Teel kurule

Eile jõudsime Muktinathisse, 3700 meetri kõrgusele, viimasesse külla siinpool Thorung La kuru. See on ka viimane koht, kus on soe vesi ja internet, edasi pääseb selliste mõnusate asjade juurde teisel pool, paari päevateekonna järel. Aga teisele poole meie minna ei plaani. Meie siht on kuru ise, olla järgneva paari päeva jooksul nii kõrgel kui võinalik, ja ka magada võimalikult kõrgel üleval. Ikka selleks, et organism kõrgusega harjuks ja sellele vastavalt tööle hakkaks. Edasi ongi selline kava, et tänase öö magame 4100 meetri kõrgusel ühes teemajas, siis sealt edasi läheme 5416-meetrisele kurule, ning siis vastavalt rahva enesetundele proovime ööbida kas kuru taga 5100 meetri kõrgusel, kus on ka üks teemaja või siis lausa üleval kurul, kus on ka üks onn. Ja siis alla tagasi Muktinathisse, kust juba dziipide-bussidega läbi Jomsomi ning Tatopani alla Pokharasse. Ning sealt edasi Kathmandusse. Igatahes 13. õhtuks või hiljemalt 14. lõunaks peame olema Kathmandus, sest 16. varahommikul stardime meie Tiibeti poole, Oskar aga päev hiljem Tallinna suunas.

Ma olen Annapurna ringil teist korda, esimest korda käisin seda, tõsi küll - tookord teist pidi, viis ja pool aastat tagasi. Mis silma torkab, on eelkõige see, et hinnad on vahepealse ajaga korralikult tõusnud. Kui tollal maksis ööbimine teemajas kuskil 10-20 ruupiat nägu, mis on ca 8-16 krooni, siis nüüd alla 50 ruupia ei võeta sind kuskil jutule. Kõik muud hinnad on samamoodi tõusnud. Teine asi on see, et nüüd saab autoga sõita Pohkarast Muktinathisse välja, mis tähendab, tsivilisatsiooni on siia jõudnud oluliselt enam. Ja kõike sellega kaasnevat muidugi ka. Positiivse poole pealt torkab aga silma, et vahepealse ajaga on siin elukeskkond puhtamaks muutunud, külades pole nii palju sodi ja isegi inimesed tunduvad nagu pisut puhtama moega olevat. Aga jah, ehedust on vähem ja elektriliinid jooksevad piki mäekülgi palvelippude kohalt läbi. Ah jaa - rippsillad on miskipärast palvelippudest puhtaks roogitud. Ja neid näeb üldse vähem, kui minu esimese matka ajal. Miks, seda ma ütelda ei oska, aga nii see on...

Aklimatiseerumismatk läheb meil plaanipäraselt, erilisi tagasilööke pole. Kerged kõhuhädad võib ilmselt maha arvata, sest nendega peaksid need, keda see ebameeldivus on tabanud, lähipäevil hakkama saama. Mina olen väga rahul oma Oskariga, kes - tuleb välja - on täiesti korralik matkamees. Tatsab, suur seljakott seljas, kõikidega võrdselt ja siiamaani pole tal ka kõige väiksemaidki terviseporobleeme. Hädaldusprobleeme ka mitte ja see rõõmustab ming muidugi väga. Igatahes praegu ei näe ma küll mingeid takistusi, et ta üles kurule ei jõua ja peale seda võib tekkida oht, et selline matkamine-ronimine hakkab lausa meeldima...

Peep