Jälle tagasi all

Ilm ei soosi meiie ekspeditsiooni mitte üks põrm. Tegelikult ka mitte teisi ekspeditsioone, sest kõik katsed üles minna on ebaõnnestunud. Hakkasime üleeile eimesele tipukatsele minema. Läksime ABC-st I vahelaagrisse ja olime eile seal, et vaadata, kuidas ilm on. Täna hommikul isegi lubas, igatahes hakkasime umbes kl 11 liikuma esimesest teise suunas. Umbes kolme tunni pärast keeras ilma totaalselt ära. Lund hakkas sadama nii, et kohati oli nähtavust vaid kümmekond meetrit. See oli halb. Samal ajal tulid ka prognoosid, mis lubasid lähemateks päevadeks samasugust või veelgi hullemat ilma. Polnud midagi teha - pöörasime otsa ringi ning võtsime suuna tagasi I vahelaagrisse. Kahju oli seda teha, aga kõik muud alternatiivid olid hullemad.

I vahelaagris ei olnud ka pikka pidu - matkasaapad jalga, suured saapad, rauad, kassid jms vahelaagri telki ja suund alla ABC poole. See tee paksus ja libedas lumes piki järsku moreennõlva, oli karm. Vahepeal tundus mulle, et mul pole all mitte saapad, vaid suusad, ja et ma kulgen rohkem tagumiku peal, külili või kõhuli. Ma olen nüüd pidanud seda ABC ja I vahelagri vahelist teed pidi kulgema kolm korda üles ja kolm korda alla, ja mul on tunne, et ma hakkan pisitasa seda teed vihkama. Paraku pean ma seda teed vähemalt ühe korra veel samamoodi kulgema. Kas vihkamine saab siis olema täiuslik?

Igatahes oleme jälle all ABC ja paistab, et enne kahte päeva me siit kuskile ei liigu. Prognoos lubab ettevaatlikult ilmamuutust alates 8.05, ja enne seda ei ole mingit mõtet sinna üles pürgida. Osa tüüpe - kaks quebekiid, üks sakslane ja veel keegi - jäid küll veel üles II vahelaagrisse ja nad loodavad mingi väikese akna peale, aga keerukaks teeb ka nende asja see, et ülespoole III laagrit ei ole ikka veel keegi köisi paigaldanud. Ja ilma nendeta on seal kulgemine väga ohtlik.

Muuseas nõudis Cho Oyu tänavu esimese ohvri - paar päeva tagasi kaotas esimese ja teise vahelaagi vahelisel platool ehk nn 1,5 laagris ilmselt une pealt oma elu üks vene mägironija. Tõenöoliselt tabas teda mingi ootamatu terviserike, kusjuures see juhtus meie telgis, mille me olime igaks juhuks sinna jätnud. Ülehomme hakkatakse tema surnukeha sealt umbes 6900-meetri kõrguselt alla transportima.

Sellised lood siis siin. Aga minuga ja teiste meie ekspeditsiooni liikmetega on kõik korras, Permanentne nohu ja lõhkised huuled välja arvata, aga ega siin kellegagi väga suudelda pole ju tegelikult ka...

Peep