Järgi jäi neid kuus...

Just võttis oma seljakoti selga ja alustas teed päris alla Andras Kaasik, üks meie hulgast. Tegelikult ütles ta juba siis, kui me kolmandat korda ABC-st üles hakkasime minema oma esimele tipukatsele, et neljandat korda ta seda teed ette võtta ei tahaks. Mõneti saan ma temast aru, sest, nagu ma eile ütlesin, on see kiviväli ja hirmjärsk moreennõlv vastik ja äärmiselt tüütu teha. Aga see vastik rada polnud Andrasel ilmselt ainus katkestamise põhjus. Peamine, ma arvan, oli ikka moraalne väsimus või siis motivatsiooni puudumine või lihtsalt kannatamatus.

See mägi on üllatanud ja eelkõige kahest aspektsit. Esiteks on Cho Oyu varasemate aegadega võrreldes oluliselt tehnilisem. Netist loetud infi põhjal pidi siin olema vaid üks, maksimaalselt kaks lühikest köiekohta, nüüd on neid kümneid, mis tähendab, et mägi on päris tehniline ja see nõuab päris suurt aja- ning energiakulu. Ja muidugi kannatust. Teine asi on ilm, mis sel aastal, vähemalt siiamaani, on olnud tühutu ebastabiilne ja ronijavaenulik. Ja see nõuab taas kannatust, sest see tähendab laagrites istumist ja ootamist ja veel kord ootamist. See on aga tüütu ning teeb närviliseks. Ning tekitab küsimusi ja vaidlusi.

Kannatamatus ei ole aga mägedes hea kaaslane. Kannatamatus võib viia mõtlematute sammudeni. Sellest olen isegi mina oma väga napi mägedekogemusega aru saanud. Jah, Tanel, Andras ja Allan mõtlesid eile pikalt, kas tulla poolelt teelt teise vahelaagrisse tagasi alla või mitte. Alternatiiviks oleks olnud üles teise minna ja seal ootavate kahe quebekii ning ühe sakslasega koopereerudes homme tippu üritada. Mingi prognoosi järgi on 7.05 teatud tipuvõimalusega päev. Lõpuks nad nõustusid Sauliuse (ja Alari) argumentidega, et see on liiga ohtlik. 8000-st tippu pole meist ju keegi peale Sauliuse ja Alari teinud, ning isegi kui väga tahta, võib selline katse omapäi tehes lõppeda teadmata tulemusega.

Ma ei ütle, et meil on siin suuri ja põhimõttelisi lahkarvamusi. Pigem on küsimused taktikas, selles, kas olla tormakam või ettevaatlikum. Mina pooldan ettevaatlikkust, sest ma tahan siit eluga ja edukalt tagasi tulla. Isegi kui täna või homme õnnestub kellelgi (quebekiid, sakslane) üleval ära käia, ei morjenda see mind kuigivõrd. Ma olen nõus olema teine või kolmas või neljas, ootama veel kaks või kolm või neli päeva, et siis kindla peale üles minna, ilma ülemõistuse riskimata, ohtlikke kohti läbides köite abil, mis sinna loodetavasti esimeste heade ilmadega üles pannakse. Iga meeter 7100-st ülespoole on minu jaoks uus kogemus ja kuidas mu organism sellepeale reageerib, ei oska ma praegu ette ju ütleda. Seda enam olen ma ettevaatlik.

Aga jah, nüüd on meid järel kuus ja praeguse plaani järgi peaksime uuesti ülespoole hakkama liikuma ülehomme. See saab olema teine tipukatse ja ilmselt ka viimane. Proovime seda teha kindla peale, ja kui ka see ei õnnestu, siis ilmselt Cho Oyu meid ei taha ja nii ongi...

Peep