Puhkus

Eile tulime siis teisest vahelaagrist alla ABC-sse. Nüüd on puhkus, esimene ja teine vahelaager on üles ehitatud, tipu tegemiseks vajaminev kola üles jäetud ja viimane vajaminev aklimatireeumine tehtud. Kui pikaks see puhkus kujuneb, ei ole kindlalt teada, see sõltub eelkõige ilmaennustusest, mis lähipäeviks väga sobilikku ei luba. Selge on see, et enne 2. maid me siit uuesti üles ei liigu ja kui see minekupäev saab olema näiteks 2. mai, siis tähendab see seda, et umbes 5.-6. mai võiks olla see päev, kus me proovime tippu teha,

Eilne allatulek oli aga igati põnev - ärkasime 7100-meetri kõrgul telgis, ilm oli imeilus, aga jäiselt külm, Cho Oyu tipp paistis 1100-meetri kaugusel lausa käeulatuses. Hakkasime laskuma päikesepaistes, kõige järsema, enam-vähem püstloodis umbes 40-meetrise jääseina juures hakkas lund sadama, sellest allpool läks asi juba tuisuks kätte. Tolle seina laskusin selg ees kõit mööda alla mina viimasena. Täpselt keskel tekkis korraks väike tõrge - kui Andras oli laskumise lõpukolmandikul, lendas kuskilt jää seest välja köie kinnitusankur ja Andras otsis järgmist kõit, mida mööda laskumist jätkata. Kohe pärast seda läksid Alaril, kes oli Andrase ja minu vahel, köied sõlme ja ta jäi stoppama., et sasipundart lahti harutada. Samal kõlkusin mina keset jääseina maa ja taeva vahel, ja nii oma 10-15 minutit, Täitsa omamoodi tunne oli...

Viimase lõigu esimest vahelaagrist ABC-sse tulime lumesajus, mööda vastikult libedaid kive turnides. See oli tüütu ja väsitav. Elevust tekitas vaid see, kui mul ühtäkki peas juuste ja mütsi vahel mingi kummaline särin tekkis. Justkui oleks tegemist olnud mingi keemilise või elektrilise reaktsiooniga. Alar tõstis kirka üles, et näha, kas oleme äikesepilves, aga silmaganähtavat sädelahendust ei tekkinud. Siiski hakkas ka temal hetke pärast peas särisema ja nii me seal siis surisesime oma viis minutit järjepannu. Imelik asi see oli, ja pärast seda tõrgub mu iPod, keerates ise omast tahtes helitugevuse miinimumini, kuigi mina panen muudkui volüümi juurde ja nii me siis võitleme, aga muid anomaaliaid ma enese juures ei ole täheldanud. Teisede vist ka mitte.

Aga nüüde siis vähemalt paar päeva puhkust siis veel. See seisneb magamises, söömises, lugemises ja niisama vedelemises. Kui eile alla jõudsime, lubasime endile mõned tassid kuuma teed tembitult Vana Tallinnaga. Seda ei saa rohkem raisata, peab ju midagi olema ka selle päris allatuleku päeva jaoks. Vedelemine on ju teatavasti mõnus, aga kui tööd ei tee, s.t., kui ei rassi ringi, seljakott seljas, siis on siin jahedavõitu. Ega siis midagi muud, kui kuumaveepudel kaissu ja magamiskotti sooja. Just seda ma praegu teengi...

Peep

7100

7100 m on kõrgus, kuhu ma varem pole jõudnud. Aga siin ma nüüd olen, istume telgis, üritame õhtusööki sussitada, väljas mööbeldab väiksema mööduline lumetorm. Ei saa ütelda, et väga soe ja mõnus oleks, aga tervis ja meeleolu on see-eest eeskujulik. Homme laskume siit teisest vahelaagrist alla ABC-sse kus puhkame mõned päevad, et siis vastavalt enesetundele ja ilmaprognoosile uuesti üles tulla ja tippu proovida.

Peep

6700

Täna ööbisime esimeses vahekaagris 6400 m kõrgusel ja siit tegime tõusu u 6700 m kõrgusele teise vahelaagri suunas. Oli paras köite otsas turnimine. Osa kola viisime poolele teele, ülejäänud asjad peame homme üles viima ja need sealt poolelt teelt ka, sest homme plaanime juba teise laagri püsti panna ja siis seal kuskil 7100 m peal proovida ööbida.

Peep

Ps! Tarmo, kui juhtud seda lugema, ole hea ja saada sattelefonile ilma.

Jõud olgu minuga

Kuidas need jedirüütlid seal "Starwarsis" ütlesidki - Force, Be With Me - või midagi sellist. Täna ma kordasin seda fraasi endale mitu korda. Hommikul, kui me baaslaagrist üles esimese vahelaagri poole hakkasime liikuma, tundsin esimest korda selle ekspeditsiooni jooksul, et ma tõesti liigun, et mul on taas jõudu. Aga see päev ja see minek oli pikk - me liikusime üles 6400-meetri peale, kuhu me ehitasime oma esimese vahelaagri. Panime üles kaks telki ja jätsime nendesse osa üleval vajaminevast kolast. Näiteks mina viisin muu hulgas üles ühe Millet' saapa. Teise viin siis, kui me ülehomme uuesti sinna läheme ja siis juba seal ööbima hakkame. Jah, et kõik tuleb sinna seljas üles viia, siis jagasin kaalu selliselt ära, et saapad viin sinna ükshaaval :)

Aga meie päev oli kokku 9 tundi pikk. Ülesminek, laagri ehitamine ja allatulek. Nüüd oleme kaks ööd ja homse päeva siin baaslaagris, Siis, nagu ma ütlesin, uuesti üles. 6400 peal ei paistnudki tipp enam nii hirmuäratav. Ta oli kuidagi käeulatuses juba. Kuigi ma tean, et see kõik on petlik. Sest tollest esimesest vahelaagrist üles päris üles veel 1800 meetrit. Ja need on hirmrasked meetrid. Sel aastal pole üleval veel keegi käinud, meist eespool on korealased, kes täna teist korda 6400 peale läksid ja sinna ööbima jäid, siis prantslased, kes samamoodi kui meie täna sinna laagri ehistasid ja alla ABC-sse tulid, ning üks kommertsekspeditsioon, kes täna esimest korda sinna ööbima läksid ja siis homme tagasi alla tulevad. Köite probleem lahenes ka ära - korealastel on 400 m köit üle ja Saulius sai nendega kaubale. See on hea - ta ei pea siis vahepeal alla Tingrisse kihutama.

Nii on lood siin Cho Oyu all. Ja jõud olgu minuga, sest seda läheb mul vaja. Pöidlahoidajatele tänud ja kallid ja kõik on suurepärane...

Peep

Puja-päev

Täna keskpäeval tegime on ekspeditsiooni puja. Puja on budistlik tseremoonia, mille käigus palvetatakse ekspeditsiooni hea õnne nimel. Mägede tippudel elavatelt jumalatelt ja vaimudelt palutakse andestust nende rahu segamise pärast, inimestele, kes üles jumalate mängumaale tungivad, palutakse kaitset kõige halva vastu. Puja viis läbi rändmunk, kes koos porterite ehk kandjatega baaslaagrites liigub ja ekspeditsioonidele oma teenust pakub. See on tema viis endale elatist teenida.

Meie puja on nüüd tehtud ja seega peaks meie ekspeditsiooni edu olema garanteeritud. Pärast eilset rasket päeva paistab kõikide meie tervis ja meeleolu olevat väga hea. Istun siin baaslaagris messitelgis ja mõtlen parasjagu, kas peaks mõned riidetükid läbi loputama, samal ajal vaatan läbi avatud telgiukse üles tipu poole ja näen, kuidas kolm korealast esimesest vahelaagrist üles teise poole ronivad. Mööda puhast jääd. Köisi pidi. Nagu kolm pisikest täpikest valgel jäänõlval. Ülehomme teeme seda meie. Aga täna on puhkepäev: päike paistab, tuul on vaikne, meel rõõmus...

Olge tublid,
Peep

Puhkepäev ABC-s

Täna on olnud puhkepäev ABC. Enesetunne on super, ei mingit kõrguse tunnet ja väsimus on taandundunud. Igatahes kui ma koos Gyalzen Sherpaga täna hommikul meie laagri peldikut ehitasime ja ma selleks kive lohistasin ning veeretasin, siis ei võtnudki see väga võhmale. Aga eks näis, mis siis, kui siit homme ülespoole hakkame liikume. Igatahes on meil homme plaanis tõusta 700m umbes 6400-meetri kõrgusel, kuhu rajame esimese vahelaagri. Viime sinna telke ja muud kola, paneme laagri üles ja tuleme tagasi alla ABC-sse. See saab olema raske päev, oma 10 tundi pikk, kusjuures tõusul on eriti viimane lõpp väga järsk.

Mäe pealt veel nii palju uudiseid, et kui meie Eestis vaevlesime lumeuputuse käes, siis siin on vastupidi olnud lumevaene talv. Mäe peal on lund vähe ja see teeb tegelikult asja vastupidiselt esmaarvamusele keerulisemaks. See tähandab seda, et sisuliselt terve tee esimesest vahelaagrist teise ja sealt edasi kolmandasse, tuleb end üles vinnata kõisi mööda. Praegu on need ekspeditsioonid, kes meist eespool, ametis kõite paigutamisega mäele. Aga mitte keegi, ka need, kes meist eespool on, ei tea, mis tingimused valitsevad kolmandast laagrist tippu. Seda saab alles näha. Igatahes on selge, et olud Cho Oyul on keerulisemad kui tavaliselt ja ilmselt läheb Saulius ühel hetkel alla Tingrisse, et sealt ka meile lisaköisi tuua.

Sellised lood siit mäelt, aga - nagu ma aru saan - siis võib Oskarit õnnitleda peatse kojujõudmise puhul. Igatahes on ta Kaarli infi põhjal hetkel otsapidi Kiievis ja ootab seal Tallinna-lendu...

Peep

ABC-s

Täna jõudsime ülemisse baaslaagrisse ehk ABC-sse ehk Advanced Base Camp'i. See on 5710-meetri kõrgusel asuv laagriplats, kuhu me paine üles oma süügi- ja messitelgi, samuti magamistelgid. Tõusime siia vahelaagrist, mis oli 5350-meetri kõrgusel, ja meie 940 kilo kola tõid siia esimesest baaslaagrist alates 23 jakki. Jah, meil on kaasas umbes tonni jagu varustust, lisaks sellele jakkide tassitavale on igaühel ju seljas ka oma seljakott. Tonni sisse mahuvad kõik telgid, köögivarustus, madratsid-magamiskotid, ronimisvarustus, köied, toit, jne. Seda kola ikka jätkub.

Minu tänane tulek oli üsna vaevaline - liikusin aeglaselt ja pisitasa. Jõudu on kuidagi vähevõitu. Raske öelda, millest see kinni on, tervis on hea ja enesetunne suurepärane, aga ülesmäge liikudes ei ole seda mõnusat teravust, mis oli Aconcagual ja eelmistel matkadel. Eks näis, kas asi läheb ajaga paremaks või mitte, aga natuke teeb see mind murelikuks.

Igatahes on nüüd siin ABC-s meil ees vähemalt kaks päeva puhkust ja aklimatiseerumist. Alumisest baaslaagrist tulime ju siia üsna kiiresti, aga Thorung La aklimat lubas seda ka teha. Lisaks meile on siin veel viis akspeditsiooni, osa neist on liikunud juba ka esimesse vahelaagrisse, aga mitte enamat. Millal meie siit edasi liikuma hakkama, vaatame alles homme-ülehomme, kõik sõltub sellest, kuidas on meeste ja meie ühe naise enesetunne ja muidugi ka sellest, kuidas on ilm.

See on see meie elu siin mägedes ja kaugel tsivilisatsioonist. Aga tsivilisatsiooni hädadega võitleb Oskar, kes peaks praeguseks hetkeks olema jõudnud Delhisse. Ja homme selgub, kas ta saab koju neljapäeval või peab veel ootama järgmise nädalani. Kui homme väljub Helsingist Finnairi lend Delhisse, siis tuleb ta sealt neljapäeva hommikul ka tagasi, kui mitte, siis on Kaarli andmete järgi tal järgmine võimalus koju saada alles 28. aprillil. Kui Kaarel siis vahepeal mingit alternatiivset marsruuti muidugi välja ei nuputa. Igal juhul on Kaarel teinud tublit tööd ja ma loodan, et Oskar saab ikka enne koju, kui mina...

Peep

Baaslaagris

Täna jõudsime Tingrist baaslaagrisse, 4950-meetri kõrgusele. See oli ka viimane kord, kui sellel mäel autodega liikusime. Tingrist tõid meid siia kaks dziipi ja meie kola veoauto. Panime oma laagri püsti, aga mitte kauaks, sest siin oleme vaid ühe öö. Meie aklimat on tänu Annapurnale väga hea ja siit läheme juba homme edasi 5300-meetri kõrgusele vahelaagrisse ja siis sealt kohe edasi ülemisse baaslaagrisse, inglisekeelse terminiga tuntud ABC-sse, mis on 5900-meetri kõrgusel ja mis saabki olema meie peamine baaslaager.

Tervis on kõikidel hea ja tuju ka - kaklema pole veel läinud. Kokaga on meil vedanud: Gyalzen Sherpa teeb jube head süüa ja tundub muidu ka väga mõnus mees olevat. Ainuke jama on see, et minu kaasavõetud viiest raamatust saab teine juba kohe läbi. Ja asi on ju alles üsna alguses. No eks siis tuleb teiste omi tarbima hakata. Nii see muidugi ju mõeldud ongi...

Ilmad on siin üleval ilusad, hommikud on tuulevaiksed ja pilvitud, täna ei paistnud ei Cho Oyu ega ka Everesti tipu otsas isegi nii tavalist lumelippu lehvivat. See on hea märk. Pealelõunal läheb muidugi tuuliseks ja pilviseks, nagu siinkandis ikka ja ööd on juba üsna miinbustes. Aga see kõik kuulub asja juurde. Hommikul siis peaksid meie jakid siin olema, kes meie kola üles vahe- ja sealt edasi ülemisse baaslaagriss kannavad. Ise läheme edasi jalgsi.

Eile tegelesin Tingris telefoni teel Oskari asjade lahendamisega, õigemini selle koordineerimisega. Teatavasti ei saanud Oskar eile Kathmandust minema, sest selle va Islandi tuhapurske pärast ei lenda ju lennukid Delhist Helsingisse. Ja siis ei lastud Oskarit ning teisi eestlasi isegi Delhisse mitte. Nüüd ta siis peab ootama järgmise neljapäevani. Tänud Kaarlile, kes aitas Tallinnast asju korraldada, igatahes peaks Oskaril seal Kathmandus kõik jonksus olema ning tal jääb üle vaid oodata. Seiklus mehel missugune...

Peep

Edasi Tingrisse

Kohe hakkame siit Nyalamist edasi Tingrisse s6itma. Seal kuuldavasti enam internetti pole, mis tahendab, et ma ei saa ka enam oma meile vaadata. Blogi, facebooki ja muid suhtluskeskkondi niikuinii mitte, sest need on siin Tiibetis Hiina v6imude poolt totaalselt blokeeritud. Seega ma ei nae ka, mis siin blogis toimub ja kommataarides esitatud kysimustele ka vastata ei saa, sest ma ei nae neid. Niipalju kuulsin Pille kaest, et Raul muretseb maavarina parast. Ytlen, et sellest ei tea me suurt midagi, ainult nii palju, et see oli siit yle tuhande kilomeetri eemal ja ei saanud seega ka meid kuidagi m6jutada. Muud midagi...

Edaspidi leiab meie suhtlus siis aset vaid SAT/telefoni vahendusel. Mulle saab sellele telefonile s6nemid saata, kuidas seda teha, kirjutasin siin blogis kunagi varem - otsige see yles. Telefoni kaudu saadan edaspidi ka Kaarlile teateid, mida siis tema minu asemel blogisse yles riputab. Luban, et olen operatiivne ja kohe, kui midagi vahegi olulist aset leiab, saate sellest ka teada. Kui on vaikus, siis jarelikult midagi markimisvaarset ei toimu, st me naiteks vedeleme lihtsalt telgis kuskil maen6lval ja ootame ilma v6i aklimatiseerume. Igatahes siiamaani on k6ik k6igil vagagi korras ja edaspidise suhtes on k6ik v6itlusvaimu tais.

Olge teie ka tublid,
Peep

Tiibetis

Täna varahommikul startisime Kathmandust Tiibeti poole. Eile 6htul kuskil kuue paiku jooksime Thamelis kokku Sauliusega, kelle nägu oli naerul - 10 minutit tagasi olid l6puks k6igile meile tulnud Hiina viisad. Seega oli tee paris magede poole lahti. Kell 1.40 yletasimegi Zhangmus piiri. Meid tervitas punalipuline ja kuldviisnurgaline rahvavabariik. Piiril seisid kahel pool suursuguseid varavaid klaaskastides kaks rohelises mundris ja surmt6sist piirivalvurit. Meie tagasihoidlikud katsed neid naerma ajada ei 6nnestunud. Vaga ei yritanud ka - mine tea veel, mis nad ette v6ivad v6tta. Meie seljakotid valgustati labi ja sealolnud raamatud lasti ette naidata. Tore oli vaadata, kuidas piirikad eestikeelseid raamatuid uurisid, ise meie kaest kysides, millest need raagivad. Nojah...

Nyyd oleme otsapidi Nyalamis, 3700 m k6rgusel Tiibeti linnakeses. Tanaval jalutavad tiibetlased, paar dekoreeritud jakki, hunnik Hiina s6javaelasi, kes laulu rookides 6htujooksu teevad, m6ned lehmad, kes prygikastide ymber pappkastidest toituvad. Jahe ja k6le on pisut, k6ik on betoonist ja majade akendest ulatuvad valja plekk-korstna torud. Linna ainukeses kyberkohvikus on kymme arvutit, mis ei lase ei blogspotis midagi teha, ei ava facebooki jne. Ime, et gmaili paaseb. Saadan selle jutu Kaarlile, kes selle siis blogisse yles riputab. Selline on Hiina (loe: Tiibeti) elu. Aga hotell on uhke, suurte vooditega ja tiibetiparaselt dekoreeritud. Plasmateler naitab 16 kesktelevisooni programmi, neist kymnes naidatakse ylikondades vanamehi, kes surmt6siste nagudega midagi arutavad. Hotellitoas on isegi veeautomaat ja konditsioneer (brrrr), aga kemps ja dushiruum on yks koridori l6pus. Eks ta ole.

Siin oleme yhe oo, homme liigume edasi Tingrisse, 4200 peale. Oskar jai tana hommikul minust Kathmandusse hotelli magama. Tana 6htul peaksid sinna j6udma ka teised eestlastest matkajad, kes eile olid veel Pokharas...

Peep

Head uut aastat!

Eile hilisõhtul jõudsime trekkingult tagasi Kathmandusse. Linn tervitas meid kõva mölluga. Kõikides Thameli kõrtsides mängisid bändid ja linn kees pidulistest. Asi nimelt selles, et täna algas Nepaalis uus aasta. Numbrit kannab see ei vähem ega rohkem kui 2067! Seega astusime ülevalt mägedest otse vana-aastapittu. Mis arvestuse järgi see nende aastate lugemine siin käib, ma ei tea, aga igal juhul olge kõik seal kodus oma 2010-ndas tervitatud uue, 2067-nda puhul!

Meie tagasitulek läks pisut äkiliseks kätte, sest Saulius oli päevadega pisut sassi läinud ja ta avastas, et me peame Tiibeti poole liikuma hakkama 15. aprilli varahommikul, mitte aga 16-ndal, nagu ta vahepeal arvas. Seega tulime peale kurupäeva järgmisel päeval teiselt poolt veel kord üles kurule, aga ei jäänud sinna üles onni ööbima, vaid kihutasime otse alla Muktinathisse, kus Oskar meid juba ees ootas. Ja sealt võtsime kohe dziibi ning hakkasime alla sõitma. Ööbisime kuskil tee peal ja siis järgnes eilne 13-tunnine maraton sisikonda paigaltraputada tahtvas dziibis ning ülikitsas mikrobussis läbi padukuuma ning hiljem äikesetormi ja paduvihmase Nepaali Kathmandusse.

Seega oli meie aklimatiseerumine järgnev: üks öö 3800 m kõrgusel, kaks ööd 4200 m kõrgusel, üks öö 4900 m kõrgusel ja kolm korda ronimist kurule 5416 m kõrgusele. Alari ja Sauliuse hinnangul oli see päris raske, kuid piisavalt hea aklimat. Saulius oleks küll tahtnud veel ühte ööd 5416 m peal, aga seda ei saanud. Ma pean ütlema, et oli päris raske tõesti, sest see Thorung Lale tõus ei ole kummaltki poolt lihtne, aga Muktinathi poole pealt on see eriti pikk ja raske. Ja just sellelt poolelt läksime üheskoos üles ka Oskariga, mis teeb minu jaoks tema saavutuse eriti hinnatavaks.

Tänane päev on meil viimase vajamineva kola ostmiseks ja ekspeditsioonivarustuse kokkupanemiseks. Mina pean veel üritama leida kohta, kus kiirelt mu filmikaamera ära parandataks. Miskipärast andis Kaarlit ja mind aastaid truult teeninud Nikon F80 4200 m peal otsad. Kuigi ta on minuga käinud kõrgemal ja külmemas, ei võtnud ta ühtäkki enam pilti ette. Loodan, et kohalikud nupumehed leiavad vea üles, kui ei, siis pean midagi asmele otsima. Homme hommikul kl 6 hakkame siit liikuma, Oskar jääb neljapäevaks-reedeks omapäi Thamelisse tsillima, et siis laupäeval koos kahe teise eestlasega Tallinn poole lendama hakata. Mina siis kirjutan siia järgmine kord juba Tiibetist, loodetavasti me sinna ikka saame, kuigi hetkeseisuga meil veel Hiina viisasid pole. Neid lubati täna keskpäevaks...

Peep

PS! Eelmise postituse tegin SAT-telefoni vahendusel ja Kaarli abiga otse Thorung Lalt, nüüd siia ka mõned pildid Oskari ja minu kurupäevalt...

5416

Täna kell 14 kohaliku aja järgi jöudsime Oskariga koos Thorung La kurule. 6,5 tundi v6ttis meil see tulek aega. 4200 pealt 5416 m peale. Oskar läheb nüüd alla tagasi, mina aga teisele poole kuru, kus mind ootavad minu ekspdtsionikaaslased. Oskariga kohtume ülehomme juba Muktinathis Bob Marley hotellis. Ja siis kohe sealt dziipidega alla Pokharasse.

Peep

Teel kurule

Eile jõudsime Muktinathisse, 3700 meetri kõrgusele, viimasesse külla siinpool Thorung La kuru. See on ka viimane koht, kus on soe vesi ja internet, edasi pääseb selliste mõnusate asjade juurde teisel pool, paari päevateekonna järel. Aga teisele poole meie minna ei plaani. Meie siht on kuru ise, olla järgneva paari päeva jooksul nii kõrgel kui võinalik, ja ka magada võimalikult kõrgel üleval. Ikka selleks, et organism kõrgusega harjuks ja sellele vastavalt tööle hakkaks. Edasi ongi selline kava, et tänase öö magame 4100 meetri kõrgusel ühes teemajas, siis sealt edasi läheme 5416-meetrisele kurule, ning siis vastavalt rahva enesetundele proovime ööbida kas kuru taga 5100 meetri kõrgusel, kus on ka üks teemaja või siis lausa üleval kurul, kus on ka üks onn. Ja siis alla tagasi Muktinathisse, kust juba dziipide-bussidega läbi Jomsomi ning Tatopani alla Pokharasse. Ning sealt edasi Kathmandusse. Igatahes 13. õhtuks või hiljemalt 14. lõunaks peame olema Kathmandus, sest 16. varahommikul stardime meie Tiibeti poole, Oskar aga päev hiljem Tallinna suunas.

Ma olen Annapurna ringil teist korda, esimest korda käisin seda, tõsi küll - tookord teist pidi, viis ja pool aastat tagasi. Mis silma torkab, on eelkõige see, et hinnad on vahepealse ajaga korralikult tõusnud. Kui tollal maksis ööbimine teemajas kuskil 10-20 ruupiat nägu, mis on ca 8-16 krooni, siis nüüd alla 50 ruupia ei võeta sind kuskil jutule. Kõik muud hinnad on samamoodi tõusnud. Teine asi on see, et nüüd saab autoga sõita Pohkarast Muktinathisse välja, mis tähendab, tsivilisatsiooni on siia jõudnud oluliselt enam. Ja kõike sellega kaasnevat muidugi ka. Positiivse poole pealt torkab aga silma, et vahepealse ajaga on siin elukeskkond puhtamaks muutunud, külades pole nii palju sodi ja isegi inimesed tunduvad nagu pisut puhtama moega olevat. Aga jah, ehedust on vähem ja elektriliinid jooksevad piki mäekülgi palvelippude kohalt läbi. Ah jaa - rippsillad on miskipärast palvelippudest puhtaks roogitud. Ja neid näeb üldse vähem, kui minu esimese matka ajal. Miks, seda ma ütelda ei oska, aga nii see on...

Aklimatiseerumismatk läheb meil plaanipäraselt, erilisi tagasilööke pole. Kerged kõhuhädad võib ilmselt maha arvata, sest nendega peaksid need, keda see ebameeldivus on tabanud, lähipäevil hakkama saama. Mina olen väga rahul oma Oskariga, kes - tuleb välja - on täiesti korralik matkamees. Tatsab, suur seljakott seljas, kõikidega võrdselt ja siiamaani pole tal ka kõige väiksemaidki terviseporobleeme. Hädaldusprobleeme ka mitte ja see rõõmustab ming muidugi väga. Igatahes praegu ei näe ma küll mingeid takistusi, et ta üles kurule ei jõua ja peale seda võib tekkida oht, et selline matkamine-ronimine hakkab lausa meeldima...

Peep

Jomjomis

Hiigelpikk teekond autodega on selja taga ja meie oleme j6udnud Jomjomi 2700m k6rgusele. Esimene etap oli bussiga Kathmandust yle Pokhara Benisse, siis istusime ymber jeepi ja s6itsime Tatopanisse, k6ik kokku v6ttis meil aega 13,5 tundi. Vahepeal s6itsime labi maetulekahju, 6igemini metsatulehaju, mis l66mas magedes. Sellist pilti polnud mina varem nainud. Teised ka mitte. Aga tana hommikul kulgesime jeebi ja bussiga edasi, kuni j6udsime Jomjomi. Muuseas, kui ma viis ja pool aastat tagasi siin koos Indrek Kirsiga matkasin, siis oli siin ikka ehe ja tsivilisatsioonist puutumata kerskkond. Nyyd on autoteed tehtud ja bussid, veoautod, jeebid ja motikad kulgevad Jomsomini valja, ning pisut isegi edasi. Matkata siin enam vaga hea ei ole, sest liikuma pead tolmupilves. See pole vaga mugav, eksole.

Aga praegu soome siin l6unat ja siis hakkame jalgsi edasi minema. 6htuks j6uame Kagebenis, sealt edasi laheme homme 3800m k6rgusele Mukhtinati ja proovime veel ylespoole 4500m peale minna. Ylehomme peaksime aga 5400m peale Thorung La kurule minema. Kuskil seal viie tuhande kandis on plaanis ka oobida.

See auto- ja bussis6it magedes on muidugi suhteliselt tyytu ja tappev, aga midagi pole teha. Mind on yllatanud Oskar, kes on k6ik need tyytud katsumused juba hasti ja vapralt vastu pidanud. Ei yhtegi vingumist teismeliselt, kellel muidu on hadasid kui palju, kui tsivilisatsioonis miski asi ei suju. Aga 6nneks saab kohe k6ndima ja hakkab huvitatam osa peale. Usun et ka tema jaoks. Igatahes ta tervitab k6iki, kes teda teavad ja mina muidugi ka. Kuulmiseni jalle...

Peep

Annapurnale

Homme varahommikul, tapsemini kell 5.10 stardime Kathmandust Annapurna piirkonda. Nii vara laheb meie buss valja selleparast, et mitte jaada hommikusse ummikusse, mis Kathmandus ymber on igapaevased ja jubedad. Tana s6itsime linnas ja selle lahiymbruses ringi ning segi oli jube vasitav. Liiklus on siin hullumeelne, kuumus tappev ja 6hk paks ning saastane. Kaisime kuulsas Kathmandu ahvitemplis, surnuste p6letamise paigas ja vanas pealinnas Bahktapuris. Parast tatistasime musti j6ledusi ninast valja. Aga need kohad on ilusad ja eksootilised, kuid palju seda ei kannata. Tahaks juba linnast ja Kathmandu orust, mis on kui yks suur kauss kahetuhdandeste magede vahel, kus 6hk ei liigu ja k6ik inimtegevusest jaav saast 6hu paksuks kytab. Aga Annapurnas on ilus ja hea ja homme j6uame sinna. Kuidas sealt side hakkab toimima, ei oska veel ytelda. Eks nais. See saabki olema katseperiood paris ekspeditsiooniks...

Oleme yhenduses,
Peep

Kathmandus

No nii, lennud on 6nnelikult yhel pool ja meie k6ik yhes tykis ning koos asjadega Kathmandus. Elame otse Thameli alguses Moonlighti nimelises hotellis ja siin oleme veel ka homse oo. Trekkingule Annapurnale s6idame valja ylehomme hommikul, seega oleme veel terve homse paeva siin. Tegelikult on see isegi hea, sest siis saame veidi Kathmandu vaatamisvaarsete kohtadega tutvust teha. Meie seltskonnast ei ole ju Oskar siin kunagi varem kainud, ja ka Tanel, Andras ning Allan pole oma matkadel Kathmandusse ning Nepaali sattunud. Seega saab homme olema ilmselt paeval yks turistikas ja siis ohtupoolikul saab veel vajaminevad kolad ara osta ning trekkinguks kotid ara pakkida.

Kathmandu pole selle pooleteise aastaga, mil ma siin viimati olin, oluliselt muutunud. Samad l6hnad ja samasugused inimesed. Hinnad on pisut t6usnud ja elektrit ei ole linnas mitte kogu aeg. Aga yldmulje on ikka sama hea ning kuidagi kodune oli leida oma 6ige koha pealt Weizen Bakery - see minu juustukoogi koht, ja ka minu teepood koos oma omanikuga oli muutumatult sama koha peal. Ning mu teemees tundis mu ara ja me raakisime oma jutud, et mis ja kuidas. Oskar vaatas seda suurte silmadega pealt ja veendus, et asjad on siin t6esti nii, nagu ma raakinud olen...

Aga vast homme siis jalle ja v6ib-olla juba tapsemalt on meie ekspeditsiooni asjadest. Hea uudis on see, et hiinalsed hakkasid maelubasid valja andma, mis tahendab, et Annapurnalt tagasi tuleku ajaks on need meil ka vaga suure t6enaosusega olemas ning see avab meile tee Tiibetisse. Seniks aga kuulmiseni ja olge k6ik tervitatud!

Peep

Kohe on minek

Hetkel pakin veel paaniliselt oma varustust kokku. Õigemini - minu staff on koos, Oskari kott saab ka kohe. Paistab, et kõik asjad on kaasas, ehkki kindel selles olla ei saa. Õnneks on Kathmandus pisut aega, jõuab veel peale trekkingut ka vajaminevaid pisiasju otsida-osta. Tunni pärast koguneme Seiklusjuttudes ja siis õhtul hakkame lendama. Panen siia oma jutte Kaarli abiga ka edaspidi üles, millise intervalliga ja kunas, seda näitab aeg. Postimehega on ka kokku lepitud, et operatiivset infi hakkavad ka nemad postimees.ee-s avaldama, Taneli peal on ekspeditsiooni peasponsori Tele2 abiga Facebooki konto. Seega kohti, kuhu meie ekspeditsioonist infot hakkab ilmuma, on piisavalt, loodetavasti tütavad meie sidevahendid.

Hea uudis on see, et just tuli meil Sauliuselt, kes kinnitas, et hiinlased on hakanud lõpuks Tiibetisse mäelubasid väljastama. Seega peaksime ka meie ikka oma tipuload saama, ta arvas, et takistusi selleks pole. Pikalt venitasid hiinlased küll, Kathmandus olevat juba palju rahvast ootamas, et millal üles aklimatiseeruma saab minna. Ilma lubadeta pole see ju võimalik.

Panen siia oma SAT-telefoni numbri ka. See on +881651466414. Helistada pole mulle mõtet, telefon ju pidevalt sees pole. Aga sõnumeid saab saata, selleks tuleb minna internetis leheküljele http://messaging.iridium.com/ ja sinna see number sisestada (8816 on juba ees vaikimisi antud). Sõnumi saatmine internetist on tasuta ja ma aeg-ajalt ikka vaatan telefoni, et kes ja mis on kirjutanud...

Praegu kõik, järgmine postitus juba ilmselt Kathmandust. Olge tublid...

Peep