Meie igapäevane jututeema nr. 1 on ilm. Nagu inglased... Aga tõepoolest, oleme siin ABC järjekordselt passinud ja ilma oodanud kolm täispäeva. Vahepeal juba lubas, ja me hakkasime uuesti tipukotte pakkima, aga siis tuli see sakslaste hull tormiprognoos. Ja siis oli juba jutt sellest, et peab minema ülesse laagreid kindlustama. Tegelikult me sellele hullule prognoosile kuskilt mujalt kinnitust ei saanudki. Tarmo prognoosid lubasid ka tuule tõusu päris tugevaks, aga mitte sellist jõledust, nagu sakslaste oma. Seepärast jätsime ka paanilised ülestormamised tegemata. Igatahes täna peaksid mäel juba telgid lendama, aga visulaane jälgimine seda ei kinnita. Jah, üleval paistab tuult rohkem olevat kui nendel tüütutel lumesaju päevadel, aga ei midagi enneolematut.
Igatahes me otsustasime, et rohkem enam ei kannata ja me hakkame täna lõunast taas ülespoole liikuma. Muidu läheb asi imelikuks ja närviliseks. Eile läks meil messitelgis juba päris vihaseks vaidluseks selle üle, kas mägedes peaks toimetama pigem riskantsemalt ja iseseisvamalt või ettevaatlikumalt ja koostöös teiste ekspeditsioonidega. Minu seisukoht on teada: pooldan ettevaatlikku ja läbimõeldud toimetamist. Aga sellised vaidlused kuuluvad ilmselt asja juurde ja eelkõige tingib selle ootamine ja tühja molutamine. Kui inimesel tuhkagi teha pole, siis hakkab ta sageli mõttetut jama ajama ja pilli lõhki puhuma. Ning ka mõistliku arugumenteerimise asemel isklikke solvanguid loopima. See käib ka mu enda kohta...
Aga nüüd selle neegrilaulu juurde, millele ma pealkirjas vihjasin. Eile õhtul, kui me põhimõtteliselt otsustasime tänase ülesmineku, teatas Ruta, et tema jääb ABC-sse ja teisele ning viimasele Cho Oyu tipukatsele ei tule.Õieti jäi mulle pisut segaseks see konkreetne põhjus, miks ta nii otsustas, aga kui ma õigesti aru sain, siis on siin peamiselt peamiselt tegemist psühholoogiliste põhjustega. Nii, nagu Andras, ütles ka Ruta eelmise ülesmineku ajal, et neljandat korda ei taha ta seda vastikut sisseminekut ABC-st esimesse vahelaagrisse teha. Teine asi on see, et talle ei paista väga meeldivat tehniline ronimine. Aga - nagu ma öelnud olen - seda on sel aastale sellel Mäel päris palju. Lõpuks arvas Ruta, et ta on lihtsalt liiga kaua juba mägedes olnud, tulid ju nemad Sauliusega siia kuu aega varem, kui meie. Eks see kõik lülib.
Minul on psühholoogia ja ka füüsisega kõik korras. Täna olid unenäod küll juba sellised, kus ma askeldasin igapäevaseid toimetamisi Pääskülas, aga mingit poolelijätmise või käegalöömise tunnet küll pole. On jah, tüütu see passimine ja ootamine ehk tavaline mägimolutamine, aga nüüd läheme ka konkreetse tipukatse peale välja. Ja kui me nüüd peame mingil põhjusel enne tippu alla tagasi tulema, siis sel aastal me sellel Mäel rohkem ei katseta.
Muuseas, täna alustasid siit ABC-st koduteed need kaks tugevat quebekiid, kes jõudsid kolmandasse ehk tipulaagrisse, aga ei kaugemale. Lahkujaid on olnud veelgi. Tippu pole jõudnud keegi... Hm, riimi läks! Aga venelase surnukeha vedeleb ikka seal 6900-meetri peal ja teine, elus venelane, istub ikka 7100-meetri peal teises vahelaagris ning keeldub sealt alla tulemast. Ilmselt on ta juba omadega segi, sest nii kaua - kümmekond päeva juba - sellises kõrguses istudes ei ole inimese psüühika enam endine. Ega seda kõrgust ilmaasjata surmatsooniks kutsuta...
Peep
No comments:
Post a Comment