HACE

Alar on nüüd heas Kathmandu kliinikus ja ta jääb sinna vähemalt homme lõunani. Tal diagnoositi ajuturse ehk HACE, aga tavalisest äkilisema alguse ja pikema kuluga. CIWEC-i kliinikus, mis on vägagi kaasaegne ning tasemel, tehti Alarile kõik vajaminevad analüüsid, vaid aju skanneering tehakse talle homme kuskil mujal, ja peale seda saab ta tema raviarsti sõnul koju ehk siis hotelli Moonlight, kus me Kathmandus olles peatume. Eks see selgub lõplikult homme, aga arst arvas, et vast nädala lõpuks võib ta koju lennata. Selline on seis ja mul polegi midagi suurt pikemalt kirjutada, kuigi lubasin eile seda teha.

Aga Alaril algas see ajuturse tõesti äkki. Me läksime koos üles viimasest järsust seinast esimese ja teise vahelaagri vahel, mina umbes 5 min eespool, kui ma jäin puhkama ning teda järele ootama. Alar tuligi, istus oma seljakotile ja vajus siis äkki külili. Küsis veel, et miks ma lapiti seisan... S.t. tema ajus projtseerus ümbritsev 90-kraadise nurga all. Ja kui ta ka peale lonksu sooja teed oksendama hakkas, oli selge, et asi on tõsine ja niisama see üle ei lähe. No ja siis rakenduski päästeprogramm, mille käigust ma oma eilses postituses kirjutasin.

Ühesõnaga, Alari HACE-i juhtum oli tõesti tõsine, aga nüüdseks on kõik kontrolli all ja ta ise juba päris rõõmus. Seega ei ole tema fännidel põhjust muretsemiseks. Ta ainult torises, et ta ööseks kliinikusse jäeti, ja et tema loodetud korralik õhtusöök paari Everesti õllega päeva võrra edasi nihkub. Ja raputab aina uskumatust väljendava pilguga pead sõnades, et kuidas selline asi küll temaga, kellel kunagi üleval olles mitte kõige väiksematki probleemi poegagi pole olnud, juhtuda sai. Et oled küll nii vana ja kõva tegija, kui iganes, aga näe: mäehaigus tuli peale tallegi.

Ja Airale ning teistele 2. juunil Kazbekile minejatele kinnitas ta, et sinna on pool kuud aega ja küll ta selleks ajaks jälle korralikult jalul on. Mnjah... Selle kohta ei oska ma midagi mõistlikku kosta ja ausalt öeldes ei julge arstilt hästi küsida ka...

Peep