Kodus...

Tanel ja Allan jõudsid täna koju. Lennu jaamas (Lennart Meri Tallinna lennujaam) saime kõik jälle kokku - tore oli näha! Kusjuures rahvast neid tervitamas oli uskumatult palju. Isegi kui kõigi kolme telejaama reporterid ja kaameramehed välja arvata. Ja mõnus, et ka Andras Tartust kohale tuli... Taneli ja Allani näolt võis välja lugeda tõelist rahulolu. Mis on ka arusaadav, eksole. Tanel on siis seitsmes ja Allan kaheksas eestlane, kes kaheksatuhandelise tipu on ära teinud. Aga Alar oli Võrust kohale tulnud suur seljakott seljas. Ta ikkagi läheb jälle. Kolmapäeval Kazbekile. Andis küll oma ausõna, et päris üles ei lähe, ainult Kazbeki külla, ja ootab seal, kuni ronijad üleval ära käivad. Krisli ja Raul, kellega me koos sügisel Aconcaguat käisime proovimas, on seal teiste seas. Armsad sõbrad - palun valvake seal Alari üle, et ta oma sõna peaks. Mina tahan ka ju ühel päeval kahesatuhandelise tippu jõuda. Ja mulle meeldiks seda teha koos Alariga...

Peep

PS! Sellel Priit Simsoni tehtud fotol me olemegi: Andras, Tanel, Alar, mina ja Allan. Täiskomplektist on puudu vaid Saulius ja Ruta, kes on veel Kathmandus ja kes lähevad sealt Leetu (miskipärast ei lennanud nad Tallinna kaudu... ;))

Allani vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Allani ja Taneli käest, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Allani vastus:

"Ega ma veel reaalsusega kohanenud ei ole, aga üritan katkendeid kirja saada. Otsus teisest laagrist üles minna eriti ei häirinud - sellel oli mu jaoks võrdselt plusse ja miinuseid: parem uni, vähem võimalikke komplikatsioone tervisega, seljakott kergem; teisalt distants pikem, edasist marsruuti ei näinud. 1100 vertikaalset meetrit seitsmelt tuhandelt kaheksale on muidugi kõva näitaja. Aga oleks teadnud, mis maastik peale 3. laagrit ees ootab, ei oleks nii rahulik olnud.

4,5 tundi sai tipuöösel täitsa mõnusalt magatud. Väljusime 02.40, kolmanda laagrini oli mõnus lumenõlv, mis läks kiirelt. Varbad külmetanud itaallased (alustasid meist vist pool tundi varem) tulid vastu ja läksid telki tagasi. Pool tundi tuli oodata lisavalgust, me ei leidnud õiget kuluaari üles. Aga mõnemeetriste kaljujuppide asemel oli 100 vertikaalset meetrit 60-70-kraadist kuluaari. Köied olid ilusasti olemas ja tõus läks viisakalt, Sauliuse vallandatud väike kivilaviin välja arvatud. Sain selle eest ära hüpatud, vaid üks väiksem kivi riivas jalga.

Edasi järgnes vaheldumisi lumenõlva ja kassiga väga vastikult ronitavat kiviklibu, veel üks väike kuluaar. Cho Oyu suurim nuhtlus - kergelt tõusev tipuplatoo - oli veel suurem kui ma arvasin. Kartust õige tipu ülesleidmise osas ei olnud - GPS koordinaadid olid olemas ja ilm selge. Teada oli ka, Everest peab näha olema. Tipus olime veidi peale kella ühte, Tanel ees, mina järel. Tunded olid ülevad, aga nutma ei ajanud. Naerma ka mitte. Nagu ikka - mägironimine on protsess, mitte tulemus, kuigi tipneb ühel hetkel. Kõrgusega meil probleeme polnud, laskusime rahulikult, kerge vedelikupuudus tekkis. Tagasi laagris olime kell 18. Ilmast: kraadiklaas jope küljes alla -23 ei langenud, tuult on raske hinnata, ilmselt mitte üle 30km/h, pea pilvitu taevas. Imeilus ilm.

Kokkuvõtteks: Cho Oyu sai ronitud, aga minu peaeesmärki – Shisha Pangmat - sai aja ja lubade lõppemise tõttu tulevase nälja suurendamiseks baasist vaid veerand tundi lähemalt kaetud. Lootsin, et hiljemalt baaslaagris saab Cho Oyu suureks eesmärgiks omaette, aga emotsionaalselt millegi ...aklimatisatsioonitipu sarnaseks ta jäi lõpuni. Meie grupp oli sõbralik ja ühtehoidev (vahest liigagi) ning superorganisaator Saulius loonud kõik vajalikud tingimused. Mis aga tegemata ununes, oli ekspeditsiooni eel (või alguses) läbi arutada igaühe eesmärgid, motivatsioon ja riskitaluvus (varustusest sai kõneldud nõrkemiseni). Aja jooksul koorus välja, et need olid suhteliselt erinevad – kellel kindlasti vaja vähemalt üks tipp kirja saada, kellel maksimaalne turvalisus jne. Ma ise eelistanuksin pigem tugevaid ja kogemusi andvaid üritusi mõlemal mäel, kasvõi ebaõnnestunuid – tipu saavutamise mõttes.

Uitmõtte kirgliku alpinisti moodi järgmise nädala kohustused kuradile saata ja kõigest hoolimata Shishat üritada, mattis eos ennustus varajasest mussoonist ja sellega hooaja lõpp. Esimene kaheksatuhandene küll stiilselt (rasked 1100 tõusumeetrit otse teisest laagrist) ronitud, aga põhjaks jääb miskipärast kerge pettumus ja luuseri tunne.

PS! Ma ei ole pedant, aga üks asi jäi painama - Neil Armstrong on elus!"

Minu selgitus: see viimane remark käib meie inimeste äraarvamismängu kohta, mida me esimeses laagris kolm päeva telgis ilma oodates aja tapmiseks mängisime. Mina nimelt mäletasin, et esimene Kuu-mees on vahepeal ära surnud. Vaidlesime Allaniga selle üle pisut, ja nüüd tuleb välja, et mina mina mäletasin valesti ja Allan õigesti. Mnjah, vabandan siinkohal...

Peep

Taneli vastused minu küsimustele

Küsisin meie tipupoiste, Taneli ja Allani, kuidas oli üleval, kui raske tiputõus oli, kuidas nad kogu ekspeditsiooni hindasid, kas see, mis toimus, oli ootustepärane ja mis neid üllatas. Siinkohal on Taneli vastus:

"Vabandust hilise vastuse eest, meil siin palju tegemist. Näiteks üleeile istusime Ruta Ja Sauliusega hotelli katusel, jõime konjakit ja kuulasime kosmost poole hommikuni... Tipu tegemisest - füüsiliselt polnudki nii raske kui ootasin, eelnev passimine ja üles-alla käimine oli väsitavam. Ja muidugi hommikune üles saamine koos riietumise ja muu jamaga oli rõve. Vahepeal käed julmalt külmetasin kui vööd ja kasse kinnitasin. Lisaks minu loomulik vastumeelsus varase ja külma ärkamise osas.

Tippu läksime 10 tundi, 2.40 alustasime ja mina olin 13.10 tipus. Alguses ei leidnud me pimedas õiget teeotsa kolmandasse laagrisse, hulkusime ringi nagu pidalitõbised. Lõpuks ots käes ja siis läks juba lõbusamalt. Enne kolmandat laagrit tulid itaallased vastu, kes tund varem teele läksid. Ütlesid, et kaed külmetavad ja läksid alla tagasi. Endal küll külm polnud kuskilt otsast, Saulius ja Allan olid samuti soojas.

Peale kolmandat laagrit ja enne kollast vööd saime ka tuttava hispaanlanna kätte, kes koos šerpaga kolmandast laagrist üles läks. Kuluaar kollase vöö vahelt ja sealt veel edasi oli kõik köites ja see oli üsna raske ronimine. Vahepeal sadas ka kive alla, Saulius esimesena päästis valla, mõned olid paris suured ja ohtlikud. Allan sai ühega piki jalga. Pärast kuluaari oli natuke kaljusid ja siis pikalt see lumeväli mida oli ka alt näha. Siis olin juba kindel, et tipp tuleb ära, liiga lähedal, et katkestada. Lume peal olid ka vanad köied olemas, mida saime kasutada. Peale lund oli veel üks vastik kaljuvöönd, aga siis tuli juba tipuplatoo.

Platoo oli suur ja alguses ei saanud aru, kuhu liikuma peab, et põhitippu katte saada. Õnneks saime Allani GPS-i järgi suuna teada ja ma hakkasin ees minema. Jõudu oli ja mingit kõrguse probleemi ei tundnud, nagu Mustamäel oleks jalutanud. Paari vale künka järel leidsin õige tipu ja voila, oligi tehtud. Vaated olid võimsad, Everest ja Lhotse kohe käe-jala juures. Palju oli sehkendamist üleval ja erilist fiilingut nagu polnudki. Allatulek oli muidugi rõve, pikk, palav ja väsitav. Saulius ei tundnud ennast hästi ja ma vedasin pool maad ta kotti alla - veel lisakoormust...

Kuna tipus sai ära käidud, siis on ekspeditsioon korda läinud. Vastasel korral oleks meist väga mage pilt jäänud. Nüüd on süda rõõmus, et varsti koju saab..."

Sauliuse vastused minu küsimustele

Millal te tippu jõudsite?

22. mail kell 13.10 kohaliku aja järgi. Esimesena oli kohal Tanel, Allan kohe tema järel ja viimasena mina, teistest umbes veerand tundi hiljem. Tipus olime üsna lühikest aega, tervitasime üksteist, tegime kohustuslikud fotod Eesti, Leedu ja sponsorite lippudega ning siis alustasime laskumist.

Mis kell tõusu alustasite?

Ärkasime teises vahelaagris kell 1 öösel. Umbes poolteist tundi kulus ettevalmistusteks ja kell 2.40 asusime teele. Seega kulus meil tippu jõudmiseks enam kui kümme tundi. Need olid rasked kümme tundi. Õige tipuraja leidmine oli pimedas raske, vahepeal pidime lausa valgenemist ootama, et mitte eksida.

Milline oli ilm tipus?

Tegemist oli peaaegu ideaalsete oludega: puhus tuul umbes 10 km/h, külma oli umbes 20 kraadi. See oli «kingitus» kuni tipupäevani valitsenud väga raskete ilmaolude eest. Aga ma olen kindel, et kui külma oleks olnud rohkem või kui tuul oleks puhunud tugevam või kui me oleksime pidanud tõusma lumesajus, siis oleks tippu jõudmine olnud väga küsitav.

Kui kaua võttis aega sama tee läbimine teistpidi?

Ma ei oskagi seda täpselt öelda, vast kuskil kella kuueks õhtul jõudsime laagrini. Minu jaoks oli laskumine raskem kui Tanelil ja Allanil, mul said n.-ö. patareid tühjaks - kannatasin vedelikupuuduse käes ja olin ilmselgelt ka liiga vähe söönud. Minu teada olime meie kolmekesi sel aastal ainsad, kes tõusid otse teisest vahelaagrist tippu ilma šerpade abi kasutamata ja ilma hapnikuta.

Mis tingis otsuse tõusta tippu otse teisest laagrist?

Jah, me plaanisime tõusta kolmandast laagrist, sest 1100 meetrit vertikaaltõusu on väga raske, aga siin tegi oma korrektiivid ilm. 20. mail puhus mäel väga tugev tuul ja me ei saanud selle tõttu esimest vahelaagrist teise tõusta. Tegime seda päev hiljem. Et aga 23. maiks lubas taas tuule tugevnemist, siis ei jäänud meil muud üle, kui 22. mail otse teisest laagrist tõusu alustada. Seega polnud küsimuseks mitte see, et me oleksime end väga tugevatena tundnud, vaid see, et nii oli lihtsalt mõistlikum.

See oli sinu jaoks neljas kaheksatuhandeline, Taneli ja Allani jaoks esimene, kui raskeks sa seda Cho Oyu tõusu hindad?

Cho Oyu on siiski päris ohtlik mägi, kuigi seda loetakse kergeimaks kaheksaseks. Lisaks oli see hooaeg väga raske. Tööd tuli teha palju - kui tavaliselt tuleb tippu tõusuks köisi kasutada mõnikümmend meetrit, siis sel aastal üle kilomeetri. Raske oli leida ohutut tõusurada, lisaks jättis oma jälje väga pikk sobilike ilmaolude ootamine. Vahepeal puhus mitme päeva vältel tuul kiirusega üle 100 km/h. Meil purunes kaks telki, lisaks tuli läbi viia raske päästeoperatsioon... Cho Oyu oli mitte lihtsalt minu neljas kaheksatuhandeline, aga seitsmes ekspeditsioon kaheksatuhandelistele, mida ma juhtisin. Vahepeal oli väga raske langetada õigeid otsustusi, samas õppisin sellest kõigest väga palju.

Millise hinnangu sa meile annad?

Ma arvan, et me olime hea ja ühte meeskond. Jah, meil oli vaidlusi, aga me vaidlesime need selgeks. Olen kindel, et ilma teisteta poleks me kolmekesi lõpuks tippu jõudnud. Ainus, mida eestlastel minu meelest nappis, olid alpinismitehnilised oskused. Neid nad küll pisut parandasid ekspeditsiooni käigus.

Millise hinnangu sa annad ekspeditsioonile tervikuna?

Ekspeditsioon õnnestus, see on selge. Minu jaoks oli suurimaks asjaks sõbra elu päästmine. Mis mõtet oleks kõigel, kui sa kaotad kaaslase? Pärast päästeoperatsiooni oli mul küll pisut hirmutav uuesti üles minna, aga seda võib ka nii võtta, et ma kannatasin selle nii tema kui ka enda pärast välja.

Mis edasi?

Ma ei tahaks sellest praegu väga rääkida, kõigepealt pean koju jõudma ja asjade üle rahulikult järele mõtlema. Päästeoperatsiooni käigus arutasime Alariga, et aitab kaheksatuhandelistest. Praegu ma ei teagi, mis ja kuidas. See oli minu jaoks kolmas ekspeditsioon järjest, kui ma olin sunnitud sõbra alla tooma... Aga kui ma peaksin veel kaheksatuhandelistel ronima, siis ma eelistaksin neid, mis mul napilt tegemata on jäänud. Ehk siis Shisha Pangmat (8013m) ja Dhaulagirit (8167m). Mõlemal olen jõudnud tipulaagrisse ja sealt pidanud alla tulema.

Kas su tulevikuplaanides on ka eestlastel oma kohta?

Minu poolest kindlasti. Mida kostavad selle peale eestlased?

(Ilmus Postimees Online'is 28.05)

Ekspetsi lõpp Kathmandus

Saulius, Ruta, Tanel ja Allan jõudsid Kathmandusse. Sauliuse sõnul on nad kõik absoluutselt terved ja õnnelikud ning veel täna loodan neilt tipudetaile kuulda. Kujutan ette, et momendil nad lihtsalt mõnulevad soojas ja tsivilisatsioonis ja naudivad linnamelu ning jahedat Everesti õlut...

Saulius kinnitas, et nad tõid ülevalt teisest laagrist ära ka minu, Alari ja Andrase poolt sinna jäetud asjad. Minul jäid näiteks sinna tipurünnakuks ootele priimus, sulejope, soe pesu, mäeprillid ja muidugi mu raske mehaaniline Nikon F80, mille allatoomine osutus tõenäoliselt Sauliuse jaoks suhteliselt tüütuks lisakoormaks. Esimesse laagrisse jäid mäesaapad, rakmed-rauad, kassid. Igatahes on nüüd olemas reaalne lootus, et kunagi jõuab kõik see kolahunnik Eestisse, sest Saulius kinnitas, et ta paneb kogu selle koorma cargoga (kas selle kohta on olemas ka mingi eestikeelne sõna?) Kathmandust teele.

Hea, et nad kõik Kathmandus on, mu süda on kohe rahul! Pühapäeval igatahes näeme lennujaamas. Saulius ja Ruta muidugi lähevad Leetu, aga neid ma loodan oma aiapeol näha, mille kuupäev ikka lahtine on. Aga Taneli ja Allani lennuk maandub Lennart Meri Tallinna lennujaamas pühapäeval kl 14.50.

Peep

Tagasi ja rõõmus

Kõigepealt suur tänu kõikidele sõpradele, kes meil laupäeval õhtul Tallinna lennujaamas vastas olid! See oli päris liigutav teid kõiki näha ja mõnusad patsutused on praegugi veel turjal tunda. Selline asi on tõesti vägev! Ja kui ma Tarmolt saadud veinipudelit õhtul avama hakkasin, siis sain veel ühe üllatuse osaliseks. Mul oli korgitser juba käes, kui kuidagi juhuslikult läks pilk sildile, kust vaatas vastu number 48. Ja see märkis selle "veini" kangust! Sa pühade püss - pisikese mõtlemise peale otsustasin selle pudeli avamise jätta tuleviku peale. Et siis, kui te kõik siia Pääsküla aeda kogunete (kuupäeva anna kunagi hiljem teada, siis kui tipupoisid juba päris alla jõuavad)...

Aga eile otsustasin proovida, kuidas kõrgmäestik on ihule mõjunud. See, et umbes 12 kg eluskaalu lahkunud on, on asja üks pool. Teine on see, et juba 18. juunil olen Motalas Rootsis 300 km rattamaratoni stardis. Ja nüüd tuleb hakata pisitasa selleks ettevõtmiseks valmistuma. Ühesõnaga, tegin eile kontrollstardi. Otsustasin rahulikult umbes 20 km Pärnu poole sõita ja siis tagasi, aga minek oli nii mõnus, et kokku tuli 25+25 km. Ja keskmiselt 30 km/h hoida ei valmistanud ka mingit erilist probleemi. Seega võib öelda, et rattasõidule on see "kõrgmäestikulaager" positiivselt mõjunud. Ja et tagumik täna pisut valus on, kuulub asja juurde.

Sauliusele olen proovinud helistada, pole teda tabanud. Seega ei ole mul midagi värsket teada anda tipuvallutajate kohta. Ilmselt tegelevad nad parasjagu ABC-s laagri kokkupanemisega. Proovin ikka veel helistada, aga kui praegu neid ei taba, siis ilmselt mõne päeva pärast Kathmandust ikka. Annan kohe teile ka teada, kui midagi kuulen.

Peep

TIPP!!!

Just jöudsin Helsingisse ja leidisin oma meilikastist Rutalt teate, et Saulius, Allan ja Tanel tegid täna hommikul Cho Oyu tipu! Nad läksid yles otse teisest vahelaagrist, tehes seega väga pika ja raske töusu. Meie ekspeditsioon on önnestunud: kolm inimest seitsmest jöudsid pärast pikka kannatamist ja ootamist tippu. Vähemalt yks tipp kahest plaanitust sai tehtud. Seda saab lugeda önnestumiseks.Ilma kahtlusteta! Teist korda ajaloos lehvis Cho Oyu tipus Eesti lipp. Ja Leedu lipp ka... Ja nyyd peab poistele soovima ainult veel turvalist allateed - tänase öö on nad teises vahelaagris, puhkavad ja taastuvad seal ning homme liiguvad juba otse ABC-sse. Kui köik läheb plaanipäraselt. Ja siis järgmisel pyhapäeval saame köik neid Tallinna lennujaamas tervitada. Olgem kohal...

Delhi lennujaamas

Istume Delhi lennijaamas ja tapame aega. Helsingi lennuki valjumiseni on veel 10 tundi. Ees on oo... Vanad head kombed, mis toimisid aastaid ja mille jargi sai ariklassi ootesalongi 25-35 dollari eest sissepaasu osta, on ara muudetud. Nyyd on Green Lounge, mida ma Nepaali lennates ja sealt tulles ikka kasutanud olen, vaid t6esti ainult ariklassi reisijatele. Pagan kyll! Uued regulatsioonid olla kehtestatud kaks nadalat tagasi. "Tavaliste" jaoks on tehtud yks pisike lounge (muuseas, kes keegi teab, kuidas sellist asja yldse eesti keeles kutsutakse? Ongi lihtsalt salong v6i?), kus ajaarvestus kaib kolme tunni kaupa ja iga selline tsuts maksab 19 dollarit. Selle eest saab tugitoolis istuda, kypsiseid ja mingeid v6ileibu kr6bistada, pindi 6lut juua, telekat vaadata ja arvutis tsillida. Meie lendude vahe oli 15 tundi...

Igatahes pole muud varianti kui maksta ja istuda sest mujal selles lennujaamas nii pikalt olla pole v6imalik. Kui just kuskil trepi all ajalehe peal vedeleda ei taha. Seda ma aga ei taha. Ma pole enam magedes ja magamiskott on ka suures pagasis kuskil selle lennujaama l6pututest koridoridest. Aga ega ma ju ei kurda. Ma lihtsalt informeerin muutunud oludest. Et kui keegi siitkaudu reisides sama varianti kasutas, mis mina varem, siis olgu nyyd teada, et olud on muutunud.

Aga Cho Oyult mul hetkel uudiseid edastada ei ole. Hommikul veel Kathmandus proovisin Rutale satelliit-telefonile helistada, aga see oli tal valja lylitatud. Kas aku tyhi v6i midagi sellist. Poisid pidid tana liikuma esimesest vahelaagrist teise, kas see neil 6nnestus, pole hetkel aimugi. Ilmateate jargi oli tana paeval tipus tuult lausa 150 km/h. Kui see t6ele vastas, siis on kahtlane, kas nad liikuma said. Ja see oleks juba paris halb, sest homme tunduvad seal ilmateate jargi kyll paris head tingimused olevat, aga sealt edasi lahevad olud jalle kurjaks. Homme ei saa ma ka Rutale helistada, sest me lendame parasjagu yle Helsingi Tallinna poole ja seega saab Maelt infi alles k6ige varem pyhapaeva hommikul. Tuleb kannatada...

Peep

Cho Oyu: lumesadu ja tuul

Hommikul rääkisin Rutaga, kelle käest saan nüüd värsket ekspeditsiooniinfi. Ta ütles, et öösel hakkas jälle mäel lund sadama, baaslaagris on taas pool meetrit lund ja ka üleval esimene vahelaager, kuhu Saulius, Tanel ja Allan eile tõusid, on värsket lund täis. Lisaks on mäel taas tõusnud tugev tuul. Ja see sundis poisse võtma vastu otsuse, et täna teise vahelaagrisse ei tõusta. Kui üleval on tuul 100 km/h, siis ei ole minek esimesest laagrist teise sugugi mugav ega ka ohutu. Saan sellest otsusest täiesti aru, kuigi tean, millist meelehärmi see näiteks Tanelile valmistab.

Sauliuse plaan oli eile, et täna minnakse esimesest teise, homme teisest kolmandasse ja siis 22. mail tippu. Nüüd tundub, et tipp nihkub 23. maile. Muidugi on veel võimalus, et kui nad homme teise saavad, siis proovivad sealt otse tippu. Nii tegid itaallased, aga nemad kasutasid ju sherpade abi ning lisahapnikku, mida meie poistel pole. Ja kui isegi hapnikuga ronides võttis itaallastel teisest tippu jõudmine 14 tundi aega, siis ma arvan, et meie poisid sellele afäärile ei lähe.

Igal juhul on seal üleval järjekordselt tegemist raskete otsustega. Ei kadesta. Saulius ütles eile, kui ma temaga rääkisin, et jutust sherpade ja tiibetlastega tuli välja põhjus, miks Mägi sel aastal nii karm on. Nimelt viis üks kahest esimesest korealasest, kes tippu proovisid, üles oma Nanga Parbatil hukkunud sõbranna tuha. See olevat üks põhjus, mis Mägi vihastas. Sest ega Mägi pole mingi kalmistu, kuhu igaüks, kes tahab, kellegi tuhka hakkab puistama. Teine põhjus olevat olnud selles 1,5-laagris une pealt ära surnud venelases. Või siis selles, et tema surnukeha nii kauaks sinna vedelema jäeti. Nagu ma aru saan, on ta lõpuks sealt alla toodud, aga kui mina veel üleval olin, siis vedeles surnud venelane ikka seal telgis, tema seljakott telgi ees ja kirka püsti selle kõrval...

Mnjah, mägedega on isemoodi lugu ja asju, mis valgeid inimesi all muigama panevad, võetakse üleval teinekord vägagi tõsiselt!

Peep

Üleval läks liikumiseks

Rääkisin hommikul Sauliusega ja ta ütles, et nad hakkavad kohe ABC-st üles esimesse baaslaagrisse liikuma. Et siis läheb asjaks ehk praegu peaks juba käima kolmas tipukatse. Seda läksid tegema Saulius, Tanel ja Allan ja kui kõik sujub, siis peaksid nad 22. mai varahommikul minema kas kolmandast või otse teisest vahelaagrist üles tipurünnakule. Aga me istume Alariga siin ühes Kathmandu kohvikus ning arutame just, et juba kihvt oleks, kui nad suudaksid tipu ära teha. Kadedust pole – ainult siiras soov, et nad üles jõuaksid ja ekspeditsioon siiski õnnestuks. Sest õnnestunud on iga ekspeditsioon kaheksastele, kus vähemalt üks liige tippu jõuab ja kõik eluga koju jõuavad. Meile polnud lihtsalt seekord tippu ette nähtud. Aga küll see võimalus antakse!

Saulius rääkis, et eile õhtul jõudsid tipust tagasi itaallased. Nad pidid tipu ära tegema järelikult 16. mail, päeval, mil Tarmo edastatud prognooside järgi oli „aken“, austerlaste ilmaennustuse järgi pidi aga vihisema 120-kilommetrise tunnikiirusega tuul. Järelikult Tarmo ilmateade pädes, austerlaste oma aga mitte. Nii on... Itaallased tegid tipu ära otse teisest vahelaagrist, nad läksid sealt üles 14 tundi! See on umbes kolm tundi kauem kui tavaliselt. Järelikult oli väga raske minek. Ka kommertsekspeditsioone korraldav IMG, kes jõudis tippu vist 15-ndal, ütleb oma kodukal, et tipp on erakorraliselt raske. Muuseas, niipalju, kui ma nende kodukalt välja lugesin, jõudsid IMG-st üles vaid sherpad, mitte kliendid, aga selles võin ma ka eksida. Igatahes üks nende sherpasid, kes tipu ära tegi ja seda juba 12-ndat korda, ütleb, et nii rasket tõusu pole ta varem kogenud.

Karm aasta... Alarit haiglas oodates olen ma iga päev näinud ülalt allatoodud vendi. Temaga ühes palatis oli hiinlane Dhaulagirilt, kes oli 7-liikmelise ekspeditsiooni liige. Neli toodi 7500-meetri pealt eluga alla, kolm jäid sinna... Eile nägin haiglas veel ühte hiinlast, kellel olid kõik varbad kinni teibitud. Võib-olla oli ta samast seltskonnast? Ei tea, ta ei rääkinud arusaadavaid keeli. Ja siis oli seal üks poolakas Everestilt, kõik näpud ja kõrvalestad kinni teibitud. Aga ise suhteliselt rõõmus ja naeratav. Ütles veel, et arstide sõnutsi jääb tal sõrmi alles kaheksa. Selles kliinikus toimib täis tööstus... Kõik, kes plaanivad kaheksaste peale minna, peaksid sellest kliinikust enne läbi käima. Et kas siis veel tekib tahtmist proovida. Või et kas see tahtmine on ikka kindel.

Mul on! Alaril paistab, et ka, kuigi ta vahepeal arvas, et see jääb viimaseks kaheksase proovimiseks. Aga see oli siis, kui me ABC-s mittemidagitehes päevi ja öid vedelesime ja ilma ootasime...

Peep

Leia sarnasused

Väike tähelepanuharjutus: leia piltidelt vähemalt neli sarnasust...

Peep

Insult hoopis!

Tuleb välja, et Alarit tabas üleval 7000-meetri peal hoopis insult, mitte aga ajuturse ehk HACE, nagu Kathmandu kliinikus esilagu arvati. Diagnoos täpsustus täna hommikul talle siin tehud ajuskänningu käigus. Arst näitas meile Alari siiruviirulisi ajupilte, mis nägid välja umbes sellised, nagu see seibideks lõigatud hiinlane sellel „Bodies“ näitusel, mis „Solarise“ keskuses pikalt üleval oli. Ja sealt piltidelt oli selgelt näha, et tema väikeaju paremal poolel oli suur hele laik ehk siis see osa, mis ühel hetkel enam hapnikku ei saanud ning seega kahjustatud sai.

Ma olen meditsiinis nende päevadega nüüd päris harituks saanud – võin hakata vähemalt sanitari pabereid hankima. Et kui mind tagasi tulles enam tööle ei võeta, siis on vähemalt mingi tegevus. Aga kui tõsiselt, siis minu arusaamist pidi juhtus järgmine: Alari ajus tekkis kuskil kolesterooli põhjustatud veresoonte kitsenemine ja siis ummistas selle koha tromb ehk tahkunud veretükk. Edasi ei saanud see ajuosa enam verd ning hapniku ja see põhjustas Alaril esimese kokkukukkumise (seal 7000-meetri peal). Seega mitte selline insult, kus lõhkeb veresoon, vaid insult, kus veri ei jõua ajju.

Dexamethazoni ja hapnikuga saime tal selle trombi uuesti liikuma ja sellest ka tema esialgne näiline taastumine. Edasi liikudes jõudis tromb veelgi kitsamasse kohta ja ummistas veresoone täielikult. Ja see tingis tema teise kokkukukkumise umbes viis tundi hiljem (6700-meetri peal vahetult enne teist vahelaagrit). Siis tekkiski kahjustus, mis pani põntsu tema koordinatsioonile, sest kahjustatud sektor paiknes just väikeaju selles osas, mis koorditsiooni eest „vastutab“. Siit tema edasine võimetus horisonti paika saada, tasakaalu hoida jne.

Mis edasi? Alari raviarst ütles, et mees taastub. Ega ta liigub ju juba praegu täitsa hästi, mingid koordinatsioonihäired on, aga võrreldes sellega, kui me teda Sauliusega mäest alla tõime, on ta praegu nagu öö ja päev. Kui hästi läheb, saab ta juba täna õhtul kliinikust välja, kui ei, siis homme hommikul. Arsti sõnul peab Alar suitsetamise maha jätma, see olevat antud juhul mehele ohtlikum, kui kõrgmäed. Seda tahaks ma muidugi näha, arvestades, et kõrgeim punkt, kus mees suitsetanud on, on 8300 meetrit... Uuesti mägedesse võiks Alar tolle tolle tohtri sõnul minna umbes aasta pärast, võib-olla ka pisut varem, aga et ta nii pikalt kannatab, usun ma sama palju, kui et me näeme tulevikus mittesuitsetavat Sikku.

Aga muidu on Kathmandus soe ja mõnus ja siin Weizeni kohvikus on peaaegu samahea juustukook kui minu oma. Muuseas, siit ma ju selle retsepti sain, aga eks see on ajaga edasi arnenud ;)

Peep

HACE

Alar on nüüd heas Kathmandu kliinikus ja ta jääb sinna vähemalt homme lõunani. Tal diagnoositi ajuturse ehk HACE, aga tavalisest äkilisema alguse ja pikema kuluga. CIWEC-i kliinikus, mis on vägagi kaasaegne ning tasemel, tehti Alarile kõik vajaminevad analüüsid, vaid aju skanneering tehakse talle homme kuskil mujal, ja peale seda saab ta tema raviarsti sõnul koju ehk siis hotelli Moonlight, kus me Kathmandus olles peatume. Eks see selgub lõplikult homme, aga arst arvas, et vast nädala lõpuks võib ta koju lennata. Selline on seis ja mul polegi midagi suurt pikemalt kirjutada, kuigi lubasin eile seda teha.

Aga Alaril algas see ajuturse tõesti äkki. Me läksime koos üles viimasest järsust seinast esimese ja teise vahelaagri vahel, mina umbes 5 min eespool, kui ma jäin puhkama ning teda järele ootama. Alar tuligi, istus oma seljakotile ja vajus siis äkki külili. Küsis veel, et miks ma lapiti seisan... S.t. tema ajus projtseerus ümbritsev 90-kraadise nurga all. Ja kui ta ka peale lonksu sooja teed oksendama hakkas, oli selge, et asi on tõsine ja niisama see üle ei lähe. No ja siis rakenduski päästeprogramm, mille käigust ma oma eilses postituses kirjutasin.

Ühesõnaga, Alari HACE-i juhtum oli tõesti tõsine, aga nüüdseks on kõik kontrolli all ja ta ise juba päris rõõmus. Seega ei ole tema fännidel põhjust muretsemiseks. Ta ainult torises, et ta ööseks kliinikusse jäeti, ja et tema loodetud korralik õhtusöök paari Everesti õllega päeva võrra edasi nihkub. Ja raputab aina uskumatust väljendava pilguga pead sõnades, et kuidas selline asi küll temaga, kellel kunagi üleval olles mitte kõige väiksematki probleemi poegagi pole olnud, juhtuda sai. Et oled küll nii vana ja kõva tegija, kui iganes, aga näe: mäehaigus tuli peale tallegi.

Ja Airale ning teistele 2. juunil Kazbekile minejatele kinnitas ta, et sinna on pool kuud aega ja küll ta selleks ajaks jälle korralikult jalul on. Mnjah... Selle kohta ei oska ma midagi mõistlikku kosta ja ausalt öeldes ei julge arstilt hästi küsida ka...

Peep

Päästemissioon

Vahepeal olen olnud kadunud: satelliittelefon andis üleval külmga otsad ja enam vunki sisse ei võtnudki. Aga see pole oluline. Oluline on see, et Alar sai üleval 7000-meetri peal ehk pisut enne teise vahelaagrisse jõudmist, kõrgmäehaiguse ja see tähendas kõikide asjade pea peale pöördumist. Olime koos ja õnneks oli minu käes raadiosaatja, millega kutsusin teisest vahelaagrist kohale Sauliuse, kes oli seal olnud juba kolm ööd. Saulius lendas kohale hapnikuga, minu seljakotis olid ravimid. Saime Alari hapniku ja dexamethazoni süstiga enam-vähem liikumisvõimeliseks ning transportisime ta alla esimesse vahelagrisse. Lõpp läks kottpimedas ja enne laagrit sai ta veel ühe laksaka, mis tähendas, et lõpus me sisuliselt lohistasime ta laagrisse, kus ta sai veel hapnikku ning ühe süsti.

Hommikul, peale järjekordset hapnikku ja dexamethazonisüsti jätkasime kolmekesi teed alla ABC-sse. Oli rank töö, mis võttis terve päeva, sest Alaril puudus praktiliselt koordinatsioon. Ja täna siis transportisime ta ikka koos Sauliusega ABC-st alumisse baaslaagrisse, kus meid ootas dzhiip, mis tõi minu ja Alari Tiibeti-Nepaali piiripunkti Zhangmusse, kus ma praegu seda asja kirjutan. Homme hommikul jätkame siit Kathmandusse, kus esimese asjana läheme haiglasse Alarit näitama, sest paraku ei ole ei kiire laskumine, ravimid ega hapnik parandanud Alari koordinatsiooniprobleeme.

Mis see kõik tähendab, on lühidalt see, et Alari jaoks mõistagi on ekspeditsioon lõppenud, sama ka minu jaoks. Et Tanel ja Allan olid ülemises laagris tipuilma ootamas, siis polnudki muud võimalust, kui et mina saadan Alari Kathmandusse ja sealt ka Tallinna. Üksi ta seda ju teha sellises seisus poleks saanud. Kohe, kui me saame Alari seisundile Kathmandus haiglast selguse, üritan ma lennukipiletid ära vahetada ja Tallinna lennata. Seega jäävad praegu mäele Tanel, Allan ja Saulius, kes homme tagasi ABC-sse läheb.

Kas nad veel saavad ühe tipuürituse teha, ma ei tea, sest täna hommikul selgus, et 15.-16. mai aken sulgus. Homseks lubas austerlaste ilmateade tipus 120 km/h, mis sundis üleval ilma ootavaid poisse uuesti laskumist alustama. Järgmist ja selle hooaja viimast akent lubatakse 21.-23. maiks. Kas nad jõuavad selle ara oodata ja kas see ikka tuleb, selgub mõne päeva pärast. Meie Alariga loodame, et see aken tuleb, ja et nad jõuavad tipu ara teha. See oleks tore ja tähendaks vähemalt osalist ekspeditsiooni õnnestumist (Shisha Pangmale ei saa niikuinii).

Nii on lood paraku siinpool. Mäehaigus võib, tuleb välja, tabada igaüht, ka neid, kes on kõige tugevamad ja kogenud. Hea, et meie päästemissioon õnnestus ja me kõik ühes tükis oleme. Aga ma kirjutan homme pikemalt, kui me juba Kathmandus oleme ja haiglas käidud ning selge, mis siis täpselt juhtus ja mis Alarile taastumiseks kõige parem on...

Peep

II vahelaagris...

Vedeleme juba kolmas päev tuulevangis II vahelaagris 6400 kõrgusel. Tuul ei ole leebunud ja tänane öö oli veel senistest ägedaim. Prognoosid lubavad väikest akent 15.-16. maiks. Loodame sellele. See tähendab, et me peaksime homme, hiljemalt ülehomme siit edasi II vahelaagrisse liikuma, kus on ees Saulius, kes seal üksi kahte telki veelgi suurema tuule käes püsti hoiab. Meie vedeleme siin telgis, kus päeval päikese käes on +40 ja öösel -15 ja mängime ikka inimeste äraarvamise mängu. Ja ei kakle. Toidutegemise gaas hakkas lõppema aga õnneks oli veidi gaasi üle sakslastel, kes just katkestasid ekspeditsiooni ja lahkusid ABC-sse ja sealt koju. Nad müüsid oma gaasi meile ja jätsid ka pisut lisasöödavat. Nii et saame hakkama. Aga jube nüri on see molutamine küll. Ja kui me 15.-16. üles ei saa, siis peame alla ABC-sse laskuma ja millalgi veel kord kogu seda kadalippu proovima. Brr. Shisha võib praeguseks ilmselt juba vaikselt ära hakata unustama. Paraku...

Peep

Tuulevangis

Istume tuulevangis I laagris. Raamatud all, mängime inimeste äraarvamise mängu ja räägime heast kodusöögist. Saulius läks II laagrisse telke üle vaatama. Meil molutamine kuubis. Ootame häid nõuandeid aja tapmiseks. Nõiduge head ilma, palun!

Peep

Järgi jäi neid viis...

Meie igapäevane jututeema nr. 1 on ilm. Nagu inglased... Aga tõepoolest, oleme siin ABC järjekordselt passinud ja ilma oodanud kolm täispäeva. Vahepeal juba lubas, ja me hakkasime uuesti tipukotte pakkima, aga siis tuli see sakslaste hull tormiprognoos. Ja siis oli juba jutt sellest, et peab minema ülesse laagreid kindlustama. Tegelikult me sellele hullule prognoosile kuskilt mujalt kinnitust ei saanudki. Tarmo prognoosid lubasid ka tuule tõusu päris tugevaks, aga mitte sellist jõledust, nagu sakslaste oma. Seepärast jätsime ka paanilised ülestormamised tegemata. Igatahes täna peaksid mäel juba telgid lendama, aga visulaane jälgimine seda ei kinnita. Jah, üleval paistab tuult rohkem olevat kui nendel tüütutel lumesaju päevadel, aga ei midagi enneolematut.

Igatahes me otsustasime, et rohkem enam ei kannata ja me hakkame täna lõunast taas ülespoole liikuma. Muidu läheb asi imelikuks ja närviliseks. Eile läks meil messitelgis juba päris vihaseks vaidluseks selle üle, kas mägedes peaks toimetama pigem riskantsemalt ja iseseisvamalt või ettevaatlikumalt ja koostöös teiste ekspeditsioonidega. Minu seisukoht on teada: pooldan ettevaatlikku ja läbimõeldud toimetamist. Aga sellised vaidlused kuuluvad ilmselt asja juurde ja eelkõige tingib selle ootamine ja tühja molutamine. Kui inimesel tuhkagi teha pole, siis hakkab ta sageli mõttetut jama ajama ja pilli lõhki puhuma. Ning ka mõistliku arugumenteerimise asemel isklikke solvanguid loopima. See käib ka mu enda kohta...

Aga nüüd selle neegrilaulu juurde, millele ma pealkirjas vihjasin. Eile õhtul, kui me põhimõtteliselt otsustasime tänase ülesmineku, teatas Ruta, et tema jääb ABC-sse ja teisele ning viimasele Cho Oyu tipukatsele ei tule.Õieti jäi mulle pisut segaseks see konkreetne põhjus, miks ta nii otsustas, aga kui ma õigesti aru sain, siis on siin peamiselt peamiselt tegemist psühholoogiliste põhjustega. Nii, nagu Andras, ütles ka Ruta eelmise ülesmineku ajal, et neljandat korda ei taha ta seda vastikut sisseminekut ABC-st esimesse vahelaagrisse teha. Teine asi on see, et talle ei paista väga meeldivat tehniline ronimine. Aga - nagu ma öelnud olen - seda on sel aastale sellel Mäel päris palju. Lõpuks arvas Ruta, et ta on lihtsalt liiga kaua juba mägedes olnud, tulid ju nemad Sauliusega siia kuu aega varem, kui meie. Eks see kõik lülib.

Minul on psühholoogia ja ka füüsisega kõik korras. Täna olid unenäod küll juba sellised, kus ma askeldasin igapäevaseid toimetamisi Pääskülas, aga mingit poolelijätmise või käegalöömise tunnet küll pole. On jah, tüütu see passimine ja ootamine ehk tavaline mägimolutamine, aga nüüd läheme ka konkreetse tipukatse peale välja. Ja kui me nüüd peame mingil põhjusel enne tippu alla tagasi tulema, siis sel aastal me sellel Mäel rohkem ei katseta.

Muuseas, täna alustasid siit ABC-st koduteed need kaks tugevat quebekiid, kes jõudsid kolmandasse ehk tipulaagrisse, aga ei kaugemale. Lahkujaid on olnud veelgi. Tippu pole jõudnud keegi... Hm, riimi läks! Aga venelase surnukeha vedeleb ikka seal 6900-meetri peal ja teine, elus venelane, istub ikka 7100-meetri peal teises vahelaagris ning keeldub sealt alla tulemast. Ilmselt on ta juba omadega segi, sest nii kaua - kümmekond päeva juba - sellises kõrguses istudes ei ole inimese psüühika enam endine. Ega seda kõrgust ilmaasjata surmatsooniks kutsuta...

Peep

Jätkuv ebakindlus

Vahepeal tundus juba, et ilmaprignoosid hakkavad stabiliseeruma ja lähiajaks lubab isegi tipuvõimalikku ilma. Meil oli plaan hakata homme üles liikuma, aga nüüd õhtul said sakslased ja austerlased uue prognoosi, mis lubab hoopis hullu tormi. Nende prognoosi kohaselt tõuseb tuul alates homsest 70 km/h, aga 9.-10. maiks lausa 150-170 km/h, mis tähendaks seda, et üleval esimesse ja teise rajatud laagrid satuvad i lmselgeltohtu. Teisalt tähendab selline orkaan ka seda, et meie tipuüritus nihkub uuesti määramatusse tulevikku. Aeg aga jookseb...

Igatahes ootame meie Tarmolt ja Saulius oma Leedu kontaktidelt kinnitust, kas see hull prognoos peab paika või mitte. Kui peab, siis läheb homme Saulius üles esimesse ja võib-olla ka 1,5-e ning proovib sealolevad telgid ning varustuse ära kindlustada. Teise laagri kindlustamise suhtes loodame abi sakslaste serpalt, kes ööbib täna esimeses ja läheb homme teise. Ja mis siis edasi, selle kohta ei oska praegu midagi mõistlikku kosta. Ebakindlus... Ootame prognoose ja loodame, et sakslaste oma on mingi anomaalia valdkonda kuuluv libateade...

Peep

Järgi jäi neid kuus...

Just võttis oma seljakoti selga ja alustas teed päris alla Andras Kaasik, üks meie hulgast. Tegelikult ütles ta juba siis, kui me kolmandat korda ABC-st üles hakkasime minema oma esimele tipukatsele, et neljandat korda ta seda teed ette võtta ei tahaks. Mõneti saan ma temast aru, sest, nagu ma eile ütlesin, on see kiviväli ja hirmjärsk moreennõlv vastik ja äärmiselt tüütu teha. Aga see vastik rada polnud Andrasel ilmselt ainus katkestamise põhjus. Peamine, ma arvan, oli ikka moraalne väsimus või siis motivatsiooni puudumine või lihtsalt kannatamatus.

See mägi on üllatanud ja eelkõige kahest aspektsit. Esiteks on Cho Oyu varasemate aegadega võrreldes oluliselt tehnilisem. Netist loetud infi põhjal pidi siin olema vaid üks, maksimaalselt kaks lühikest köiekohta, nüüd on neid kümneid, mis tähendab, et mägi on päris tehniline ja see nõuab päris suurt aja- ning energiakulu. Ja muidugi kannatust. Teine asi on ilm, mis sel aastal, vähemalt siiamaani, on olnud tühutu ebastabiilne ja ronijavaenulik. Ja see nõuab taas kannatust, sest see tähendab laagrites istumist ja ootamist ja veel kord ootamist. See on aga tüütu ning teeb närviliseks. Ning tekitab küsimusi ja vaidlusi.

Kannatamatus ei ole aga mägedes hea kaaslane. Kannatamatus võib viia mõtlematute sammudeni. Sellest olen isegi mina oma väga napi mägedekogemusega aru saanud. Jah, Tanel, Andras ja Allan mõtlesid eile pikalt, kas tulla poolelt teelt teise vahelaagrisse tagasi alla või mitte. Alternatiiviks oleks olnud üles teise minna ja seal ootavate kahe quebekii ning ühe sakslasega koopereerudes homme tippu üritada. Mingi prognoosi järgi on 7.05 teatud tipuvõimalusega päev. Lõpuks nad nõustusid Sauliuse (ja Alari) argumentidega, et see on liiga ohtlik. 8000-st tippu pole meist ju keegi peale Sauliuse ja Alari teinud, ning isegi kui väga tahta, võib selline katse omapäi tehes lõppeda teadmata tulemusega.

Ma ei ütle, et meil on siin suuri ja põhimõttelisi lahkarvamusi. Pigem on küsimused taktikas, selles, kas olla tormakam või ettevaatlikum. Mina pooldan ettevaatlikkust, sest ma tahan siit eluga ja edukalt tagasi tulla. Isegi kui täna või homme õnnestub kellelgi (quebekiid, sakslane) üleval ära käia, ei morjenda see mind kuigivõrd. Ma olen nõus olema teine või kolmas või neljas, ootama veel kaks või kolm või neli päeva, et siis kindla peale üles minna, ilma ülemõistuse riskimata, ohtlikke kohti läbides köite abil, mis sinna loodetavasti esimeste heade ilmadega üles pannakse. Iga meeter 7100-st ülespoole on minu jaoks uus kogemus ja kuidas mu organism sellepeale reageerib, ei oska ma praegu ette ju ütleda. Seda enam olen ma ettevaatlik.

Aga jah, nüüd on meid järel kuus ja praeguse plaani järgi peaksime uuesti ülespoole hakkama liikuma ülehomme. See saab olema teine tipukatse ja ilmselt ka viimane. Proovime seda teha kindla peale, ja kui ka see ei õnnestu, siis ilmselt Cho Oyu meid ei taha ja nii ongi...

Peep

Jälle tagasi all

Ilm ei soosi meiie ekspeditsiooni mitte üks põrm. Tegelikult ka mitte teisi ekspeditsioone, sest kõik katsed üles minna on ebaõnnestunud. Hakkasime üleeile eimesele tipukatsele minema. Läksime ABC-st I vahelaagrisse ja olime eile seal, et vaadata, kuidas ilm on. Täna hommikul isegi lubas, igatahes hakkasime umbes kl 11 liikuma esimesest teise suunas. Umbes kolme tunni pärast keeras ilma totaalselt ära. Lund hakkas sadama nii, et kohati oli nähtavust vaid kümmekond meetrit. See oli halb. Samal ajal tulid ka prognoosid, mis lubasid lähemateks päevadeks samasugust või veelgi hullemat ilma. Polnud midagi teha - pöörasime otsa ringi ning võtsime suuna tagasi I vahelaagrisse. Kahju oli seda teha, aga kõik muud alternatiivid olid hullemad.

I vahelaagris ei olnud ka pikka pidu - matkasaapad jalga, suured saapad, rauad, kassid jms vahelaagri telki ja suund alla ABC poole. See tee paksus ja libedas lumes piki järsku moreennõlva, oli karm. Vahepeal tundus mulle, et mul pole all mitte saapad, vaid suusad, ja et ma kulgen rohkem tagumiku peal, külili või kõhuli. Ma olen nüüd pidanud seda ABC ja I vahelagri vahelist teed pidi kulgema kolm korda üles ja kolm korda alla, ja mul on tunne, et ma hakkan pisitasa seda teed vihkama. Paraku pean ma seda teed vähemalt ühe korra veel samamoodi kulgema. Kas vihkamine saab siis olema täiuslik?

Igatahes oleme jälle all ABC ja paistab, et enne kahte päeva me siit kuskile ei liigu. Prognoos lubab ettevaatlikult ilmamuutust alates 8.05, ja enne seda ei ole mingit mõtet sinna üles pürgida. Osa tüüpe - kaks quebekiid, üks sakslane ja veel keegi - jäid küll veel üles II vahelaagrisse ja nad loodavad mingi väikese akna peale, aga keerukaks teeb ka nende asja see, et ülespoole III laagrit ei ole ikka veel keegi köisi paigaldanud. Ja ilma nendeta on seal kulgemine väga ohtlik.

Muuseas nõudis Cho Oyu tänavu esimese ohvri - paar päeva tagasi kaotas esimese ja teise vahelaagi vahelisel platool ehk nn 1,5 laagris ilmselt une pealt oma elu üks vene mägironija. Tõenöoliselt tabas teda mingi ootamatu terviserike, kusjuures see juhtus meie telgis, mille me olime igaks juhuks sinna jätnud. Ülehomme hakkatakse tema surnukeha sealt umbes 6900-meetri kõrguselt alla transportima.

Sellised lood siis siin. Aga minuga ja teiste meie ekspeditsiooni liikmetega on kõik korras, Permanentne nohu ja lõhkised huuled välja arvata, aga ega siin kellegagi väga suudelda pole ju tegelikult ka...

Peep

1.C

Otsustasime eile siiski üles liikuma hakata. All jäi lumesadu järgi ja prognoos lubas 5.-6. mail enamvähem talutavat ilma. Oleme nüüd öö 1.C-s ehk esimeses vahelaagris ära olnud ja öösel hakkas jälle ka siin lund sadama. Prognoos vaheldub ülehelikiirusega ja nüüd lubab juba 5.-6. mail lumesadu igal kõrgusel. Ehk siis alles seitsmendal lubab midagi paremat. Igatahes tundub, et tänase öö jääme siia 1.C-sse ja homme vaatame, mis edasi.

Peep

Suur lumesadu

Öösel oli selline tunne, laviinid hakkasid korraga igal pool lendama. Mürinad olid ägedad ja pikad,. Aga, et telgis läks ka järsku valgeks, siis sain aru, et algas äikesetorm. Sellele järgnes lumesadu ja hommikuks oli ABC-s maas ja ka telkide peal umbes pool meetrit lund. Nüüd on lõuna, lund tuleb järjest juurde, ja Cho Oyu jalamitki pole näha. Jätsin eile õhtul oma hambaharja telgi kõrvale ühe kivi otsa ja nüüd pean ilmselt paar päeva ootama, enne kui see välja sulab. Kui sulab. Mnjah. Millega oleks võimalik hambaid pesta, kui lumi on hambaharja neelanud?

Aga kui mu hambaharja probleem välja jätta, siis tõsiseks teeb olukorra see, et me pidime täna hakkama ülespoole liikuma. Mõistagi ei tule sellest antud olukorras miskit välja, karta on, et kogu asi nihkub vähemalt kolme kuni viie päeva võrra edasi. Ehk siis jätkub istumine ABC-s, raamatute lugemine, kaardimäng, söömine ja telgis magamiskotis vedelemine. Teisalt on siin siiski parem, kui nendel inimestel, kes on üleval esimeses ja eriti teises laagris. Seal peaks olema praegu paar telkkonda, kellel on sellises lumesajus üksjagu raske laskuda, sest teise ja esimese vahel on järsud ja tehnilised nõlvad. Eesimesest allapoole aga järsk moreennõlv ja siis suured kiviväljad, mis lumest äärmiselt libedad. Aga 7100-meetri peal eriti pikalt ei vedele - kõrgus hakkab mõjutama ja teisalt tekib lumesaju jätkudes seal laviinioht.

Mul on veel poolteist raamatut järel, siis peab hakkama tegelema vahetusvariantide otsimisega. Õnneks neid siin veel on. Ja Oskari jäetud kaardipakk on ka korralikult töös, mille eest paluti talle eraldi tänu avaldada. Aga jah, millal ilm paranema hakkab, ei oska keegi ütelda. Meil tegelikult veel aega ju on. Et tippu teha ja siis veel isegi Shisha Pangmat proovida. Aga quebekiidel ja teistel nendega koos ronivatel inimestel on juba 9. maiks ABC-sse tellitud jakid, et siit alumisse baaslaagrisse, sealt Kathmandusse ning siis tagasi koju lennata. Nii ongi, et üles pole sel aastal veel keegi jõudnud. Selline see kõrgmägede elu on...

Peep

Homme uuesti üles

Niisiis paistab ilmaprogoosi ja teiste ekspeditsioonide plaane vaadates olevat selge, et täna on viimane puhkepäev ja homme hakkame uuesti ülespoole liikuma. Homse öö peaksime selle plaani kohaselt veetma esimeses vahelaagris 6400-meetri kõrgusel, sellele peaks järgnema pikk ja tehniline tõus teise vaheaagrisse 7100-meetri kõrgusele, kus veedame esmaspäeva öö. Teisipäev peaks meid viima nüüd juba tundmatutele radale ehk kolmandasse ja viimasesse laagrisse, mida nimetatakse ka rünnakulaagriks, ja mis on umbes 7500-7600-meetri kõrgusel. Ja siis kuskil 5. mai varahommikul ehk ca kell 3-4 öösel, peaksime sealt alustama tõusu tipule. Ja kui kl 14 pole tippu jõudnud, siis ei aita midagi, siis tuleb tagasi alla pöörduda.

Selline peaks olema lähimate päevade plaan, aga mõistagi on see kõik tinglik, sest eelkõige sõltub selle plaani teostumine ilmast. Ja muidugi sellest, mis seal üleval vahepeal toimunud on, sest silmagagi on siit alt ABC-st näha, et lund on üleval rohkem, kui siis, kui me viimati seal olime. See tähendab aga, et ilmselt on köied lume alla mattunud ja need tuleb sealt välja urgitseda, teerajad on kinni tuisanud jne. Ja see tähendab, minek eriti esimesest laagrist teise saab olema raskem ja aeganõudvam, kui see oli viimati. Ja mis teisest edasi kolmandasse ning sealt tippu, sellest pole hetkel kellelgi mingit aimdust. Lisaks pole mul mingit aimdust selle kohta, kuidas reageerib mu organism kõrgusele ülalpool 7100-meetrit, kus ma lihtsalt pole ju kunagi käinud, eksole.

Aga praeguse tundub nii, et lisaks meile lähevad enam-vähem samasuguse graafikuga liikvele ka Kanada prantslased, kes kasutavad ka kolme mäeserpa teeneid, mis on hea, sest ilmselt hakkavad nemad ees teed rajama ja kui vaja - ning ilmselt on seda vaja - siis ka lisaköisi paigaldama, mida arvatakse vaja minevat mingi 400-500 jooksvat meetrit. Lisaks meile ja quebekiidele on siinsamas ootevalmis ka austria-saksa ekspeditsioon, mis on küll paari liikme võrra juba kahanenud, ja ka kaks argentiinlast, kellest üks olevat viimase teises laagris käigul varbaid külmetanud., aga ju siis mitte nii rängalt, et see teda takistaks tippu üritamast. Siis on siin kuskil veel paar venelast ning muidugi ameeriklased suurest ekspeditsioonifirmast IMG, kus 5-6 jänki kohta läheb tippu kaasa 7 serpat. Aga nemad plaanivad kuuldavasti tippu teha paar päeva hiljem.

Üldse on siin baaslaagris umbes 12 ekspeditsiooni ja vaikselt käib kogu aeg luuramine, et kes mida ja kunas teha plaanib. Selge on see, et väikestel ekspeditsioonidel, ja ka meie oleme siiski väikesed, kuigi meid on seitse, kes ei kasuta mägiserpasid ja muid suuri taustajõude, on tipu tegemine tunduvalt raskem, kui suurtel kommertsekspeditsioonidel. Koos teistega toimetades on tipu õnnestumine kordi tõenäolisem. Kasvõi seepärast, et siis saab koopereeruda minu pärast raja sisse tallamisel vms. Teisalt ei taha suured oma plaanidest väga avalikult rääkida, sest siis hakkavad nn väikesed nende saba peal elama, nende pandud köisi kasutama jne. Aga suured teenivad ju oma klientide pealt suurt raha ja mõistagi on nende jaoks parem, kui kõik kasutaksid nende teenuseid ja maksaksid selle eest megasummasid, mitte ei askeldaks omapäi ja vaikselt kuskil sada-paarsadameetrit neist tagapool.

Selline väike spioneerimine siin ABC-s siis käib - ekspeditsioonide juhid käivad ja räägivad omasugustega maast ja ilmast, serpasid ja kokkasid saadetakse teistesse laagritesse omavahel juttu rääkima ning olulist infi kõrva taha panema. Ilmaennustusi arutatakse nii- ja naapidi läbi, et kes ja kust midagi täpsemat teada on saanud, aga eks alati jäetakse ka mingit viimased detailid enda teada. Kui keegi hakkab ABC-st ülespoole liikuma, siis vaadatakse,. kui suurte seljakottidega ja mitmekesi, muidugi hoitakse ka pilku pidevalt mäel, sest ABC-st on näha näiteks see, mis toimub esimese ja teise laagri vahepeal. Jne., jne...

Aga nüüd sai pikk jutt küll. Homsest alates saadan jälle lühiteateid satelliittelefonilt sünumineerides, Ja loodetatavasti siis kuskil 7. mai paiku, kui me oleme eeldatavasti edukalt taas ABC-s, siis jälle midagi pikemalt.

Peep