Telgielu

Mulle tundub, et trekkimise ehk matkamise ja mägironimise üks olulisematest erinevustest on see, et mägironimise puhul tuleb oluliselt rohkem aega veeta telgis. Matkates satud sa enam-vähem igaks õhtuks uude kohta ja väikeses magamistelgis veedad aega öö kaupa. Mäkke ronides tuleb telgielu ette hoopis rohkem. Aklimatiseerumispäevadel teed sa päevas mõne väiksema radiaali, heal juhul viid asju järgmisesse vahelaagrisse, tormipäevadel ei sedagi. Seega tuleb pisikeses telgis pead-jalad koos olla tükk maad rohkem. Ja mõistagi on tegevused sellistel päevadel suhteliselt piiratud. Üritad tukkuda ja lugeda, jutte rääkida, mõtelda... Üheks põhitegevuseks on sellistel päevadel aga lumest vee sulatamine. Kes käib väljas lund toomas, kes kükitab telgi eeskojas priimuse kõrval ja paneb potti või teekannu järjest uusi ja uusi lumekamakaid. Vesi kulub ruttu - teevett läheb rohkesti vaja ja ka joogipudeleid tuleb alalõpmata täita. Et siis natukese aja pärast uuesti otsast alustada, valades juba maha jahtunud ja veel mitte jääks külmunud pudelitest vee teekannu, et sellest taas teed keeta, siis lumest jälle vesi sulatada ning see pudelitesse valada, jne., jne...

Tegelikult kulub sellise näiliselt mitte väga ajakuluka tegevuse peale aega päris uhkelt. Mida kõrgemale, seda kauem võtab lume sulatamine ja vee keemaajamine aega. Aga sellistel molutamispäevadel ongi aja tapmine üks tõsine töö. Sest ega väga palju muid tegevusi ju tormipäeval välja ei mõtle. Mina olen igal oma matkal päevikut pidanud ja oma mõtted ning läbielamised kirja pannud. See on ka aja veeduks üks päris hea tegevus. Nii olen ma 3. detsembri õhtul Nido de Condoreses kirjutanud:

"Tänane päev on meil olnud molutamise päev. S.t. me pole mitte midagi teinud ega kuskil käinud. See on ametlikult puhkepäev ja nii peabki olema, enne kui homme üles viimasesse laagrisse läheme. Magasime hommikul kaua, lugesime, tegime süüa, koperdasime pisut laagris ringiratast, tegime pilte, jälle lugesime, tukkusime, tegime süüa ja nüüd, enne magamaminekut, üritan enda jaoks päeva kokku võtta. Vaatasin, et mis ma olen siia kirjutanud. Hm, vaid teada-tuntud banaalsused. Ei midagi originaalset! Aga lõpuks, mis pagana originaalsusele ma siin oma mõttemõlgutusis üldse pretendeerin? Ma lihtsalt elan oma elu, mis on minu jaoks huvitav ja põnev ning mis pakub mulle elamise mõtet. Ma mitte lihtsalt ei ole, vaid ma elan ja täidan sellega kellegi poolt mulle pandud ülesannet. S.t. - elada. Olla osa sellest tervikust, mille moodustavad maad ja mered, mäed ja jõed, linnud ja loomad, bakterid ja inimesed. Meil kõigil on antud täita omad ülesanded ja eesmärgid ning isegi kui ma ei tea, mis minu ülesanne täpselt on siin ilmas, siis täidan ma seda ikkagi nii, et ma elan hästi ja harmooniliselt ning kellelegi või millelegi liiga tegemata. Eelkõige harmoonias iseendaga. Nii saan ma täita seda mulle pandud ülesannet isegi, kui täpselt ei tea, mis minu ülesanne või olemise eesmärk on. Nõnda tundub mulle. Nõnda tundus mulle minu esimese mägedes käigu ajal, kui ma asjadest hakkasin aru saama, ja samamoodi tundub mulle ka nüüd, minu seekordse matka ajal. Ju siis nii ongi..."

Peep

Lumetormid

Selle eelmise päikeseloojangu jutu peale on loogiline järg lumetormid. Sest imelistele päikeseloojangutele järgnes vähemalt üks öö, enamasti aga vähemalt ööpäev korralikku müdinat. Pikim oli öö, järgmine päev ja veel üks öö. Ja kui piltidelt vaadatuna tundub lumetorm Andides suht talutav, s.t., et kuskil pole näha tohutuid lumehangesid, kust telk vaevu välja paistab, siis olgu öeldud, et lumi sellises tormis lihtsalt maha ei jää. Hangesid pole, sest tuul viib lume lihtsalt minema. Ehk siis lumi ei tule sellise tormi puhul mitte ülevalt, vaid paralleelselt maapinnaga vasakult, paremalt, eest ja tagant. Vahepeal tundub, et igast ilmakaarest korraga. Ja see, et vahepeal peab telgikatust kätega üleval hoidma, pole mingi ime, sest tuule jõud on nii suur, et see surub telgikaared vastu nägu. Tarmo ütles, et Coleras viimasel öösel enne tema tiputõusu, pidi ta vahepeal selja vastu telgiseina suruma, et tuul telki päris kokku ei litsuks. Sealjuures oli ta tuule vastu telgi ümber kividest kaitsevalli ladunud.

Aga kui tormiga telgis olla, siis ei ole see kõige hullem. Tükkis keerulisem on tormiga telki üles panna. See juhtus meil Nido de Condoreses, kuhu me jõudsime õhtul, kui lumetorm juba täiega lõõskas. Ühe telgi ülespanekuks sellistes tingimustes kulus oma tund ja vähemalt nelja inimese tõsine jõupingutus. Parem, kui kuue. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas saab samasugustes tingimustest telgi püsti üksinda - seda peaks kirjeldama Tarmo. Üsna hull on samal ajal telki maadligi hoida ja vaadata, et see tuult alla ei võtaks ja lendu ei läheks, ja siis telginööre ümber kivide panna ning kõik see kupatus kuidagi mingisugusesse telgilaadsesse fassongi saada. Käes on ju sulelabakud ja kui nendega peenikesi telginööre kätte ei saa, siis on loomulik need käest visata ja paljakäsi proovida. Mis lõpeb väga ruttu külmunud ja tundetute näppudega. Ja nende ülessulatamine võtab ju omakorda hunniku aega. Aga kui telgi juba üles saab, siis on pärast tühitähi avastus, et külje all on kivihunnik, või et üks telgipool on umbes pool meetrit allpool teisest, mis paneb su telgikaaslased öösel sulle selga vajuma ja sind pannkoogiks litsuma. Ja tühitähi on seegi, kui telgilakke kondenseerunud hingeaur ära külmub ja öösel sulle iga tuuleiili peale näkku langeb. Tähtis on see, et telk ei lenda minema, et sul on "katus" pea kohal, et sul on telgis vähemalt viis kraadi soojem kui välja, ja et iga torm saab mööda ning järgmisel päeval on sul võimalus edasi ülespoole liikuda. Kui on...

Peep

Päikeseloojangud

Päikeseloojangud Aconcagual olid imelised. Sellist värvide mängu, nagu seal, pole ma näinud varem ei Nepaalis, ei Tiibetis ei Bhutanis. Madalamatest kohtadest rääkimata. Kui me Plaza de Mulases esimest värvilist loojangut nägime, ei osanud me midagi karta. Lihtsalt jube ilus oli ja kõik meist kukkusid pööraselt pilte tegema. Järgmine päev keeras rajuks, aga siis pidasin ma seda lihtsalt kokkusattumiseks. Teine väga värviline loojang tabas meid üleval Camp Canadas. Jälle klõpsisid kõik hullupööra pilte teha. Öösel tõusis lumetorm, mis kestis terve selle öö, järgmise päeva ja veel ühe öö. Järeldusi veel ei teinud. Ka kolmas ilus loojang ei äratanud suuri kahtlusi, kuigi sellele järgnes karm tormiöö, mille meie elasime Nido de Condoreses üle, mis aga sundis kaks omapäi kulgenud Eesti tüdrukut tee alla ette võtma. Neljas päikeseloojang, mis tabas meid Camp Berlinis, sundis juba ettevaatusele. Kas tõesti läheb nii, nagu varasematel kordadel? Läks. Öösel algas lumesadu, mida ilmaprognoos lubas alles lõunaks ja tuule keeras ka selliseks, mis ei lasknud tippu minna. Viimane õhtu tagasi Mulases kuldas Aconcagua mäemassiivi üle säravaks ja ilusaks. Juba siis oli selge, et allatulek oli õige, sest loojangu põhjal sai teha ainult ühesugused järeldused. Ja 7. detsember oligi külm nagu põrguline ning üleval keerutas tuul üles võimsaid lumepööriseid. Kas tollel päeval keegi tippu jõudis, seda ma ei tea, aga olud tundusid vähemalt alt vaadates küll karmid.

Mida kõigest järeldada? Aga eks ikka seda, et järgmisel korral tuleb sealkandis loojangute suhtes olla väga tähelepanelik. Kui õhtutaevas midagi pildistada ei ole, siis võib valmistuda tipuürituseks. Kui õhtuseks põhitegevuseks on kaamerakäsitlemine, siis tuleb telginöörid topeltkorralikult kivide külge siduda ja valmistuda pikemaks ajaveeduks telgis. Mulle tundub, et loojangud Andides räägivad sageli rohkem, kui ilmaprognoos.

Peep

(Mitte)tipupäev

6. detsembril, kui lumetorm meie Aconcagua tipurünnaku untsu keeras, jõudsime neljakesi (Krisli, Alar, Raul ja mina) kuskile 6500 meetri kanti. Traaversi alguses ootasime kaljunuki taga, et äkki laheb pisut paremaks, aga ei läinud. Meie ees oli kaks argentiinlast oma giididega ja neli või viis norrakat oma kohalike saatjatega. Argentiinlased pidasid nõu ja nende otsus oli ühene: edasine ülesminek on eluohtlik. Alar nõustus sellega ja me pöördusime tagasi Berlini laagrisse. Seal ootasime ilmateadet, et siis edasise tegevuslaan paika panna. Giidid võtsid raadio teel baaslaagriga ühendust ja said teada, et 7. detsembriks lubas selget ilma, aga külma umbes 35 kraadi ja tuult ca 100 km/h. Seda oleks olnud selgelt liiga palju. Edasine on teada: me pakkisime oma kola Berlinis kokku, toppisime Nido de Condoreses seljakottidesse veel lisaks sinna jäetud asjad, mis oli üks ütlemata keeruline ülesanne, ja laskusime baaslaagrisse. Ja järgmisel päeval sealt edasi alla rahvuspargi väravasse. Nüüd on mul valmis saanud pildid, mida ma hakkan pisitasa (või tasapisi??) siia üles riputama. Ja esimeseks siis tolle tipuürituse omad, nii palju, kui ma neid sel hetkel teha suutsin...

Peep

Mendozas l66gastumas

Muidugim6ista oli esimene asi, mida Menozas parast maelt allatulekut teha sai, minna pessu. Oi, see oli m6nus... Ja siis otsa sydaoine "6htusook" Aga m6nusaid asju sai plaani v6etud muidki. Tegime endale korralikult labim6eldud paevaplaani: teisipaeval rafting (sellest siin yks vaike valik pilte) ja vaga hea 6htusook Tarmo ja Janega, kolmapaeval veinim6isa kylastus ja korralik 6htusook omavahel, neljapaeval paragliding ja... Ei, mitte enam korralik 6htusook, vaid oobussi peale minek ja suuna v6tmine Buenos Airesesse.

Siin ma siis nyyd otsapidi olen. Kindel plaan oli Buenos Aireses minna maailmakuulsale Bocca staadionile jalgpalli vaatama, aga paraku ei ole seal tana ega homme 6htul mangu. Alles pyhapaeva 6htul saaks seda mollu seal vaadata, aga siis istun ma juba lennukis ja kulgen Rooma poole. Homme 6htul peaks mang olema mingil teisel staadionil, aga kas sinna laheme, seda naeb. Kyll on aga tahtmine korraks ara kaia Uruguais, mis on siit laeva kahe tunni kaugusel. Ja tangoelu peaka ka korraks piiluma, kuidas siis muidu Argentinas, eksole...

Aga rafting oli lahe, kuigi see ei saanud minu jaoks naolegi Nepaali raftinguga Bode Koshil. Seal oli ikka 5. kategooria karestikke, mis k6hu 66nsaks v6tsid ja vahepeal sundisid veepinna poole pyrgima kuskilt paadi alt. Ja osades kohtades sunniti meid karestikest mooda k6ndima maad mooda, sest 6. kategooria karestikest laks paadimees yksinda labi. Aga Mendozas oli rafting m6nus liuglemine 2., aarmisel juhul 3. kategooria karestikel, kus vahepeal siiski ka prilliklaasid marjaks said ja meie paatkonna naised huilgama v6ttis. Ma arvan, et esimeseks raftingukogemuseks oli see neile vaga hea. Aga jargmine kord tahavad ka nemad juba ilmselt rohkemat. Aga ma ei kritiseeri, kaugel sellest, m6nus oli ikka, eriti villis ja valutavatele varvastele, mis end jahedas vees vaga hasti tundsid.

Peep

See Magi pole nali

Kui meie Maelt alla poorasime, siis me ei teadnud, et samal ajal v6itleb seal kuskil yleval lumetormis oma elu elu eest mees, keda meie olime kohanud Berlini laagris ja Tarmo 5. detsembril yleval, pisut tipust allpool. Kuidagi teeb see juhtum tolle Mae hoopis rohkem t6eliseks, hoopis kurjemaks, kui seda paljud inimesed, kes vaid meetritest jms peavad, arvestavad. Sest ma ei tahaks olla Tarmo nahas, kes selle eelmises postituses mainitud mehega ilmselt viimasena yldse raakis. Ja kes ei suutnud talle selgeks teha, et ta peaks alla poorduma. Ja isegi see raakimine poleks ilmselt aidanud, sest mees eksis ju tagasiteel, sattus raskele "Poola rajale" ja jai sinna. Aga selline asi v6ib kummitama jaada ja ilmselt jaabki...

Peep

Ma nagin seda venda...

U.S. Climber Dies in Argentina

BUENOS AIRES – A U.S. climber died after reaching the summit of Aconcagua, the highest mountain in the Americas, when he was overtaken by a snowstorm after going astray on the descent, police said Tuesday. The remains of Michel Miniesil were taken to the base camp at Aconcagua, in the western Argentine province of Mendoza.

The 39-year-old climber had failed twice in attaining the mountain’s summit, which rises 6,962 meters (22,630 feet) above sea level, but six days ago he made it to the top on his third attempt to scale the so-called North route, one of the most accessible.

“He was found about midday yesterday (Monday) but the police rescue patrol could not bring the body down because of a heavy storm with white snow that has been occurring in the highest area of Aconcagua,” police spokesman Juan Caleri said.

“He got lost on the return trip and, being disoriented, he came down via the Polacos glacier, where he died,” Caleri said. Miniesil, born in Thailand and a nationalized U.S. citizen, is the first person to die on Aconcagua during this climbing season, which began in mid-November and will end on March 15.

Last week, nine climbers were evacuated from the mountain’s base camp, called the Plaza de Mulas, due to different physical problems, spokesmen for the rescue teams reported. Last season, an Argentine guide, an Italian climber, a U.S. climber and a Briton died on the mountain in accidents and in snowstorms.

About 7,000 climbers each year try to scale the peak of the so-called “roof of the Americas.” Aconcagua is located in the Andes near the border between Argentina and Chile. EFE

Tagasi all

Nii, seekordne maeaktsioon on labi ja meie all Mendozas ning pestud-kustud-kammitud. Veini ka tiba organismis sees, aga see selleks. Eile, s.o. 6.12 6htul j6udsime ylevalt tagasi baaslaagrisse ja tunded, mis valdasid, olid suht kahetised. Yhelt poolt, et palju sai ju tehtud, aga see viimane 500-600 m jai puudu, teisalt aga, et kas see allatulek ikka oli 6ige ja kas yheks ooseks yles k6rgele jaamine ning veel yhekorra proovimine poleks akki andnud positiivset resultaati. Tanahommikune arkamine andis kinnituse, et allatulek oli 6ige. Baaslaagri telgis argates oli mu padi telgiseina kylge kinni kylmunud. Magamiskotist valja pugedes lendas sulejope selga nagu niuhti ja kindad katte ka. Isegi all baaslaagris oli vahemalt 15 kraadi kylma. V6ib ette kujutada, mis valitses yleval... Tipus lendasid lumepoorised ja kuigi taevas oli selge, siis paistis isegi alla valja, et olud yleval olid karmimad, kui eelnevatel paevadel, hoolimata sellest, et lumetorm oli jarele jaanud. Oma 35 kraadi miinust niikuinii pluss tuulefaktor...

Ja siis ootas meid ees seitse tundi allamage kuni rahvuspargi varavasse. Mu varbad arendasid viimasel kolmel kilomeetril t6elist kollektiivstreiki ja ilmselt olen kahest kyynest ajutiselt ilma. Aga allateel oli naha, kui eriline aasta seekordne siin on. J6ed on jaas ja maapind paari cm sygavuselt kylmunud. Ja meie kalendri jargi on jaanud m6ni nadal Jaanipaevani. Alar, kes on siin kolmas aasta jarjest samal ajal, pole nii kylma kogenud ja nii karme ilmastikutingimusi samuti. Yles tippu j6udis vahem kui kymme inimest 3. detsembril, 5. detsembris Tarmo ja yks taivanlane. Ja see on sel hooajal k6ik. Alla tulles kuulsime, et maelt alla on evakueeritud kuus inimest ja yks on jatnud oma maele ka oma elu. See oli meie autojuhi sugulane! Nii on selle maega siin...

Aga meie oleme j6ik elu ja tervisega all. Ja r66msad, sest - kuigi paris yles ei saanud - kogemus on olnud vagev. Ja kindlasti mitte asjaga l6petama sundiv. Suurte magedega on ju nii, et yles j6ab tundavalt vahem inimesi, kui seda proovib. Mina proovin kindlasti uuesti. Ja j6uan yles ka. Aga praegu on aeg m6nuleda. S6ime just hea 6htusoogi hea veiniga. Homme, s.o. 8.12 hommikul laheme raftigule, siis loodetavasti soome hea 6htusoogi yleval yksinda ara kainud Tarmo ja tema Janega, siis ylehomme plaanme kylastada veinifarmi ja siis edasi Buenos Airesesse. Ja siis koju tagasi...

Peep

Ei 6nnestunud...

J6dsime just tagasi baaslaagrisse. Tana varahommikul kl 5.30 tegime viimase katse tippu j6uda. Aga paraku ei tulnud sellest midagi valja - ilmateates kl 2 paeval lubatud lubatud lumesadu algas juba siis, kui me valja laksime ja selleks ajaks, kui me tiputraaversile j6dsime, oli lumetorm muutunud nii tugevaks, et nii meie, kui ka Norra grupp olime sunnitud tagasi poorduma. Berlinis ei oodanud meid midagi head ees. Eile yksinda tipus ara kainud Tarmo laks alla ja kuigi tema ilmateade lubas homseks-ylehomseks head ilma, oli kohalike giidide inf hoopis kehvem.

M6tlesime ja arutasime ja otsustasime alla tgasi tulla ning selle ekspeditsioni eba6nnestunuks lugeda. Olime olnud juba kolm ood Camp Canadas 5000m k6rgusel, siis kolm ood Nido de Condoreses 5400m peal ja l6puks kaks ood Berlinis 6000m k6rgusel. Seda on liiga palju. Kui uuesti yritada, siis peaks nyyd vahemalt kaks ood baaslaagris taastuma, siis uuesti Nidosse minema ja sealt Berlini, et tippu rynnata. Selleks ei jatku meil enam paraku aega. Niisiis oleme homme 6htuks tagasi Mendozas, pestud-kustud-kammitud ja pudel punaveini laual. Aira, kui sa Mendozas oled, siis saame seal esmaspaeval, 7.12 6htul kokku. Teistega siis juba 15.12 Eestis...

Peep

PS! Aga ma arvan, et see katse Aconcaguat v6tta ei jaa viimaseks. Vot nii!

PPS! Praeguseks mollab lumetorm ka juba siin alla baaslaagris ja keegi ei ole lahipaevade ilma suhtes eriti optimistlik...

Tagasiloogid...

Kaks ood ja terve eilne paev saime esimeses vahelaagris Camp Canadas ilget lumetormi. Telgist suurt valja ei saanud. Moll oli k6va. Tana olen aga jalle all baaslaagris, kust ruttu paar rida kribin. Ulf jai nimelt haigeks, sai endale bronhiidi ja angiini yhekorraga ning ta tuli alla. Ka yks meie naistest, Aira, ei pidanud fyysiliselt vastu ja otsustas asja katki jatta. Koos Alariga saatsime Aira nyyd 6htul alla, sest asju oli ka vaja ara tuua. Kui kaks inimest vahem hakkab tippu tegema, siis ei ole ju nii palju kola vaja. Ulf tuli ara juba hommikul, kais baaslaagri arsti juures ara ja on nyydseks juba teel Mendozasse. 6nneks mitte kopteriga - nii hull asi pole. Aga meie Alariga laheme homme hommikul uuesti yles esimesse laagrisse ja siis seal kohe edasi teise, Nido de Condoresesse, mis on 5400 m k6rgusele. Tana viisime osa staffi sinna juba yles, aga oobima tuli meie kamp alla Canadasse.

Ilm on ikka jube kylm ja tuuline, keegi tippu pole siiamaani j6udnud. Aga kuskil kolme-nelja paeva parast lubab paremat, nii et kui k6ik hasti laheb, siis peaksime praeguse plaani kohaselt umbes 5. v6i 6. detsembril tippu proovima. Aga tana seal Kondoripesas 5400 m peal oli ilm ikka veel paris vastik. Sealt edasi on veel yks laager Camp Colera (hesa nimi, kas pole) 6000 m peal, kus magatakse viimane oo, kui magatakse, sest sellisel k6rgusel ei ole see enam mitte magamine, vaid pigem katkendlik tukastamine, et siis tippu rynnata. Aga sinna on veel mitu paeva aega ja ma vaga loodan, et ilm laheb paremaks ja me ikka sinna yles j6uame. Seniks kuulmiseni ja kallid k6igile.

Peep

Paza de Mulases

Oh imet, siia Aconcagua baaslaagrisse ilmus ootamatult internet. Kiirelt paar s6na. Istume Aconcagua baaslaagris Plaza de Mulases. Istume, molutame ja otame ilma. Selle viimasega pole hasti. Ilm on vimaste aastate kehvim. Kylm ja kohutav tuul. Yleval. Baaslaagris on OK! Aga see tahendab, et kuhugi siit minna pole saanud. Eile saime korraks yles esimesse vahelaagrisse Plaza de Canadasse, 4900 m k6rgusele. Viisime oma telgid yles, toidu ka ja matsime need kivide alla. Tana pidime jargi minema, et siis telgid yles panna ja seal esimene oobimine teha. See aga ei 6nnestunud, sest oosel oli jalle selline torm, et siin allgi, s.t. 4300 m k6rgusel, tahtis telgid minema viia. Yleval on paris p6rgu aga lahti. Eile yleval kohtasime yht hiinlast, kes tuli veelgi k6rgemalt ja kes ytles, et seal olla ei kannatanud yldse. Lund oli olnud 6000 meetri peal rinnuni ja tuul tahtnud lihtsalt alla puhuda. Nii ta alla tuligi. Jalgsi muidugim6ista.

Igatahes ei ole asjad vaga head. Sel hoojajal ei ole keegi veel tippu saanud ja millal keegi sinna saab, seda ei tea. Meil pole hiigelpalju paevi jarel. Kui mingi nelja paeva jooksul teise vahelaagrisse ei saa, siis jaab asi katki. Prognoos ei ole ka vaga hea, kuigi kuskil 2. detsembrist lubab tuule kiiruse vahenemist kuni 50 kilomeetrini tunnis. Sellega kannataks juba edasi minna. Kylma elab ju yle. Igatahes praegu me asja veel katki ei jata ja homme hommikul laheme igal juhul yles Canadasse, et seal oobida ja siis sealt proovida edasi minna. Ja kui see 6nnestub, siis peaks see 2.-3. detsembri ilma pisukene paranemine meile 5.v6i 6. detsembril meie shansi avama. Praegu igatahes ytleb Alar, et v6imalus tipu tegemiseks on olemas. Kyll kuskil 30%, aga siiski olemas. Pole just palju, eksole. Aga me loodame ja palun lootke teie ka. Millal ma uuesti yhenduda suudan, ei tea...

Head, Peep

PS! Minu tervis on suureparane. Olen vaga hasti aklimatsieerunud. K6rguseprobleeme pole, nohugi pole, kaed-jalad on terved ja pilk selge. Kahel meie hulgast on aga probleeme. Nad proovivad homme edasi Canadasse tulla, aga kas nad sealt ka edasi saavad, on kysitav. Mina igatahes arvan, et kui meil vahegi tipuv6imnalust tekib, siis mina teen selle ara!

Penitenteses, teel yles

J6udsime Mendozast Penitentesesse, mis on viimane asutatud punkt enne Aconcagua rahvusparki sisenemist. Penitentes on vaike kylake Mendoza-Santiago maantee aares, m6ne hotelliga maesuusakeskus, kus praegusel aastaajal valitseb suht sygav vaikus. Peale meie on siin veel kaks punti matkajaid Brasiiliast, Prantsusmaalt ja Tshiilist, kes ka homme yles Aconcagua poole hakkavad minema. Rohkem pole siis suurt kedagi, teeaarses restoranis peatuvad vaid Tshiilisse s6itvate autode juhid. Santiagosse on siit muuseas ainult 200 kilomeetrit. Seega pole valistatud, et peale matka, kui veel mingi toss sees on, saab siit Santiagosse haaletada. Ja sealt edasi korraks Vaikse ookeani aarde, et ronimisest villis varbad sooja ookeani pista. Aga sinnamaani on veel palju aega ja asjad v6ivad muutuda...

Meie telgid, toidukotid ja muu baaslaagrist alates vajaminev varustus on kokku pakitud ja jaab ootama muulade selga panemist. Meie ise laheme teele homme hommikul. Siis kaon ma mingiks ajaks levist. Millal me paris yles j6uame, ei oska ytelda, sest ilmad on siimaani paris heitlikud. Yleval on lund ja vaga k6va tuul. Baaslaagis on muulamehe s6nul hulk telke puruks rebitud, ka need, kus meie pidime elama, aga asendus pidi juba teel olema. Kolmapaevaks lubab tuule vaibumist ja heitliku ilma asendumist. See on hea uudis, sest umbes siis me peaksime olema j6udnud baaslaagrisse, kust edasi hakkab peale t6sine asi. Aga k6igest sellest, mis seal yleval hakkab juhtuma, on praegu veel pisut vara raakida.

Mis siis siiamaani on silma torganud? Argentina ei ole mind tegelikult suutnud vaga palju yllatada, aga sellest halja liha soomise kultuurist ma ikka paris tapselt aru ei saa. Mistahes soogikohas tuuakse inimesele laua peale mu meelest vahemalt neljandik lehma, mis on ara grillitud. Ja muud ei midagi. Taldriku peal on pelgalt tohutu lihakantsakas ja kui eraldi ei kysi, siis ei sa isegi salatit sinna k6rvale. Midagi muud soodavat ehk siis seda, mis mulle sobiks, on ysna raske leida. Buenos Aireses sain kyll vaga head kala, aga siin yleval on sellega keerulisem. Jaab yle kana. Tana l6unasoogikohas kuskil tee aares toodi mulle lihtsalt veerandine grillitud kanakints, millega ma siis tykk aega vaeva nagin. Aga hakkama ma sain. Igatahes lihasoojad limpsavad siin keelt ja kiidavad oma lehmaveerandikke, mis mind paneb muidugi 6lgu kehitama...

Teine asi, mis yllatav on, on see, et nii suurel ja p6hiosas tasasel maal ei kasutada raudteed vaid inimesed liiguvad peamiselt bussidega. See on imelik, miks nad raudteid pole ehitanud? Mendozast siia Penitentesesse ja siit ka edasi kulgeb paralleelselt maanteega kyll raudtee, aga seda pole pilgu jargi vahemalt kolm-nelikymmend aastat kasutatud. Aga bussid on neil see-eest vagevad. Suured ja hiigelmugavad. Ma pole selliseid kuskil mujal maailams nainud. Istmed on hiigelsuured ja need saab sisuliselt vooditeks muuta. Seega ei valmistanud ka labi oo kestnud bussis6it Buenos Airesest Mendozasse mingit vaeva, kuigi sellele oli ju eelnenud peaegu 24 tundi lendamist. Ma magasin lihtsalt selle s6idu m6nusalt maha. Ja selliseid busse liigub siin vaga headel laiadel ja sirgetel maanteedel palju. Ning bussijaaamd linnades on suured ja uhked ning peatuseposte nendes sadu.

Sellised muljed siis siiamaani. Aga nyyd lahen ma 6htust sooma, siis viimane oo voodis ja peale seda algab matk. Jargmine kord kuulete minust ilmselt kuskil 6.-8. detsembri paiku. Ma ei lahe vahepeal kaotsi, vaid toimetan lihtsalt nii, nagu inimesed enne tanapaevaste tehnoloogiavidinate leiutamist omi asju ajasid. Ja siis ei kurtnud ju keegi, kui kuu v6i paar v6i vahel ka m6ni aasta kellesti mingit elumarki ei saanud...

Peep

Mendozas, Andide jalamil

Pampa on uskumatu asi- sa v6id s6ita tunde ja tunde, sadu ja sadu kilomeetreid,ilma et midagi muutuks. Taiesti sile ja lage maa, p66sad ja ei midagi muud. Ning meie buss, mis terve oo labi selle lahmaka maa s6tis, ilma peatumata enam kui tuhat kilomeetrit. Yhtakki hakkasid pilvede seest lumetipud paistma. Andid... Pampa teises otsas. Ma olen kunagi midagi sellist nainud, kui ma Vene s6javaes olles P6hja-Kashastanis manoovritel kaisin ja kui me rongiga labi l6una Venemaa ja P6hja-Kasashstani s6itsime paevi ja oid. Seal oli midagi samasugust, aga mu meelest mitte nii palju.

Igatahes oleme nyyd Mendozas. Meid on kokku kogunenud 10. Kaks tyypi tulid siin veel meie kampa, kes tulevad ka yles tippu pyydma. Aga kevad on hiline ja teated raagivad, et juba baaslaagris ootab meid p6lvini lumi. Tanase paeva veetsime maelubade saamise, varustuse laenamise ja supermarketist toidu ostmisega. Ja siis pakkimisega. Sikk on pisut murelik. No selle lume parast eelk6ige. Et raskusi pole ju vaja, kui kogu asi on raske iseenestest. Kulm on tal kortsus koguaeg niikuinii... Aga meil on hea varustus ja ma arvan, et me saame hakkama isegi El Niño poolt synnitatud kliimaraskustega. Sest just sellest on kohalike s6nul tingitud hiline kevad, lumi, kylm ja yleilmne imperialism. Viva Che, eksole!

Muuseas oleme homme veel viimase oo kuskil Andide jalamil hotellis/motellis/hostelis, kus v6ib-olla on ka nett. Siis saan veel m6ne rea siia kribida. Et kuidas on ja mis lubab. Aga hammastav on see, et sealt baaslaagrist on yles tippu vaid mingisugused 35 kilomeetrit, mille v6tmiseks kulub meil umbes 8 paeva. Aga millal umbestapselt me alla sealt j6uame, ei oska keegi ytelda. Seega, olgem kuuldel...

Peep

Buenos Aires

Parast pea-aegu 24-tunnist reisimist olen yhes tykis Buenos Aireses. Vahepeale jaid Riia, Rooma ja Vatikan, ja siis Roomast pisut yle 13-ne tunni lendu. Ma polegi nii pikalt yhtejutti lennanud. Aga see oli ysna yleelatav, kuigi lennuk oli puupysti tais, sest mingi ime labi oli terve lennuki peale yksainuke tyhi koht ja see oli minu ning Ulfi vahel. See tahendas, et me saime m6nusalt laiutada ja korralikult magada. Ilmselt mangis oma rolli ka see, et mu viimased ood Eestis olid suht unevaesed, sest arusaadavalt oli muudki teha, ja nyyd sai see unev6lg lennukis kenasti lahendatud. Aga siin me nyyd oleme, mingi pool tundi peale meid saabusid Madriidist ka meie ylejaanud matkakaaslased eesotsas pealik Sikuga, ja Buenos Airese bussijaamas ootas meid ees juba Aira, kes tuli siia paar paeva varem. Teine naine, kes koos meiega tippu yritab j6uda, ootab meid juba Mendozas, kuhu me peaksime j6dma homme hommikul.

Aga Buenos Aires on suur ja uhkete majadega linn. Ja vaga valge, kui vaadata tanavapilti. Aga seda ma teadsin juba ette. Sellest hoolimata suutis taksojuht meile teel lennujaamast linna kirve selga lyya, aga eks see kaib esmakordselt kuhugi saabunu puhul asja juurde. Edaspidi oleme targemad. Ilm on soe, oosel oli olnud aikesetorm, aga praegu on pluss 26. Paike paistab lagipahe ja jahutav kylm valge vein kulub marjaks ara. Paari tunni parast v6tame oobussi Mendozasse, kus kuulu jargi pidavat olema +35. See ei ole l6bus. Aga ylehomme hakkame yles ronima, kus laheb jarjest jahedamaks. Eks nais, kui jahedaks. Loodaetvasti mitte yleliia. Ja loodetavasti pole yleval ka lund rinnuni. Aga sellest juba edaspidi. Ma usun, et Mendozas leian ka mingi interneti, enne kui levist paris valja j6ume. Seniks yks peotais kallisid sinna teie juurde...

Peep

Kohtumiseni

Nüüd on kott pakitud - 22 kg pluss väike seljakott. Peaaegu kõik asjad, mis vaja, on olemas, vaid ühte mütsi ei suutnud leida ja sandaalid on Toome puisteel jäädavalt kadunud. Ei siis miskit - ostan need Mendozast. Nagu ka kirka ja kassid ning fotika filmid. Muu kraam on kõik olemas. Ma loodan, et leian veel Mendozas kuskilt mingi interneti ja saan siia mõne rea kirjutada, et kuidas ja mis. Ja siis ilmselt järgmine kord kuskil 7. või 8. detsembril, kui me juba mäe otsast all tagasi oleme...

Peep

Veel paar päeva

Aconcagua varustus hakkab kokku saama. Pidin tegema oma nimekirja veel mõned korrektiivid. Ilmateatest tuleb välja, et kevad on hiline ja ilmad Andides külmad. Baaslaagris nelja ja poole tuhande peal on kuskil -10 Celsiust, koos tuulefaktoriga -15 kuni -20. Vahelaagris veidi alla 6000m on -15 ja tuulefaktoriga -30 kraadi. Tipus annab Aconcagua ilmasait temperatuuriks -20 kuni -25 Celsiust ja tuulefaktoriga koos -35 kuni -45. Tuult lubab praegu kuskil 80 kuni 100 km/h, mis peaks olema umbes 22 kuni 28 meetrit sekundis. Sellega seoses ostsin endale uue magamiskoti, mis kannatab kuni -40 kraadi külma. Ka sulejopp tuleb võtta kõige kangem, mis saadaval. Igatahes on enamus kola mul nüüd koos. Hea uudis on see, et mu optiliste klaasidega mäeprillid said valmis - nende pärast pabistasin ma päris kõvasti, sest ilma kaitseprillideta on üleval päris võimatu hakkama saada.

Niisiis jääb homse või ülehomse peale veel Nõmme matkapoest sulejope ning balaklava ära osta, esmaabipaun, s.h. 1,5 l Vana Tallinnat, kokku panna, kaamera jaoks filmid ja mingi väike digikas ära osta ja siis kogu selle hunniku varustust kahte seljakotti ära mahutada. Mingid asjad ostan koha pealt Mendozast - sulekindad, kirka ja kassid näiteks. Toidu võtame ka sealt. Aga siit tuleb veel kaasa mu kolmekohaline telk, sest kahe telgiga ei pruugi me hakkama saada. Juhul, kui keegi meist kaheksast üles tipulaagrisse ei jõua või selgub, et peab tervise pärast tagasi allapoole minema, siis peab ju ka nende jaoks üks telk olemas olema. Igatahes paistab praeguse seisuga, et midagi sellist, mis eluliselt oluline on, puudu ei jää. Tegelikult ei ole ma kunagi enne nii põhjalikke ettevalmistusi teinud. Eelmistel matkadel olen enamasti pakkimise viimase öö peale jätnud ja siis hommikul otse lennuki peale läinud. Seekord ma nii udu ei ole, kuigi seda, et mõtted hajevil on, näitab tõsiasi, et Tartus matkapoe ees, kust ma magamiskoti ja bahillid ostsin, hakkasin ma meeleheitlikult üht musta Toyotat lahti muukima, märkamata, et mu oma SAAB oli umbes viis meetrit eemal. Nojah...

Peep

Varsti on üles minek

2. või 3. detsembril peaksin ma sama asja tegema, mis need mehed sellel videol siin. Ehk siis tõusma Lõuna-Ameerika kõrgeima tipu Aconcagua otsa. 6962 m ehk 22841 jalga kõrge Aconcagua on tegelikult kõige kõrgem mägi üldse, mis väljaspool Aasiat asub, aga Alar Siku hinnangu kohaselt, kes meie matka juhib ja kes teatavasti kõikide mandrite kõrgeimat punktid ära on roninud, ütleb, et see on kõige ilusam tipp üldse. Võrreldes ülejäänud kuuega. Eks näis. Mina olen ju siiamaani näinud vaid Everesti. Eemalt...

Aga ärevus on juba sees, sest 18. novembri hommikul on minek. Tallinnast Riiga, sealt Rooma, siis 14 tundi vahemaandumiseta Buenos Airesesse ja sealt bussiga terve öö Mendozasse. Ja siis 22.11 hakkame astuma... Mu ärevus väljendub selles, et unenäod on läinud juba üsna kaootiliseks ja vabad hetked vedelen Tallinna matkapoodides, et veel puuduolevat kola valida. See on tõsine töö. Iga asja peab mitu korda käes ja seljas proovima, siis analoogidega võrdlema, siis teises poes sealseid asju katsetada ning uuesti esimesse poodi tagasi minema, et meelde tuletada, kuidas sealsed asjad olid. Olen küll oma varasematel matkadel seljakoti äralennueelsel öösel täis toppinud ja siis minema pannud, aga seekod on asi kuidagi teistsugune. Ikkagi seitsme tuhande peale minek ja see nõuab juba pisut rohkem ja tõsisemat kola.

Niisiis, mul on olemas: 1) hea ja uus suur seljakott (Fjällraveni 85-liitrine), 2) tipukott (Vaude 30-liitrine), 3) Campi suletäidisega magamiskott (kuni -18C, mis on ilmselt veidi lahja ja mis tähendab, et ma pean ilmselt kohapealt ostma midagi kangemat), 4) magamiskoti naturaalsest siidist sisekott/lina, 5) isetäituv magamismatt, 6) matkajalatsid (tugevad ja sissekantud Bestardi saapakolakad), 7) Regatta äravõetava fliisiga tuulekindel jope, 8) lühikesed matkapüksid, 9) kaks paari pikki pükse, nendest üks paar võrkvoodriga, 10) HH pikk pesu, 11) tuulekindel müts, 12) õhukesed kindad, 13) paksud fliiskindad, 14) air-off kotid staffi pakkimiseks, 15) käimiskepp, 16) joogipudel, 17) priimus, 18) nuga, 19) sokid (6 paari).

Vaja on veel osta: 20) sulejope, 21) bahillid ehk säärekaitsed, et lumi saapa sisse ei läheks, 22) tuulekaitsega ja veekindel õhuke käigujakk ehk softshell, 23) villane timukamüts ehk balaklava, 24) teine paar paksemat pikka pesu (siis ehk kestan ka oma magamiskotis ära, aga seda on niikuinii vaja), 25) LED-pealamp, 26) niisked ihupuhastuslapid, 27) käimiskirka, 28) mäeprillid 100% UV kaitsega ja 90% valguskaitsega (nendega on mul parasjagu kõige suurem probleem, sest mul on neid vaja ju optiliste klaasidega), 29) sulekindad. Ja lõpuks laenutan ma koha pealt Mendozast endale 30) plastiksaapad, kus on eraldi pehme ja külmakindel sisesaabas, et mitte varvastest ilma jääda ja 30) kassid ehk saabaste alla kinnitatavad ogadega tallad, et jää peal püsti jääda.

Nii, 30+ ühikut asju, mis peavad ära mahtuma kahte seljakotti, kusjuures see suur ei tohi olla eriti üle 20 kilo, sest muidu on Rooma lendamisel jama. Aga noh, muidugi saab ülekilode eest juurde ka maksta, teine asi on aga, et ega hiigelpalju ei taha ka seljas tassida. Mingid tabletid-kreemid-salvid-plaastrid-värgid tuleb ju ka veel kaasa võtta ning paar raamatut, et lennujaamades ja telgis ilmavangis olles lolliks ei läheks. Telke on meil 8 inimese peale kaks ja need tuleb ka veel kuidagi ära jagada ja oma kotti lisada. Ja muidugi fotokad! Kaks tükki: suur filmikas kahe objektiiviga ja väike digikas. Oeh... Midagi on kindlasti veel meelest maas, aga õnneks on veidi aega...

Peep

Perspektiivid

Mulle on Tallinna läheduses asuvad saared ikka meeldinud. Prangli, Aegna, Naissaare on siinsamas käeulatuses, aga ometi üllatavalt eraldatud ja oma rütmis kulgevad. Neist on muidugi Naissaare uhkeim ja teistest enam omapäi. Pranglile pääseb iga päev postipaadiga, Aegnal kohtab suvel hulgaliselt pea kaotanud teismelisi ja muud linnarahvast, aga just Naissaare on tänu Viimsi valla ja keskkonnaministeeriumi saamatusele säilitanud oma puutumatuse. Sügisene ja talvine saar on veel eriti suurest maast äralõigatud. Kolja ja Petka askeldavad seal oma igapäevaelu, lisaks neile veel hunnik metssigu ja rebaseid, lambaid ja muid väiksemaid pudulojuseid.

Karta muidugi on, et igaveseks see nii ei jää. Liiga lähedal suurele linnale ja liiga hea, et selliseks jääda. Helsingi ümbruses ja mujal Soome saaristos on sellised paigad ammu ära tsiviliseeritud. Küllap see on ka Naissaare perspektiiv. Õnneks tuli MASU ja lükkas selle kõik määramatusse tulevikku. Ja õnneks on Margusel seal talu ning oma laev, millega saarele sõita, sest regulaarset püsiühendust ei ole oma- ega muud valitsused siiamaani suudetud ju korraldada. Aga mis iganes Naissaare perspektiiv on, tundub sellega aega minevat. Seniks aga mõned teistsugused perspektiivid, mis mulle sel nädalavahetusel seal objektiivi ette jäid...

Peep

Aulipoja päästmine

Eile hommikul, kui me läksime Margusega Naissaare põhjatipust merest võrke välja võtma, leidsime sealt ühe hädasoleva aulipoja. Ta lollike oli võrkudesse takerdunud ja ennast põhjalikult sisse mässinud. Proovisin teada sealsamas paadis lahti päästa, aga see ei õnnestnud. Tõime auli koos võrkudega kaldale ja sõitsime Kolja juurde majakale. Kolja, vana ja kogenud saareelanik ja kalamees, harutas auli üsna kiiresti võrgust lahti. Lind lasi sellel kõigel rahulikult toimuda. Alles siis, kui ta mu peos oli ja ma tagasi mere äärde sammusin, muutus ta rahutuks. Ju arvas, et kui juba ahistavaid silmuseid tema ümber ei ole, siis miks ma tal minna ei lase. Ma siiski viisin ta päris mere äärde välja ja lasin alles seal ta vette. Tüüp heitis mu poole tänuliku pilgu ja ujus minema. Kolja koer Charlie arvas veel, et äkki on lind talle mõeldud ning tormas aulile järgi, aga linnuke oli õnneks kiirem. Ta sukeldus vee alla ja ilmus pinnale alles mitu meetrit eemal. Charlie jäi segaduses linnule järele vaatama. Aul soputas vee peal oma tiibu, kohendas sabasulgi ja ujus siis rahulikult ning minu meelest üsna rõõmsameelselt Soome poole...

Selline lugu siis seekordsel Naissaare-käigul. Kala saime ikka ka. Lõhet küll polnud, aga lisaks tollele noorele aulile võtsime võrkudest välja 12 lesta. Üllatavalt prisked, arvestades, et on juba üsna hiline sügis. Aga Naissaarel oli mõnus, nagu alati. Pühapäevaõhtune vein Marguse majakeses pliidiahjus tehtud kartulivormi kõrvale, küünlavalgel peetud meestejutud, pimedas rannas tuule ja lainete kuulamine - see kõik on asi, mida mittenautida pole võimalik. Ma saan aru küll, miks ta seda asja sel saare peal endale kõik need viimased aastad ehitanud on. Vaikus ja loodus ja kõigest segavast eemaletõmbumine täidab hinge mingisuguse lihtsa rahuga. Tahakski nii, et lähed õhtul paadiga merele, paned võrgud sisse, kütad ahju, hommikul võtad võrgud välja, teed sellest, mida meri annab, endale miskit süüa, askeldad oma lõppematuid ja nii tavalisi askeldusi, milleta sa sellises kohas elades ei saa, ja tunned elust ning olemisest lihtsat mõnu. Stressivabalt. Vist hakkame vanaks saama...

Peep

Täpsusjooks Lidingös

Lidingöloppet on karm jooks. 30 kilomeetrit on mõistagi vähem kui täismaraton, aga see on kross ja maastik Lidingö saarel Stokcholmis on karm. Tõusud on hullud ja eriti see viimane Ahvenamägi umbes viis kilomeetrit enne lõppu võtab inimesest kõik mahlad välja. Jooksin seal esimest korda neli aastat tagasi ja arvasin toona, et ma pole kindel, kas ma seda teist korda teha tahan. Inimene on aga selline hull olevus, et kehvad ja rasked asjad ununevad ajapikku ära ning ühtäkki olin ma jälle Lidingö stardis. Õieti oli see osa sellest hullust plaanist teha teist korda läbi see pöörane Swedish Classic ja saada sellega teadaolevalt esimeseks eestlaseks, kes SC kaks korda läbinud on. Mitte et see fakt või veelgi enam selle fakti ilmsikstulek mind innustaks, aga teadmine enda sees, et ma selleks võimeline olen ja seda ka teen, on kuidagi innustav. Ja kes ei mäleta, siis koosneb Swedish neljast asjast - Lidingö 30 km krossijooksust, Vasaloppeti 90 km suusatamisest, Vätternrundani 300 km rattamaratonist ja Vansbrosimningu 3 km ujumisest. Seejuures tuleb kõik need neli asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Aga seekordne Lidingö oli... raske! Üllatus-üllatus! Treenida pole ma ju hiigelpalju saanud, kuigi suve teisel poolel siiski natuke olen liigutanud. Esimesed 20 km oli asi enam-vähem. Enesetunne oli suht OK!, võtsin asja rahulikult ja tundus, et kestan kenasti lõpuni. Siis tuli väsimus, ja siis krambid. Jalad lõi piimhapet täis, oli tunne, et jalalihased kaaluvad mitusada kilo. Viimased kümme kilomeetrit läks ikka väga raskelt. Võhma ju isegi jätkus, aga jalad lihtsalt ei liikunud. Ühel hetkel möödus minust vanamees, kelle särgi seljale oli rootsi keeles kirjutatud: "Jooksen Lidingöt 40. korda!" Kurat - see oli moraalne löök allapoole vööd. Lihtne arvutus näitas, et mees peab olema vähemalt mingi kuuekümnene, ja ta möödub sinust kui postist! Kuradi kurat! Ma ei suutnud temaga sammu pidada. Küsisin endalt: "Peep, miks sa seda teed?" Et siis, miks ma siin sellel rajal olen ja seda valu kannatan? Ma ei saanud mingit vastust... Ahvenamäe jalamil sain väikese dopingusüsti - raja kõrval maas vedeles üks neeger ja mingid meedikud askeldasid tema ümber. "Väga hea," mõtlesin omaette: "Vähemalt ühe neegri olen oma elus surnuks jooksnud!" See aitas natukeseks. Ahvenamäe ligi kilomeetrine tõus likvideeris selle pisikese positiivse emotsiooni kiirelt. Aga hambad ristis võitlesin krampidega edasi ja liikusin pisitasa finiši poole. Üha rohkem nägin raja veeres katkestajaid. Vabatahtlikel masseerijatel olid käes tööd täis. Osa jooksjaid transporditi minema ATV-de järelkärudel. Nad vedelesid seal termokilesse pakitult nagu viinerid kiles. Mina liikusin siiski omal jalal edasi. Kilomeetritähised tulid vastu järjest aeglasemalt. Lõpuks paistsid päästvad finišiväravad. Mul oli tunne, et olen rajal olnud mingi kolm ja pool tundi. Vähemalt.

Oeh, see oli karm. Vedelesin pärast jooksu lõppu maas nagu kudend räim ja esimesed pool tundi mõtlesin täiesti kindlalt, et rohkem ma midagi sellist ei tee. Siis hakkas see tunne üle minema. Paar banaani ja Rootsi rahvaspordiürituste kuulus ja hea soe mustikakissell tegid oma töö. Kui ma juba ka dušši all olin ära käinud, ilmus kusagilt kaugemasse ajusoppi mõtteke, et tegelikult oli see kõik ju päris lahe. Ja et see Swedish tuleb ikka läbi teha. Ning midagi muud küllap veelgi. Tõeline üllatus tabas mind aga infotelgis, kui ma läksin ma finišiaega uurima. Ma ei uskunud oma silmi - olin 30 km läbinud ajaga 2 tundi, 57 minutit ja 24 sekundit! 2005. aastal, kui ma esimest korda Lidingöt jooksin, oli mu aeg 2:57:38. Seega olin ma nüüd tervelt 14 sekundit kiirem! Häh, ma olin eneselegi teadmata teinud tõelise täpsusjooksu. 14 sekundit 30 km peale... Aga mu tunne, et jooksin julgelt üle kolme tunni? Vaat see näitab, kuidas enesetunne rajal petta võib. Igatahes, arvestades, et ma olin neli aastat tagasi tunduvalt rohkem treeninud ja oluliselt noorem, siis olen ma selle tulemusega igatepidi rahul. Seda enam, et mul oli salamisi enda jaoks seatud kaks eesmärki - esiteks joosta alla kolme tunni ja teiseks: joosta kiiremini, kui eelmisel korral. I did it!

Peep

PS! Minu jooksutossud jäid Lidingösse ühte prügikasti. Ma olin need lihtsalt surnuks jooksnud. Oma eelmise tossupaari jätsin paar aastat tagasi Floridasse ühe prügikasti kõrvale uut omanikku ootama. Ehk on need nüüd teisel ringil mõne kodutu tüübi jalas. Mind teenisid need Asicsid aga hästi...

Tallinn, Euroopa...

Ma olen teatavasti Tallinna kui linna suhtes juba aegu olnud vägagi kriitiline. Siit külast, Pääskülast vaadates, tundub tegemist olevat ühe kummalise moodustisega, mis paikneb kuskil serva peal. Pole teine nagu suurlinn, päris provints ka mitte; tsivilisatsiooni siit-sealt, põhiliselt küll keskajast pärit osades, hakkab silma, aga samas on ka hunnikutes kuskilt hoopis mujalt pärinevat eklektilist saasta. Nii arhitektuuris, linnaplaneerimises, transpordis ja lõpetades inimestega. Poliitikast ei taha ma siinkohal üldse rääkida. Kui ikka linnapea jagab pealinna keskväljakul küttepuid ja kartuleid, looritades seda poliitilise retoorikaga vaeste abistamisega kriisitalvel, siis minu mõistus keeldub seda tunnistamast. Ja siis tahaks ära. Kuskile, kus sellist jama ei näe, kus sulle ei vaata vastu valimisplakatid, mis venekeelses blatnoi-žargoonis kutsuvad üles poliitilist vastast peldikupotist alla laskma. Jne. Jne. Oi, mul hakkab paha, kui ma selle peale mõtlen ja tahaks ära kas kuskile oliivipuu alla või veelgi parem - mäe otsa. Õnneks veel kaks kuud ja siis tulebki mägi!

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju sellest rääkida. Hoopis sellest, et pühapäeval oli Tallinn ikka korraks ka päris Euroopa linn. Tallinna sügisjooks oli kõige paremini organiseeritud spordiüritus, millest ma Eestis osa olen võtnud. Suur linnajooks on niikuinii juba asi, mis näitab, et tegemist on linnaga, kus vähemalt sellel päeval ei valitse nõme politikaanlus, autod ja jõmmkärakad. Lisaks oli seekordne jooks ka igas mõttes väga hästi organiseeritud. Juba täiesti võrreldav minu lemmikjooksuga Göteborgi poolmaratoniga. Kõik, alates stardinumbrite kättesaamisest, riiete hoiust, kempsudest ja lõpetades stardikorraldusega oli väga hea. Joogipunktid raja ääres olid mõlemal pool rada, piisavalt pikaks tõmmatud ja ka joogivalajaid-topsiandjaid jätkus. Finiš Vabadussamba all oli parasjagu lai, finišikoridor hästi hajutatud - lõpetajad suunati Müürivahesse, siis Suur-Karjasse ja sealtkaudu tagasi Vabaduse väljakule. Ei mingit trügimist ega jamamist. Müürivahes sai igaüks oma joogi ja banaani ja veetünnist vett näkku visata... Mõnus! Raja serval oli vahepeal juba isegi bände mängimas, küll mitte nii palju, kui Göteborgis või Berliinis, ning see pika patsiga paks mingi kommertsjaama diskor lasi kuskil rajumat muusikat ka. Ja pealtvaatajaid-innustajaid-kaasaelajaid oli ka päris rohkearvuliselt.

Kui lisada juurde veel ka väga ilus ja päikesepaisteline ilm, siis saabki kokkuvõtteks ütelda, et vähemalt sellel ajal oli Tallinn küll täiesti meeldiv linn. Ja ka minu jooks oli üsna okei: sain 884-nda koha (omavanuste meeste hulgas olin 33.) ja aeg oli nõks üle 48 minuti. Tegelikult oli ilm isegi sutsu liiga ilus - 25-kraadine soe on minu jaoks natuke liig. Pulss läks suht ruttu üles ning kuskil kuue ja poole kilomeetri peal läks samm üsna raskeks. Paksu Margareta juurest üles vanalinna keerata oli juba päris raske. Aga viimane kilomeeter umbes Tallinna hotelli juurest läks jälle kergemaks. Kuigi ka seal on ülesmäge minek, sain kuidagi sammu parajaks timmitud ning Kaarli kiriku juurest läks asi ju juba allamäge ka. Ja muidugi olen ma rahul, et jalad pidasid hästi vastu, esmaspäeval ei andnud põlved üldse tunda, vaid lihased olid kergelt hellad, kui Ulfi ja Magdaga oma metsas kergelt lõdvestava 6-km tegime.

Peep

Neljas järvejooks jms

Nii, jooksin laupäeval ära selle aasta viimase ehk neljanda järvejooksu. Seekord siis ümber Ülemiste. Olin oma tunni ja üheteistkümne minutiga ikka seal kuskil keskpaigas ehk 464-s ja mida minust, kes ma ikka korralikult trenni teha ei saa, ikka tahta. Aga ma olen rahul, et ma kõik neli järve ära jooksin, sest seda pole ma varem teinud. Ja sarja kokkuvõttes sain ka koha keskpaika ehk 193. Mis siis edasi? Ilmselt ma sellist väga aktiivset trennitegemist, nagu ma paar aastat tagasi tegin, enam tegema ei hakka. Liigutan vaikselt, et toonus mõnus oleks ja käin ka mõned väiksemad jooksud läbi. 13. septembril on Tallinna Sügisjooks, seal lippan kümne kilomeetri distantsi, 26. septembril tahan minna Stockholmi Lidingöloppetit jooksma, aga ma suutsin registreerimsie paari päevaga maha magada ja nüüd vaatan, kas saan veel peale või mitte. Siis oktoobri alguses on Paide-Türi jooks ning see ongi selle aasta viimane. Järgmsieks kevadeks registreerisin end juba ära Göteborgi poolmaratonile, aga kas mõni täismaraton ka jutuks tuleb või mitte, see selgub kuskil kevadel, et kuidas põlved trenni teha kannatavad. Aga Järvejooksud saavad küllap ka järgmisel aastal päevakorras olema, sest neid kannatab ka suht tagasihoidliku liigutamise peale teha.

Peep

Leidlikkus

Kriisiaeg teeb inimesed leidlikuks. Kui raha on otsas, aga ikka tahaks hästi elada, peab midagi välja mõtlema. Mõni aeg tagasi oli kuskil uudis, et Ryan Air tahab lennukitesse seisukohti hakata müüma. Ma muidugi ei kujuta endale hästi ette, kuidas kuskil ookeani kohal tunde mingite rihmade otsas kõlkuda, aga teisalt, ega see oluliselt hullem ka olla saa, kui näiteks SAS-i lennukis kuskil keskel neljases rivis hirmkitsa istmevahega toolis kügeleda. Viimane kogemus liinil Chicago-Kopenhagen oli ses suhtes täiesti õõvastav ja ehkki sellest on juba neli kuud möödas, ei taha see ununeda. Et kui oleks rikas, lendaks muidugi äriklassis, aga sellega on ikka nii, et oleks mune, teeks pannakaid, aga näe, pole jahu... Et siis ilmselt tuleb ka edaspidi lennata mudaklassis ja paistab, et ega ma lendamisest ka päriselt ei pääse - septembris pean lendama Oslosse ja tagasi ning juba novembris Buenos Airesesse, kui ma oma sellesügisesele (-talvisele) mägimatkale lähen. Aga sellest edaspidi. Ning karta on, et lendamisi tuleb ette veelgi.

Aga nüüd sattusin ma oma jutuga rappa, sest tahtsin ju kirjutada inimeste leidlikkusest MASU ajal. Inspiratsiooni sain eile Viljandist, kui ühe töökaaslase arvutist juuresolevat pilti märkasin. Et selline tavaline netivahendusel leviv anonüümne teravmeelsus, mille palusin ka endale edasi saata. Juures oli veel tekst, et kui keegi tahab endale ühe krooni eest uut grilli osta, siis peab minema Prismasse. Tõesti, seal jagatakse selliseid grille juba enne kassasid ja oma kroonise saad jätte sinnasamasse järgmise grilli külge. Aga ma lisaks veel juurde, et Selverist saab neid lausa muidu, sest nemad kaotasid ju oma kärupandi mõni aeg tagasi ära. Selveri puhul on ju veel see hea pool, et grilli saab kätte lausa parkimisplatsilt, neil seal oma grillmajaksesed lausa autode vahel. Ei ole vaja kaugelt lohistada, sõidad juurde ja tõstad uue grilli autokatusele. Tõsi, süte ja liha järele peab vist ikka poodi sisse minema, aga küllap mõtlevad leidlikud ka siin midagi välja...

Jõudu nuputamast,
Peep

Jälle Lillekülas

Mul on siiamaani kolmapäevasest Eesti-Brasiilia mängust natuke vastakad emotsioonid. Ühelt poolt oli Lillekülas tegemist uskumatult vinge sündmusega, teisalt jättis legendaarne Brasiilia meeskond natuke kesise mulje. Tegelikult mitte isegi kesise, aga ma oodanuks nendelt meestelt palju ilusamat, pingevabamat ja elegantsemat mängu. Ja muidugi hoopis rohkem seda telekast aegade jooksul nii palju nähtud individuaalset meisterlikkust, seda elegantsi, mis juba aastate tagant sügavalt mällu sööbinud. Seda ma ei näinud. Nägin tehniliselt head meeskonda, aga nägin ka närvilisust, teatud laiskust ja hämmingut, et Eesti sats ei võtnudki neid vastu alt üles vaatava aupaklikkuse ja respektiga. Mulle jäi mulje, et brasse üllatas see pisut ja pani käsi laiutama ning isegi hädaldama. Oodatud kerge jalutuskäigu asemel kuskil x-riigi külaväljakul pühapäevamängijate vastu, tuli hakata end ühel hetkel päris aktiivselt liigutama. Selleks ei paistnud jalgpallimiljonäridel väga suurt eelhäälestatust olevat.

Eesti mansa jättis seevastu mulle väga hea mulje. Tegelikult on meie meeste mäng läinud viimasel ajal üha paremaks. Enam ammu ei ole pidanud Lillekülast ära minnes piinlikkust tundma. Eesti koondise mängud Türgi ja Portugaliga on olnud sellised, et meie meeste võit on jäänud vaid lõpuvormistuse taha pidama. Ka brasside vastu ei tundnud nad mingit aukartust ja seda oli mõnus vaadata. Muidugi oli klassivahe hiiglaslik ja muidugi oleks asi teistsugune olnud, kui brassid oleksid Eesti vastu endast kõik välja pannud, aga nad ei pannud ju! Ja see tegi toimunu nauditavaks ja lisas usku, et ühel päeval tuleb ka pidu meie õue pääle ehk siis Eesti saab oma võidu mõne "suure" vastu kätte. Kusjuures olgu meelde tuletatud, et korra see ongi ju juhtunud, sest Vene on ju Eestiga võrreldes suur ka jalkamaana ning see omaaegne võit nende üle ei kao kuhugi, eksole.

Peep

Pühajärvel

Järjekordne järvejooks oli laupäeval ümber Pühajärve. Ma jooksin seda esimest korda ja ei saa just öelda, et see kõige kergem jooks oleks olnud. Distants pole ju pikk - õige pisut alla 11 kilomeetri, aga need Otepää kandi tõusud teevad selle jooksu ikka päris raskeks. Eriti tappev on seal see 7. kilomeetri tõus, mis on pikk nagu pühadevahe ja eriti vastiku tõusunurgaga. Tegelikul toli mul pärast seda tõusu selline tunne, et isegi järgnev laskumine läheb ülesmäge. Ma omaette seal torisesin, et seal kuradi Lõuna-Eestis on isegi järved künklikud, muust maastikust rääkimata... Aga teisest küljest oli ikkagi tegemist hea jooksuga, ja mis minu jaoks kõige tähtsam - täna on esmaspäev ja põlved ei ole valutama hakanud ning nüüd ilmselt ei hakka enam ka. See lubab vaadata lootusrikkalt tulevikku ja lisab usku, et joosta saab ta edaspidi. Järgmine ja neljast viimane järvejooks on 29. augustil ümber Ülemiste ja ma ei näe küll hetkel põhjust, miks ma seal stardis ei peaks olema. Aga aeg oli mul Pühajärvel 54:33, mis andis umbes tuhande osavõtja seal 477. koha. Ikka seal kuskil üsna keskel, millega just hüpata ei ole põhjust, aga arvestades, et ma trenni ikka teinud praktiliselt pole, siis kõige kesisem ka just pole.

Peale Pühajärve jooksu võtsin aga kohe suuna Hiiumaale, kus oli mu Peda-aegse kursuse kokkutulek. Et siis paras tunne-oma-kodumaad päev oli, hommikul vara Tallinnast Otepääle ja sealt õhtuks Hiiumaale. Aga seal oi tore, sest ma polnud suuremat osa nendest inimestest ju näinud rohkem kui 20 aastat. Sellest plaanin ma aga kirjutada pisut põhjalikumalt mõne päeva pärast. Ma lihtsalt pean laskma veidi oma emotsioonidel settida...

Peep

Kontserdikultuurist

Laupäevane Morrissey kontsert Rock Cafes on asi, mida ma kaua ootasin. Ja see vääris ootamist. Morrissey oli hea, isegi parem, kui plaadilt kuulata, mida ma olen ju palju teinud. Mis ei olnud hea, oli publik või õigemini osa publikust. Mina ei saa aru, miks inimesed, kes tulevad kontserdile, teevad seal kõike muud peale kontserdi kuulamise. No tont võtku, kui nad ei taha kuulata-vaadata seda, mida lavalt näha ja eelistavad selle asemel sõpradega täiest kõrist möliseda ja jooki sisse kallata, siis võiksid nad seda ju ometi kuskil mujal teha. Oleks neil odavam, sest ei peaks pileti eest maksta, ja teistel mõnusam, kes peavad nende haiget seletamist kuulama. Rock Cafes läks ses mõttes kehvasti, et kui ma sinna jõudsin, oli just Morrissey peale läinud ja saal rahvast täis, mis tähendas seda, et midagi nägemiseks pidime suht kaugel lavast seisma. Ja siis oligi meie ees terve kari joodikuid, kellest üht ma olin sunnitud ka tundma, ja kelle jaoks paistis Morrissey küll kõige ebahuvitavam tegelane sel õhtul olevat. Ja minu lõpuks lausa ebatsensuurse korralduse peale vait jääda nad ainult naeratasid kohtlaselt ja jätkasid hetke pärast samas vaimus. Ja kui ma kohta vahetasin, siis sattus mu ette kaks järgmist idiooti, kellel oli üksteisele nii kuradi palju rääkida, et valus kohe. Mulle tuleb meelde see lugu, kui aastaid tagasi Rolling Stonesi kontserdil lauluväljakul jõi mingi vend end soojendusbändi esinemise ajal nii rihmaks, et vajus sinnasamasse murule külili ning selleks hetkeks, kui Mick Jagger suu lahti tegi, magas tema juba sügavat und. Ja niimoodi õndsalt kontserdi lõpuni. Ok, ta ei näinud ega kuulnud rollingseid, aga see oli tema probleem. Vähemalt ta ei mölisenud ja lasi minul kontserdist elamust saada. Aga need Rock Cafe kretiinid ei saanud ise Morrisseyst kaifi ega lasknud seda teha ka minul...

Ja teise pildi tahan ka siia tuua. See oli päev hiljem laulupeo teisel kontserdil. Ühel hetkel jäi mulle silma keskealine paar. Selline tavaline laulupeonautlejate paar, käes sinimustvalge lipp ja nägudel õnnis naeratus. See oli seal nii tavaline paar, et ma esimese hooga vaatasin neist lihtsalt mööda. Pilku sundis aga pöörama see, kui nad omavahel järsku rääkima hakkasid. Asi oli nimelt selles, et nad tegid seda ...vene keeles! Vaat see oli asi, mis mulle sellelt laulupeolt kõige enam meelde jäi: venelased meie laulupeol ja sinimustvalge lipukesega lehvitamas! Ma ei tea, kes nad olid, kas kohaliku või äkki hoopis turistid Venemaalt või kuskilt mujalt, aga see oli silmahakkav ja mõtlemapanev seik. Ja igatahes hoopis teisest mastist kui need eestlased, kes kas Morrissey kontserdil või sealsamas laulupeol kõvahäälselt "omi asju" ajavad ja teistele sellega närvidele käivad.

Peep