Päästemissioon

Vahepeal olen olnud kadunud: satelliittelefon andis üleval külmga otsad ja enam vunki sisse ei võtnudki. Aga see pole oluline. Oluline on see, et Alar sai üleval 7000-meetri peal ehk pisut enne teise vahelaagrisse jõudmist, kõrgmäehaiguse ja see tähendas kõikide asjade pea peale pöördumist. Olime koos ja õnneks oli minu käes raadiosaatja, millega kutsusin teisest vahelaagrist kohale Sauliuse, kes oli seal olnud juba kolm ööd. Saulius lendas kohale hapnikuga, minu seljakotis olid ravimid. Saime Alari hapniku ja dexamethazoni süstiga enam-vähem liikumisvõimeliseks ning transportisime ta alla esimesse vahelagrisse. Lõpp läks kottpimedas ja enne laagrit sai ta veel ühe laksaka, mis tähendas, et lõpus me sisuliselt lohistasime ta laagrisse, kus ta sai veel hapnikku ning ühe süsti.

Hommikul, peale järjekordset hapnikku ja dexamethazonisüsti jätkasime kolmekesi teed alla ABC-sse. Oli rank töö, mis võttis terve päeva, sest Alaril puudus praktiliselt koordinatsioon. Ja täna siis transportisime ta ikka koos Sauliusega ABC-st alumisse baaslaagrisse, kus meid ootas dzhiip, mis tõi minu ja Alari Tiibeti-Nepaali piiripunkti Zhangmusse, kus ma praegu seda asja kirjutan. Homme hommikul jätkame siit Kathmandusse, kus esimese asjana läheme haiglasse Alarit näitama, sest paraku ei ole ei kiire laskumine, ravimid ega hapnik parandanud Alari koordinatsiooniprobleeme.

Mis see kõik tähendab, on lühidalt see, et Alari jaoks mõistagi on ekspeditsioon lõppenud, sama ka minu jaoks. Et Tanel ja Allan olid ülemises laagris tipuilma ootamas, siis polnudki muud võimalust, kui et mina saadan Alari Kathmandusse ja sealt ka Tallinna. Üksi ta seda ju teha sellises seisus poleks saanud. Kohe, kui me saame Alari seisundile Kathmandus haiglast selguse, üritan ma lennukipiletid ära vahetada ja Tallinna lennata. Seega jäävad praegu mäele Tanel, Allan ja Saulius, kes homme tagasi ABC-sse läheb.

Kas nad veel saavad ühe tipuürituse teha, ma ei tea, sest täna hommikul selgus, et 15.-16. mai aken sulgus. Homseks lubas austerlaste ilmateade tipus 120 km/h, mis sundis üleval ilma ootavaid poisse uuesti laskumist alustama. Järgmist ja selle hooaja viimast akent lubatakse 21.-23. maiks. Kas nad jõuavad selle ara oodata ja kas see ikka tuleb, selgub mõne päeva pärast. Meie Alariga loodame, et see aken tuleb, ja et nad jõuavad tipu ara teha. See oleks tore ja tähendaks vähemalt osalist ekspeditsiooni õnnestumist (Shisha Pangmale ei saa niikuinii).

Nii on lood paraku siinpool. Mäehaigus võib, tuleb välja, tabada igaüht, ka neid, kes on kõige tugevamad ja kogenud. Hea, et meie päästemissioon õnnestus ja me kõik ühes tükis oleme. Aga ma kirjutan homme pikemalt, kui me juba Kathmandus oleme ja haiglas käidud ning selge, mis siis täpselt juhtus ja mis Alarile taastumiseks kõige parem on...

Peep