Head uut aastat!

Eile hilisõhtul jõudsime trekkingult tagasi Kathmandusse. Linn tervitas meid kõva mölluga. Kõikides Thameli kõrtsides mängisid bändid ja linn kees pidulistest. Asi nimelt selles, et täna algas Nepaalis uus aasta. Numbrit kannab see ei vähem ega rohkem kui 2067! Seega astusime ülevalt mägedest otse vana-aastapittu. Mis arvestuse järgi see nende aastate lugemine siin käib, ma ei tea, aga igal juhul olge kõik seal kodus oma 2010-ndas tervitatud uue, 2067-nda puhul!

Meie tagasitulek läks pisut äkiliseks kätte, sest Saulius oli päevadega pisut sassi läinud ja ta avastas, et me peame Tiibeti poole liikuma hakkama 15. aprilli varahommikul, mitte aga 16-ndal, nagu ta vahepeal arvas. Seega tulime peale kurupäeva järgmisel päeval teiselt poolt veel kord üles kurule, aga ei jäänud sinna üles onni ööbima, vaid kihutasime otse alla Muktinathisse, kus Oskar meid juba ees ootas. Ja sealt võtsime kohe dziibi ning hakkasime alla sõitma. Ööbisime kuskil tee peal ja siis järgnes eilne 13-tunnine maraton sisikonda paigaltraputada tahtvas dziibis ning ülikitsas mikrobussis läbi padukuuma ning hiljem äikesetormi ja paduvihmase Nepaali Kathmandusse.

Seega oli meie aklimatiseerumine järgnev: üks öö 3800 m kõrgusel, kaks ööd 4200 m kõrgusel, üks öö 4900 m kõrgusel ja kolm korda ronimist kurule 5416 m kõrgusele. Alari ja Sauliuse hinnangul oli see päris raske, kuid piisavalt hea aklimat. Saulius oleks küll tahtnud veel ühte ööd 5416 m peal, aga seda ei saanud. Ma pean ütlema, et oli päris raske tõesti, sest see Thorung Lale tõus ei ole kummaltki poolt lihtne, aga Muktinathi poole pealt on see eriti pikk ja raske. Ja just sellelt poolelt läksime üheskoos üles ka Oskariga, mis teeb minu jaoks tema saavutuse eriti hinnatavaks.

Tänane päev on meil viimase vajamineva kola ostmiseks ja ekspeditsioonivarustuse kokkupanemiseks. Mina pean veel üritama leida kohta, kus kiirelt mu filmikaamera ära parandataks. Miskipärast andis Kaarlit ja mind aastaid truult teeninud Nikon F80 4200 m peal otsad. Kuigi ta on minuga käinud kõrgemal ja külmemas, ei võtnud ta ühtäkki enam pilti ette. Loodan, et kohalikud nupumehed leiavad vea üles, kui ei, siis pean midagi asmele otsima. Homme hommikul kl 6 hakkame siit liikuma, Oskar jääb neljapäevaks-reedeks omapäi Thamelisse tsillima, et siis laupäeval koos kahe teise eestlasega Tallinn poole lendama hakata. Mina siis kirjutan siia järgmine kord juba Tiibetist, loodetavasti me sinna ikka saame, kuigi hetkeseisuga meil veel Hiina viisasid pole. Neid lubati täna keskpäevaks...

Peep

PS! Eelmise postituse tegin SAT-telefoni vahendusel ja Kaarli abiga otse Thorung Lalt, nüüd siia ka mõned pildid Oskari ja minu kurupäevalt...