Tagasi ja rõõmus

Kõigepealt suur tänu kõikidele sõpradele, kes meil laupäeval õhtul Tallinna lennujaamas vastas olid! See oli päris liigutav teid kõiki näha ja mõnusad patsutused on praegugi veel turjal tunda. Selline asi on tõesti vägev! Ja kui ma Tarmolt saadud veinipudelit õhtul avama hakkasin, siis sain veel ühe üllatuse osaliseks. Mul oli korgitser juba käes, kui kuidagi juhuslikult läks pilk sildile, kust vaatas vastu number 48. Ja see märkis selle "veini" kangust! Sa pühade püss - pisikese mõtlemise peale otsustasin selle pudeli avamise jätta tuleviku peale. Et siis, kui te kõik siia Pääsküla aeda kogunete (kuupäeva anna kunagi hiljem teada, siis kui tipupoisid juba päris alla jõuavad)...

Aga eile otsustasin proovida, kuidas kõrgmäestik on ihule mõjunud. See, et umbes 12 kg eluskaalu lahkunud on, on asja üks pool. Teine on see, et juba 18. juunil olen Motalas Rootsis 300 km rattamaratoni stardis. Ja nüüd tuleb hakata pisitasa selleks ettevõtmiseks valmistuma. Ühesõnaga, tegin eile kontrollstardi. Otsustasin rahulikult umbes 20 km Pärnu poole sõita ja siis tagasi, aga minek oli nii mõnus, et kokku tuli 25+25 km. Ja keskmiselt 30 km/h hoida ei valmistanud ka mingit erilist probleemi. Seega võib öelda, et rattasõidule on see "kõrgmäestikulaager" positiivselt mõjunud. Ja et tagumik täna pisut valus on, kuulub asja juurde.

Sauliusele olen proovinud helistada, pole teda tabanud. Seega ei ole mul midagi värsket teada anda tipuvallutajate kohta. Ilmselt tegelevad nad parasjagu ABC-s laagri kokkupanemisega. Proovin ikka veel helistada, aga kui praegu neid ei taba, siis ilmselt mõne päeva pärast Kathmandust ikka. Annan kohe teile ka teada, kui midagi kuulen.

Peep