Baaslaagris

Täna jõudsime Tingrist baaslaagrisse, 4950-meetri kõrgusele. See oli ka viimane kord, kui sellel mäel autodega liikusime. Tingrist tõid meid siia kaks dziipi ja meie kola veoauto. Panime oma laagri püsti, aga mitte kauaks, sest siin oleme vaid ühe öö. Meie aklimat on tänu Annapurnale väga hea ja siit läheme juba homme edasi 5300-meetri kõrgusele vahelaagrisse ja siis sealt kohe edasi ülemisse baaslaagrisse, inglisekeelse terminiga tuntud ABC-sse, mis on 5900-meetri kõrgusel ja mis saabki olema meie peamine baaslaager.

Tervis on kõikidel hea ja tuju ka - kaklema pole veel läinud. Kokaga on meil vedanud: Gyalzen Sherpa teeb jube head süüa ja tundub muidu ka väga mõnus mees olevat. Ainuke jama on see, et minu kaasavõetud viiest raamatust saab teine juba kohe läbi. Ja asi on ju alles üsna alguses. No eks siis tuleb teiste omi tarbima hakata. Nii see muidugi ju mõeldud ongi...

Ilmad on siin üleval ilusad, hommikud on tuulevaiksed ja pilvitud, täna ei paistnud ei Cho Oyu ega ka Everesti tipu otsas isegi nii tavalist lumelippu lehvivat. See on hea märk. Pealelõunal läheb muidugi tuuliseks ja pilviseks, nagu siinkandis ikka ja ööd on juba üsna miinbustes. Aga see kõik kuulub asja juurde. Hommikul siis peaksid meie jakid siin olema, kes meie kola üles vahe- ja sealt edasi ülemisse baaslaagriss kannavad. Ise läheme edasi jalgsi.

Eile tegelesin Tingris telefoni teel Oskari asjade lahendamisega, õigemini selle koordineerimisega. Teatavasti ei saanud Oskar eile Kathmandust minema, sest selle va Islandi tuhapurske pärast ei lenda ju lennukid Delhist Helsingisse. Ja siis ei lastud Oskarit ning teisi eestlasi isegi Delhisse mitte. Nüüd ta siis peab ootama järgmise neljapäevani. Tänud Kaarlile, kes aitas Tallinnast asju korraldada, igatahes peaks Oskaril seal Kathmandus kõik jonksus olema ning tal jääb üle vaid oodata. Seiklus mehel missugune...

Peep