema juures julge tunnikese, lõug sai puhtaks, kõrvakarvad välja kistud ning kõige lõpuks möksis ta mu näo mingi sodiga kokku, mille tahajärjel kaotasin ma kogu oma paari päevaga korjatud päevituse. Olen nüüd nii valge kui üks valge olla saab ja seega jääb vaid loota, et kellelgi minusugust mingiks kohalikuks otstarbeks vaja ei lähe. Ah jaa - vahetult enne habemeajaja juurest lahkumist avastasin tema töökoja seinalt valge-must-sinise kleepsu, mille ma teistpidi pöörasin ja talle selle tähendust selgitasin. Küsimuse peale, kust see kleeps sinna sai või kes selle kleepis, ei osanud habemeajaja miskit mõistlikku kosta...

Homme läheme hommikul kohaliku bussiga kuulsasse Petra kaljudest välja uuristatud koobaslinna.

Peep

Ammanist Aqabasse

Ammanist viib kiirbuss alla Punase mere äärde nelja tunniga. See on päris hea, arvestades, et vahemaa on 340 kilomeetrit. Kindlasti pääseks pealinnast Aqabasse ka mõne aeglase bussiga, millega näeks võib-olla rohkem ja tajuks kohaliku elu kulgemist paremini, aga sellist ekstreemi ei viitsinud hakata kogema - temperatuur on siin julgelt üle 30 kraadi ja mingisuguses pisikeses ilma konditsioneerita bussis pool päeva küpseda ei tundunud mõistlik. Pealegi, mida ühel bussisõidul läbi kõrbe ikka nii väga kogeda, eksole. Siiski avanesid bussiaknast teekonna teisel poolel üsna lummavad vaated. Senine laudsile ja igav kõrb muutus ühtäkki mägiseks, vahepeal turritasid kõrbeliivast üles majesteetlikud kivipüramiidid, mis panid mu südame kiiremini lööma, aga kui kainelt mõtelda, siis sellises kuumuses ja lagipähe lõõmava päikese all nende otsa muidugi väga ei roniks. Aga teisalt ei ole ronimine seekord ka eesmärgiks, kui, siis vaid väike matk paari päeva pärast Petras mingi sealse kõrgema künka otsa. Aga sellest siis juba mõne päeva pärast.

Aqaba on muidugimõista teistsugune kui Amman, siin on meri ja õhtu veab ranna täis kohalikke, kes liival istuvad, üle lahe Egiptuse Nuweiba või Iisraeli Eilati tulesid vaatavad. Kõik need kolm riiki ja linna on siin selles Punase mere lahesopis tõepoolt uskumatult lähestikku ja võib vaid ette kujutada, missuguseid pingeid see kõik on kunagi tekitanud. Ja mis muidugi kuskil pealispinna all aina edasi podisevad. Aga kohalikud istuvad täna õhtul rannal ja popsutavad rahumeelselt vesipiipu. Naised muidugi pealaest jalatallani riietatud ning siis täies univormis poolest säärest vees solberdades. Kõik tunduvad rõõmsad ja mida siis muud ikka tahta. Meiesugustesse valgetesse, keda siin hakkab silma üllatavalt vähe, ei tea, kas pole hooaega või kardavad valged inimesed tõesti nii hullupööra kogu seda Araabia maailma viimase aja segadusi, suhtutakse igatahes vägagi sõbralikult - teretatakse, soovitakse tere tulemast, küsitakse, kuidas Jordaanias meeldib ja soovitakse head õhtu jätku. Seda siin nüüd tulebki teha.

Peep

Ammanis

Täiskuu paistab Ammani peale, muezzin laulis viimase palvuselekutse ja klaasike kohalikku valget veini maitseb päeva lõpetuseks palmi all hästi. Esimene päev Jordaanias on olnud tore - ära on vaadatud enam-vähem kõik sambad, mis pealinnas Ammanis on, roomlaste amfiteater ja Heraklese templist järele jäänud kivimürakad linna kohal kõrguva mäe otsas. Ega siin kuuldavasti suurt rohkem midagi erilist polegi, keskväljakuta ja selge südameta linn, nagu ta on, üsna selgelt araabiapärane, aga erinevalt näiteks Damaskusest hea auraga, sõbralik ja üsna tolerantne. Seda tajub nii lahtiste juuste lehvides ringi liikuvaid noori naisi nähes, alkoholipoodidest möödudes, lõpuks ka selles, et minu lühikestest pükstest väljatolknevad valged sääred kelleski mingisuguseid silmatorkavalt emotsioone ei tekita.

Aga homme liigume siit kohaliku bussiga alla Aqabasse, Punase mere sadamalinna. Tahtsin rentida mootorratta, paraku neid siin riigis pole, vana kuningas, kes ise küll Harley-fänn olla olnud, keelanud need kunagi ammu kodanike tervise huvides ära. Ja rong ka ei sõida, kuigi raudtee on olemas, lihtsalt aegu käigust ära jäetud. Niisiis kohalik bussiliin, usutavasti on seegi elamus, sest tee viib alla mereni üle 300 kilomeetri läbi kõrbe. Seal siis vaatab edasi, mis ja kuidas. Loodetavasti ei kohta me seal neid eestlasi, kes lennukis Riiast Ammanisse end tõelisteks eestlasteks jõid, kõrvalistuvate Rootsi naistega kõikvõimalikesse aktiviteetidesse tahtsid laskuda, enne maandumist lennukist väljuda üritasid ja kellest vähemalt osa passikontrolli asemel vist mingisugusesse teise ruumi toimetati...

Peep

Sent from my iPhone

Elumärk

Sain täna Tanelilt Everesti alt järgmise sõnumi (usun, et ta ei pahanda selle levitamise pärast):

Tere Peep, oleme baaslaagris, homme harjutame liustikul käimist ja neljapäeval teeme esimese tõusu. Tervis hea ja vaated suurepärased!

Ettevalmistused

Täna alustasime selleaastase ekspeditsiooni teise etapi ettevalmistustega. See on siis konkreetne füüsiline grupitöö lumel ja jääl. Ja alustuseks olime pärastlõunal Türisalu pangal, kus katsetasime oma varustust, lihvisime köite panekut, tõusu ning laskumist, julgestamist ja kõike muud, mis selle asja juurde käib. Olime kolmekesi - perekond Riga ehk Tarmo ja Jane, pluss mina -, seega siis meie plaanitava ekspeditsiooni inimkoosseis 100-protsendiliselt. Ja mulle jäi küll mulje, et me kõik jäime selle treeninguga rahule ning pärast seda on olemas ka teatud kindlus ses suhtes, et me saame hakkama ka märksa kõrgemal kui mingi 30 meetrit merepinnast. Pealegi on selle talve lõputus kestmises meie jaoks ka hea külg - me saame omavahelist koostööd ja isiklikke oskusi lihvida veel mõnda aega, sest paistab küll niimoodi, et seda jääd ja lund jätkub veel mitu nädalat.

Selle laiemas ringis veel välja hõikamata ekspeditsiooni esimene etapp on kestnud tegelikult juba mõnda aega. See on seisnenud info kogumises mäe ja tipumarsruutide kohta, varustuse nimekirjade koostamises, lennupiletite väljapeilimises, ajakava planeerimises ja kogu selle üsna suure infohulga analüüsimises. Nüüdseks hakkab pilt selgeks saama, aga et lõplik ajakava veel täielikult paigas pole ja ka lennukipiletid on broneerimata, siis las selle ekspeditsiooni nimi ja sihtkoht jääb veel ka mõneks päevaks asjaosaliste ja nende lähedaste teada. Aga ma luban, et kohe, kui eelnimetatud toimingud tehtud saavad, kirjutan sellest siinsamas ka põhjalikumalt...

Peep

Tanel ja Andras Everestile!

Nüüd on kindel, et Tanel ja Andras lähevad märtsi lõpul Džomolungmat tegema. Nad lähenevad Everestile selle lõunapoolsest küljest, Nepaalist ja rahvusvahelise kommertsekspeditsiooni koosseisus. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis täieneb väga pikka aega vaid ühest nimest koosnenud eestlastest Everesti-vallutajate nimekiri maikuus korraga 200 protsenti. Ja Alar Siku kõrvale ilmuvad sinna Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasiku nimed. Pisut muidugi kripeldab, et nendega kaasa minna ei saa, aga midagi pole teha - igapäevane leivateenimine ei võimalda sel aastal kindlasti mitte kaheks kuuks mäkke minna. Seega jään siia alla kiibitsema koos kõikide teistega ja pöidlaid pidama, et mäevaimud ja -jumalad meestele Everestil vaid ronimiskõlbulikku ilma annaksid ja neid nende pühas ürituses kaitseksid.

Aga ega ma ise ka kindlasti mitte terveks selleks aastaks siia 48 meetri peale merepinnast ei jää. Kuhu täpselt ja millal, selle üle käib parasjagu arutelu, nii et enne, kui konkreetsed plaanid paigas pole, ei kannata asjast mõistagi rääkida. Niikaua tuleb füüsilist põhja laduda, selleks liitusin hiljaaegu taas Meelise jooksjatepundiga, kellega praegu kaks korda nädalas sisehallis korraliku treeningplaani järgi ja Meelise range pilguall harjutame. Seda on mõnus teha, seda enam, et mingite tobedate pisivigastuste tõttu pole korralikku trenni ammu teha saanud ja ka seekordne suusahooaeg läks ju täiesti aia taha. Aga siia panen praegu Taneli ja Andrase suurürituse auks Everesti baaslaagritest 2004. ja 2005. aastal tehtud pildid. Esimene on põhja, s.t. Tiibeti poolt ja teine lõunast ehk Nepaalist.

Peep

Vales rabas

Kuuvahetuse rabamatk kajastus on jäänud suure töökiire tõttu venima. Parem siiski hilja kui üldse mitte, ja siin on siis valik pilte sellest Aira sõpruskonna rabaskäigust. Paar sõna ette ka. Plaanisime minna ja omast arust ka läksime Kaiu rappa, kus pidavat aeg peatuma, UFO-d maanduma ja õhku tõusma, Vene tankid öösiti ringi uitama, inimesed lausa ära kaduma jne., jne. Meiega ei juhtunud seal küll mitte midagi sarnast: oli tore ja mõnus müdistamine räätsadega paksus lumes, külmumata kraavi ületamine, 12-kohalise sõjaväetelgi püstitamine, lõke, keset telki vaikselt hõõguva ahju ümber istumine ja lugude rääkime ning järgmisel päeval kogu staffi ja iseenda rabast väljatoimetamine. Alles külla jõudes ja külamees Maiduga rääkides selgus koomiline tõsiasi - me olime sattunud hoopis Mahtra rappa, kus pole mingeid UFO-sid ega ajanihkeid. Aga Mait kinnitas, et kui õigesse, s.o. Kaiu rappa minna, mis on Mahtra rabast pisut eemal, siis seal toimub kõik see ja pisut enamgi, millest ma alguses rääkisin. Maidu kinnitusel ongi nii, et kui sa sinna rappa lähed ja omast arust järgmisel päeval välja tuleb, on tegelikult möödunud kolm päeva... Seega on vaja oma matkaplaanidesse kindlasti võtta see õige ehk siis Kaiu raba, sest tahaks ikka ära näha, mis seal salapärases paigas tegelikult toimub, mille kohta põhjatust Internetist leiab hulgaliselt lugemist. Guugeldage...

Peep

Puises lund proovimas

Järgmisel nädalavahetusel plaanime Aira seltskonnaga rabamatkale minna. Kuskile Rapla kanti, kes räätsade, kes suuskadega, 12-kohalise telgi ja buržuikaga. Laupäeval tegin umbes 12-kilomeetrise prooviringi Puises. Et kuidas räätsad mandril kannavad. Naissaarel oli mäletatavasti parasjagu tegemist, sest lumi oli suht pehme ja vahepeal vajusin isegi räätsadega põlvini lumme. Vahepeale sula ja sellele järgnenud külm on teinud head - lumi on tihedaks vajunud ja kannab hästi. Puise põldudel ja metsasihtidel oli lausa lust kõndida, isegi metsa vahel ei vajunud räätsad praktiliselt kuskil sügavalt sisse. Lumi on tegelikult nii tihke, et see kannab enamikus kohtades isegi Magdat. Aga inimest ilma räätsadeta siiski mitte. Igal juhul on lumeolud sellised, et rabamatk tõotab tulla igati mõnus. Praegune ilmaprognoos lubab järgmiseks laupäevaks paarikraadist miinust ja kerget lumesadu, pühapäevaks aga pisut kargemat ja selget ilma...

Peep

Naissaare ring

Läinud nädalavahetusel tegin ühe matkaringi ümber Naissaare. Räätsadega. Lumes. Päripäeva... Sumpasin seal samamoodi ka eelmise aasta jaanuaris, siis küll vastupäeva ning toona jäi üks pisike asi kummitama. Nimelt küsimus selle kohta, et kui suur see saar ikkagi on. Aasta tagasi vaidlesime selle üle päris innukalt, kes pakkus saare pikkuseks 12 km, kes 10 km. Laiuse suhtes oldi enam-vähem ühel meelel - ca 4 km. Üldiselt arvati, et Naissaare ümbermõõt on kuskil 25-30 km, millele rääkis väga selgelt vastu minu tollane matkale kulunud aeg, mis oli kuus tundi ja 20 minutit. Räätsadega lumes nii ruttu ikka sellist vahemaad ei läbi. Igatahes lubasin ma aasta tagasi, et järgmine kord saarele minnes võtan ma GPS-i ühes ja mõõdan selle tegeliku ümbermõõdu ära. Et siis selline teaduslik ekspeditsioon või nii. Käisingi saarel aasta jooksul päris mitu korda, aga kunagi ei avanenud sellist päeva, et see tiir ära teha. Nüüd siis...

Sel aastal on Naissaarel veel rohkem lund kui läinud talvel. Tee sadamast põhja poole on täiesti läbimatu. Isegi Kolja, kes enamus aastast üleval majaka juures omi tegemisi toimetab, ei suutnud traktoriga teele kuhjunud tuisuvaaludest läbi murda. Seepärast jäänud Männiku külas elaval Petkal seekordseks aastavahetuseks isegi Koljale külla minemata - poolel teel olla ta sunnitud lihtsalt tagasi pöörduma. Ka meie väike meesteseltskond ei pääsenud sadamast Liiva tallu muud moodi, kui räätsadega piki merekallast matkates. Mis minu jaoks oli ju igati sobilikuks alguseks. Aga minu seekordne ring ümber saare võttis aega 10 minutit rohkem kui läinud aastal ehk siis mul kulus Liiva talust Liiva tallu kuus ja pool tundi. Tingimused olid karmimad - eriti saare läänekülge kattis ühtlaselt väga paks pehme lume kiht, nii et kohati vajusin ka räätsadega põlvini lumme. Liikumine sellistes tingimustes nõudis päris palju jõudu.

Tuvastasin oma sooloekspeditsiooni käigus kaks fakti: esmalt selle, et Naissaar on ilmselgelt saar, mida tõestab see, et alustades matka punktist A, jõudsin ma tagasi samasse punkti A. No olgu, see pole eriline uudis, seda olen ma tõestanud juba ennegi ning ilmselt on mõni inimene seda teinud ka enne mind. Teine fakt on aga tõsisem, nimelt näitas mu GPS, et Naissaare ümbermõõt on enam-vähem täpselt 21 kilomeetrit. Olen oma mõõtmistulemuses päris kindel, jälgisin matkates üsna täpselt rannajoont, niipalju kui see jäätunud ja lumme mattunud rannakivide vahel oli võimalik. Veel tuvastasin, et Naissaarel elab hetkel vähemalt viis metssiga, kohtusin nendega isiklikult, lisaks hulk rebaseid, kelle jäetud jäljed matka lõpupoole pealambi valguses silmade eest virvendama võttis, ka luikesid kohtasin, kes pole märganud siit ära lennata ning Petkagi on ilmselt elus, sest tema juurest kostus generaatori müdinat. Teatud avastuseks kujunes seegi, et hoolimata pisivigastuste põhjustatud viimase aja suht vähesest treeningmahust on mu füüsiline vorm siiski päris hea. Lõpuks oli väga mõnus tõdemus seegi, kui hingekosutav on peale viimast neemenukki näha ranna peal leegitsevat lõket ja sind ootavaid sõpru selle ümber...

Peep